Eesti Entsüklopeedia (1932–1937)/Eesti etnograafia

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Eesti Entsüklopeedia
| II köide CHAMFORT–FERALIA | Eesti etnograafia

Eesti etnograafiline kultuur hakkab lagunema teoorjuse kaotamise ja muude 1850-ndate ja 1860-ndate aastate reformide tagajärjel, mis tõid endaga kaasa jõukuse ja hariduse kasvu ning ülemineku naturaalmajapidamiselt rahamajandusele. See traditsioonilise talupojakultuuri väljatõrjumine moodsa kultuurielu poolt jätkub veel praegugi, kusjuures mitmed mahajäänumad nurgad on tänini säilitanud palju primitiivseid nähtusi, nii eriti Setumaa, Läänemaa, Alutaguse. Moodsate kultuurinähtuste kõrval on aga ometi mujalgi üle kogu maa säilinud veel rohkesti vanu kultuuripärandeid.
Tähtsamaks elatusalaks eestlastele on olnud juba vanemast rauaajast peale p õ l l u t ö ö, kuna teatud viljelevale tasemele oli see jõudnud juba palju varemini, soome-permi ajal. XIII s. valitses arvatavasti veel kahepõllu-, XIII-XVIII s. aga kolmepõllusüsteem. Maa ülesharimisel ja väetamisel olid tarvitusel ale ja kütis; neist esineb viimane paiguti nüüdki. Laudasõnniku kõrval oli saartel ja rannikul ka meremuda väetusaineks. Tähtsaim tööriist oli ader, maa suuremas osas slaavipärane harkader, saartel ja lääneosas vannasader ehk seanina. Äketest esindab lõuna-eesti raamäke vene, põhja-eesti pakkäke germaani mõju. Vanimaks äkketüübiks on karuäke, mis on säilinud veel maa kaguosas. Lõikusriistadeks on sirp ja vikat. Rehepeksmine toimus rukkil vardaga, mille kõrval XVIII s. tuli tarvitusele koot. Enne peksmist rabati vili vastu seina või rehepinki. Suvivilja sõtkutati hobustega, Lõuna-Eestis tihti ka rehetambiga. Vilja tuulati sarjas, paiguti ka kühvliga visates, säilitati aidas salvedes, kummides ja tõrtes. XIX s. alul hakati kasvatama ka kartulit, kuna varemal ajal pea ainsaks juurviljaks oli naeris. Hein niideti vikatiga kaartesse, riisuti rehega rukka (hunnikusse) ja hoiti talveks kuhjades või sarades. Põllutöö oli saartel naiste hooleks, mandril peamiselt meeste tööks. Põllutöid tehakse veel nüüdki osaliselt talgutega.
L o o m a k a s v a t u s e alged ulatuvad tagasi soome-ugri ühisajani. XIII s. on eestlastel koduloomi üsna rikkalikult. Loomi toideti veel XVIII s. lõpul peamiselt karjatades, sest talvine toit oli kehv. Sead uitsid kogu aasta vabalt ringi ja toitsid end ise, samuti kitsed. Lehmi ja lambaid peeti suvel ühiskarjamail külakarjase järelvalvel. Karjane oli huntide vastu varustatud odalaadse kepiga ja karjapasunaga, lehmadel olid kaelas puust krapid. Hobuseid söödeti öösi õitsis käies, poiste järelvalvel. Hobusekarjase varustuseks oli tirinui ja käristi, kuna erksaid hobuseid kütkestati kammitsaga, klompidega ja kaelkookudega. Sulgloomi peeti vähe ja tulu neist saadi vähem.
M e s i n d u s e s oli vanemaks viisiks metsamesindus, mil pered hoiti kasvavate puude sisse raiutud ööntes. XVI s-st alates tuli metsamesinduse asemele vähehaavel kodune mesindus pakktarudes, kusjuures meevõtmisel pere enamasti surmati, nagu õlgtarudeski.
Kalastus oli juba kiviajal tähtsamaks elatusalaks, nagu näitab tolleaegse asustuse levimine mööda rannikuid. Seda soodustas omaaegne Eesti vete kalarohkus. Kõige algelisemaiks püügiviisideks oli kätega haaramine, kalade põrutamine läbi jää, pihtidega ja silmusega püük. Ahingeid tarvitati eriti toosepüügil. Lant ja õng, kondist tehtud, olid tarvitusel juba kiviajal. Majanduslikult tähtsamad on noot, võrk ja mõrd väga mitmekesisel kujul, millest osa ulatub tagasi soome-ugri aega, samuti ka tähese- ehk sääsapüük.
