Dorian Gray portree/II

by Oscar Wilde

← I

Dorian Gray portree Oscar Wilde, tõlkinud A. H. Tammsaare

III→

EPUB

TEINE PEATÜKK

Sisse astudes nägid nad Dorian Grayd. Ta istus klaveri ees, selg nende poole, lehitsedes Schumann’i „Waldszenen” köidet.

„Te peate selle mulle laenama, Basil,” hüüdis ta. „Tahaksin neid mängima õppida. Nad on otse imeilusad.”

„See oleneb täiesti sellest, kuidas te täna istute, Dorian.”

„Oo, ma olen istumisest tüdinud ja mina ei taha endast mingit elusuurust pilti,” vastas poiss ülemeelikult ja tujukalt klaveriistmel virru lüües. Nähes lord Henryt tõusis silmapilguks kerge puna tal palgeisse ja ta kargas üles. „Palun vabandust, Basil, aga ma ei teadnud ju, et teil on külaline.”

„See on lord Henry Wotton, Dorian, minu vana sõber Oxfordi päevilt. Just praegu jutustasin temale, missugune suurepärane modell te olete, ja nüüd rikkusite teie kõik.”

„Minu rõõmu teiega tutvuda ei rikkunud te mitte, mr. Gray,” ütles lord Henry edasi astudes ja oma kätt sirutades. „Minu tädi on teist mulle sagedasti rääkinud. Teie olete tema lemmikuid ja ma kardan, ka tema ohvreid.”

„Praegusel silmapilgul seisan ma leedi Agatha mustas nimekirjas,” vastas Dorian kelmikalt kahetseval pilgul. „Mineval teisipäeval lubasin temaga kuhugi Whitechapeli klubisse minna, aga ma unustasin selle tõepoolest täiesti. Me pidime seal kahekesi ühe dueti mängima – ma arvan, kolm duetti. Nüüd ei tea ma, mis ta mulle küll ütleb. Ma ei julge teda külastadagi.”

„Oo, ma lepitan teid oma tädiga. Tema peab teist väga lugu. Ja ma ei usu mitte, et teie puudumisel oleks suuremat tähendust. Kuulajad arvavad vististi, et see ongi duett. Klaveri ette istudes teeb tädi Agatha ikka kahe eest müra.”

„See on teie tädi kohta väga hirmus ja ka minu kohta mitte väga kena,” vastas Dorian naerdes.

Lord Henry vaatas talle otsa. Jah, ta oli tõesti imeilus oma peenelt joonistatud punaste huulte, avameelsete siniste silmade ja kräsus kuldsete juustega. Tema näos oli midagi, mis äratas usaldust esimesest silmapilgust. Temas oli kogu nooruse otsekohesus ja nooruse kogu kirglik puhtus. Tundus, ta oli maailmaga kokkupuutumisest alles rüvetamata. Polnud ime, et Basil Hallward teda jumaldas.

„Teie olete heategevuseks liiga ilus, mr. Gray – üleliia ilus.” Ja lord Henry laskus diivanile ning avas oma sigaretitoosi.

Kunstnik oli ametis värvide segamisega ja pintslite korraldamisega. Ta oli tusane ja kuuldes lord Henry viimast märkust heitis pilgu temale, viivitas silmapilgu ja ütles siis:

„Harry, ma tahaksin oma pildi täna lõpetada. On see ehk teie arvates hirmus viisakuseta, kui paluksin teid lahkuda?”

Lord Henry naeratas ja vaatas Dorian Grayle otsa. „Pean ma minema, mr. Gray?” küsis ta.

„Oo, palun, mitte, lord Henry. Ma näen, Basilil on jällegi tema tusane tuju ja mina ei suuda tema tuska välja kannatada. Pealegi tahaksin ma teilt kuulda, miks ei peaks ma heategevusele anduma.”

„Ma ei tea, kas ma seda teile pean ütlema, mr. Gray. See on nii tüütu kõneaine, et sellest võiks ainult tõsiselt rääkida. Kuid kindlasti ei jookse ma nüüd kuhugi, kuna ju teie mind jääda palusite. Ega teilgi tõeliselt midagi selle vastu ole, Basil, ega? Sagedasti olete mulle ütelnud, et teile meeldib, kui leidub keegi, kellega teie modell võib lobiseda.”

Hallward hammustas huult. „Kui Dorian seda soovib, muidugi pead sa siis jääma. Doriani tujud on kõigile seaduseks, peale tema enese.”

Lord Henry võttis oma kübara ja kindad. „Teie sunnite mind küll jääma, Basil, kuid kahjuks pean ma minema. Lubasin kedagi Orleans’is kohata. Head päeva, mr. Gray. Tulge mind mõnel pealelõunal Curzoni tänavale vaatama. Kella viie paiku olen ma enamasti ikka kodus. Teatage oma tulekust kirjalikult. Kahetseksin väga, kui ma teid ei kohtaks.”

