Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu/Sakslaste tulek Liiwimaale

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, lk28.jpg



II. Wana aeg.

Esimene ajajärk 1159–1237.

Sakslaste tulemisest ja maawõitmisest kuni mõõgawendade ordu ühinemiseni Saksa orduga.

1. Sakslaste tulek Liiwimaale.

Saksa laewamehed purjutasiwad 12. aastasaja algusel küll ju Läänemerel, ulatasiwad sõitudel Ojamaani, aga mere idapoolsetest randadest ei teadnud nad midaqi. Kogemata sattusiwad Breemeni laewamehed wiimaks Läänemere randa.

1157 jõudis üks Breemeni kaubalaew Läänemere tormi kätte. Torm ajas kaubalaewa tuntud teelt kõrwale, ajas Sõrwenina ja Donneskeesi wahelt läbi Riia lahte. Kartusega waatasiwad meremehed merd ja kaugel sinawat maad. Kuhu minna? Kust leidsiwad nad ankrupaiga? Korraga nägiwad merehädalised ühe laewa tüki maad eemal purjutawat. Breemeni laewamehed tüürisiwad kohe selle laewa järele, lootes, et eel purjutaw laew sadamat tunneb, sadamasse purjutab ja et nemadki selle laewa järele teed sadamasse leiawad. Wõõras laew purjutas Wäinajõe suhu, Breemeni laew järele ja leidis siin warjupaiga tormi eest.

Ümberkaudused asunikud liiwlased tuliwad warsti kaldale sakslaste laewa waatama. Sakslased ei julenud kohe maale minna, waid jäiwad esimeseks ööks laewale. Teisel homikul wõtsiwad nad ometi julgust maa tundmata rahwaga kaupa sobitada. Muist laewamehi jõudis maale, wiis tühje tündreid kaasa, pani tündrite pääle leiba, õlut ja muud. Ühtlasi kutsusiwad nad liiwlasi eneste juure. Kui ümberkaudu asuwad inimesed nende juure ilmusiwad, andsiwad sakslased neile suhkurt, wiigimarju, saia ja muud maiust. Seda wiisi katsusiwad nad liiwlasi lahketeks teha. Kolmandal päewal tuliwad maa asunikud jälle tagasi ja tõiwad wõõrastele laewameestele omalt poolt mett, piima, kanu, mune, lindusid ja jäneseid wasta. Nüüd algas kauplemine. Laewas leidus mõnesugust kaupa. Sakslased andsiwad Wäina ranna rahwale nõelu, kammisid, nugasid, wöösid, peeglid, kübaraid ja muid asju. Järgmistel päewadel tõiwad liiwlased juba lambaid, kalu, linu, mett, waha, nahku ja muud.

Toodud ained paniwad Wäinajõe äärsed kaldale maha ja andsiwad sakslastele kätega märki, et toojad neid aineid tahawad sakslaste kaubaga wahetada. Sakslased paniwad iga kauba iseäranis ja iga kauba kõrwa raha. Maa pärisrahwas aga ei soowinud raha, waid sakslaste kaupa. Üks kerjaja pakkus sakslastelt saadud kauba eest mõne muna. Sakslased ei leppinud ometi munadega waid andsiwad märkidega mõista, et nad rohkem nõuawad. Nüüd wõttis ta põuest kaks orawanahka, mille külge hõbelitreid oli pandud. Igapidi hakkas kauplemine iga päew paremini edenema.

14 päewa kaubeldi seda wiisi sõbralikult. Siis hakkasiwad laewamehed koju tagasi purjutama. Ei purjutanud ometi enam üksi, waid wõtsiwad ühe 15 aastase poisi kaasa. Poiss pidi Breemenis Saksa keelt õppima ja edespidi kauplejatel tõlgiks olema. Niisama jäi üks sakslane Wäinajõe äärde säälse Liiwi rahwa keelt õppima. Järgmisel aastal tuliwad kaupmehed ju kahe laewaga Wäinajõe suhu tagasi ja tõiwad palju rohkem kaupa kaasa. Tõiwad mõnesuguseid kullasseppadegi walmistatud asju. Wasta saiwad niisamasuguseid aineid nagu esimesel korral, iseäranis rohkesti aga metsloomade nahku.

