Dorian Gray portree/VI

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
V
Dorian Gray portree
Oscar Wilde, tõlkinud A. H. Tammsaare
VII

KUUES PEATÜKK

„Teie olete vististi seda uudist kuulnud, Basil?” ütles lord Henry õhtul, kui Hallward kuhugi Bristoli hotelli eraruumi juhatati, kus oli lõunalaud kaetud kolmele.

„Ei, Harry,” vastas kunstnik, ulatades oma kübara ja mantli kummardavale kelnerile. „Mis see siis on? Loodetavasti mitte midagi poliitilist? See mind ei huvita. Alamkojas leidub vaevalt keegi, keda maksaks maalida, küll aga kuluks nii mõnelegi pisut valget võõpa.”

„Dorian Gray on kihlatud,” ütles lord Henry ja vaatles ise oma kaaslast.

Hallward võpatas ja kortsutas siis kulmu. „Dorian kihlatud!” hüüdis ta. „Võimatu!”

„See on täiesti tõsi.”

„Kellega siis?”

„Mingisuguse väikese näitlejannaga.”

„Ma ei suuda seda uskuda, Dorian on selleks liiga mõistlik.”

„Dorian on selleks liiga tark, et üks või teine kord mitte rumalusi teha, armas Basil.”

„Abielu on vaevalt asi, mida võib teha üks või teine kord, Harry.”

„Välja arvatud Ameerikas,” oli lord Henry ükskõikselt nõus. „Kuid ma ei ütelnud, et ta oleks abielus. Ma ütlesin ainult kihlatud. Seal on suur vahe. Abiellumisest on mul selge mälestus, aga kihlusest pole mul midagi meeles. Kaldun arvamisele, et ma pole üldse kihlatud olnudki.”

„Aga mõtelge ometi Doriani seisust, seisukorda ja rikkust. Oleks ju meeletus naist võtta nii palju madalamalt.”

„Tahate, et ta selle tüdruku endale kosiks, siis korrake talle seda, Basil. Siis teeb ta seda tingimata. Kui mees mõne rumala teo teeb, siis sünnib see ikka kõige õilsamate ajede tõttu.”

„Loodan, et see on hea tüdruk, Harry. Ma ei tahaks, et Dorian enda mõne alatu olendiga seoks, kes labastaks ta loomuse ja hävitaks ta mõistuse.”

„Oo, ta on enam kui hea, ta on ilus,” lausus lord Henry rüübates klaasist oma vermuti. „Dorian ütleb, ta olevat ilus, ja neis asjus eksib ta harva. Teie pilt on tema otsustusvõimet teritanud teiste välimuse kohta. Muu seas on tal ka see hea mõju olnud. Täna õhtul näeme seda neiut, kui poiss oma lubadust ei unusta!”

„Kas räägite tõsiselt?”

„Täiesti tõsiselt, Basil. Ma oleksin õnnetu mõeldes, et ma peaksin kunagi olema tõsisem kui praegusel silmapilgul.”

„Kiidate siis teie seda heaks, Harry?” küsis kunstnik toas edasi-tagasi käies ja oma huult närides. „Võimatu, et teie seda heaks kiidaksite. See on mingisugune rumal sõgedus.”

