Eesti Loodusmuuseum/Näitus/Müstiline ürgmeri

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Flag of Estonia.svg
Flag of the United Kingdom.svg
Müstiline ürgmeri
Eesti Loodusmuuseumi näitus

Eesti on mereriik. Suure osa viimasest 600 miljonist aastast on Eesti ala olnud mõjutatud erinevate merede poolt, mille ajalugu jutustavad sellest perioodist pärinevad settekivimid. Merevees üksteisele ladestuvad settekihid on kui geoloogilised raamatulehed, mille vahele kivistub teave ammuelanud loomadest ja taimedest. Lisaks peituvad kivimites vihjed erinevatel aegadel valitsenud keskkonnatingimustest ja kliimast.

Kutsume Sind sukelduma ajarännakule Eesti ala merepõhjas poole miljardi aasta tagustest aegadest tänapäevani. Tutvustame Sulle digitaalselt ellu äratatud eriskummalisi mereasukaid ning nende ehtsaid kivistisi muuseumi kogudest.

EDIAKAARA[muuda]

EESTI LÕUNAPOOLUSEL

600 miljoni aasta tagune maailm erines oluliselt tänapäevasest. Lõunapooluse ümber paiknes ühtne hiidmanner Rodinia, millest ei olnud eraldunud veel ükski praegune maismaaosa. Ediakaara ajastu vältel eraldus Rodiniast Baltika ürgmanner – praegune Ida-Euroopa ja Skandinaavia ala –, mille keskmesse jäi ka Eesti ala. Siitpeale alustas Baltika ürgmanner oma rohkem kui 200 miljonit aastat kestnud iseseisvat teekonda lõunapooluselt ekvaatori suunas.

ELU ARENGU ALGUS

Ediakaara ajastul taastus ja soojenes Maa järk-järgult ühest geoloogilise ajaloo karmimast, Krüogeeni ajastul valitsenud jääajast. Elu areng oli alles oma esimesi samme tegemas. Ajastu vältel tungis praegusele Eesti alale magedaveeline meri. See liustikutoiteline meri, kus elasid bakterid, rohevetikad ning akritarhid – teadlaste jaoks salapäraseks jäänud ainuraksed organismid, oli külmaveeline ja elustikuvaene. Põhjamudas roomasid ringi mitmesugused ussilaadsed loomakesed ning on võimalik, et veesambas ujusid ringi meduuside eelkäijad.

Kõik Ediakaarast teadaolevad varajased eluvormid olid pehmekehalised, st neil puudus nii sisemine kui välimine kaitsev toes ehk skelett.

KAMBRIUM[muuda]

BALTIKA ISESEISVUB

Umbes 500 miljonit aastat tagasi oli suurem osa maismaast koondunud Gondvana hiidkontinendiks, mis ulatus põhjapoolkeralt üle ekvaatori lõunapooluseni välja. Vaid pisike Baltika ürgmanner koos praeguse Eesti alaga ja veel mõni väiksem kontinent triivisid iseseisvatena lõunapooluselt ekvaatori suunas. Kambriumis jäi Baltika veel üsna lõunapooluse lähistele, mistõttu oli kontinendi sisemuses laiunud madalmeri jahedaveeline ning endiselt võrdlemisi elustikuvaene.

KAMBRIUMI PLAHVATUS

Kambriumis leidis aset ülemaailmne mereelustiku hüppeline areng ning levik, mida on hakatud nimetama Kambriumi plahvatuseks. Soodsad keskkonnatingimused võimaldasid senistel pehmekehalistel loomakestel hakata kasvatama kaitsvat mineraalsest ainest välist kesta ehk toest. See andis neile algsetele loomadele võimaluse end kiskjate eest kaitsta ning asustada tugeva lainetuse poolt ohustatud toitaineterikkaid rannikualasid. Tekkisid uued loomade hõimkonnad ja klassid, nagu näiteks tänapäevaste lülijalgsete kauged eellased trilobiidid. Eesti ala katnud madalmeres elasid lisaks veel mitmesugused rõngussid, molluskid ja sammalloomad.

Eesti piirkonda raputas Kambriumi ajastul suur meteoriidiplahvatus, mis tekitas praeguses Loode-Eesti rannikumeres umbes kümnekilomeetrise läbimõõduga Neugrundi kraatri.

