Dorian Gray portree/IV

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
III
Dorian Gray portree
Oscar Wilde, tõlkinud A. H. Tammsaare
V

NELJAS PEATÜKK

Kuu hiljem ühel õhtupoolikul istus Dorian Gray lord Henry maja väikeses raamatukogus toredal tugitoolil Mayfairis. Oma kõrge puuvoodriga oliivikarva tammest, oma kollaka friisiga ja krohvist kõrgehetega laes ning telliskivikarva vaiba ja selle peale laotatud pikanarmaliste pärsia siidtekkidega oli see tuba omal viisil väga ilus. Kenal atlasspuust laual seisis väike Clodion’i loodud kuju ja selle kõrval raamat „Les Cent Nouvelles”, mille Clovis Eve oli köitnud Margarete de Valois’ tarvis, külvates selle üle kuldkarikakardega – lilledega, mis kuninganna valinud endale embleemiks. Kaminasimsil seisid mõned suured sinised portselanvaasid tulpidega ja läbi väikeseruudulise akna voolas Londoni suvepäeva aprikoosivärviline valgus.

Lord Henry polnud veel koju tulnud. Ta jäi alati hiljaks põhimõtteliselt, sest tema põhimõtteks oli, et täpsus on aja varas. Selletõttu oli noormees pisut tusane, lehitsedes ükskõikselt toredasti pildistatud „Manon Lescaut” köidet, mille ta oli leidnud kusagilt raamaturiiulilt. Louis Neljateistkümnenda kella ühetooniline tiksumine piinas teda. Paar korda oli tal mõte ära minna.

Viimaks kuulis ta väljas samme ja uks avanes. „Kui hilja te tulete, Harry!” lausus ta.

„Kahju, aga see pole mitte Harry,” vastas hele hääl.

Noormees vaatas ruttu ümber ja kargas jalule. „Palun vabandust! Ma mõtlesin…”

„Arvasite minu abikaasa tulevat. Aga see on ainult tema naine. Peate lubama, et ise ennast tutvustan. Päevapiltide kaudu tunnen teid väga hästi. Minu abikaasal on neid vististi seitseteistkümmend.”

„Kas tõesti seitseteistkümmend, leedi Henry?”

„Noh, siis kaheksateistkümmend. Pealegi nägin teid hiljuti temaga ooperis.”

Rääkides naeris ta närviliselt ja vaatles noormeest oma ebamääraste sinisilmadega. Ta oli imelik naine, kelle riided näisid olevat valmistatud suurimas õhinas ja selga aetud ülepeakaela. Ikka armastas ta harilikult kedagi, ja kuna ta iialgi vastuarmastust ei leidnud, säilitas ta kõik oma illusioonid. Püüdes olla maaliline, saavutas ta ainult ebakorraliku välimuse. Tema nimi oli Victoria ja tal oli otse haiglane kirg kirikus käia.

„See oli „Lohengrinil”, arvan ma, leedi Henry?”

„Jah, see oli „Lohengrinil”. Wagner’i muusikat armastan ma üle kõige. Tema on nii vali, et võib kogu aeg rääkida, ilma et teised su sõnu kuuleksid. See on suur eelis, eks ole, mr. Gray?”

Jällegi kõlas endine närviline ja katkendiline naer tema õhukesilt huulilt ja tema sõrmed hakkasid mängima pika kilpkonnakarbist paberinoaga.

Dorian naeratas ja raputas pead. „Kahju, mina ei arva nõnda, leedi Henry. Mina ei räägi muusika ajal kunagi, vähemalt hea muusika ajal. Halba muusikat kuulates on muidugi kohustus seda jutlemisega lämmatada.”

„Ah, see on Harry vaateid, eks ole, mr. Gray? Harry vaateid kuulen ma ikka tema sõpradelt. See on ainuke tee midagi neist teada. Aga teie ei peaks arvama, nagu ei armastaks mina head muusikat. Ma jumaldan seda, kuid samuti kardan ka. Ta teeb mu liiga romantiliseks. Olen klaverimängijaid lihtsalt jumaldanud, mõnikord kahte korraga, nagu Harry kinnitab. Ma ei tea tõesti mitte, mis nendega on. Võib-olla sünnib see sellepärast, et nad on välismaalased. Seda nad on ju kõik, eks ole? Isegi need, kes sündinud Inglismaal, muutuvad mõne aja pärast välismaalasteks, eks ole? See on neist väga tark ja kunstile nii meelitav. Teeb ta kosmopoliidiks, eks ole? Te pole kunagi ühelgi minu vastuvõtul olnud, ega ole, mr. Gray? Te peate kord tulema. Orhideid ei suuda ma ju muretseda, aga välismaalaste suhtes ei ole ma kitsi. Nemad annavad ruumidele maalilikkuse. Aga seal on ka Harry! Harry, ma astusin sisse sind otsima, sinult midagi küsima – olen unustanud, mis see oli – ja leidsin mr. Gray siit. Me lobisesime muusikast nii lõbusasti. Meil on samad vaated. Ei, ma arvan, meie vaated lähevad üsna lahku. Aga oli väga kena. Rõõmustan väga, et teda kohtasin.”

