Eesti Entsüklopeedia (1932–1937)/Balti eraseadus
| Eesti Entsüklopeedia | I köide A–CHANDI | Balti eraseadus |
| Vaata ka artiklit „Balti eraseadus” Vikipeedias. |
Balti eraseadus, lüh. BES, kodifitseeritud Fr. G. v. Bunge (<-) poolt 1856—64, maksev 1. VII 1865, moodustab Eestis ja Lätis senipüsinud eraõiguse seadustiku. BES on arenenud meie kodumaa sündmusrikkas ajalookeerises. XII s. lõpust alates võistlesid Baltikumis võimu pärast vastavail ajajärkudel kat. kirik, ordu, Taani, Rootsi, Poola ja Vene riik. Iga valitseja tõi oma õigusi ja korraldusi, mis sisuliselt ja põhimõtteliselt erinesid. Kindla valitsuse puudus, eriti ordu-ajajärgul, kitsarinnaline seisuslik ühiskond ja sellele omane egoism, see kõik takistas ühtlaste õigusmõistete arenemist. — BES-e arengus erinevad kolm ajajärku: 1) Piiskopi- ja ordu-aeg XII s. lõpust 1561. a-ni, mil välja arenes Põhja-Saksa õigussüsteemide alusel (Sachsenspiegel, libri feudorum) Liivimaa ning Eestimaa rüütli- ja maaõigus. Linnad, olles Hansa ühingus, võtsid üle rohkem arenenud Saksa linnade õigused. Tallinna sai Lüübeki õiguse, millest välja arenes Eestimaa linnaõigus, maksev praegu Tallinnas (mitte aga Toompeal), Rakveres ja Haapsalus. Teistes Eestimaa linnades (Paides, Paldiskis ja Eesti ajal tekkinud linnades) maksab Eestimaa maaõigus. Riia linna õigus arenes ja täienes Hamburgi õiguse alusel. Hiljemini levis Riia õigus ka teistes Liivimaa linnades. — 2) Ajajärk 1561—1721, s. o. Poola ja Rootsi aeg, soodustas veel rohkem õigusnormide erinevust ja mitmekesistumist. Poola mõju ei olnud suur, sest rootslased tõrjusid poolakad varsti Liivimaalt välja, kuid Rootsi seadused täiendasid mõndagi BES-e puudulikku normi ja instituuti. Rootsi ajal tungis siia ka rooma õigus, mis enne Saksamaal oli retsipeeritud. Selle õiguse täpsed ja viimisteldud normid aitasid täiendada eriti puudulikke nõude- ja asjaõiguse norme. — 3) Ajajärk 1721—1918 moodustab vene aja. Vene õiguse mõju BES-sse on olnud võrdlemisi tähtsusetu. — Järelikult koosneb BES õieti kahest pea-elemendist. G e r m a a n i õ i g u s sai perekonnaõiguse aluseks. R o o m a õ i g u s e normid domineerivad nõudeõiguses, osalt ka asjaõiguses. Pärandusoigust mõjustavad need mõlemad. — Peeter I, vallutanud Liivi- ja Eestimaa, oli tõotanud kohalikele mõisniku seisusile ja linnadele säilitada nende õigused ja eesõigused. Viimased polnud aga kodifitseeritud, vaid laiali paisatud üksikuis dokumentides. Juba XVIII s. I poolel katsusid mõisnikud kohaliku õiguse kodifitseerimist teostada, nõutades tööle Vene keisrite kinnitust, kuid tagajärjetult. Alles Nikolai I ajal, kui päevakorral oli Vene seaduste kodifitseerimine, asuti koostama ka Balti seadusi. 1845 ilmusid Balti seaduste I ja II köide, mis käsitlesid kohalikkude asutiste ja seisuste korraldusi. III köite, s. o. BES-e (ilm. 1865) koostajale Fr. G. v. Bunge'le tehti ülesandeks eelnõusse üles võtta ainult maksev seadus vähimagi muudatuseta; järelikult sajandite vältel kujunenud partikularism ja kasuistika pidid jääma. Bungel õnnestus osaliselt neid pahesid parandada ja pehmendada, sest ta suutis senisesse vastukäivate normide rägastikku tuua siiski mingisugust ühtlust ja süsteemi. Eriti rooma õiguse norme kasustati ohtrasti, samuti ka Saksa üldõigust. Üldiselt jäi aga kitsarinna line seisuslik alus ja maa-alaline mitmekesisus õigussuhete korraldamisel püsima, mispärast BES on kasuistlikumaid ja ühtlusetumaid koodekseid maailmas. Pealegi ei võetud sinna talurahva kohta käivaid õigusnorme. Alles Eesti ajal 1920 kaotati seisused ja talurahva seadustikud, ja vastavad maaõiguse normid laienesid kõigi maal elutsevate isikute kohta. Kuigi BES maksab Eestis tänini, pole teda eesti keeles veel olemas. 1923. a. moodustati komisjon, kes pidi vastava eelnõu BES-e alusel eraseaduse kohta välja töötama. Tänini on valmis perekonna- ja pärandusõiguse eelnõu, mis alal BES-e normid on eriti vananenud. T. O.