ORDOVIITSIUM[muuda]

MEREDE AJASTU

Ordoviitsiumit iseloomustavad ülemaailmne aktiivne vulkaaniline tegevus, meteoriidisadu ning elustiku kiire areng. Ordoviitsium lõppes jääajaga, mis otseselt või kaudselt põhjustas Maa ajaloo suuruselt teise elustiku väljasuremise. Umbes 460 miljonit aastat tagasi oli iseseisev Baltika ürgmanner koos praeguse Eesti alaga nihkunud lõunapooluselt ekvaatorilähistesse troopilistesse vetesse. Maailmamere tase oli kõrge ning peaaegu kogu Baltika manner, sealhulgas praegune Baltikum ning suur osa Skandinaaviast, oli üle ujutatud troopilise madala merega.

JÄÄAEG TULEKUL

Jääaja eel üldine globaalne kliima jahenes. Samas valdas Baltikal troopiline kliima, kuna see kontinent triivis ekvaatorile järjest lähemale. Siinses soojas madalmeres vohas lopsakas mereelu, kus domineerisid tugeva kaitsva lubikojaga loomad. Juba varem laialt levinud trilobiitidele, käsnadele ja ussikestele lisandusid uute loomarühmadena korallid, graptoliidid, kihtpoorsed käsnad ja kiskjaliku eluviisiga peajalgsed nautiloidid. Merede põhjaelustikus kasvas kiiresti käsijalgsete, tigude ning põhjale kinnitunud meriliiliate ja merikerade roll.

Ordoviitsiumis raputas tänapäevast Hiiumaa ala meteoriiditabamus, mille tagajärjel tekkis umbes neljakilomeetrise läbimõõduga Kärdla kraater.

SILUR[muuda]

EESTI ALA EKVAATORIL

Siluri jooksul liikusid kolm eraldiseisvat kontinenti – Baltika, Avaloonia ja Laurentia – jõudsasti üksteise poole. Ajastu lõpul toimus ekvaatoril nende mandrite kolmikkokkupõrge, mille tulemusena moodustus uus kontinent – Laurussia. Eesti ala, mis senini oli jäänud Baltika ürgkontinendi koosseisu, paigutus nüüd sisemaale, Laurentia ja Baltika kokkupõrke veerul kerkima hakanud Kaledoniidide kõrgmäestiku esisele lauskmaale. 400 miljonit aastat tagasi kattis Euroopat muutuva veetasemega madalmeri, mis vahel kattis Eesti ala või jättis kuivaks maismaaks.

ESIMESED LUUKALAD

Siluris ilmusid meredesse esimesed luukalad, maismaale esimesed samblalaadsed taimed ning lülijalgsed loomad. Eesti ala katnud troopilises meres elutsesid korallid, meriliiliad, käsnad, käsijalgsed, sammalloomad, graptoliidid ning mitmesugused karbid ja teised molluskid. Lisaks leidus kiskjaliku eluviisiga nautiloide. Iseäranis laia leviku saavutasid aga tänaseks väljasurnud kihtpoorsed käsnad. Tekkisid ka mõned sootuks uued evolutsiooniharud. Neist elutsesid siin paigus kiskjaliku eluviisiga meriskorpionid ning mitmete kalarühmade esindajad.

Siluri ajastu lõpuks oli Maa keskmine temperatuur tänapäevasest kuni kümme kraadi kõrgem.

DEVON[muuda]

PUNASTE LIIVADE AEG

Devoni maakaardil domineerivad kaks suuremat maismaa osa ja hulk väiksemaid mandreid. Lõunapoolusel laiutas ürgne hiidkontinent Gondvana, ekvaatoril aga asus vastmoodustunud Laurussia. Praegune Eesti ala jäi Laurussia kontinendi keskossa, Kaledoniidide mäestiku esisele lauskmaale. Devoni jooksul ladestus Lõuna-Eestis ja naaberaladel sadade meetrite paksune Kaledoniidide mäestikust pärit punakate liivade kiht.

KALARIKAS EESTI ALA

Kasvuhoonekliima periood sai alguse juba mitukümmend miljonit aastat varem Siluris ning jätkus Devonis ning siit edasi veel ühtesoodu 100 miljonit aastat. Ka Devoni soojades troopikameredes vohas erakordselt rikkalik elustik. Maailmameres toimus kalade kiire mitmekesistumine ning rohkearvuline levik. Kaladest saavutasid suurima osakaalu omapärased rüükalad, kes Devoni lõpuks välja surid. Osaliselt ka praegust Eesti ala katnud meres elanud kalad võisid kasvada kuni kahe meetri pikkuseks. Jätkuvalt leidus meres mitmesuguseid selgrootuid: tigusid, karpe ja käsijalgseid, aga ka merepõhjale kinnitunud sammalloomi, käsnasid, koralle ja teisi ainuõõsseid. Devonist on teada ka esimesed kahepaiksed loomad ning kuni mitmekümne meetri kõrgused puulaadsed maismaataimed.