„Basil,” hüüdis Dorian Gray, „kui lord Henry Wotton läheb, siis lähen ka mina. Teie ei ava maalides kunagi oma suud ja on hirmus igav seista alusel ning katsuda teha lõbusat nägu. Paluge teda jääda. Mina nõuan seda.”

„Jääge, Harry, et vastu tulla Dorianile ja ka minule,” ütles Hallward, vahtides ainiti oma pildile. „On üsna tõsi, ma ei räägi töötades kunagi ega kuule midagi ja minu õnnetuil modellidel peab küll olema hirmus igav. Palun jääge.”

„Aga mis saab minu Orleans’i mehega?”

Kunstnik naeris. „Ma ei usu, et sellega oleks erilisi raskusi. Võtke jälle istet, Harry. Ja nüüd, Dorian, astuge kõrgendikule ja ärge tehke liiga palju liigutusi ega pange seda tähele, mis lord Henry teile ütleb. Tema mõjub kõigisse oma sõpradesse halvasti, ainukeseks erandiks olen mina.”

Noore kreeka märtri näoilmel astus Dorian Gray kõrgendikule, kus tegi rahulolematuse mossituse lord Henry poole, kes talle väga hakkas meeldima. Tema polnud sugugi Basili moodi. Mõlemad mehed olid vaimustavad vastandid. Ja lord Henryl oli nii ilus hääl. Mõne silmapilgu pärast ütles ta: „On teil tõesti halb mõju, lord Henry? Nii halb, nagu Basil seda ütleb?”

„Head mõju pole üldse olemas, mr. Gray. Iga mõju on ebakõlbeline – ebakõlbeline teaduslikult seisukohalt vaadatuna.”

„Miks?”

„Sellepärast et mõjuda kellessegi tähendab – anda temale oma hing. Tema ei mõtle siis enam oma loomulikke mõtteid ega põle enam oma loomulikes kirgedes. Tema voorused pole tõeliselt tema omad. Tema patud – kui üldse on pattu olemas – on laenatud. Tema muutub mingisuguse võõra muusika vastukajaks, saab näitlejaks osas, mis pole kirjutatud tema tarvis. Elu eesmärk on endaarendamine. Teostada täielikult iseoma loomus, selleks oleme kõik siin. Tänapäev tunnevad inimesed iseeneste ees hirmu. Nemad on unustanud oma kõrgeima kohuse – kohuse, et igaüks kuulub iseendale. Muidugi on nad headtegevad. Nad toidavad näljaseid ja katavad kerjuseid. Aga nende eneste hinged nälgivad ja on alasti. Julgus on meie soost kadunud. Võib-olla pole meil teda tõeliselt kunagi olnudki. Ühiskonna-kartus, mis on kõlbluse aluseks, ja jumalakartus, mis on usu saladus – need kaks asja valitsevad meid. Ja ometi…”

„Pöörake oma pead pisut paremale, Dorian, olge hea poiss,” ütles kunstnik süvenenuna oma töösse, kus ta ainult tundis, et poisi näkku oli tulnud ilme, mida ta varemalt kunagi polnud näinud.

„Ja ometi,” jätkas lord Henry oma madalal, kõlaval häälel ja selle ilusa käeliigutusega, mis oli alati temal nii iseloomulik, isegi juba Etoni päevil, „ja ometi usun ma, et kui inimene hakkaks elama täielikult ja põhjani oma elu, kui ta annaks vormi igale oma tundmusele, väljenduse igale oma mõttele, teostaks iga oma unistuse – mina usun, maailm omandaks siis niisuguse värske rõõmuhoo, et meie kõik unustaksime keskaja haigused ja pöörduksime tagasi vana kreeka ideaali juurde – millegi veel peenema ja rikkalikuma juurde võib-olla. Kuid mehisemadki mehed meie seas kardavad iseendid. Metslase enesevigastamine elab edasi traagilise jäänusena meie endaeitamises, mis hävitab meie elu. Me saame oma karistuse keeldumiste eest. Iga tung, mida püüame lämmatada, haub meie vaimus edasi ja mürgitab meid. Keha patustab ainult ühe korra ja on sellega temast lahti, sest iga tegu on omataoline puhastus. Järele ei jää midagi kui aga maitstud lõbu mälestus või kahetsuse toredus. Ainuke tee kiusatusest vabanemiseks on – temale järele anda. Pange talle vastu ja teie hing jääb haigeks, igatsedes asju, mida ta ise endale keelanud, ja ihaldades seda, mille loomuvastased seadused on teinud loomu- ja seadusevastaseks. On öeldud, maailma suured sündmused leiavad aset peaajus. Peaajus ja ainult peaajus leiavad aset ka maailma suured patud. Teil, mr. Gray, teil eneselgi oma roospunase nooruse ja oma roosvalge poisilikkusega on kired, mis on teid kartma pannud, ja mõtted, mis on täitnud teid hirmuga, ning unistused päeval ja ööl, mida mälestades teie palgeid värvib häbipuna…”