„Praegu ei kiida mina midagi heaks ega mõista ka hukka. Elule vastu panna oleks rumal seisukord. Me pole maailmas selleks, et uhkeldada oma kõlbeliste eelarvamustega. Mis ütlevad harilikud inimesed, seda ei pane ma tähele, nagu ei sega end ka kunagi meeldivate inimeste tegevusse. Kui keegi mind võlub, siis avaldagu ta oma isikut ükskõik mil viisil, ikka meeldib ta mulle. Dorian Gray hakkab ilusat tüdrukut armastama, kes mängib Juliat, ja tahab teda endale kosida. Miks mitte? Kuigi ta abielluks Messaliinaga, siis poleks ta ometi vähem huvitav. Teie teate, mina pole abielu eestvõitleja. Abielu peahalbus on selles, et ta teeb inimese ebaisekaks. Ebaisekad inimesed on aga värvita. Neis puudub isik. Siiski, on olemas loomused, mis abielu teeb komplitseeritumaks. Nemad säilitavad oma isekuse ja lisavad sellele mõne uue ise juurde. Nad on sunnitud enam kui ühte elu elama. Nad omandavad kõrgema organismi ja omada kõrget organismi on minu arust inimelu otstarve. Pealegi on igal kogemusel oma väärtus, ja mis ka abielu vastu võiks öelda, ometi on ta kogemus. Mina loodan, et Dorian Gray teeb sellest tüdrukust oma naise ja jumaldab teda kirglikult kuus kuud, siis aga võlub teda äkki keegi teine. Tema oleks siis imeline uurimusese.”

„Teie ei usu ainustki sõna, mis te räägite, Harry, teie isegi teate seda. Kui Dorian Gray elu oleks rikutud, siis oleksite ise kõige kurvem. Te olete palju parem kui ise seda toonitate.”

Lord Henry naeris. „Põhjuseks, miks armastame teistest nii hästi mõelda, on see, et me kõik iseendid kardame. Optimismi aluseks on paljas hirm. Me peame endid õilsameelseiks, sest et me oma naabritele külge luuletame voorused, mis võivad meile enestele tulu tuua. Me kiidame pangapidajat, et võiksime oma arvest üle astuda, ja teeröövlis leiame head omadused lootuses oma taskuid päästa. Olen rääkinud ainult seda, mida arvan tõeliselt. Optimismi vastu on mul suurim põlgus. Mis aga puutub rikutud ellu, siis on rikutud ainult see elu, mille kasv on takistatud. Tahate mõnd loomust hävitada, siis tarvitseb teda ainult reformida. Tema abielu oleks muidugi rumalus, aga mehe ja naise vahel on ju teissuguseid ja huvitavamaid sidemeid. Nendeks aitan ma kindlasti kaasa. Neil on mooduse meeldivus. Kuid seal ongi Dorian ise. Tema ütleb teile rohkem kui mina seda võin.”

„Mu kallis Harry, mu kallis Basil, teie peate mõlemad mulle õnne soovima!” ütles poiss, kuna ta ise oma frakimantli, millel atlassiga vooderdatud tiivad, seljast viskas ja kordamööda sõprade käsi raputas. „Kunagi pole ma nii õnnelik olnud. Muidugi tuli see äkki: kõik tõeliselt imelised asjad tulevad nõnda. Ja ometi näib see ainuke asi olevat, mida ma kogu oma elu olen otsinud.”

Ta punetas erutusest ja meeleheast ning paistis äärmiselt ilusana.

„Loodan, et jääte alati õnnelikuks, Dorian,” ütles Hallward, „kuid ma ei või teile kunagi seda andeks anda, et te mulle kihlusest ei teatanud. Harryle te teatasite.”

„Ja mina ei või teile andestada, et jäite lõunasöögile hiljaks,” rääkis lord Henry vahele, pannes oma käe naeratades poisi õlale. „Tulge, istume lauda ja maitseme, mis see uus kokk siin suudab, ja siis jutustate meile, kuidas see kõik sündis.”