J a h i n d u s oli varemini kalastuse kõrval tähtsamakls majandusharuks, andes mitte üksnes toidust, vaid ka kauplemiseks karusnahku. Iseseisvuse kaotamisega XIII s. läks küttimine maaomanikkudel eesõiguseks, aegamööda vähenes ka jahiloomade arv. Rahvapäraseist jahiriistust ja -viisidest on vanemad omaaegse oda ja noole kõrval hundi- ja põdrahauad, hundiaiad, mitmesugused silmused ja palk- ning kastlõksud. Loomi ja linde meelitati juurde elusa või eluta söödaga, vilega ja kujudega; kütt peitis end osmikusse, koopasse või puu otsa ehitatud lavale. Suuremate loomade püügiks korraldasid mõisnikud klaperjahte, kus ajajad olid varustatud käristitega. H ü l g e p ü ü k on tänini säilinud peamiselt Ruhnus ja Kihnus. Püügiriistadeks on hülgeraud ehk harpuun, selle asemel nüüd enamasti püss, talvel ka hülgeõng ja sügiseti hülgevõrk. Püüki toimetatakse talvel jäält, lahtise vee aegu kiviseilt rannikuilt, kus hülged käivad lamamas.
Vanemaid l i i k u m i s a b i n õ u s i d on kondist uisud, jäärauad, suusad, suvel ka soorajad. Viletsaste teede tõttu liiguti vanasti tihti ratsa (ka naised), tarvitades puusadulat. Kergemat koormat kanti (kaelpuud, toobripuu, loogused, viirsekk), raskemat lohistati järel (heinasaod okstel, regi, saan). Ratastega veoriistadest oli varemini tarvitusel puutelgedega ja puuratastega vanker. Rakendamine Eestis toimub Ida-Euroopa viisil rangide ja looga abil. Veo- ja künniloomadena tarvitati varemini peale hobuste rohkesti ka härgi. Veesõidukeist olid lihtsamad parv, ruhi ehk ruup ja vene, mis praegugi lootsikute kõrval veel tarvitusel.
Tähtsaim t o i t on rukkileib, mis veel XIX s. valmistati aganatega segatud viljast. Puhas leib oli pühadetoit, samuti korbid, kanepiseemnetega kõrdleib, odrakarask ja nisuleib. Soormad ehk kruubid valmistati uhmris surudes, jahu jahvatati käsikivil. Leivakõrvaseks tarvitati võid, pakspiima, sõira ja kanepitempi. Suppi keedeti peale herneste, ubade, läätsede ka kapsaist, oblikaist, ohakaist jm. Toidud olid sageli hapendatud: kile, kört. Lõuna-Eesti rahvustoiduks on keetmata söödav kama. Liha saadi napilt; enam söödi soolasilku, mida praeti vardas. Muid kalu kas soolati, suitsutati või kuivatati. Piima söödi peamiselt hapuna; selle saak lõppes aga juba sügisel. Igapäevaseks joogiks oli Lõuna-Eestis piimarokk, Põhja-Eestis ja saartel kali ehk taar, pühadeks ja pidudeks koduõlu. Mahl ja mähk olid maiustiseks lastele.
Tuletegemiseks tarvitati tulerauda taelaga. Harilikult säilitati tulised söed koldetuhas ja nende kustumisel laenati tuld naabrilt.