„Kena, väga kena, mu armas,” ütles lord Henry, kergitades oma kuusirbi-taolisi kulme ja vaadates neid mõlemaid mõnusasti naeratades. „Mul on nii kahju, et hiljaks jäin, Dorian. Läksin Wardouri tänavale mingit vana brokaati vaatama ja pidin tundide kaupa seal tingima. Tänapäev tunnevad inimesed kõigi asjade hinda ja ei millegi väärtust.”

„Kahju, aga mina pean minema,” hüüdis leedi Henry, katkestades oma rumala äkilise naeruga rõhuva vaikuse. „Mina lubasin ühes hertsoginnaga välja sõita. Elage hästi, mr. Gray, ela hästi, Harry. Arvatavasti sööd väljas lõunat? Mina samuti. Võib-olla kohtan sind leedi Thornbury juures.”

„Vististi, mu kallis,” ütles lord Henry ja pani ukse tema järele kinni, kui ta lendas jasmiini lõhna maha jättes toast nagu mõni paradiisilind, kes kogu öö veetnud vihma käes. Siis süütas lord Henry sigareti ja laskus sohvale.

„Ärge abielluge kunagi naisega, kel õlgkollased juuksed, Dorian,” ütles ta mõne tõmbe järele.

„Miks mitte, Harry?”

„Nad on nii sentimentaalsed.”

„Aga mina armastan sentimentaalseid inimesi.”

„Üldse ärge abielluge, Dorian. Mehed abielluvad väsimusest, naised uudishimust: mõlemad on pettunud.”

„Ma ei usu, et ma nii kergesti abiellun, Harry. Olen liiga armunud selleks. See on teie mõtteteri. Mina teostan ta, nagu ma teen kõik muugi, mis teie ütlete.”

„Kellesse olete armunud?” küsis lord Henry veidi aja pärast.

„Näitlejannasse,” ütles Dorian Gray punastades. Lord Henry kehitas õlgu. „See on üsna igapäevane algus.”

„Teie ei ütleks nõnda, kui te teda näeksite, Harry.”

„Kes ta on?”

„Tema nimi on Sibyl Vane.”

„Pole kunagi temast kuulnud.”

„Keegi pole. Siiski, temast kuuldakse kord. Ta on geenius.”

„Armas poiss, ükski naine pole geenius. Naised on dekoratiivne sugu. Neil pole kunagi midagi öelda, aga nad ütlevad seda võluvalt. Naised edustavad aine võitu vaimu üle, nagu mehed edustavad vaimu võitu kõlbluse üle.”

„Harry, kuidas võite ometi nõnda?”

„Minu kallis Dorian, see on täiesti tõsi. Mina uurin just parajasti naisi ja tean seda. Asi polegi nii keeruline, nagu ma alguses arvasin. Leidsin lõpuks, et on ainult kahte tõugu naisi – värvimata ja värvitud. Esimesed on väga kasulikud. Kui tahate omandada auväärsuse kuulsust, siis võtke üks neist õhtusöögile kaasa. Teised naised on väga kenad. Siiski, nad eksivad ühes. Nemad värvivad, et võrgutada ja paista noortena. Meie vanaemad värvisid end, et võrgutada ja hiilgavalt lobiseda. Värv ja vaim käisid harilikult käsi-käes. See on tänapäev möödas. Kuni naine võib kümme aastat nooremana paista kui tema oma tütar, on ta täiesti rahuldatud. Mis aga puutub jutlemisse, siis on Londonis ainult viis naist, kellega maksab rääkida, ja kahte neist ei või viisakasse seltskonda kaasa võtta. Siiski, jutustage mulle oma geeniusest. Kui kaua tunnete juba teda?”

„Ah! Harry, teie vaated ajavad mulle hirmu peale.”

„Sellest pole midagi. Kui kaua tunnete juba teda?”

„Nädalat kolm.”

„Ja kus kohtasite teda?”