„Pidage!” kogeles Dorian Gray. „Pidage, teie ajate mind segadusse. Ma ei tea, mis öelda. On olemas vastus teile, aga mina ei leia seda. Ärge rääkige. Laske mind mõelda. Või mis õigem – laske mind katsuda mitte mõelda.”

Peaaegu kümme minutit seisis ta liikumata, huuled avatud ja silmis imelik helk. Tumedalt taipas ta, et sootuks uued mõjud töötasid temas. Talle näis, nagu oleksid nad tõeliselt sündinud temas endas. Vähesed sõnad, mis Basili sõber temale ütelnud – juhuslikult räägitud sõnad, kahtlemata, oma meelega mõeldud paradoksaalsusega – olid puudutanud mingisuguseid salajasi keeli, mida polnud kunagi varem puudutatud, kuid mis nüüd, nagu ta tundis, lõid temas võnkuma ja värisesid imelikus tuikes.

Samuti oli teda erutanud muusika. Muusika oli teda juba nii mõnigi kord erutanud. Aga muusikal polnud sõnu. See polnud uus maailm, vaid ennemini uus ürgsegu, mis ta lõi. Sõnad! Paljad sõnad! Kui hirmsad nad olid! Kui selged, elavad ja julmad! Nende eest ta ei pääsenud. Ja ometi – missugune peen võluvus tundus neis! Nad näisid võivat anda plastilise vormi vormita asjadele ja neis oli omapärane muusika, mis oli nii magus nagu viiuli või kandle helin. Paljad sõnad! Oli midagi reaalsemat kui sõnad?

Jah, poisikesepõlves oli tal olnud asju, mida ta ei mõistnud. Nüüd mõistis ta neid. Elu omandas äkki tulevärvingu. Talle näis, nagu kõnniks ta leegis. Miks ei teadnud ta seda varem?

Oma peenel naeratusel vaatles teda lord Henry. Tema tundis täpselt seda hingelist silmapilku, kus pidi vaikima. Ta oli lõpmata huvitatud. Teda üllatas tema sõnade äkiline mõju ja mäletades raamatut, mida ta oli lugenud kuueteistkümneselt, raamatut, mis oli temale ilmutanud palju tänini tundmatut, küsis ta endalt, kas ehk Dorian Gray sama katset ei pea kordama. Tema oli ainult noole õhku lasknud. Tabas ta märki? Kui võluv oli see poiss!

Hallward maalis edasi oma imeliselt julge hooga, milles peitus tõsine peenus ja täiuslik õrnus ja mis vähemalt kunstis oleneb tõsisest võimest. Vaikust ei märganud ta põrmugi.

„Basil, ma olen väsinud seismast,” hüüdis Dorian Gray äkki. „Ma pean välja minema ja aias istuma. Õhk on siin lämmatav.”

„Mu armas poiss, mul on nii kahju. Maalides ei saa ma mõelda millestki muust. Kuid te pole kunagi paremini seisnud. Te olite täiesti paigal. Ja ma tabasin ilme, mida vajasin – poolavatud huuled ja särav pilk silmis. Ma ei tea, mis Harry teile rääkis, kuid teie saite sellest kõige imelisema näoilme. Usun, ta ütles teile meelitusi. Te ei pea ainustki tema sõna uskuma.”

„Muidugi, meelitusi ei ütelnud ta mulle mitte. Võib-olla sellepärast ei usugi ma midagi, mis ta mulle ütles.”

„Te teate, et usute kõik,” ütles lord Henry, vaadates oma unistavate ja väsinud silmadega talle otsa. „Ma tulen ühes teiega aeda. Ateljees on kole palav. Basil, laske meile midagi külma juua anda, midagi maasikatega.”

„Muidugi, Harry. Helistage, ja kui Parker tuleb, ütlen ma talle, mida vajate. Ma pean veel selle tagapõhja valmis maalima ja tulen teile pärast järele. Ärge pidage Doriani liiga kaua kinni. Ma pole kunagi paremas hoos olnud maalimiseks kui täna. Sellest tuleb minu meistriteos. Ta on juba praegu minu meistriteos.”