KAS EESTI ALAL ON ELANUD DINOSAURUSED?
Mesosoikum on dinosauruste ja roomajate aeg. Eestis sellele perioodile vastavad kivimid puuduvad, sest siin valitsesid pärast Devoni ajastu lõppu mitmesaja miljoni aasta vältel maismaalised tingimused ning kivimeid siis ei moodustunud. Lisaks on mitmed hilisemad mandriliustikud ära kulutanud kümnete või sadade meetrite paksuse kihi siinseid pindmisi kivimeid. Järgmine sissekanne siinsesse kivimiürikusse pärineb vaid paarikümne tuhande aasta tagusest ajast. Võib aga siiski põhjendatult oletada, et ka siinsetel aladel võisid ringi luusida mitmesugused sauruste esindajad.
Eestile lähimad dinosauruste luude leiud pärinevad Venemaalt, Ukrainast ja mitmest teisest paigast Euroopas.

JÄÄAEG[muuda]

EESTI ALA KATTUB JÄÄGA

Kvaternaar on viimast umbes 2,6 miljonit aastat hõlmav ajavahemik Maa ajaloos, mis kestab tänaseni. Kvaternaari ajal on vaheldunud karmid jääajad ning pehmema kliimaga jäävaheajad. Tänapäeval elame me viimase suurema jääaja järgses jäävaheajas. Kvaternaariaegne maailm on meile tuttav. Mandrite piirjooni on meretaseme kõikumised viimase paari miljoni aasta jooksul küll veidi muutnud, ent üldjoontes asuvad kontinendid maailmakaardil juba meile tuttavatel kohtadel.

Viimase jääaja jooksul kattus terve Eesti ala umbes kilomeetripaksuse jääkihiga, mis lükkas buldooserina enda teelt minema suure hulga lahtist pinnast ning ka vanemaid kivimeid.

TÄNAPÄEV[muuda]

LÄÄNEMERE TEKKIMINE

Kliima järkjärguline soojenemine ning viimane jää taandumine Euroopa ning Põhja-Ameerika aladelt algas umbes 12 000 aastat tagasi. Sellega lõppes viimane jääaeg ning algas pärastjääaeg ehk Holotseen. Holotseeni on nimetatud ka inimese ajaks, sest see hõlmab kogu kirja pandud ajalugu, suurte tsivilisatsioonide sündi ja tehnoloogilist arengut. Holotseeniaegne maailm on tänapäevane maailm. Viimase kümne tuhande aasta jooksul on maailmamere tase kuni 35 meetri võrra kerkinud ning liustike raskuse alt vabanemise tulemusel on põhjapoolkeral, eeskätt liustike alt vabanenud aladel, maapind kuni 180 meetri võrra tõusnud.

TÄNASED MERELOOMAD

Holotseeni kliima on olnud võrdlemisi stabiilne. Olulisi arenguid ei ole loomastikus ega taimestikus Holotseeni jooksul toimunud, vaid loomade ja taimede areaalid on kliimaolude muutumisele vastavalt kas lõuna või põhja suunas nihkunud. Läänemere elustik on liigivaene, kuna siinne vesi on mageveeliikide jaoks liiga soolane ning ookeaniliikide jaoks liiga mage. Siin leidub mitmesuguseid selgrootuid ja kalu ning aegajalt võib kohata mereimetajaid, nagu hülged ja pringlid.

Läänemeri on moodustunud viimase jääaja järgse maapinnatõusu tulemusena.


Näituse koostaja: Eesti Loodusmuuseum
Kuraatorid: Kairi Põldsaar ja Sander Olo
Abilised: Stella Skulatšjova, Nelly Orissaar
Animatsioonid ja kujundus: Jaagup Metsalu ja Erik Heinsalu, BOP Animation
Kujundus: Jüri Lõun, Loovagentuur Pult/Exporabbit
Valgus: Eva Tallo, Light On
TÄNAME: Marina Maran, Andrei Miljutin, Ad Altum OÜ, Erik Lääne (RGB), Linex OÜ, Pixmill OÜ, Digitrükk OÜ, Priigus OÜ

Näituse valmimist toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Näitusest Eesti Loodusmuuseumi kodulehel