Alutaguse metsades/Peresaare

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

PERESAARE.

Veel samal päeval matkame Peresaarde, kaasa tuleb ka õpetaja, kes uue asunduse loomisest samuti huvitatud nagu meiegi. Jalgrattad jäävad koolimajja, sest uude asundusse viiv tee on alles tegemisel ega võimalda igal pool jalgrattasõitu.

Veidi maad tuleb koolimajast tagasi minna, siis pöördub tee metsa. Sealt algavadki varsti esimesed asundustalud, mis on rajatud ja juuritud asunikkude omal jõul. Õpetaja teab seletada, et esimesed uudismaa krundid anti asunikele kätte ilma majadeta ja muude eeltöödeta, ainult kupitsad metsas tähistasid krunti. Esimesil asunikel tuli omal jõul maja ehitada, mets ja võsa maha võtta, kännud üles juurida ja põld üles künda. Nii antud välja kümmekond talu 12—18 hektaari suuruses.

Osa asunikke ostis endile mujalt vanad majad, vedas need krundile ja lõi üles. Mõned asusid elama kohal olevatesse heinaküünidesse, vooderdades neid kuuseokste ja heintega talviseks elamiseks. Soojust saadi „hädapliidist“. Seal elati ise ja anti varju ka väiksematele loomadele. Veel kehvemad on katsunud ulualust leida mullast ja okstest valmistatud osmides, milles olid karjase kombel maasse kaevatud pliidid ja leivaahjud. On neidki, kes on endile üles suutnud ehitada korraliku elumaja, hektaar või paar põldugi tehtud.

Siinsamas tee ääres juurib asunik oma kahe pojaga kände. Umbes hektaarisuurune maalapp on juba põlluks tehtud, seal kasvab esimene rukis. Eemal on uus elumaja, kaev õues ja paar õunapuudki kambri akna all. Perenaine õiendab õues ahjuluuaga, nähtavasti teeb parajasti leiba. Toa taga algab mets ning võsastik, seal karjatab poiss kaht lehma ja kolme, nelja lammast. Siin tee ääres aga juurib peremees kahe pojaga kände, loob uut põldu juurde. Neil ei ole kännukaalumise masinat, kogu töö tuleb teha omal jõul, kangide abil. See on raske töö, kuid seda tehakse uue kodu loomisel püsivalt. Kogu maja ümbrus ja põlluäär on sarvilisi kände täis, neid saab siit kangutada veel aastaid ja aastaid.

Tuul puhub suitsu teele, ma tunnen, sel on eriline meeldiv lõhn, see on uue kodu loomissuits. See jääb neile töötavaile poistele kindlasti meelde kogu elueaks. Siia kännustikku kulutavad nad oma noorusjõu, siin töö juures mänglevad nende unistusmõtted. Mida nad peaksid mõtlema praegu? Kas näevad sõõrusuitsus oma tulevase kodu ähmaseid äärjooni, lokkavaid viljavälju ja siledaid heinamaid? Mõne aasta pärast on nad sellele uudistalule endast andnud nii palju, et ei suudeta sellest enam ennast lahti kiskuda. Oma südame nad köidavad kodumullaga. Kuni tõuseb uus põlv nende järel, kes ei ole haistnud sõrrusuitsu ega tea midagi asumisraskusist. Kas ihkab too uus põlv siit jälle välja, mujale?

Varsti lõpevadki esimesed asundustalud, algab padrik ja mets. Siin on asundusameti poolt suurejoonelise asunduse loomistööd käimas. Vangide salgad kaevavad tee ääres kraavi ja täidavad teed. Kogu asundusalast tõmmatakse läbi suur magistraalkraav, mille laius on neli, viis meetrit. Selle kaudu juhitakse metsade veed Tudulinna jõkke. Lisakraavide suunad on tähistatud tikkudega, siin hakkab varsti labidas tööle. Mõlemal pool tee ääres võetakse metsa maha ja juuritakse kände. Seda ei tehta siin inimjõuga lihtsa kangi abil, vaid kännukaalumise masinaga. Kände, kive ja risu on kõik kohad täis.

„Näib, nagu oleksime metsa kalmistul,“ arvab Tudulinna sõber.