Lord Henry läks aeda ja leidis Dorian Gray oma nägu suurde, jahedasse sireli-õiekobarasse surumas, juues kirglikult selle lõhna, nagu oleks see mõni viin. Ta astus noormehe ligi ja pani käe tema õlale.

„Teil on üsna õigus seda tehes,” lausus ta. „Hinge võivad ravida ainult meeled, nagu ka meeli ravib ainult hing.”

Noormees võpatas ja tõmbus tagasi. Ta oli palja päi ja lehed olid tagasi lükanud tema kangekaelsed lokid ning segi ajanud nende kuldsed kiud. Noormehe silmis helkis hirm, nagu näeb seda inimeste näos, keda äkki unest äratatakse. Tema peenelt voolitud ninasõõrmed värisesid ja mingisugune varjatud närv heidutas tema huulte puna ning pani nad võdisema.

„Jah,” jätkas lord Henry, „see on elu suuremaid saladusi – ravida hinge meelte ja meeli hinge abil. Teie olete imeline olevus. Teie teate rohkem kui ise arvate teadvat, nagu te ka teate vähem kui teil vaja teada.”

Dorian Gray kortsutas kulmu ja pööras näo kõrvale. Tahes või tahtmata pidi ta seda pikka, elegantset noormeest armastama, kes seisis tema läheduses. Tema romantiliselt oliivikarva nägu ja loid näoilme huvitasid teda. Tema madalas, rauges hääles oli midagi võluvat. Tema külmad valged lilletaolised käed – isegi neil oli imelik meeldivus. Rääkides liikusid nad muusikaliselt ja nad näisid omavat mingi erlise keele. Kuid Dorian tundis tema ees hirmu ja häbenes seda. Miks pidi olema see keegi võõras, kes ilmutas temale ta enda? Basil Hallward’i tundis ta juba kuid, aga sõprus temaga polnud teda muutnud. Äkki aga satub talle põiki teele keegi, kes näib avavat talle elusaladuse. Ja ometi, mis oli seal karta? Tema polnud ometi mõni koolipoiss või tütarlaps. Hirmuda oli mõttetu.

„Läheme istume varju,” ütles lord Henry. „Parker tõi meile juua, ja kui te kauemaks päikese kätte jääte, rikute oma näovärvingu ning Basil ei saa teid enam maalida. Teie ei peaks tõesti mitte laskma ennast päikesest kõrvetada. See ei sobiks teile.”

„Mis siis sellest oleks?” hüüdis Dorian Gray naerdes, võttes istet aia tagumises otsas.

„Sellest oleks teile kõik, mr. Gray.”

„Miks?”

„Sellepärast, et teil on teie kõige imelisem noorus ja et noorus on ainuke asi, mis väärt omada.”

„Mina ei tunne seda, lord Henry.”

„Ei, teie ei tunne seda praegu. Millalgi, kui olete vana, kortsus ja inetu, kui mõte on oma jooned surunud teie otsaesisele ja kui kired on kõrvetanud teie huuled oma inetu leegiga, siis tunnete seda kohkudes. Praegu, kuhu te ka lähete, võlute maailma. Jääb see alati nõnda?… Teil on imeilus nägu, mr. Gray. Ärge kortsutage kulmu. See on tõesti nii. Ja Ilu on Geeniuse vorme – ta on tõeliselt Geeniusest kõrgem, sest tema ei vaja mingit seletust. Tema on maailma suuri tõsiasju, nagu on seda päikesepaiste, kevad või selle hõbeliua peegeldus tumedas vees, mida nimetame kuuks. Tema ei tõsta küsimusi. Temal on oma jumalik valitsemisõigus. Kel ta on, sellest teeb ta vürsti. Teie naerate? Ah, kui te kord ta kaotate, siis te enam ei naerata… Sagedasti öeldakse, Ilu olevat pinnaline. Võib-olla on see nii. Aga vähemalt pole ta nii pinnaline, nagu on seda mõte. Minule on Ilu imede ime. Ainult pealiskaudsed ei otsusta välimuse järele. Maailma tõsine müsteerium on nähtav, mitte nägematu… Jah, mr. Gray, jumalad on olnud teile armulikud. Aga mille jumalad annavad, selle võtavad nad ruttu tagasi. Teil on ainult vähe aastaid, mil võite elada tõeliselt, täielikult, sisurikkalt. Noorusega ühes läheb ka teie ilu ja siis märkate äkki, et teil pole elus enam triumfe või teie peate rahulduma nende tühiste triumfidega, mis tunduvad teie mineviku mälestuste valgusel kibedamaina kui kaotused. Iga mööduv kuu lähendab teid mingile koledale. Aeg on teile kade ja sõdib teie liiliate ja rooside vastu. Teie muutute kahvatuks, palged langevad auku, silm läheb töntsiks. Teie kannatate hirmsasti… Ah! kasutage oma noorust, kuni ta on teil. Ärge raisake oma päevade kulda, kuulates neid tüütuid, kes püüavad päästa paratamatust hävingust, või heites oma elu rumalusele, igapäevsusele ja labasusele. Need on meie aja haiglased eesmärgid, valeideed. Elage! Elage seda imelist elu, mis on teis! Ärge laske endas midagi kaduma minna. Otsige vahetpidamata uusi elamusi. Ärge kartke midagi… Uus hedonism – seda vajab meie aastasada. Teie võite olla tema nähtav sümbol. Oma isikuga võite teie kõik. Üheks hooajaks kuulub maailm teile… Meie kohtamise silmapilgul nägin, te olete üsna ebateadlik sellest, mis te olete tõeliselt ja mis te tõeliselt olla tahate. Teis oli nii palju seda, mis mind võlus, et ma tundsin, ma pean teile midagi rääkima teist endast. Mõtlesin, kui traagiline oleks minna teil iseendale kaotsi. Sest noorus kestab nii üürike aeg – nii üürike aeg. Lilled nurmedel närtsivad, aga nemad löövad uuesti õilmitsema. Kuldnõreti on tulevas juunis niisama kollane kui praegu. Kuu aja pärast tulevad elulõngale purpursed tähed ja aasta aasta järele omandab tema lehtede roheline öö ikka needsamad purpursed tähed. Ent meie ei saa oma noorust kunagi tagasi. Rõõmutuige, mis lööb meis kahekümneselt, muutub laisaks. Meie liikmed vaibuvad, meie meeled kõdunevad. Me kidume inetuiks nukkudeks, keda kummitavad mälestused kord kohutanud kirgedest ja haruldased kiusatused, millele me ei julgenud anduda. Noorus! Noorus! Maailmas polegi muud kui aga ainult noorus!”