„Ma jutustan teile, Harry, aga te ei tohi seda naeruks panna. Pealegi, see poleks kunagi sündinud, kui ma teid poleks kohanud. Teie täitsite mu metsiku kirega elu põhjani tundma õppida. Päevade kaupa pärast teiega kohtamist näis midagi minu soontes tukslevat. Läksin ma Parki või kõndisin ma Piccadillyl, ikka vahtisin ma igale vastutulijale silma ja tahtsin meeletus uudishimus teada saada, mis elu keegi neist elab. Mõned võlusid mind. Teised täitsid mind hirmuga. Kogu õhus tundus peen mürk. Mul tõusis tung elamuste järele… Nõnda siis, ühel õhtul kella seitsme paiku otsustasin välja minna mingit juhust otsima. Tundsin, et meie hallil, määratul Londonil tema lugematute inimestega, räpaste patuste ja hiilgavate pattudega, nagu teie kord ütlesite, peab minule midagi tagavaraks olema. Kujutlesin tuhandeid võimalusi. Juba paljas hädaohu kartus tõstis vaimustustundmuse. Mul tuli meelde, mis te mulle rääkisite meie esimesel lõunasöögil, sel imelisel õhtul – rääkisite ilu otsimisest, mis on tõeline elusaladus. Ma ei tea, mis ma ootasin, kuid ma läksin välja ning sammusin ida poole, kaotades peagi tee räpaste tänavate ja mustade, rohuta platside rägas. Kella poole üheksa paiku läksin mööda mingist veiderväikesest teatrist tema suurte leegitsevate gaasitulede ja karjuvate kuulutustega. Keegi inetu juut, kõige üllatavamas vestis, mida ma kunagi näinud, seisis sissekäigul ja suitsetas vastikut sigarit. Tal olid võidunud lokid ja määratu suur teemant hiilgas keset määrdinud särki. „Soovite loozhi, mu lord?” küsis ta mind nähes ja tõmbas suurepärase alandlikkusega kübara peast. Temas oli midagi, mis mulle nalja tegi, Harry. Ta oli niisugune peletis. Teie panete mind naeruks, ma tean, kuid ometi astusin sisse ja maksin terve ginea prostseeniumloozhi eest. Praegu ei mõista ma seletada, miks ma seda tegin; ja ometi, kui ma seda mitte poleks teinud, mu kallis Harry, kui mitte, siis oleksin kaotanud oma elu suurima romaani. Näen, te naerate. See on hirmus!”

„Ma ei naera, Dorian, vähemalt ei naera ma teid. Kuid teie ei peaks ütlema – minu elu suurim romaan. Kõige enam, see on teie elu esimene romaan. Teid armastatakse alati ja alati olete teie armastusse armunud. Suur kirg on nende eesõigus, kel pole midagi teha. See on ulajate klasside ainuke otstarve maal. Ärge kohkuge. Teil on tagavaraks suurepäraseid asju. See on ainult algus.”

„Peate siis minu loomust nii pealiskaudseks?” hüüdis Dorian Gray pahaselt.

„Ei, ma pean teie loomust nii sügavaks.”

„Kuidas te seda arvate?”

„Mu kallis poiss, need, kes armastavad ainult kord oma elus, on tõeliselt pealiskaudsed. See, mida nad nimetavad lojaalsuseks ja truuduseks, seda nimetan mina kas harjumuse tardumuseks või kujutlusvõime nõrkuseks. Truudus tundmusteelus on sama, mis järjekindlus vaimses eluski – lihtsalt saamatuse tunnistus. Truudus! Millalgi pean seda analüüsima. Omanduskirg peitub tema varjul. On nii palju asju, mida me minema viskaksime, kui me ei kardaks, et mõni teine nad üles korjab. Aga ma ei tahtnud teid katkestada. Jätkake oma jutustust.”

„Nõnda siis, leidsin enda koledast väikesest eraloozhist, labane lavaeesriie otse silme ees. Kardina varjult võisin ma kogu ruumi vaadelda. Maitsetult mukitud kupatis: aina Cupidod ja küllussarved, nagu kolmanda järgu pulmakoogil. Rõdu ja põrand olid üsna täis, aga rida räpaseid kinnistoole oli päris tühi ja esiridades istus vaevalt keegi. Naised kõndisid apelsinide ja limonaadiga ja pähkleid hävitati seal hirmsal kombel.”

„See pidi olema just nagu inglise draama hiilgeajal.”

„Just nõnda, arvan ma, ja mind rusus see. Hakkasin mõtlema, mis ma küll pean tegema, kui heitsin silmad programmile. Arvake, mis seal mängiti, Harry.”

„„Loll poiss” või „Tumm, kuid süütu”. Meie isad armastasid selletaolisi tükke, usun ma. Mida kauemini ma elan, Dorian, seda teravamalt tunnen, et millest jätkus meie isadele, sellest meile ei jätku. Kunstis kui ka poliitikas: les grand-pères ont toujours tort.”