„Tõeliselt pole seal kuigi palju jutustada,” hüüdis Dorian, kui nad olid asunud väikese ümmariku laua ümber. „Kõik sündis lihtsalt nõnda. Kui ma eile õhtul teie juurest ära läksin, Harry, riietusin ma, sõin pisut lõunat selles väikeses itaalia restoranis Ruperti tänaval, kuhu teie mu kord viisite, ja läksin kella kaheksaks teatrisse. Sibyl mängis Rosalindet. Muidugi oli lavastus kole ja Orlando hirmus. Kuid Sibyl! Te oleksite pidanud teda nägema! Kui ta sisse astus oma poisirõivais, oli ta lihtsalt imeline. Ta kandis samblakarva sametjakki, millel kaneelikarva varrukad, kitsaid pruune ristamisi paelustatud pükse, väikest kena rohelist mütsi, ehteks kullisulg, mida hoidis kalliskivi, ja paslikuga mantlit, millel tumepunane vooder. Kunagi pole ta mulle paistnud peenemana. Temas oli selle Tanagra kuju õrn ilu, mis seisab teie ateljees, Basil. Tema juuksed voogasid näo ümber, nagu raamiksid tumedad lehed kahvatut roosi. Mis puutub tema mängusse, noh, seda näete täna õhtul ise. Ta on lihtsalt sündinud kunstnik. Ma istusin räpases loozhis täiesti võlutuna. Unustasin, et olen üheksateistkümnendal sajandil Londonis. Olin oma armsamaga kusagil kaugel metsas, mida keegi kunagi pole näinud. Kui etendus oli möödas, läksin ma näitelava taha ja rääkisin temaga. Kuna me kahekesi istusime, ilmus tema silmi pilk, mida ma varem seal kunagi polnud näinud. Minu huuled lähenesid tema omile. Me suudlesime teineteist. Ma ei suuda kirjeldada, mis ma sel silmapilgul tundsin. Mulle näis, nagu oleks kogu minu elu koondunud ainsaks roosikarvalise rõõmu punktiks. Tema värises kogu kehast ja võpatas nagu mõni valge nartsiss. Siis langes ta põlvili ja suudles mu käsi. Tunnen, et ma ei peaks seda kõike teile jutustama, kuid ma ei saa teisiti. Muidugi, meie kihlus on suur saladus. Tema pole sellest isegi oma emale rääkinud. Ma ei tea, mis mu hooldajad selle kohta ütlevad. Lord Radley läheb kindlasti viha pärast hulluks. Aga mis sest. Vähem kui aasta pärast saan ma täisealiseks ja siis võin teha, mis tahan. Ma talitasin ju õieti, Basil, võttes oma armsama luulest ja leides oma tulevase Shakespeare’i näidendeist? Huuled, mida õpetanud rääkima Shakespeare, sosistasid oma saladuse minu kõrva. Rosalinde käed kallistasid mind ja ma suudlesin Julia huuli.”

„Jah, Dorian, vististi on teil õigus,” ütles Hallward pikkamisi.

„Täna kohtasite teda?” küsis lord Henry.

Dorian Gray raputas oma pead. „Ma jätsin ta Ardenni metsa ja leian ta Verona aiast uuesti.”

Lord Henry maitses mõttes oma vahuviina. „Missugusel erilisel silmapilgul tähendasite teie abielule, Dorian? Ja mis ütles tema vastuseks? Võib-olla olete selle kõik unustanud.”

„Kallis Harry, ma ei toimetanud seda ju nagu mõnd äriasja ja ma ei teinud ka mingit vormilikku ettepanekut. Ütlesin talle, et ma teda armastan, ja tema vastas, et tema pole väärt minu naiseks saama. Mitte väärt! Kogu maailm temaga võrreldes pole mulle mitte midagi.”

„Naised on imeliselt praktilised,” lausus lord Henry, „palju praktilisemad kui meie. Selletaolises seisukorras unustame meie ikka abielu mainida, aga nemad tuletavad meile seda meelde.”

Hallward pani oma käe tema käele. „Laske olla, Harry. Teie pahandasite Doriani. Tema pole nagu teised mehed. Tema ei teeks kunagi kedagi õnnetuks. Tema loomus on selleks liiga peen.”

Lord Henry vaatas üle laua. „Dorian ei pahanda minuga kunagi,” vastas ta. „Mina esitasin oma küsimuse parimal põhjusel, tõepoolest ainukesel põhjusel, mis vabandab iga küsimuse – esitasin lihtsalt uudishimu ajel. Minul on teooria, et mitte meie pole need, kes kosivad, vaid seda teevad naised. Välja arvatud muidugi keskmise klassi elus. Aga keskmised klassid pole praegu sugugi moes.”