Meeste käsitöödest olid esikohal puutööd. Iga pere valmistas oma nõud, veoriistad, tööabinõud ja ehitisedki ise kodusel teel. Tööriistad olid lihtsad: kirves, nuga, voolmed. Saag ja höövel said rahvapäraseks alles XIX s. Nõud valmistati varemini ühest tükist, õõnestades neid künakirvega või põletamise teel. Punumistöödest on tähtsamad korvide, tooside, viiskude ja seljakottide valmistamine juurtest, vitstest ja tohust. Loomanahkadest valmistati kodus raagnahka hobuseriistadeks, samuti pargitud looma- ja lambanahka jalatsiteks ning kasukaiks. Pargitav lambanahk hapendati jahurokas ja kraabiti nahakooguga pehmeks; loomanahka puhastati karvadest lubjaga ja kraabiti erilise rauaga. Ka vildivalmistamine oli tuntud. Köisi ja nööre tehakse praegugi veel üldiselt. Selleks tarvitatakse nöörikonkse, köiepööra, köievänti jm. Köisi valmistatakse linadest, kanepist, harvemini niinest, jõhvidest ja õlgedest. Tõrva ja tökatit aeti erilistes maa-alustes ahjudes; vaigust ja harjastest valmistati peaharju. Sepatööd tehakse paiguti praegugi kodusel teel. Ka kodune ehteasjade valamine vasest ja tinast oli varemini tuntud. Kiviraiumine esineb paemiselt Saaremaal jm., kus on vastavaid pehmeid kiviliike saadaval. Rahvapärane savitööndus on praegu juba kadunud. Naiste k ä s i t ö ö d piirdusid riide ja rõivaste valmistamisega ning kaunistamisega. Toormaterjali esialgne ümbertöötamine toimus ometi meeste hoolel. Linatöönduses tarvitati selleks lõugutit ja ropsimõõka, hiljemini nn. linamasinat ja vurri, villavatkumiseks oli Kagu-Eestis tarvitusel semmipuu. Varemini kedrati kedervarrega, u. 1840. aastast alates sai üldiseks vokk. Kedratud lõnga kerimisel ja vihtimisel tarvitati viipsikut, hasplit, kerilaudu, kehasid jne.; kerasüdamesse pandi krõks, keriti läbi niksi ehk viiuli. Kangaspuudele veeti lõimlõng käärpuude ja käärlaua abil. Koelõnga läbipistmiseks tarvitatakse huiga ja süstikut. Valmisriide värvimiseks tarvitati taimevärve, XIX s. teisel poolel ka indigot. Linaseid riideid värviti mustriliseks trükipaku abil, villastele kangastele saadi mustreid ka eri värvi neolõngade abil. Pesupesemisel tarvitati tuhaleelist; pesu kolgiti kurikaga. Peale kuivatamist rulliti pesu vaalikurikaga või kolgiti nuiaga. Õrnemate rõivaste triikimiseks tarvitati triigipuud, seakihva, pudelit jne. Muudest rahvapärastest naiste tööaladest võiks mainida veel vööde ja paelte kudumist ja palmitsemist, pitsi valmistamist, pilutamist ja tikkimist, sukkade ja kinnaste varrastamist jm.
Etnograafiliselt jaguneb Eesti kolme suuremasse kultuuriprovintsi. Kõige alalhoidlikum, eriti rahvarõivaste ja rahvakunsti seisukohalt, on neist Lõuna-eesti, s.o Tartu-, Võru-, Viljandi-, Valga- ja Setumaa ühes Lõuna-Pärnumaaga. Lõunapiiril leidub siin oma jagu ka läti mõjustisi, kuna Setumaal esineb rohkesti venepärasusi. Alates lõunas umbes Peipsi loodenurga ja Pärnu joonelt kuni Soome lahe rannikuni põhjas ulatub Põhja-Eesti kultuuriala, kuhu kuuluvad Viru- ja Järvamaaning enamik Harjumaad. See ala on olnud märksa vastuvõtlikum hilisemaile kultuurimõjudele kui Lõuna-Eesti, mis on eriti ilmne jällegi rahvakunstis ja rõivastises. Kitsamas rannikuribas esineb siin ka soome mõjustisi, kuna segarahvastikuga idaosas leidub mõndagi erinevat muidu kaunis ühtlases Põhja-Eesti kultuuripildis. Kolmanda kultuuriprovintsi moodustavad saared ühes Lääne-Eestiga, mille idapiiriks on umbes Pärnu-Tallinna joon. Siia kuuluvad Saare- ja Läänemaa ühes osa Põhja-Pärnumaaga ja Harjumaa lääneosaga. See ala eraldub muust Eestist oma rikkaliku rahvakunsti ja tehniliste oskuste arenguga, samuti suure mitmekesisusega rahvarõivais, kus sageli peegelduvad mitmesugused võrdlemisi hilised Lääne- ja Põhja-Euroopa kultuurimõjud. Sellevastu on muud ainelise kultuuri alad enamikus üsna algelised ja sisaldavad palju vanu kultuuripärandeid. Rahvastikuliselt on siin sega-ala, kus esineb rootsi asustust juba vara-ajaloolisest ajast peale, tuues kaasa mõndagi skandinaaviapärast ka naabruses asuvaile eestlasile.
Eesti etnograafia uurimise alged kuuluvad XVIII s. lõppu ja XIX s. algusesse ja on ühenduses nimedega nagu A.W. Hupel, J. Chr. Petri, Fr. Kruse jt. Ainelise kultuuri mälestiste kogumisele pani alguse Õpetatud Eesti Selts 1840. a. paiku. Praegu on suurimad etnograafilised kogud Eesti Rahva Muuseumil, kuhu on koondunud ka vastav uurimistöö. Etnograafia õppetool Tartu ülikoolis asutati 1924. aastal.