Dorian Gray kuulas imestusest pärani silmil. Sirelioks langes käest sõmerale. Karvane mesilane tuli ja sumises silmapilguks tema ümber. Siis hakkas ta ronima väikeste õite ovaalseil tähistatud kehadel. Noormees vaatles teda selle iseäralise huviga, mida tunneme tühiste asjade vastu, kui tähtsad asjad meid kohutavad või kui meid erutab mõni uus tundmus, millele ei leia väljendust, või kui mõni hirmutav mõte äkki valdab meie aju ja sunnib meid alluma. Natukese aja pärast lendas mesilane minema. Noormees nägi ta ronivat tüürose kassitapu laigulisse õiekarikasse. Õis lõi värisema ja hõljus siis tasakesi edasi-tagasi.

Äkki ilmus kunstnik ateljee uksele ja viipas neile sisseminemiseks. Nad pöördusid teineteise poole ja naeratasid.

„Ma ootan,” hüüdis ta. „Tulge sisse. Valgus on eeskujulik, ja oma klaasid võite kaasa võtta.”

Nad tõusid istmelt ja läksid pikkamisi üheskoos. Kaks rohelisvalget liblikat lendlesid neist mööda ja aianurgas pirnipuul hakkas laulma rästas.

„Te rõõmustate, et mind kohtasite, mr. Gray,” ütles lord Henry noormehele otsa vaadates.

„Jah, praegu olen ma rõõmus. Küsin ainult, kas olen seda alati?”

„Alati! See on hirmus sõna. Seda kuuldes käib mul värin kehast läbi. Naised armastavad seda nii väga tarvitada. Nemad rikuvad iga romaani, püüdes seda teha igaveseks. See on pealegi mõttetu sõna. Ainuke vahe tujus ja elupikkuses kires on see, et tuju kestab pisut kauemini.”

Ateljeesse astudes pani Dorian Gray oma käe lord Henry käsivarrele. „Sel juhul olgu meie sõprus ainult tuju,” lausus ta, punastades iseenda julgusest, ja astus siis kõrgendikule, kus asus jällegi endisse asendisse.

Lord Henry laskus avarasse korv-tugitooli ja vaatles noormeest. Vaikust segasid ainult pintsli tõmbed ja löögid lõuendil, või olgu siis, et Hallward aeg-ajalt mõne sammu tagasi astus, nõnda oma pilti kaugemalt vaadeldes. Lahtisest uksest voolavais längus päikesekiirtes tantsiv tolm paistis kuldsena. Rooside raske lõhn näis hõljuvat kõige ümber.

Umbes veerand tunni pärast peatus Hallward maalimises, vahtis tüki aega Dorian Grayd, siis samuti tüki aega pilti, närides üht oma suurist pintsleist ja kortsutades kulmu. „Ta on täiesti valmis,” hüüdis ta lõpuks ja kummardus, et suurte punaste tähtedega oma nime kirjutada lõuendi pahemasse nurka.

