Eesti Entsüklopeedia (1932–1937)/Alutaguse

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Eesti Entsüklopeedia
| I köide A–CHANDI | Alutaguse

Alutaguse. 1) Kagu-Virumaa ja Kirde-Tartu-maa osa, mis piirab Peipsi järve põhjast ja loodest. A. on maastikuliselt väga ühtlane ala, iseloomustatud enamasti tasase pinna ja ulatuslikkude metsade ning soodega. Põllupinna osa on siin suhteliselt vähene ning asulastik ja teestik hõre. Maastikuline A. ulatub kirdes piki Narva jõge Peipsist Narva linna alla, mahutades eneses ka Narva jõe tagused maad, põhjas umbkaudu Tallinna—Narva raudteeni Jõhvi—Soldina vahemikus; Jõhvist lääne pool tuleks tõmmata A. põhja- ja loodepiir piki madalama ja metsasema maa serva ümber Puru, Kahula, Rutiku, Ereda, Võrnu, Aidu, Uniküla ja Soonurme Sondani ning Kabalani, kust piir kaldub lõunasse suure Sirtsu soo takka üle Avijõe ülemjooksu Tormani ja Omedu jõe suudmeni Peipsi looderannikul. A. ühtlase maastikulise ilme põhjuseks on, et kogu see ala on hilisjääaegse Suur-Peipsi end. põhi. Seda tunnistab ala viirsavine ning liivane pinna-kate, mille alt paene aluspõhi tuleb vaid väiksemate saartena nähtavale, kuna järve aste-ast-melise taandumise jäljeks on edela — kirde-suu-nalised luideteread, mida on rohkesti eriti ala kaguosas. Läbi A. keskuse käib pikk liivane ja kruusane seljastik Iisakust Illuka, Kurtna ja Vasavereni, mis on kuhjunud jääaegse mannerjää serval selleaegsesse kõrgema veeseisuga Peipsi järve. Järvepind asetses sellal u. 30 m üle praeguse järvepinna e. 60 m ü. m. Endise kõrgema veeseisu jäljeks on peale mainitud seljastiku veel selgekujuline vana rannikuastang Torma kohal (u. sama kõrgusel üle praeguse järvepinna). A. rahvastikust on osa venelasi, kes elavad Narva jõe ääres ja selle taguseil mail ning piki Peipsi rannikut, elatudes peam. kalastusest ja juurvilj kasvatusest. Rahvasuus on A-l pisut teine tähendus: selle all mõistetakse Virumaa nelja idapoolset kihelkonda: Vaivara, Jõhvi, Iisaku ja Lüganuse, mõnikord on temasse arvatud ka Viru-Nigula. Administratiivselt on A. alati Virumaa külge kuulunud, välja arvatud lühike periood Rootsi ajal, mil ta kiriklikult allus Ingerimaa superintendendile, ja ajajärk 1704—19, mil ta moodustas erilise Narva provintsi. Nii Taani kui orduajal kuulus osa maad eraomandi kõrval Narva, Vasknarva ning Rakvere lossi alla; Rootsi ajal oli siin väiksemaid kroonumõisade lääne. A. elanikkond, koosnedes Taani aja alul enammasti eestlastest, Lõuna-A-1 ja Narva jõel osalt vadjalastest, osalt eestlastest. Peipsi ääres mõnevõrra ka venelastest, oli esialgu Ida-A-l õige hõre, kuna Lääne-A., eriti näit! Lüganuse khk., näib juba arheoloogilisel ajal võrdlemisi tihedasti asustatud olevat, nagu tõestavad sellekohased leiud. A. kannatas esialgu palju vene rüüsteretkede, hiljemini Rootsi ja Vene vaheliste laastavate sõdade all, kusjuures harv asustus muutus veelgi hõredamaks. Tühjunud kui ka metsastele aladele, samuti järve ja jõe äärde suundus märgatavalt suur kolonisatsioon Venemaalt, mis suuremal arvul algas XVI s. keskpaiku ja kestis XVIII s. alguseni, eriti Iisaku kihelkonda. Uute asunikkude seas oli rohkesti Venemaal tagakiusatavaid vanausulisi. Aja jooksul assimileerusid venelased eestlastega, moodustades kohati praegugi veel erilise keelemurdega elanikkonna. XIX s. viimsel veerandil Eestimaa kuberner S. Šahhovskoi poolt kavatsetud A. elanikkude taasvenestamine Kuremäele vene õigeusu naiskloostri asutamise kaudu ja siit edaspidisele eestlaste ümberrahvustamisele kindlal kantsi loomine äpardus täiesti; klooster elutseb vaevaliselt tänapäevani. — Eesti iseseisvuseI algaastail oli kavatsus luua omaette A. maakond Narva linnaga (RT 1920, nr. 145/146), mis jäi aga teostamata. [O. Liiv, Vene asustus Alutagusel, 1929.] A. T.; O.Lv.

2) Küla Saaremaal, Kihelkonna v.