„…Kus peab tärkama uus elu,“ ilutseb õpetaja. „Vanul varemeil peab ikka tekkima uus elu.“

Saame kokku tööjuhatajaga, kes meile näitab kavatsetava asunduse plaani ja annab lähemaid seletusi. Krundid tulevad väikesed, 12—20 hektaari, arvatakse, et asunikud lisatulu hangivad metsavedudega. Talud tulevad kahele poole teed, kõik mõõdetud kaugusel üksteisest ja teest. Nüüd ei anta asunikele enam metsapadrikut, vaid tehakse asundusameti poolt esimesed eeltööd. Kõigepealt — korralik tee Oonurme—Tudulinna maanteelt Aadumäe ja Peresaare jaamani, magistraalkraav ja lisakraavid. Igale asundustalule haritakse üles 1½—2 hektaari maad ja ehitatakse peale elamu ühes hädavajaliste kõrvalhoonetega. Alles siis antakse talu 300-kroonise kautsjoni vastu asunikule kätte. Esimesed aastad kasutab asunik talu tasuta, kuid on kohustatud iga aasta teataval määral kännustikku üles juurima ja uudismaad tegema. Siis võib pikaajalise laenu abil koha päriseks osta.

153 Peresaare magistraalkraav.jpg

Peresaare magistraalkraav.

Kogu asunduses käib kibe töö ning tegevus. Siin küürutavad vangid kraavi kaevata, triibulised püksid jalas ja ülakeha paljas, seal täidetakse teed või juuritakse kände ja võetakse metsa maha.

Sammume edasi mööda magistraalkraavi kallast ja jääme äkki jahmudes seisma — mõni meeter kraavikaldast eemal asetseb primitiivne onn, roigastest, mätastest, samblast ja vanast kulust kokku meisterdatud. Selle ees seisab musta näoga mees, kes meid lähenemas nähes hakkab võimatul kombel sõimama ja ähvardama. Lubab onnist kirve tuua ja kõik siinsamas süldiks teha. Mees on suur ja tugev, tema vanust on pesemata ja sõna õiges mõttes musta näo pärast raske määrata. Riided on tal nahast, väga algeliselt kokku õmmeldud. Ajamata habe ja salkudena õlgadele langevad juuksed annavad talle täielise metsmehe välimuse.

„Kes see on?“ küsin oma kaaslasilt. „Mõni hullumeelne?“

Õpetajal tuleb meelde, et siin pidi asuma Peresaare erak, kes inimestest on võõrdunud ja neid kurjalt kohtleb.

Kes ta on, seda ta täpselt ei tea. Ühtede jutu järgi olevat ta Viljandimaa mees, asunud siia metsa paarikümne aasta eest, põhjused olevat olnud romantilist laadi. Seepärast ei sallivat ta naisi silma otsaski. Kui mõni naine juhtub talle vastu tulema või onnile lähenema, hakkab armetult sõimama ja manama. Teiste juttude järgi olevat ta kusagilt Jamburi lähedalt pärit ja asunud siia maailmasõja päevil. Kes ta aga tõeliselt on ja mispärast siia metsaüksindusse asus, seda kindlasti ei teata ja vanamehe enda käest ka õiget otsa kätte ei saa.

Hullumeelne ta ei ole, küll aga omamoodi veidrik ja inimesist võõrdunud. Ülalpidamist teenib metsatööga, kusjuures tal paarimeest ei ole, töötab üksi. Oma onni ta kedagi ei lase, kuid mõned metsatöölised olevat seda siiski seestpoolt näinud, läinud salaja sisse, kui vanamees olnud kodunt ära. Välja minnes ta ust ei lukusta, aga ööseks paneb küll uksele puu ette, kui magama heidab. Onni sisemus olevat ürgeliselt algeline. Mingisugune ahi, või kivi, mida ta alt kütab, on talle ka voodiks. Selle peal on kasetohud ja nende peal magab. Siinsamas onnis ajavat ta ka tõrva. Kuidas ta seda teeb, jääb küll mõistatuseks, kuid peale metsatöö ta tõrvamüügist endale tulu hangib. Võib-olla on vanamehe tõrvaahi kuski mujal.