„See tükk oli meile küllalt hea, Harry. See oli „Romeo ja Julia”. Pean tunnistama, mind haavas mõte, et ma pean Shakespeare’i nägema selles viletsas koopas. Ometi olin ma teatud viisil huvitatud. Igatahes otsustasin esimese vaatuse ära oodata. Peaaegu pidi mu välja peletama kole orkester, mida juhatas noor heebrealane häälestamata klaveri ees istudes, kuid lõpuks tõusis eesriie ja etendus algas. Romeoks oli tüse vanapoolne härra – mustaks korgitud kulmude, kähiseva traagilise hääle ja õlleaami-taolise kujuga. Mercutio oli peaaegu niisama halb. Teda mängis koomik, kes pistis oma sõnu vahele ja oli põrandaga väga sõbralikus vahekorras. Nemad mõlemad olid veidrad nagu näitelavagi, mis näis pärit olevat nagu mõnest maapalaganist. Ent Julia! Harry, kujutlege tüdrukut, vaevalt seitseteistkümmend, väike õietaoline nägu, väike kreeka pea, tumepruunide juuste patsid, silmad kui sinised kireallikad, huuled kui roosiõied. Ta oli meeldivaim olend, keda mina kunagi näinud. Teie ütlesite mulle kord, et paatos jätab teid ükskõikseks, kuna aga ilu, paljas ilu võib teie silmad täita pisaratega. Mina aga kinnitan teile, Harry, et seda tüdrukut võisin ma silmi tungivate pisarate neste tõttu vaevalt vaadelda. Ja tema hääl – kunagi pole ma kuulnud niisugust häält. Alguses oli see üsna vaikne, sügavate, sulavate varjunditega, mis näisid üksikult kõrvu tungivat. Siis muutus ta pisut valjemaks ja helises nagu flööt või kauge oboe. Aiastseenis oli temas kogu see värisev ja kaasakiskuv vaimustushoog, mida võib koidikul kuulda ööbiku laksutuses. Hiljem kostis seal ajuti viiuli metsik kirg. Te teate, kuidas mõni hääl võib vahel erutada. Teie hääl ja Sibyl Vane’i oma on kaks asja, mida ma kunagi ei unusta. Sulgedes oma silmad kuulen neid ja kumbki neist räägib eri keelt. Ma ei tea, kummale järgneda. Miks ei peaks ma teda armastama? Harry, ma armastan teda. Tema on mulle elus kõik. Õhtu õhtu järele käin ma tema mängu vaatamas. Ühel õhtul on ta Rosalinde, teisel Imogen. Olen näinud teda suremas itaalia hauakoopa tumeduses, imedes mürki armukese huulilt. Olen vaadelnud teda rändavana läbi Ardenni metsa, riietatud ilusa poisina, jalas kintspüksid, seljas kuub, peas müts. Ta on olnud süütu ja armukadeduse mustad käed on lämmatanud tema pilliroo-taolise kõri. Olen teda näinud igas ajajärgus ja igasuguses riietuses. Harilikud naised ei ütle meie ettekujutusele midagi. Nemad kuuluvad ainult oma sajandile. Mitte mingi nõidusevägi ei suuda neid muuta. Nende hinge õpib niisama kergesti tundma nagu nende kübaraidki. Neid võib alati läbi näha, sest neis pole midagi saladuslikku. Nad ratsutavad hommikul pargis ja lobisevad pärastlõunasel teel. Neil on oma stereotüüpne naeratus ja viisipärased kombed. Nad on üsna läbipaistvad. Ent näitlejanna! Kui teissugune on näitlejanna! Harry, miks ei ütelnud te mulle, et ainult näitlejannat maksab armastada?”

„Sellepärast, et olen ise armastanud nii mõndagi neist, Dorian.”

„Oo, muidugi, värvitud juuste ja nägudega vastikuid olendid.”

„Ärge põlake värvitud juukseid ja nägusid. Neis on haruldane võluvus mõnikord,” ütles lord Henry.

„Tahaksin, et ma teile Sibyl Vane’ist midagi poleks rääkinud.”

„Te pidite ju rääkima, polnud parata, Dorian. Kogu eluaeg jutustate mulle kõik, mis teete.”

„Jah, Harry, see on tõsi, arvan ma. Ma pean teile kõik rääkima. Teil on imelik mõju minusse. Kui ma kunagi kurjategijaks saaksin, siis tuleksin ja pihiksin teile. Teie mõistaksite mind.”

„Teiesugused tujukad elu päikesekiired ei saa kurjategijaiks, Dorian. Ometi olen teile teie meelituse eest väga kohustatud. Ja nüüd ütelge mulle – ulatage mulle tuletikud nagu hea poiss kunagi: tänan – missugune on teie tõeline vahekord Sibyl Vane’iga?”