Laewadele tagasi minnes kutsusiwad laewamehed rahwa wanemad eneste juure. Wanematega tegiwad nad nüüd laewal niisuguse kauba, et nii hästi sakslased kui maa pärisrahwas teine teisega ilma takistamata edespidi alati wõiwad kaubelda. See kord jäi neli sakslast talweks Wäinajõe suhu maa pärisrahwa juure. Alles järgmisel aastal purjutasiwad nad Breemeni tagasi. Breemenist anti nüüd paawstile teada, et Breemeni laewamehed „uue maa üles leidnud“. Paawst oli selle sõnumi üle rõõmus ja käskis, et Breemeni piiskopp kohe ristiusu wäljalaotuse eest uuel leitud maal pidi hoolt kandma.

Teiste hallikate järele ei olnud sakslaste wastawõtmine liiwlaste poolt Wäinajõe suus sugugi nii sõbralik. Teised hallikad kuulutawad, et nii pea kui tormist teelt kõrwale aetud Breemeni kaubalaew Wäinajõe suhu ilmunud, liiwlased kohe sakslaste kallale kippunud. Liiwlased tungnud laewadega ja kuiwalt maalt sakslaste kallale, walmis sakslasi surmama ja nende laewa enestele saagiks wõtma. Meeleäraheitmisel sõdinud sakslased kallalekippujate wasta ja jõudnud ainult suure waewaga neid tagasi tõrjuda. Mõndagi liiwlast sai ses taplemises haawatud. Ära nähes, et wõõraid nii hõlpsalt ära ei wõi wõita, tehti wiimaks sakslaste ja liiwlaste wahel rahu. Ühtlasi määrati, et rahurikkuja üles poodagu. Sakslased läksiwad sellepääle maale ja hakkasiwad kaupa sobitama. Liiwlastele mõdu ja wiina andes nõudsiwad nad enestele õigust edespidi uuesti tagasi tulla ja edasi kaubelda. Lubati, mis nad soowisiwad. Seda wiisi algas läbikäimine Liiwimaa ja Saksamaa wahel.

Mis takistas nüüd enam Saksa kaupmehi Liiwimaale tulemast? Õigus oli saadud, tee lahti. Ei tulnud sakslasi enam mitte ainult Breemenist kauplema Wäinajõe suhu, waid pea Lüübekist ja Westfalistki. Esimese kauplemise aegade kohta puuduwad selgemad teated. Wanad kirjanikud ei pane rõhku kauplemise pääle, waid ristiusu wäljalaotamise pääle. Esimesest sakslaste tulekust Wäinajõe suhu kuni esimese missionäri ilmumiseni kulus weel umbes 25 aastat ära. Alles siis, kui Meinhard 1185, Liiwimaale ilmus ristiusku tooma, hakkawad ajaraamatud meile selgemat pilti maa elust ja olust andma. Nimelt oleme ses tükis palju tänu Läti Hindrekule wõlga, kes esimest ristiusu wäljalaotuse aega küll lühedalt, hilisemat aega aga täielikult kirjeldab. Pärastpoolseid kirjeldatud juhtumisi on ta kas oma silmaga näinud ehk ustawate isikute suust kuulnud. Esimistest ristiusu kuulutajatest ei tohi me milgi kombel tunnistada, nagu oleks omakasu ehk politika neid taga kihutanud. Kaupmehi kihutas küll omakasu taga ikka uuesti Wäinajõe suhu tulema kaupa tegema. Meinhardi wähemalt kutsus armastus Kristuse ja paganate wasta siia. Armastus pani teda hädaohtu wõõral maal unustama, armastus sundis teda pikka teed paganate juurde ette wõtma, armastus kihutas teda elujõudu meie maa rahwaste hääks ohwerdama. Kuna ühed ajaraamatud ütlewad, et Meinhard 1185 esimest korda Liiwimaale tulnud, määrawad teised seda tulekut warema aja pääle, ilma et aasta ära wõiksiwad määrata. Lüübeki Arnold kirjutab: „Ristiusu esimene tooja oli Seegeburgi munk Meinhard, kelle südant Jumal nõnda walgustas, et ta Jeesuses Kristuses paganatele igawest rahu läks kuulutama ja neid aeg ajalt usutulega soendas. Kui hoolas munk mõned aastad kaupmeestega sääl käinud ja töö alustust hoolsasti oli järele mõtelnud, tundis ta Jumala wägewa käe rammu ja läks Breemeni pääpiiskopi Hartwih II. juurde.“