Jätame pragava vanamehe sinnapaika ja lahkume kohalt. Lööme kaardi lahti ja jälgime ümbrust. See vanamees pidi kahekümne aasta eest asuma päris põlismetsa põue. Siis puudus Sonda—Mustvee raudtee, kuna Tudu ja Tudulinna vahel peeti ühendust viletsa pakktee kaudu, nii asus vanamees 10—20 kilomeetrit suuremaist inimasulaist eemal. Tema lähemad inimnaabrid on olnud üksikud metsapered soosaartel, muidu on talle nähtavasti piisanud metsapuude ja metsloomade seltsist. Siin on ta siis elanud üksinduses, metsatööd tehes ja tõrva ajades. Võib-olla möödus mõnikord kuid, enne kui kohtas teist endasarnast, loodusekuningat inimest. Ta oleks inimühiskonnast eemale jäänudki, hüljates kõiki kultuuri ja tsivilisatsiooni saavutisi. Nüüd on inimühiskond ise ta juurde tulnud siia põlismetsa põue.

Läheduses võetakse mets maha, ukse alt kaevatakse läbi magistraalkraav, kuna sillutatud tee ei jää tema onnist kuigi kaugele. Varsti sõidavad seda teed mööda jalgrattad ja autod, uued majad kerkivad asundusse — kuidas ta selle kõigega lepib? Kas pöördub tagasi inimühiskonda, peseb jälle oma nägu, mida ta vist kogu metsas olemise aja pole teinud, heidab kõrvale endavalmistatud nahkrõivad ja paneb selga rätsepa tehtud ülikonna? Või elab ühiskonna võõrkehana endiselt siin asunduse äärel, kuni elupäevi antakse?

Millised asjaolud on teda sundinud inimühiskonnast loobuma ja metsaüksindusse asuma? Kas ainult romantilised põhjused? Võib-olla on siin tegemist eriti tugeva atavistliku ürgtungiga, mis mehe ühiskonnast välja on viinud tagasi algeliste eluvormide juurde sügavasse metsapõue?

Enne Sonda—Mustvee raudtee ehitamist ja praeguse asunduse rajamist on siin Peresaare metsades olnud ainult kaks metsatalu, Küüska, praeguse Aadumäe jaama läheduses, ja Kopliku, viis kilomeetrit eemal, praeguse Peresaare jaama juures. Siin oli ka metsavahikoht. Mõlemad talud olid enne raudteed tüüpilised metsatalud, kust väljapääs oli võimalik ainult talveti. Kevadised metsadeveed ujutasid kogu laane üle ja ulatusid õuedegi alla, siis ei olnud väljapääsule mõeldagi.

Mõlema talu kohta jutustab pärimus, et esimesed asukad tulnud siia Põhjasõja ajal, olnud kolm venda, kas sõjapõgenikud või väejooksikud. Üks asunud Küüskale, teine Koplikule, kolmas siirdunud Paasvere metsadesse. Siis olnud eriti Küüska ümbrus põline laas. Siin on vennaksed asunud esiteks jahimeestena, pärast hakatud veidihaaval põldu tegema. Vahepeal on suured tulikahjud metsa laastanud, uued metsad asemele kasvanud, kuid esimeste asukate järeletulijad elavad taludes praegugi.

Käime ka mõlemas talus, kuid ei kohta vanemaid inimesi kodus, kõik on kodust ära heinal. Koju jäänud lapsed võõrastavad, nendega ei saa jutule.


*

Kolm aastat hiljem juhtusin jälle Peresaare asundust külastama. Nüüd võis Oonurmest uut teed mööda jalgrattal sõita nii Aadumäele kui Peresaarele. Magistraalkraavid on valmis, iga asundustalu tarvis paar hektaari põldu tehtud ja taludel majad peal. Need on Nopsa süsteemi ehitised, punaste katustega, valgeks värvitud. Ühe katuse all on kahetoaline elukorter, laut ja viljakuur. Eeskojast läheb trepp katuse alla, kuhu on võimalik ehitada lisakambreid. Hooned on nägusad, sirges reas kahel pool teed, ja paistavad oma punaste katustega kaugele. Õues on igal talul tsementraketega kaev. Mõnel on kambri otsa õunaaed rajatud ja lillepeenargi tehtud. Uudismaal kasvab rukis. Aga kände ja kive on endiselt kruntide ümbrus täis, asunikud jätkavad omal jõul põldude laiendamist ja kändude juurimist. Läheb veel mõni hea aasta, enne kui iga talu jõuab tarvilise osa maad põlluks ja siledaks heinamaaks teha.

158 Aadumäe-Peresaare tee.jpg

Aadumäe—Peresaare uus tee.