Lord Henry astus ligi ja uuris pilti. See oli tõepoolest imeline kunstitöö, samuti ka imeliselt sarnane.

„Armas poiss, soovin teile südamest õnne,” ütles ta. „See on praegusaja parim portree. Mr. Gray, tulge vaadake ka teie.”

Poiss võpatas, nagu ärgates mingist unest. „On see tõesti valmis?” lausus ta kõrgendilt maha astudes.

„Päris valmis,” kinnitas kunstnik. „Ja teie seisite täna suurepäraselt. Ma olen teile väga tänulik.”

„Selle tänu võlgnete täiesti mulle,” rääkis lord Henry vahele. „Eks ole nõnda, mr. Gray?”

Dorian ei vastanud, vaid läks vaikivalt pildi ette ning pöördus tema poole. Seda nähes tõmbus ta pisut tagasi ja silmapilguks tõusis tal palgesse meelehea-puna. Silmi ilmus rõõmuhelk, nagu näeks ta iseend esimest korda. Ta seisis liikumatult imestades, uduselt märgates, et Hallward temaga rääkis, ilma et oleks taibanud tema sõnade mõtet. Iseenda ilu tundmus tuli talle kui ilmutus. Kunagi varemalt polnud ta seda märganud. Basil Hallward’i meelitussõnad tundusid talle ainult sõpruses öeldud ilusate liialdustena. Ta oli neid kuulanud, neid naernud ja nad unustanud. Nemad ei mõjutanud tema loomust. Siis tuli lord Henry Wotton oma imeliku nooruse kiidulauluga, oma hirmsa hoiatusega tema üürikese ea kohta. See oli teda siis erutanud ja nüüd, iseenda ilu varju vaadeldes, välgatas äkki asjade tõeline seisukord tal läbi pea. Õige, pidi tulema päev, kus tema nägu on krimpsus ja kortsus, tema silmad tuhmid ja värvita, tema kuju meeldivus murtud ja vormita. Puna kaob kord tema huulilt ja kuld põgeneb tema juustelt. Elu, mis pidi arendama tema hinge, pidi hävitama tema keha. Tema pidi muutuma hirmsaks, vastikuks, inetuks.

Seda mõeldes tabas teda kibe valuhoog nagu noaga ja pani kogu tema keha kiud värisema. Tema silmad tumenesid ametüstiks ja neid looris pisarate niiskus. Ta tundis, nagu surutaks jäine käsi tema südamele.

„Kas teile ei meeldi?” hüüdis Hallward viimaks, sest teda riivas pisut noormehe vaikimine, mida ta ei mõistnud.

„Muidugi meeldib talle,” ütles lord Henry. „Kellele ta siis mitte ei meeldiks? Tänapäeva kunstis on see suurimaid teoseid. Mina maksaksin teile tema eest iga summa, mis te nõuate. Mina pean ta endale saama.”

„See pole minu, Harry.”

„Kelle siis?”

„Doriani muidugi,” vastas kunstnik.

„Sel poisil on õnne.”

„Kui kurb see on!” lausus Dorian Gray, rippudes ikka veel silmadega oma portreel. „Kui kurb see on! Mina lähen vanaks, hirmsaks, koledaks. See pilt jääb aga igavesti nooreks. Tema ei saa kunagi vanemaks kui just sel tänasel juunipäeval… Kui see ometi vastupidi oleks! Kui ometi oleksin mina see, kes jääks alati nooreks, kuna pilt vananeks! Selle eest – selle eest annaksin ma kõik! Jah, kogu maailmas pole midagi olemas, mida ma selle eest ei annaks! Oma hinge annaksin selle eest!”

„Teile meeldiks vaevalt niisugune korraldus, Basil,” hüüdis lord Henry naerdes. „See oleks teie teosele raskeks saatuseks.”

„Mina vaidleksin väga tõsiselt sellele vastu, Harry,” ütles Hallward.

Dorian Gray pöördus ümber ja vaatas talle otsa. „Seda ma usun, Basil. Teie armastate oma kunsti rohkem kui oma sõpru. Mina pole teile rohkem kui roheline pronkskuju. Vaevalt niigi palju, võiks öelda.”

Kunstnik vahtis pärani silmi üllatatult. Nõnda rääkida oli nii vähe Doriani moodi. Mis oli sündinud? Ta paistis vihasena. Tema nägu õhetas ja tema palged põlesid.