Dorian Gray kargas jalule, palged punas ja silmad tules. „Harry! Sibyl Vane on püha!”

„Ainult pühi asju maksab puutuda, Dorian,” ütles lord Henry imeliku paatosevarjundiga hääles. „Aga miks see teid pahandab? Millalgi kuulub ta vististi teile. Kui keegi on armunud, siis algab ta ikka iseenda petmisega ja lõpetab alati teiste petmisega. Seda nimetabki maailm romaaniks. Igatahes olete temaga tuttav, arvan ma?”

„Muidugi olen. Juba esimesel õhtul, mil olin seal teatris, tuli see vastik juut pärast etenduse lõppu loozhi ja tegi ettepaneku mind kulisside taha viia ja temaga tutvustada. Ma sain ägedaks ja ütlesin temale, et Julia on juba sajad aastad surnud ja et tema keha lamab Veronas marmorhauas. Tema rumala jahmunud näo järele otsustades pidi ta arvama, et ma olen liiga palju vahuviina joonud või midagi selletaolist.”

„Seda võib juba arvata.”

„Siis küsis ta minult, kas ma ehk mõnele lehele ei kirjuta. Ütlesin talle, et ma neid kunagi ei loegi. Sellest näis ta väga pettunud olevat ja usaldas minule, et kõik teatriarvustajad olevat tema vastu ühe mütsi all ning pealegi olevat nad kõik müüdavad.”

„Ma ei imestaks, kui tal selles päris õigus oleks. Aga teisest küljest – otsustades nende välimuse järele, suurem hulk neist ei peaks kuigi kallid olema.”

„Noh, aga tema näis arvavat, et nad on sealpool tema ostuvõimeid,” naeris Dorian. „Vahepeal aga kustutati teatris tuled ja mina pidin minema. Ta katsus mulle sigareid pakkuda, mida ta väga soovitas. Ma ei võtnud pakkumist vastu. Järgmisel õhtul olin muidugi jälle kohal. Mind nähes tegi ta sügava kummarduse ja kinnitas mulle, mina olevat helde kunstitoetaja. Ta oli hirmus vastik loom, kuigi tal oli haruldane kirg Shakespeare’i mängimiseks. Kord jutustas ta mulle teatud uhkusega, et tema viis pankrotti põhjenevad täiesti „Bard’il”[1], nagu ta Shakespeare’i ikka nimetas. Ta näis seda pidavat teeneks.”

„See oligi teene, armas Dorian – suur teene. Suurem hulk inimesi läheb pankrotti liigse kiindumisega eluproosasse. Ennast aga luulega ruineerida on au. Aga millal rääkisite Sibyl Vane’iga esimest korda?”

„Kolmandal õhtul. Ta mängis Rosalindet. Ma ei võinud muidu kui pidin näitelavale minema. Viskasin talle mõned lilled ja tema vaatas minu poole; vähemalt arvasin ma, et ta seda tegi. Vana juut oli järeleandmatu. Ta oli nähtavasti otsustanud mind näitelava taha viia ja nõnda olin siis lõpuks nõus. Eks olnud see iseäralik, et ma ei tahtnud temaga tuttavaks saada, mis?”

„Ei, mina ei arva mitte.”

„Armas Harry, miks siis?”

„Seda seletan teile mõni teine kord. Nüüd tahaksin aga kuulda tüdrukust.”

„Sibylist? Oo, ta oli nii pelglik ja õrn. Temas on midagi lapselikku. Tema silmad suurenesid otse imestuses, kui ütlesin talle oma arvamise tema mängu kohta, sest tal polnud oma võimest nähtavasti vähematki aimu. Mina arvan, meie mõlemad olime üsna närvilised. Vana juut seisis irvitades tolmuse üldruumi uksel ja tema suust voolas tühiste sõnade rodu meie kahe kohta, kuna aga meie ise nagu kaks last teineteise ees seisime. Juut nimetas mind ikka veel lordiks ja sellepärast pidin mina Sibylile kinnitama, et mina ei ole midagi selletaolist. Tema vastas mulle üsna lihtsalt: „Teie olete enam printsi moodi. Mina hüüan teid prints Võlujaks”.”

„Tõepoolest, Dorian, miss Sibyl teab, kuis meelitusi öelda.”

„Teie ei mõista teda, Harry. Tema nägi minus ainult teatud osa mängijat näidendis. Elust ei tea ta midagi. Ta elab oma emaga; see on närtsinud, kurnatud naine ja mängis esimesel õhtul leedi Capuleti mingis punases öökuues; paistab, nagu oleks ta näinud paremaid päevi.”