Dorian Gray naeris ja viskas pea selga. „Teie olete tõesti parandamatu, Harry, aga mina ei võta seda südamesse. Teiega on võimatu kurjustada. Kui te Sibyl Vane’i näete, küllap siis tunnete isegi, et see mees, kes temale võiks haiget teha, peaks olema loom, südametu loom. Ma ei suuda mõista, kuidas võidakse küll seda häbistada, mida armastatakse. Mina armastan Sibyl Vane’i. Tahaksin asetada ta kuldalusele, et näha naist, kes on minu oma, maailma jumaldatuna. Mis on abielu? Murdmatu tõotus. Sellepärast heidate tema üle nalja. Ah, ärge naljatage! Mina vajan murdmatu tõotuse andmist. Tema usaldus teeb mu truuks ja tema usk muudab mu heaks. Temaga olles kahetsen ma kõike, mis teie mulle olete õpetanud. Mina saan teissuguseks kui see, millisena teie mind tunnete. Ma olen muutunud ja pelk Sibyl Vane’i käte puutumine paneb mu unustama teid ja teie eksitavaid, võluvaid, mürgiseid, joovastavaid teooriaid.”

„Ja need oleksid…” küsis lord Henry võttes endale salatit.

„Oo, teie teooriad elust, armastusest ja lõbust. Üldse kõik teie teooriad, Harry.”

„Lõbu on ainuke vääriline ese, et tema kohta teooriat luua,” vastas see oma aeglasel, meloodilisel häälel. „Kuid kahjuks ei või ma oma teooriat tema kohta enese looduks pidada. Tema kuulub Loodusele, mitte minule. Lõbu on Looduse katsekivi, tema heakskiidu pitser. Kui oleme õnnelikud, siis oleme ikka head, aga olles head pole me igakord õnnelikud.”

„Ah! Aga mida arvate heaga?” hüüdis Basil Hallward.

„Jah,” kajas ka Dorianilt, kes laskus toolil seljakile ja vaatas lord Henry poole üle raskete, purpurhuulsete võhumõõga õite, mis seisid keset lauda, „mida arvate heaga, Harry?”

„Olla hea tähendab olla kooskõlas iseendaga,” vastas ta, puudutades viinaklaasi peent jalga oma kahvatute peeneotsaliste sõrmedega. „Lahkkõla tähendab sundi kooskõlaks teistega. Meie oma elu on tõeliselt tähtis asi. Mis aga puutub meie naabrite ellu, siis võib igaüks, kes tahab olla silmakirjateener või vagatseja, selles oma kõlbeliste vaadetega ilutseda, aga tõeliselt ei puutu see meisse põrmugi. Pealegi, individualismil on kõrgem eesmärk. Moodne kõlblus tähendab oma ajajärgu mõõdupuu arvestamist. Mina aga arvan, et tõsisele kultuurinimesele on oma ajajärgu mõõdupuu arvestamine suurim ebakõlblus.”

„Aga kindlasti peab see, kes elab ainult iseendale, Harry, selle eest kohutavat hinda maksma?” arvas kunstnik.

„Jah, tänapäev peame kõige eest liiga kallilt maksma. Mina arvan, vaeste suurim kurbloolus on selles, et nad ei või midagi muud endale lubada kui aga enesesalgamist. Ilusad patud, nagu ka ilusad asjad, on rikaste eesõigus.”

„Peab maksma millegi muuga, mitte rahaga.”

„Millega siis, Basil?”

„Oo! Võib-olla kahetsuspiinadega, kannatusega… noh, languse teadvusega.”

