Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu/Teine liiwlaste piiskopp Bertold 1196–99

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

3. Teine liiwlaste piiskopp Bertold 1196–1199.

Pärast Meinhardi surma nimetas pääpiiskopp Hartwih Honnoweri Lokkumi kloostri esimehe Bertoldi Liiwimaa piiskopiks. Pool wasta meelt, pääpiiskopi suurte palwete pääle wõttis Bertold kardetawa ameti wasta. Ei raudriideliste meeste keskel, küll aga kullakasti kõrwal sõitis uus piiskopp ainuüksi Liiwimaale. Ükskülasse jõudes kutsus ta rahwawanemaid enese juure, söötis, jootis neid, andis neile kingitusi. Alles pärastpoole kõneles ta, et ta neile uueks piiskopiks tulnud. Esiotsa oliwad liiwlased sõbralikud, kuid pea muutus lugu. Teisel aastal 1197 Holmi kirikuaia õnnistamise ajal tõusis tüli, kas Bertoldi põletada, uputada, wõi nuiadega tappa. Pääle selle lagunes rahwa seas jutt laiale, Bertold tulnud Liiwimaale ainult rikkaks saada tahtmise nõuga.

Liiwlaste waenu kaswamisel põgenes Bertold Liiwimaalt ära Saksamaale ja säält Rooma. Kaebas häda niihästi paawstile kui Breemeni pääpiiskopile. Kohe kutsus paawst uude ristisõtta Liiwimaale.

Wäikse salgaga purjutas Bertold Liiwimaale, astus Holmi kindluse juures maale ja läkitas mõne saadiku liiwlaste juurde küsima, kas nad jälle ristiusku heita ja sellele truuks jääda ei taha. Kui piiskopile kuulutati, et nad seda mitte teha ei taha, ei wõinud ta neile seepärast midagi teha, waid läks oma seltsimeeste juurde tagasi, keda ta Wäinajõe suhu jätnud ja pidas praeguse Riia linna kohal nõu, mis nüüd ettewõtta. Waheajal kogusiwad liiwlased endid lähedal kaldal kokku, walmistasiwad wõitlemise wasta, läkitasiwad käskjala piiskopi Bertoldi juure ja lasksiwad temale ütelda: „Lase sõjawägi tagasi minna ja tule omastega rahus kindlusesse; neid, kes ristitud, wõid sa usku pidama sundida; teisi ahwatle uue usu ja õpetuse wastuwõtmisele sõnadega aga mitte witsadega!“ Peaaegu oleks rahu tehtud, sest selleaegse kombe järele hakati rahu märgiks juba ühe teisega odasid wahetama. Enne kui see aga korda läks, surmasiwad liiwlased mõne sakslase, kes sääl ümberkaudu hobustele toitu otsisiwad. Piiskopp Bertold läkitas rahuoda tagasi. Nüüd algas nõnda nimetatud „wõitlemine liiwa pääl.“ Ehk wahwad liiwlased küll walju kisaga ja täie hooga kallale tungisiwad, ajasiwad sakslased ometi neid põgenema. Bertold ei osanud wist hästi ratsa sõita; ta sattus peruks läinud hobuse seljast põgenewate liiwlaste hulka, kes ta ära tundsiwad ja kinni wõtsiwad. Üks liiwlane pistis teda selja takka odaga läbi, mis pääle teised teda tükkideks lõhkusiwad. Seesuguse kurwa eluotsa leidis piiskopp Bertold aastal 1199. Et liiwlased nüüd sakslaste sõjawäge järele tulewat kartsiwad, põgenesiwad nad suure rutuga kus seda, teist. Nende segadus sai see läbi weel enam suurendatud, et üks liiwlane surmatud sakslase pääwarju enesele pähä oli pannud ja sellega teiste sekka tungis, kes seda nähes sakslasi tõesti juba kannul arwasiwad olewat.

Et piiskopp Bertoldi surma kätte maksta, häwitasiwad sakslased ümberringi kõik liiwlaste põllud ära, nõnda et liiwlased pea armu paluma pidiwad ja ristiusku tagasi pöörda tõotasiwad. Järeltulewail päiwil ristiti neid Holmis 50 ja Ükskülas 100 inimest; nad wõtsiwad preestrid wasta, maksiwad wiljamaksusid ja näitasiwad rahule jääwat. Sellepääle purjutasiwad sakslased koju tagasi, üksi preestrid ja üks kaubalaew jäi sinna maha. Waewalt oliwad need ära purjutanud, kui liiwlased hulga kaupa jõkke läksiwad, endid wee alla kastsiwad ja teine teise wasta ütlesiwad: „Siin jõe puhtas wees peseme ristimise wee maha, wiskame wõera usu enestest ära ja läkitame teda ärapurjutawatele sakslastele järele.“ Kui wiimased häwitamise teelt tagasi pöörsiwad, oliwad nad ühe puu sisse inimese pää lõiganud, mis liiwlased nüüd sakslaste jumalaks pidasiwad, kes neile uputust ja tõbe wõiks tuua. Nad keetsiwad selle wastu arstirohtu, sõiwad seda, raiusiwad pää puu küljest maha, sidusiwad suure puutüki pääle ja lasksiwad siis Wäinajõge mööda alla ujuda.

Sellepääle mindi ristirahwa waimulikkude meeste kallale ja tapeti neist mõnda ära; need, kes weel järele jäiwad, põgenesiwad Holmi ja otsisiwad säälses kindluses warju. Nõu pidama kokku tulnud liiwlased wõtsiwad ette kõiki preestrid, keda nad tulewal aastal (1200) Liiwimaal leiawad, ära tappa. Preestrid aga saiwad sest teadust ja läksiwad Saksamaale tagasi. Nüüd tahtsiwad liiwlased ka Saksa kaupmehi ära tappa, kes endid ometi see läbi päästsiwad, et nad wanematele kingitusi andsiwad ja Üksküla ja Holmi lossi warju otsima läksiwad.

Kui sakslased selgesti aru saanud oliwad, et Liiwimaa rahwast ristiusku hääga ei saa pöörda, arwas kirik enesel wõimuse olewat paganaid uut usku wastu wõtma sundida ja neid, kes usku maha jätnud, karistada. Sest tõusiwad werised sõjad, mis läbi Eesti, Liiwi ja Kuramaa täiesti wõera ikke alla sattusiwad. See mees, kes asja nõnda kaugele ajas ja Liiwi riigi alustas, oli piiskopp Albert von Buxhövden ehk Appeldern.