„Jah,” jätkas ta, „mina olen teile vähem kui teie elevandiluust Hermes või teie hõbedane Faun. Neid te armastate alati. Kui kaua armastate aga mind? Kuni ma saan oma esimese kortsu, arvatavasti. Nüüd tean, et kui keegi kaotab oma ilu, milline see ka oleks, siis kaotab ta kõik. Teie pilt on mulle seda õpetanud. Lord Henry Wotton’il on päris õigus. Noorus on ainuke asi, mis väärt omada. Kui näen, et hakkan vananema, siis tapan enda.”

Hallward kahvatas ja haaras ta käe. „Dorian! Dorian!” hüüdis ta. „Ärge rääkige nõnda. Minul pole kunagi olnud teiesugust sõpra ja kunagi ei leia ma teist niisugust. Te ei kadesta ometi ainelisi asju, ega? – teie olete ilusam kui ükski neist.”

„Kadestan kõike, mille ilu ei sure. Kadestan oma pilti, mille teie maalisite. Miks peab tema säilitama seda, mille mina kaotan? Iga mööduv silmapilk võtab minult midagi ja annab midagi temale. Oo, kui see oleks vastupidi! Kui ometi pilt võiks muutuda ja mina võiksin jääda, nagu olen praegu! Miks te ta maalisite? Millalgi irvitab ta mind – irvitab koledasti!”

Palavad pisarad paisusid tal silmis; ta kiskus oma käe lahti ja tormas diivanile, kus peitis oma näo patjadesse, nagu palvetaks ta.

„See on teie töö, Harry,” ütles kunstnik kibedalt.

Lord Henry kehitas õlgu. „See on tõeline Dorian Gray – see on kõik.”

„See pole mitte tema.”

„Kui see pole tema, mis on siis minul sellega tegemist?”

„Teie oleksite pidanud minema, kui ma teid palusin,” lausus kunstnik.

„Mina jäin, kui te mind palusite jääda,” kõlas lord Henry vastus.

„Harry, samal ajal ei või ma ometi oma mõlema parima sõbraga riidu minna, kuid teie kahekesi omavahel olete pannud mind vihkama oma parimat teost, mille ma kunagi loonud, ja nüüd hävitan ma tema. Mis on ta muud kui aga lõuend ja värvid? Ma ei taha, et ta kolmele elule põiki teele ette astub ja nad purustab.”

Dorian tõstis padjalt oma kuldse pea ja vaatas kahvatul näol ning pisarsilmil, kuidas Basil eesriidega kaetud suure akna alla kuusepuust maalilaua juurde läks. Mis oli tal seal tegemist? Tema sõrmed kobasid tinatorude ja kuivade pintslite rodus, otsides sealt midagi. Õige, see oli õhukese ja painduva teraga paletilabik, mida ta otsis. Viimaks leidis ta selle. Sellega tahtis ta lõuendi puruks lõigata.

Lämmatatud nuuksumisega kargas poiss diivanilt, tormas Hallward’i juurde, kiskus tal noa käest ja viskas selle kaugele ateljee nurka. „Ärge tehke seda, Basil, ärge tehke!” hüüdis ta. „See oleks tapatöö!”

„Rõõmustan, et te lõpuks ometi minu teost hindate, Dorian,” ütles kunstnik külmalt, kui ta oli oma üllatusest toibunud. „Seda poleks ma kunagi uskunud.”

„Teda hinnata? Ma armastan teda, Basil. See on osa minust endast. Ma tunnen seda.”

„Noh, niipea kui olete kuiv, lakitakse teid, raamitakse ja saadetakse koju. Siis võite endaga teha, mis tahate.” Ja ta läks läbi ruumi ning helistas kella teetoomiseks. „Te soovite teed muidugi, Dorian? Ja teie, Harry, samuti? Või on teil midagi selle lihtsa lõbu vastu?”

„Mina jumaldan lihtsaid lõbusid,” ütles lord Henry. „Need on rafineeritute viimne varjupaik. Aga ma ei armasta etendusi, ehk olgu siis näitelaval. Missugused arutud olendid te küll olete, teie mõlemad! Ma ei tea, kes nimetas inimest arukaks loomaks. See oli kõige ebaküpsem määritlus, mis kunagi tehtud. Inimene on kõik, mitte aga arukas. Siiski, rõõmustan, et ta seda ei ole, kuigi sooviksin, et te enam selle pildi pärast ei sõneleks. Parem andke ta mulle, Basil. See rumal poiss ei vaja teda tõesti mitte, aga mina küll.”

„Kui te ta ükskõik kellele annate, mitte aga minule, siis ei andesta ma seda teile kunagi!” hüüdis Dorian Gray. „Ja mina ei luba end rumalaks poisiks nimetada.”

„Te ju teate, pilt on teie, Dorian. Ma andsin ta teile juba enne sündimist.”

