Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu/Tartu langeb sakslaste kätte

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

15. Tartu langeb sakslaste kätte.

Pääle kõneldud wõitluste on 1223 weel muu juhtumise pooolest tähtjas, ja see oli Waldemari wangiwõtmine. See wägew kuningas oli Shwerini grahwile, mustale Heinrihile see läbi ülekohut teinud, et ta tema maad, ilma et tal õigust oleks olnud, ära oli wõtnud. Sellepärast wõttis must Heinrih kuninga wangi, kui korra kuningas jahi päält tagasi tuli. Ehk küll Rooma walitsuse poolest selle wasta seisti, pani grahw kuninga Brandenburi kindla Dannenbergi lossi mai kuu sees 1223 kinni. Kõik rõõmustasiwad endid, et lõwi nimetatud mäelossis wangis oli. Waldemar, kelle walitsuse all korra peaaegu kõik rannaäärne maa Soome lahest kuni Elbe jõeni seisis, pidi nüüd lahtipääsemise eest kõik wõõrad maad tagasi andma. Albert arwas oma wõimuse kaswamiseks nüüd paraja aja tulnud olewat; ta läks wenna Hermanniga wangikotta Waldemari juurde, kes Tallinna piiskopikonna nüüd ometi Hermanile lubas. Kui Waldemari wangiwõtmise sõnum Lübekki jõudis, hoidis see linn sedamaid jälle liiwlaste poole ja kaotas kõik takistused, mis Liiwimaale reisijatel siiamaale ees oliwad.

Et piiskopi wõimus nimetatud juhtumiste läbi kaswanud oli, läksiwad sakslased 1224 kõigest jõust Tartut ümberpiirama. Wenelased teadsiwad wäga hästi, kui tähtjas see linn oli, ja seepärast ei tahtnud nad teda naljalt käest äraanda. Weel aastal 1223 oli Nowgorodis Tartu ümberkauduse maaga endise Kokenhusi würstile Wjätshkole antud, kellel woli käes oli rahwalt maksu nõuda. Seda tegi ta ka agarasti. Selle üle pahandas Albert. Pahanduses otsustas ta Tartut tagasi wõita. Et seesuguse ettewõtmise kordasaatmiseks palju sõjamehi waja oli, kutsus Albert kõigest Liiwimaast rahwast kokku. Suure usinuse ja hoolega täideti ta käsku. Pea kogusiwad endid Asti (praeguse Burtneki) järwe kaldale ligidalt ja kaugelt suured sakslaste, lätlaste ja liiwlaste hulgad kokku. Albert isi läks waimulikkude meestega ühes sinna ja pidas üleüldist sõjanõu, kudas asja kõige parem korda saata. Warsti selle pääle lõi Albert oma meestega Tartu lähedale lagedikule laagrid ülesse ja hakkas linna ümber piirama. Eestlased ja wenelased paniwad mehiselt ja waprasti wasta. Kui linna kaitsejad igamees oma kohal oliwad, ronis korraga üks rüütel tormiredelit mööda, tõrwalonti peus hoides, walli ääre pääle ülesse. See rüütel oli piiskopi wend Johannes v. Buxhöwden. Tema järele läks ta teener Peeter Ogus mitme teisega, kes nõndasamuti tõrwalonta peus hoidsiwad. Nüüd tungisiwad ka järelejäänud sõjamehed osalt redelitega, osalt purustatud müüri läbi kindluse sisse, kus kohe kole werepulm algas. Enam kui 200 wenelase ja eestlase surnukeha katsiwad wõitluse kohta; nende hulgas ka Wjätshko. Üks ainuke mees jäi kõigist kindluse sõjameestest elama. Sellele andsiwad rüütlid wäleda hobuse, kelle selga ta istuma, koju kihutama ja Nowgorodis ja mujal Wenemaal kõnelema pidi, mis Tartus sündinud. Kindlus riisuti esmalt tühjaks ja siis pisteti põlema (15. augustil 1224). Riia asutusega määratud eesmärk oli nüüd käes, sest terwe Liiwimaa oli sakslaste wõimuse all. Albert läks meestega suurel rõõmul Riiga jälle tagasi. Terwel Eestimaal walitses ümberringi uuesti rahu.