„Tunnen seda väljanägemist. See rusub mind,” lausus lord Henry oma sõrmuseid vaadeldes.

„Juut tahtis mulle tema elulugu jutustada, aga mina ütlesin, et see mind ei huvita.”

„Teil oli täiesti õigus. Teiste kurblooluses on alati midagi lõpmata igapäevast.”

„Sibyl on maailmas ainuke, kes mul südamel. Mis on mul sellega tegemist, kust ta pärit. Oma väikesest peast kuni oma väikese jalani on ta lihtsalt jumalik. Igal õhtul, kuni elan, lähen tema mängu vaatama, ja igal õhtul on ta ikka imelisem.”

„Siis see ongi põhjuseks, miks te ühes minuga enam lõunat ei söö. Ma arvasin kohe, et teil peab küll mõni huvitav romaan päevakorral olema. Ja teil ongi; kuid see pole täiesti see, mis mina ootasin.”

„Kallis Harry, iga päev võtame ju üheskoos einet või sööme õhtust ning ooperis olen teiega käinud juba mitu korda,” ütles Dorian, ajades oma sinisilmad imestades pärani.

„Teie tulete alati hirmus hilja.”

„Aga ma pean ju Sibyli mängu nägema,” hüüdis ta, „kas või ühes vaatuseski. Ma nälgin tema läheduse järele, ja kui mõtlen seda imelist hinge, mis on peidetud sellesse väikesse elevandiluust kehasse, siis täitun ma austusega.”

„Kas täna võiksite minuga lõunat süüa, Dorian?”

Noormees raputas pead.

„Täna on ta Imogen,” vastas ta, „ja homme õhtul on ta Julia.”

„Millal on ta Sibyl Vane?”

„Ei kunagi.”

„Soovin teile õnne.”

„Kui kole te olete! Tema on kõik maailma suured kangelannad kokku. Tema on enam kui üks isik. Teie naerate, aga mina kinnitan – tema on geenius. Mina armastan teda ja pean püüdma, et ka tema mind armastaks. Teie, kes te kõik elusaladused tunnete, ütelge ometi mulle, kuidas võluda Sibyl Vane’i, et ka tema mind hakkaks armastama. Mina tahaksin teha Romeo armukadedaks. Mina tahaksin, et kogu maailma surnud armastajad kuuleksid meie naeru ja kadestaksid meid. Tahaksin, et meie kire hingus nende tolmule annaks uue elu ja ärataks nende põrmus valud. Mu Jumal, kuis ma teda küll armastan, Harry!”

Rääkides käis ta toas edasi-tagasi. Närvilised laigud punasid ta palgeil. Ta oli hirmsasti erutatud.

Lord Henry vaatles teda vaikse lõbutundega. Kui hoopis teissugune oli ta võrreldes selle pelgliku ja ara poisiga, keda ta oli kohanud Basil Hallward’i ateljees! Õiena oli avanenud tema loomus, õilmitsedes leegitsevas punas. Oma peiduurkast oli roomanud ta Hing välja ja Himu oli talle teele vastu astunud.

„Ja mida soovitate siis teie teha?” küsis lord Henry viimaks.

„Tahaksin, et tuleksite ühes Basil Hallward’iga millalgi tema mängu vaatama. Tagajärgede kohta pole mul vähimatki hirmu. Teie tunnustate tingimata tema geeniust. Ja siis peame ta juudi käest vabastama. Tema on sellega seotud kolmeks aastaks – vähemalt kaheks aastaks ja kaheksaks kuuks – praegusest silmapilgust arvates. Muidugi pean ma juudile teatud summa maksma. On see korras, siis toimetan ta kuhugi West Endi teatrisse, kus ta võiks korralikult esineda. Ta teeb kogu maailma samuti hulluks, nagu on teinud minugi.”

„See oleks vististi võimatu, mu armas poiss.”

„Jah, tema suudab seda. Temas pole ainult kunst, arenenud kunstiinstinkt, vaid ka isik, ja teie olete mulle nii sagedasti kinnitanud, et elu viivad edasi mitte põhimõtted, vaid isikud.”

„Noh, millal me siis läheksime?”

„Pidage! Täna on teisipäev. Jääme homse peale kindlaks. Homme mängib ta Juliat.”

„Väga hea. Bristolis kell kaheksa, mina toon Basili kaasa.”

„Mitte kell kaheksa, Harry, palun. Pool seitse. Me peame seal olema enne eesriide tõusu. Te peate teda esimeses aktis nägema, kus ta Romeod kohtab.”

„Pool seitse! Mis aeg see on? See on ju hullem kui mõni külm laud teega või inglise romaani lugemine. Olgu siis kell seitse. Ükski dzhentlmen ei söö lõunat enne kella seitset. Kas kohtate Basilit vahepeal või kirjutan mina talle?”

