Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu/Lembit

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

9. Lembit.

Pääjao teistest wanematest pikem esineb wihases wõitluses Eesti rahwa wabaduse eest Sakala wanem Lembit, mees, kes kodumaad kutsub kallaletungijate wasta wiimse weretilgani wõitlema. Nagu Hannibal tungib Lembit oma meestega küll lõunasse, küll idasse waenlaste kallale, neile hirmu tehes ja haawu lüües. Paganust südamest armastades raputab ta ikka uuesti enesest ristiusu nähtawad märgid, missionäride silmis küll „taganejaks“ saades, aga rahwa silmis suuremana sõjamehena ilmudes.

Esimesed kannused wõitis wanem Lembit enesele 1211 aastases sõjas. Kaupo ja Bertold oliwad Sakalas wõõrsil käies tulisid ja werisid jälgi järele jätnud. Lembit nägi, kohkus. Lembit sedamaid palka maksma. Hulka mehi kokku kogudes ruttas Lembit lätlaste maale. Kuhu läks, tuhk taga; kuhu astus, woolas weri. Isegi Läti Hindreku kiriku muutis Lembit waremeteks. Suure sõjasaagiga pööris Lembit kodu poole tagasi.

Weel selsamal sügisel ilmusiwad lätlased uuesti Sakalasse saaki saama. Lõhaweresse, kus wist Lembitu asupaik oli, lõiwad waenlased leeri üles. Et Lembit sõjawäe laiali saatnud, ei wõidud wastuhakkamise pääle mõteldagi. Seni kui Lembit sõjawäge kogus, tehti ta linn waremeteks.

1212 awaldasiwad sakslased suuremat agarust sakalasi ristiusku heites. Preester Saalomon ilmus, ristiwee kauss käes. Lembit kuulis, wihastas. Nõu warsti peetud ristiusu toojatele sõjawäega kallale tungida. Saalomon nõu omakstele teada andma. Niipea kui sakslased Lembitu nõu teada saiwad, wõisiwad nad enne sõja algust Sakalasse tungida. Lembit pidi tingimata teadete wiimist takistama. Riia poole ruttaw Saalomon oma kahe tõlgiga leidis teel märtrisurma.

Waheajal oliwad wenelased Tartu ja Wirumaale tunginud. Lembitut paluti wenelaste wasta appi. Lembit ei lasknud ennast asjata paluda. Ruttu mehed kokku, Pihkwa poole. Pihkwa wärawad warjuta, Pihkwa wägi kaugel sõjateel. Lembitul kerge Pihkwat ära wõtta. Pihkwa wäge sõjateelt tagasi tulewat kartes ei jäänud Lembit oma meestega ometi kauaks Pihkwasse. Saaki kokku kogudes sammus ta Sakalasse tagasi.

Paar aastat kestis rahuaeg. Lepingu järele pidi Sakala Riia piiskopi oma olema. Lembit ei tahtnud ometi piiskopi walitsusest midagi teada. Seda ei wõinud piiskop sallida. Oma sulastega ühes saatis ta liiwlasi ja lätlasi Sakala mehi karistama. Waenlased tungisiwad Lembitu linna kallale. Lembit ei olnud seekord ette walmistamata: hulga meestega kihutas ta waenlaste salgad tagasi. Lisawäge saades ruttasiwad waenlased uuesti Lembitu linna alla. Kindlas linnas ei kartnud Lembit waenlasi. Kuid waenlased leidsiwad nõu. Koormate kaupa wedasiwad nad puid wallide taha ja süütasiwad põlema. Kolme rahwa sõjawäed ei suutnud linna wõita; tuli wõitis. Tulesurm ähwardas Lembitu omakseid. Hädas pakkus Lembit lunastusehinda. Waenlased tegiwad tingimiseks: ristiwett kõikide pähä. Lembit ja ta sõjawägi ristiti, linn riisuti tühjaks, ristitud wiidi Lätimaale kaasa.

Pea sakslaste juurest koju tagasi pääsedes mõtles Lembit uue sõja pääle. Saatis saadikud Saarde: saarlased tungigu laewadega Wäinajõe suhu. Ise tahtis Lembit sakalastega, ugalastega ja läänlastega Lätimaad käsile wõtta. Eesti sõjawägi laastas küll tüki Lätimaad, ilma et wastastele suuremat kahju oleks jaksanud teha. Palju enam lõiwad lätlased pea ugalasi.

Sellepääle ilmusiwad ristiusu kuulutajad uuesti Sakalasse. Soome Peeter Kaikkiwalta ja ordo preester Otu ristisiwad Sakalas Paalajõeni. Lembit pani ometi nende tegewusele piiri 1215.

Sakslaste wõimu kaswamisi nähes mõtles Lembit uuesti selle murdmise pääle. Wenelastega wist ära leppides ja nende abi pääle lootes kutsus Lembit kogu Eestimaalt mehi kokku. Lembitu kutse mõjus: kes kuulis, Lembitu lipule ruttas. Kuus tuhat meest ootasiwad Lembitu leeris Paalajõe ääres appi tulla lubawate wenelaste ilmumist. Wenelased ometi wiibisiwad.

Ei wiibinud sakslased. Lätlasi ja liiwlasi kaasa wõttes ruttasiwad nad ühist eestlaste wäge häwitama. Metsadest otsisiwad nad Lembitu leeri. Puutusiwadki pea Lembitu sõjawäega kokku. Werine wõitlemine tõusis. Eestlased wõitlesiwad elu ja surma pääle, teades, et wõit nende tulewikku otsustab. Lõwidena tungisiwad nad wastaste kallale. Pea ometi märkas Lembit, et wastased talle selja takka kallale tuliwad. Seda nähes käskis Lembit taganeda. Paraku sattus Lembit isi lätlaste salgaga kokku. Üks lätlane, Weko, pääsis selja takka Lembitu ligi, torkas mõõga Lembitule selga. Lembit langes. Teised lätlased jooksiwad juure, raiusiwad Lembitu pää otsast. See sündis 21. septembril 1217. Lembituga ühes sai weel mitu teist Eesti wanemat otsa, nagu Wotele, Manawalda j. n. e.

Lembitu langemist nähes kaotasiwad eestlased korraga julguse, hakkasiwad põgema, ilma wastahakkamise pääle mõtlemata. Tagakihutades tapsiwad lätlased enam kui 1000 põgenejat. Ligi 2000 hoost saiwad wõitjad saagiks. Kahjuta ei pääsnud wõitjadki ära: liiwlaste tähtsam wanem Kaupo sattus surmale saagiks. Ühes lahingis langesiwad siis mõlemad: ristiusu poole hoidja Kaupo ja ristiusu wihkaja Lembit. Wiimane tundis, et ristiusk rahwa politilise wabaduse hauda wiib ja see tunne sundis teda kõike jõudu pingutama ristiusu toojatele wasta panna. Kõige tähtsamana Eesti päälikuna wabaduse sõjas jääb Lembitu nagu täht paistma; ta wennal Unipääl puudub Lembitu mehisus ja agarus. Unipää kumardab kaela ikke alla.

Lembitu langemise järele sattus kogu lõunepoolne maa sakslaste wõimuse alla. 1217. sai Emajõgi ja Paalajõgi sakslaste maade rajaks.