Eesti Entsüklopeedia (1932–1937)/Eesti välisdelegatsioon
| Eesti Entsüklopeedia Eduard Laaman | II köide CHAMFORT–FERALIA | Eesti välisdelegatsioon |
Eesti välisdelegatsioon. Pärast Riia langemist Saksa vägede kätte maailmasõjas tegi E. Maanõukogu J. Tõnissoni ettepanekul 7. IX (25. VIII) 1917 kinnisel koosolekul põhimõttelise otsuse välja saata välisesindust, et mõjuda kaasa E. rahvusvahelise seisukorra kujunemisel. Pärast Saare- ja Hiiumaa langemist pani maanõukogu välisesinduse ülesanded Okupeeritud saartega ühenduse pidamise seltsi peale, kellel seks pidid olema Tallinnas, Peterburis ja välismaal erikomiteed. Kui E. Maanõukogu 28. (15.) XI 1917 kuulutas enda kõrgemaks võimuks E-s, anti mõni päev hiljemini esimesed välisesindaja volitused A. Piibule [2. XII (20. XI)] ja J. Tõnissonile; viimase saatsid enamlased Tartu 9. XII (26. XI) meeleavalduse pärast maalt välja — Helsingisse, kuna A. Piip pidas temaga sidet Peterburi kaudu. 31. (18.) I 1918. a., kui E. iseseisvaks kuulutamise otsus oli maanõukogu vanematekogu poolt vastu võetud, saadeti neile lisaks veel K. Menning, K. R. Pusta, M. Martna, E. Virgo ja F. Kull, kes pidid iseseisvuse memorandumi edasi andma Skandinaavia ning tähtsamate liit- ning keskriikide valitsustele ja tagasi tooma nende vastused. Pärast Vene asutava kogu laialiajamist pöördusid E. rahvasaadikud J. Poska, J. Seljamaa ja J. Vilms 23.-26.(10.—13.) I 1918 Peterburis Inglise, Prantsuse ja Ameerika saadikute poole E. iseseisvuse tunnustamise asjas. Inglise valitsuselt saadi (J. Seljamaa, A. Piip, E. Virgo) paari nädala pärast vastus, et Inglismaa on valmis E. iseseisvust ajutiselt de facto tunnustama. Prantsuse saadik J. Noulens ei kahelnud, et nende vastus saab niisama soodus. Ühendriikide saadik vastas, et ta ei tahtvat seda küsimust otsustada ilma Vene nõusolekuta. Prantsuse valmisolek de facto tunnustuseks teatati hiljemini (1. III 1918) Stokholmis J. Tõnissonile. Vormiliselt anti de facto tunnustus Londonis 3. V 1918 A. Piibule jt., Pariisis 13. V s. a. ja Roomas 29. V s. a. K. R. Pustale ja E. Virgole üle. Pärast seda jäid alatisteks esindajaiks: J. Tõnisson — Skandinaaviasse, A. Piip — Inglismaale ja K. R. Pusta — Prantsusmaale. Oma poliitilises töös otsiti ligemat koostööd Soome ja Läti esindajatega, mis koostöö oli eriti tihe Londonis, kus Soomet esindas R. Holsti ja Lätit Z. Meierovics. E. v-i tegevust toetasid ka mitmed eraisikud, nagu Inglismaal rahaliselt eesti merimehed (kapt. J. Laredei, A. Jürgenson jt.), Soomes ärimees Schwalbe.
K. Menning ja M. Martna, kes saadikuina pidid sõitma Saksamaale, ei pääsenud sinna kui "Inglise agendid". Nad jäid ühes J. Tõnissoni ja F. Kulliga Skandinaaviasse, kus nad informatsioonibüroo juhataja G. Suitsu kaastegevusel korraldasid E. propagandat. Iseseisvuse väljakuulutamisega määrati E. välisesindajaks Venemaale veel J. Seljamaa, kes ühes J. Laidoneriga kutsuti sealt osa võtma Berliini 27. VIII täienduslepingu eeltöödest. Välja saadeti ka Jüri Vilms ja Joh. Kukk. J. Vilms ühes saatjatega A. Jürgens'i ja J. Peis-tik'uga läks üle Soome lahe jää, sattus Saksa vägede kätte ja lasti 13. IV 1918 Helsingis maha.
Pärast Saksa okupatsiooni kokkuvarisemist koostas välisminister J. Poska välisdelegatsiooni, kelle ülesandeks oli E-t esindada Pariisi rahukonverentsil. Peale Lääne-Euroopas juba viibivate saadikute — Martna, Piibu, Pusta, Tõnissoni ja Virgo — kutsus Poska sinna veel kaubandusministri N. Köstner'i ja kaubanduseksperdi J. Puhk'i ning sekretäridena R. Eliaser'i ja E. Laamana. E. v-le anti 16. XII 1918 volitus iseseisvalt kõiki ettetulevaid küsimusi otsustada. Ta pidi nõudma iseseisvust, kuid halvemal korral tohtis ta leppida ka E. liitumisega Venega föderatsiooni alusel. — Liitriikides korraldas E. v. sõjamoona ja toitlusvarustamise saatmist E-le ja esitas oma nõudmised Pariisi rahukonverentsile, kes võttis nad arutusele erilises Balti komisjonis. Inglise poolt esitati ses komisjonis alternatiivne kava: E-le anda kas piiratud iseseisvus või laialdane autonoomia. Seda kava toetas ka Ühendriikide delegaat dr. S. E. Morison, kes oma valitsuse toetuseta jäädes lahkus protestides rahukonverentsilt. Kuid Vene valgete ägeda vastuseisu tõttu, keda Prantsusmaa toetas, jäi Inglise ettepanek kõrvale. Siis töötasid prantslased välja uue kava — anda E-le Danzigi taoline autonoomne statuut, servituudi Õigustega Vene heaks. Kuid Vene valgete vägede edu tõttu jäi seegi kava kõrvale, samuti nagu Inglise hilisem ettepanek kinnitada rahukonverentsi poolt E. iseseisvust de facto. Nende lahkarvamuste tõttu liitlaste seas pöördus J. Poska 1919. a. suvel Pariisist kodumaale tagasi, kus alustas rahuläbirääkimisi Nõukogude-Vene valitsusega. Üksikud saadikud liitriikides teotsesid välisdelegatsiooni liikmeina edasi, kuni liitriikide ülemnõukogu 26. I 1921 tunnustas de jure E-t, Lätit ja Leedut. [J. Poska, Päevaraamat Pariisi rahukonverentsilt, 1921; Mälestused iseseisvuse võitluspäivilt, 2 k., 1927—30.] E.Lm.