3. Ordo sõda Poolamaaga.
Ehk ordo küll tundis, mis hädaohtu Leedu ja Poolamaa ühenemine toob, ei jätnud ta ometi kadedust ega wihkamist järele, waid tegi sagedasti uuele kuningale Wladislaw II. meelehaigust. Kui wiimane Kraakausse läks ennast ristida ja laulatada laskma, palus ta saadiku läbi kõrgemeistrit Konradi III. pidule auuwõõraks. See ei täitnud kutsumist, sest ta kartis, et äraolemise ajal Leedu rahwas ordo maid laastama tulewad. Sellewastu tungis Konradi nõu pääle Liiwimaa ordomeister Robin v. Elz sel ajal, kui Wladislaw Kraakaus pulmi pidas, suure sõjawäega Leedumaale. Ordo sõjawägi piiras Wilnalinna ümber, pidi aga jälle tagasi minema, ilma et linna ärawõtta oleks wõinud. Wilna ümberpiiramise ajal suri Konrad III. ja tema asemele sai Konrad IV., kes oma wasalliga Witowdiga ehk Witoldiga nõndasama Leedumaad laastama läks. Witold aga lahkus ordost, läks poolakate juure, wõttis mitu ordolossi ära ja palju rüütlid wangi, mis eest ta weel aastal 1392 kuningas Wladislawist Leedu suurwürstiks Poola ülema walitsuse all nimetati. (Alles 1569 sai Poolamaa Leedumaaga täiesti ühendatud.)
Wana wiha Poola ja Saksa rahwa wahel, mis Kalishi rahu järel 1343, mil Poolamaa Pommeri maakonna ordole andis, hulga kaswanud oli, tegi uuesti Poolamaa ja ordo wahel tüli. Kui 1407 sõjahimuline Ulrih v. Jungingen kõrgemeistriks nimetati, ei pääsenud ordo enam sõja eest. Ulrih oli 1409 Liiwimaa ordomeistriga Konrad v. Vietinghof'iga Poolamaale tunginud ja hulga maad ärawõitnud. Kui kuningas Wladislaw seda kuulis, läks ta rohke sõjawäega Preisimaale ja tegi Tannenbergi küla lähedal aastal 1410 werises tapluses ordo wäele täiesti otsa. Kõrgemeister Ulrih, ordo walitsejad, 200 ordo ja 400 muud rüütlit ja hulk soldatisi jäi wõitluse wäljale; 15,000 ordo sõjameest wõeti wangi; terwe ordo laager sai wõitjate saagiks. Sedamaid wõtsiwad poolakad suurema hulga ordo kindlusi ära, aga Marienburgist ei saanud nad ometi jagu. Nii suures hädas kui sel ajal ei olnud ordo iial olnud. Tannenburgi lahingu järele näitas, nagu leiaks Preisi ordoriik otsa ja saaks Poola kuninga saagiks. Kui kuningas Wladislaw äraläks, wõitis Liiwimaalt appi tulnud sõjawägi ometi jälle mõne kindluse tagasi. Detsembri kuus 1410 pandi sõjariistad käest ära ja tehti wiimaks uue kõrgemeistri Heinrih IV., Liiwimaa ordomeistri Konrad v. Vietinghofi ja isiäranis Witoldi ärdate palwete pääle, kes Poolamaa kaswamise pääle kade oli, webruari kuus 1411 Toornis rahu. Selle kõige tähtsamad tingimised oliwad need: Poola kuningas andis kõik lossid tagasi, mis ta Preisimaal ordo käest ärawõtnud; mõlemate riikide rajad pidiwad niisama jääma, nagu nad enne sõda olnud; kõrgemeister sellewastu pidi 88,888 marka sõjakulu maksma. Wiimane tingimus oli ordole kõige kibedam. Et kõik weel nõnda hästi läks, tuli sest, et Ungari kuningas Poolamaale sõda kuulutas. Ordo oli küll pääsnud, aga endine jõud oli otsas.