„Vaene Basil! Ma pole nädala jooksul kordagi silma temale heitnud. See on otse hirmus, liiatigi, kus tema mulle mu portree koju saatis imelises raamis, mille ta ise eriliselt joonistanud. Ja kuigi pilt mind pisut kadedaks teeb, sest see on juba terve kuu noorem kui mina, ometi pean tunnistama, et ta mulle väga meeldib. On ehk parem, kui teie talle kirjutate. Mina ei tahaks teda nelja silma all näha. Tema räägib asju, mis mind tüütavad. Ta annab mulle head nõu.”

Lord Henry naeratas.

„Inimesed armastavad ikka seda teistele anda, mida nad nii väga vajavad ise. Seda nimetangi ma helduse põhjatuseks.”

„Oo, Basil on parimaid inimesi, kuid mulle näib, ta on pisut vilister. Sestsaadik, mil teid tunnen, Harry, märkan seda.”

„Basil, mu poiss, paneb kõik meeldiva oma teostesse. Tagajärjeks on, et eluks jäävad tal järele ainult tema eelarvamused, põhimõtted ja igapäevane inimaru. Ainsad kunstnikud, keda olen leidnud nende eraelus meeldivatena, on halvad kunstnikud. Head kunstnikud peituvad ainult selles, mis nad teevad, järelikult on nad selles, mis nad ise on, täiesti huvituseta. Suur luuletaja, tõeliselt suur luuletaja, on kõige luulevaesemaid olevusi maailmas. Kuid halvad luuletajad on lihtsalt vaimustavad. Mida halvemad nende riimid, seda maalilisemad nad ise. Juba ainult see paljas tõsiasi, et keegi on kogu teise järgu luuletusi välja andnud, teeb ta otse võrdlematuks. Tema elab seda luulet, mida ta ei suuda kirjutada. Teised kirjutavad luulet, mida nad ei söanda teostada.”

„On see tõesti nii, Harry?” küsis Dorian Gray tilgutades pisut lõhnaõli oma taskurätile suurest kuldpunniga pudelist, mis seisis laual. „See peab nõnda olema, kui teie seda ütlete. Ja nüüd lähen ma: Imogen ootab mind. Ärge unustage homset. Elage hästi!”

Pärast tema minekut sulgusid lord Henry rasked laud ja ta hakkas mõtlema. Kindlasti oli vähe neid, kes teda nõnda oleksid huvitanud kui Dorian Gray, ja ometi ei tekitanud poisi meeletu vaimustus kellestki teisest temas vähimatki kadedust või tuska. See isegi meeldis talle, sest see muutis noormehe veel huvitavamaks uurimusesemeks. Loodusteaduse meetodid olid teda alati võlunud, aga selle teaduse igapäevased ained tundusid temale ikka labaseina ja vähe tähtsaina. Ja nõnda oli ta alanud iseenda vivisektsiooniga, et lõpetada seda teiste juures. Inimese elu – see oli temale ainuke aine, mida maksis uurida. Sellega võrreldes polnud millelgi mingit väärtust. Muidugi, vaadeldes elu tema imelikul piina ja lõbu sulatuspannil, ei saanud klaaskatet silme ette tõmmata või takistada väävliaure segamast peaaju ja rikkumast kujutlusvõimet peletislikkude viirastuste ning moonutatud unenägudega. Oli mürke, mis nii peened, et kui neid tahtis tundma õppida, siis pidi ise neist haigestuma. Oli nii imelikke haigusi, et pidi ise neid põdema, kui tahtsid nende loomust mõista. Ja ometi, kuidas see küll enda tasus! Kui imeliseks muutus kogu maailm sulle! Märkida kire ranget loogikat ja mõistuse tundmustega värvitud elu – vaadelda, kus nad kohtuvad ja kus lähevad lahku, mis punktil on nad kooskõlas ja mis punktil lahkkõlas – selles oli midagi kaasakiskuvat! Oli tähtsuseta, mis see maksma läks. Ükski hind polnud liiga kallis mõninga elamuse eest.

Ta mõistis – ja see mõte tõi lõbuhelgi tema pruunidesse ahhaatsilmadesse – et just teatud tema sõnade, teatud muusikaliste sõnade muusikalise väljenduse tõttu oli Dorian Gray hing pöördunud selle valge tüdruku poole ja hakanud teda jumaldama. Suurel määral oli see noormees tema enda loodud. Tema oli ta enneaegu valmima ajanud. See oli juba midagi. Harilikud inimesed ootavad, kuni elu neile oma saladused avab, kuid vähestele, valituile, ilmuvad elumüsteeriumid enne, kui eemaldatakse loor. Mõnikord on see kunsti mõju, peaasjalikult kirjanduse kui kunsti oma, sest see tegutseb vahenditult kirgede ning mõistusega. Kuid ajuti astub mõni komplitseeritud isik kunsti asemele ja täidab tema ülesande, olles ise teatud viisil tõeline kunstiteos, sest Elulgi on omad viimistletud meistriteosed, nagu leidub neid luules, skulptuuris ja maalis.

