Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu/Wenelased Liiwimaal

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

5. Wenelased Liiwimaal.

Silwestri surmaga ei lõpnud tülid pääpiiskopi ja ordo wahel weelgi otsa. Ordomeister Bernhard von der Borg läks oma uhkuses pea nõnda kaugele, et Riialinn täiesti tema pilli järele tantsima pidi, kõik trahwiraha enesele nõudis ja muud selle sarnast. – Niisama tegi ka tema õepoeg Siimon von der Borg waimulikkude meestega ja tahtis koguni Riias pääpiiskopiks saada. Paawst aga muutis selle nõu tühjaks. Et ordomeister linnaga ülekohut tegi, lõi Riia ennast 1481 paawsti nõu pääle ordost lahti ja heitis pääpiiskopi alla, mispääle uued tülid tõusiwad.

Kahjulikum kui Riia kaotus oli ordole wenelaste laastamine Joanni III. all Liiwimaal. Joann III. on see läbi tähtjas, et ta 1480 Wenemaa Mongoli ikkest wabastas ja suuremat hulka würstide maid Moskwa riigiga ühendas.

Aastal 1478 heitis Joann III. selleagse kuulsa ja kange kaubalinna Suure Nowgorodi enese alla ja tegi tema isewalitsusele otsa. Nowgorodi langemine ei toonud mitte üksi Liiwimaa kaubale kahju, waid tegi seeläbi ka wägewa tsaari Liiwimaa naabriks. Sest ajast saadik sai Wenemaa Liiwimaa ordo riigile sekssamaks, mis Poolamaa Leedumaaga ühenemisest saadik (1386) Preisi ordo riigile olnud. Warsti pärast Nowgorodi ärawõtmist tungisiwad wenelased 1478 Liiwimaale ja piirasiwad Tartu ümber, aga pöörasiwad ometi jälle pea koju tagasi. Aastal 1480 tuliwad nad uuesti ordo riiki laastama, mispärast ordomeister Bernhard von der Borg selsamal suwel 1480 Wenemaale endist kurja kätte tasuma läks, kuhu ta Nowgorodi kauplemise wähenemise pärast ka hansa linnu sõjast osa wõtma kutsus. Aga 11 päewa pärast pidi ordomeister jälle Liiwimaale tagasi minema, ilma et midagi suuremat teha oleks wõinud. Talwel 1481 tungis suur Wene sõjawägi uuesti Liiwimaale. Ordomeister Borg ei julgenud selle wäe wasta minna, waid taganes rüütlitega kindlatesse lossidesse ja laskis wenelasi maaga teha, mis nad isi tahtsiwad. Wiljandi põletati sel korral täiesti ära, Tarwastu, Karksi ja mitmed teised lossid tehti waremeteks ja wiidi hulk rahwast wangi. Bernhard von der Borg korjas Wõnnus sõjawäe kokku, kuhu Riiast 200 jala- ja 130 ratsameest appi tuliwad ja läks siis Karksi poole. Kui aga wenelaste suur sõjawägi ligidamale jõudis, tõttas ta Wõndu tagasi. Wiie nädali pärast läksiwad wenelased jälle omale maale.

Ordomeister Bernhard von der Borg oli seeläbi, et ta alamatega ülekohut tegi ja sõja ajal wenelaste wastu ei läinud, nõnda ordo wiha alla langenud, et ordo walitsejad nõuks wõtsiwad teda ametist lahti lasta. Warsti selle järele tuliwad nõupidajad 1483 Wõndu, kus ordomeister sel ajal aset oli, kogusiwad endid ühe kodaniku majas kokku ja läksiwad siis lossi, kus wanem komtur Bernhardile ütles: „Isand ja wend Bernhard! Komturid lasewad teid teie walitsusest ja meistriametist lahti! Lahkuge selle pärast siit ja andke teistele ruumi!“ Et wangipõlwest pääseda, oli Bernhard oma lahtilaskmisega rahul ja walis enesele Lihula ja Pärnu lossi, kus ta oma wiimaseid päiwi wõis lõpetada; ta suri aastal 1486. Bernhardi lahtilaskmise järele oli Simon von der Borg sedamaid Tallinna tagasi läinud, kus ta piiskopi ametis 1492 ära suri.

Bernhard von der Borgi lahtilaskjad walitsesiwad Wõnnus uueks ordomeistriks Tallinna komturi Freitag v. Loringhofi.

Loringhof sai alles 1485 kõrgemeistri poolt ordomeistri ametisse kinnitatud, mis ta kunni 1494 pidas. Et üks jagu Loringhofi walitsuse aega esimese Plettenbergi tegewusega ühte läheb, kõneleme ta tähtsamast tegewusest Plettenbergi tegewusega ühes neljanda ajajärgu alguses.