Neljakümne asuniku ümber olevat juba kohal, kes esimest, kes teist aastat. Umbes niisama palju eluasemeid tuleb veel juurde. Vangide koloonia on endiselt kohal ja jätkab töid. Aadumäe jaama juurde tuleb alevik, sinna on ette nähtud 3 hektaari suurused käsitöölisekohad. Samuti tulevad asundusse koolimaja, piimaühing, kauplus jne.

Jutlesin ühe Võrumaalt tulnud asunikuga, kes õige lootusrikkalt vaatas tulevikule vastu. Tema on kohal juba teist suve, kuid esimese leiva uuelt kohalt saab alles tänavu sügisel. Seda silmapilku ootavat kogu pere kärsitusega. Rukis on uudismaal hea ja iga õhtu käib ta lastekarjaga seda vaatamas. Nüüd peab sööma veel ostetud leiba.

Kuidas rahalise jõuga on, uus talu alguses midagi ei anna, tahab ainult saada?

Seep see on, et rahalise jõuga on häda. Oma väike alus tal ikka oli — Võrumaal pidas pooleterakesena kohta, kolmsada krooni võis kautsjonit sisse maksta korraga, oma hobune ja paar sarvpead oli ka kaasa tuua, niisamuti vanker ja põllutööriistad. Kui siin talvel metsavedusid poleks olnud, siis… ei tea, kuidas välja oleks tulnud. Nüüd peab kõrvalt raha teenima, et perele leiba saada.

Ega ta käiks praegugi töövaheajal asundusameti töös, kangutaks selle asemel oma põllul kände, aga kõht sunnib. Lastekari on alles väike, suud jahvatavad peas hommikust õhtuni, aga ega neist midagi abi ole. Vanem poeg ja tütar siiski on juba asjaliste eest väljas. Kuid pole viga, heidab mees lootusrikkalt käega, küll hakkama saab! Peaasi — sul on peavari valmis ja põllu algus käes, siit on juba kerge edasi minna. Ja lapsed kasvavad iga aastaga, siis on ka tööjõudu rohkem.

Nii kergesti ei lähe ometi kõigil asunikel. Mõnel pole olnud tarvilikku põllumajanduslikku inventari kaasa tuua, teistel pole piisanud rahalist jõudu kautsjoni sissemaksmiseks. Nüüd teenivad raha asundusameti töödega ning metsavedudega ja pigistavad kautsjoni leivaraha kõrvalt. Kuid häid lootusi ja kindlat usku on kõigil.

Käisime mööda ka erakuonnist. See on ikka endine, kuid kraavikaldalt onnini on tehtud liivane jalgrada, kahele poole istutatud noored puud, onni taga on peenrad, millel kasvavad tubakad. Onni omanikku ei ole nähtavasti kodus. Ma tean, et ta ust ei lukusta, kuid ma ei lähe seda avama, ja lahkun erakut nägemata. Kõik märgid näitavad, et ta peaks ikka veel elama ja alles hiljuti siin on olnud.

Kui hiljemini poes küsin eraku järele, siis öeldakse, et ta elab ikka endiselt. Vist on öösi Aadumäele läinud — öösi müristas, vanamees seda kardab.

Kas vanamehe eluviis endine või on juba ühiskonnaga leppinud?

Üldiselt küll endine, kuid viimasel ajal on hakanud hoolega ajalehti lugema. Tuleb iga laupäev poodi, ostab tagantjärele kõik lehed ja loeb nad kodus nähtavasti läbi.

Millest selline muutus?

Ei tea, arvab kaupmees, kuid siin ta hakkas sõbrustama ühe vangiga, keda lubati vabalt ümber käia. See vang olevat ta kokku viinud ühe ajakirjanikuga, kes sellest kohtumisest oma ajalehes intervjuu avaldanud, vanamehe ja ta onni salaja pildistanud ja needki avaldanud. See pahandanud teda väga, kuid sellest ajast peale hakanud ta ajalehti lugema, peale selle lehe muidugi, kus intervjuu ilmus. Muidu ei olevat tal viimasel ajal midagi selle vastu, et temast kirjutatakse, ainult nime ei tohtivat avaldada.

Jäägu siis selleski reisuvestes Alutaguse eraku nimi avaldamata, ehk ma seda nüüd küll tean.