Jah, see poiss oli enneaegu küps. Ta kogus oma lõikust, ehk küll oli alles kevad. Nooruse rütm ja kirg olid alles temas, kuid ta muutus juba iseteadvaks. Teda vaadelda oli nii kaasakiskuv. Oma ilusa näo ja ilusa hingega oli ta imetlusväärne, ükskõik kuis see kord lõppes või oli määratud lõppema. Tema oli neid pidulikkude etenduste või näidendite ilusaid kujusid, mille rõõmud tunduvad nii kauneina, kuna nende valud erutavad ilutundmust ja haavad paistavad nagu punased roosid.

Hing ja keha, keha ja hing – kui saladuslikud nad on! Hinges on midagi loomalikku ja kehal on omad vaimsuse silmapilgud. Meeled võivad peeneneda ja mõistus tagurpidi minna. Kes võib öelda, kus lõpeb ihuline aje ja kus algab hingeline? Kui pealiskaudsed on igapäevaste hingeteadlaste meelevaldsed määratlused! Ja ometi, kui raske oli erinevate õppesuundade vahel leida õiget teed! Oli hing mõni vari, mis elutses patuhoones? Või asus keha tõepoolest hinges, nagu arvas Giordano Bruno? Vaimu eraldamine ainest on müsteerium, nagu on seda vaimu ühendaminegi ainega.

Ta hakkas juurdlema, kas võiksime kunagi psühholoogia kui teaduse nii täpseks teha, et suudaksime paljastada iga vähimagi eluavalduse. Praegusel korral mõistame iseendid ikka võõriti ja teisest saame harva aru. Kogemusel pole vähimatki eetilist väärtust – nõnda nimetavad inimesed ainult oma eksitusi. Moralistid näevad temas harilikult teatud hoiatust, annavad temale iseloomu kujunemisel teatud kõlbla mõju, ülistavad teda millekski niisuguseks, mis õpetab, mida eeskujuks võtta, ja mis näitab, millest hoiduda. Tõeliselt ei leidu aga kogemuses mingit ajevõimet, nagu pole seda südametunnistuseski. Tõeliselt kinnitab ta meile ainult, et meie tulevik on nagu oli minevikki ja et pattu, mida tegime esiti jälkusega, kordame pärast mitmeti ning rõõmuga.

Tal oli selge, et katseline meetod oli ainuke, mille abil võis kirge teatud määral teaduslikult analüüsida; ja Dorian Gray oli kindlasti käepärane ese, mis näis tõotavat viljakaid tagajärgi. Tema äkiline hullumeelne armastus Sibyl Vane’i vastu oli suurt huvi pakkuv hingeeluline nähtus. Kahtlemata oli selles palju uudishimu, uudishimu ja tungi uuteks kogemusteks; ometi polnud see lihtne, vaid väga keeruline kirg. Selle, mis seal leidus puhast nooruslikku meeltetungi, oli kujutlusjõud moonutanud ja muutnud millekski, mis tundus poisile endalegi meelusest kaugena ja mis oli selletõttu veel hädaohtlikum. Just need kired, mille päritolu suhetes me end petame, valitsevad meid kõige meelevaldsemalt ja vägevamalt. Ainult oma nõrgemaist ajedest oleme teadlikud. Juhtub sagedasti, et kui mõtleme katsetada teistega, katsetame tõepoolest iseendiga.

Kuna lord Henry neist asjust uneldes istus, kostis ukselt koputus ja teener astus sisse meelde tuletama, et on aeg lõunasöögiks riietuda. Ta tõusis üles ja vaatas tänavale. Vastasseisvate majade ülemistesse akendesse oli loojenev päike heitnud punase kulla. Ruudud kiirgasid nagu kuumad metallplaadid. Päike paistis nende kohal närtsinud roosina. Ta mõtles oma sõbra noorest leegivärvilisest elust ja oli huvitatud, kuidas see kõik küll lõpeb.

Kui ta kell pool üks koju tuli, leidis ta eesruumis laualt telegrammi. Ta avas selle ja nägi, see oli Dorian Gray’lt, kes teatas oma kihlusest Sibyl Vane’iga.


  1. Bard – luuletaja, laulik.