„Ja te teate, et te pisut rumalasti talitasite, mr. Gray, ja et teil ei või tõeliselt midagi selle vastu olla, kui teile teie äärmist noorust meelde tuletatakse.”

„Täna hommikul oleks mul palju selle vastu olnud, lord Henry.”

„Ah! täna hommikul! Aga sestsaadik olete pisut elanud.”

Ukselt kostis koputus ja teener ilmus koormatud kandmikuga, mille ta asetas väikesele jaapani lauale. Kostis tee- ja alustasside kõlin ja rihvatud gruusia teemasina susin. Teenripoiss tõi kaks kerataolist portselanvaagnat. Dorian Gray läks ja valas teed sisse. Mehed astusid pikkamisi laua juurde ja kergitasid vaagnate katte.

„Lähme täna õhtul teatrisse,” ütles lord Henry. „Kusagil leidub kindlasti midagi huvitavat. Ma lubasin küll White’is lõunat süüa, kuid ainult ühe vana sõbraga, ja nõnda võin talle sõna saata, et olen haige või et olen takistatud minemast mingisuguse hilisema kutse tagajärjel. Ma arvan, see oleks päris kena vabandus: selles oleks igatahes üllatav otsekohesus.”

„Nii tüütu on frakki selga ajada,” urises Hallward. „Ja on ta sul kord seljas, siis on ta nii hirmus.”

„Jah,” vastas lord Henry unistavalt, „üheksateistkümnenda sajandi kehakate on vastik. Ta on nii tume ja rõhuv. Patt on moodsas elus ainuke tõsine värvikas aine.”

„Te ei peaks tõesti mitte niisuguseid asju Doriani kuuldes ütlema, Harry.”

„Missuguse Doriani ees? Kas selle ees, kes valab meile teed või kes on pildis?”

„Ei kummagi ees.”

„Mina tahaksin teiega teatrisse minna, lord Henry,” ütles poiss.

„Siis tulge kaasa; ja teie tulete ka, Basil, eks?”

„Ma ei või, tõesti mitte. Ka ei tahaks ma. Mul on hulk tööd teha.”

„Hea küll, siis läheme meie üksi, mr. Gray.”

„Tahaksin seda nii hea meelega.”

Kunstnik hammustas huult ja läks, tass käes, pildi juurde. „Mina jään selle tõelise Dorianiga,” ütles ta nukralt.

„On see siis tõeline Dorian?” hüüdis pildi algkuju ja sammus kunstniku juurde. „Olen ma tõesti tema moodi?”

„Jah, teie olete just seda moodi.”

„Kui imeline, Basil!”

„Vähemalt olete välimuselt tema sarnane. Kuid see ei muutu kunagi,” ohkas Hallward. „See on ka midagi.”

„Kui palju tühje sõnu teevad inimesed truudusest!” hüüdis lord Henry. „Isegi armastuses on ta ainult füsioloogiline küsimus. Temal pole meie tahtega midagi tegemist. Noored inimesed tahavad olla truud ja ei ole seda mitte; vanad inimesed tahavad olla truuduseta ja ei suuda seda: see on kõik, mis siin võib öelda.”

„Ärge minge täna õhtul teatrisse, Dorian,” ütles Hallward. „Jääge siia ja sööge minuga lõunat.”

„Ma ei või, Basil.”

„Miks?”

„Ma lubasin ju lord Henry Wotton’iga minna.”

„Sõnapidamise pärast ei peaks ta teist rohkem lugu. Tema murrab oma sõna alati. Ma palun teid mitte minna.”

Dorian Gray naeris ja raputas pead.

„Ma palun teid väga.”

Poiss kõhkles ja heitis pilgu lord Henry’le, kes vaatles neid teelaua juurest lõbusal naeratusel.

„Ma pean minema, Basil,” vastas ta.

„Väga hea,” ütles Hallward, läks teelaua juurde ja pani oma tassi kandmikule. „On juba üsna hilja, ja kuna te peate veel riietuma, siis on parem mitte aega viita. Head päeva, Harry. Head päeva, Dorian. Külastage mind varsti. Tulge homme.”

„Kindlasti.”

„Teie ei unusta?”

„Ei, muidugi mitte,” hüüdis Dorian.

„Ja… Harry?”

„Noh, Basil?”

„Pidage meeles, mis ma teilt täna hommikul aias palusin.”

„Olen unustanud.”

„Usaldan teid.”

„Tahaksin iseend võida usaldada,” ütles lord Henry naerdes. „Tulge, mr. Gray, minu kaarik ootab väljas, ma võin teid pärale toimetada. Head päeva, Basil. See oli väga huvitav õhtupoolik.”

Kui uks nende järel sulgus, langes kunstnik sohvale ja valuilme tõusis tal näkku.