Lord Henry kehitas õlgu. „Armas poiss, keskaja kunst on ilus, aga keskaja tundmused on ajast ja arust. Muidugi, neid võib luules kasutada. Aga siis võime luules tarvitada ainult seda, millel pole enam paika tegelikus elus. Usu, ükski tsiviliseeritud inimene ei kahetse oma lõbu, nagu ka tsiviliseerimatu ei tea, mis on lõbu.”

„Mina tean, mis on lõbu,” hüüdis Dorian Gray. „See on, kui kedagi jumaldada.”

„See on kindlasti parem kui olla ise jumaldatud,” vastas lord, mängides puuviljaga. „Olla jumaldatud läheb tüütuks. Naised talitavad meiega sagedasti, nagu talitab inimsugu oma jumalatega: nad austavad meid ja piinavad alatasa nõudmisega, et me nende heaks midagi teeksime.”

„Mina ütleksin, et mis nad ka meilt nõuavad, enne on nad seda kõike meile andnud,” ütles poiss tõsiselt. „Nemad loovad meie loomuses Armastuse. Neil on õigus seda tagasi nõuda.”

„See on päris tõsi, Dorian,” hüüdis Hallward.

„Miski ei ole päris tõsi,” ütles lord Henry.

„See on,” rääkis Dorian vahele. „Seda peate möönma, Harry, et naised annavad meestele nende elukulla.”

„Võimalik,” ohkas see, „kuid paratamata nõuavad nad selle sootuks peene rahana tagasi. See on tüütu. Naised vaimustavad meid meistriteosteks, nagu ütles seda millalgi keegi teravmeelne prantslane, kuid ikka takistavad nad meid samu teoseid loomast.”

„Harry, teie olete hirmus! Ma ei tea, miks ma teid nii väga armastan.”

„Teie armastate ka tulevikus ikka mind, Dorian,” vastas ta. „Tahate ehk kohvi, mu sõbrad? Kelner, tooge kohvi, konjakit ja sigarette. Ei, sigarette pole vaja, neid mul on. Basil, ma ei või lubada, et te sigarit suitsetate. Võtke sigaret. Sigaret on täiusliku lõbu täiuslik tüüp. Ta on peen ja ei rahulda sind. Mida muud võiks veel soovida. Jah, Dorian, teie armastate mind ka tulevikus ikka. Mina esildan teile kõik patud, mille teostamiseks on teil endal puudunud julgus.”

„Mis lollust te ometi räägite. Harry!” hüüdis poiss, võttes tuld leekipurskavalt hõbelohelt, mille kelner lauale toonud. „Lähme teatrisse. Sibylit näitelaval nähes saate uue eluideaali. Tema esildab teile midagi, mida te varem kunagi pole tundnud.”

„Mina olen kõike tundnud,” ütles lord Henry väsinud pilguga silmis, „aga siiski olen alati valmis uueks elamuseks. Ometi kardan, et minule igatahes ei leidu seal midagi selletaolist. Siiski, teie imelik tüdruk ehk vapustab mind. Mina armastan näitlemist. See on palju reaalsem kui elu. Lähme. Dorian, teie tulete minuga. Kahju, Basil, aga minu kaarikus on ruumi ainult kahele. Peate endale troska võtma.”

Nad tõusid ja ajasid mantlid selga, juues seistes oma kohvi. Kunstnik oli vaikne ja endasse süvenenud. Teda valdas tusk. Ta ei võinud seda abielu kannatada ja ometi tundus see temale paremana kui nii mõnigi asi, mis oleks võinud sündida. Mõne minuti pärast läksid nad kõik trepist alla. Kunstnik sõitis üksinda, nagu kokku lepitud, ja sõites vaatles ta eeskihutava kaariku helendavat tuld. Imelik kaastundmus valdas ta. Ta tundis, Dorian Gray ei saa temale enam kunagi selleks, mis ta oli talle minevikus. Elu oli nende vahele astunud… Tema silmad tumenesid ja rahvaga täidetud helendavad tänavad loorusid tema pilgu ees. Teatri juurde jõudes tundus talle, et ta on saanud aastaid vanemaks.