Eesti ajalugu/V

←IV

Eesti ajalugu Villem Reiman

VI→

EPUB

V.

Rootsi aeg Eestis.

Välised olud. — Vene-Poola sõda. — Maavalitsuse korraldus. — Talupoegade põlve parandus. — Vaimuelu. — Eesti kirjanduse algus. — Mõisate tagasivõtmine ja selle tähtsus Eesti rahva kohta. — Käärimine mõisnikkude keskel valmistab Rootsi valitsusele lõpu.

Ordu valitsuse lõpul kisti Eesti kodu kolmeks lõhki. Tallinnamaa heitis Rootsi riigi osaks. Liivimaa müüs viimane ordumeister Kettler Kura hertsogikrooni eest Poola kuningale Sigismund II Augustile. Saaremaa jäi „Liivimaa kuninga“ Magnuse pärandusest Daani omaks. Et ka Vene tsaar Ivan Hirmus saaki ihaldas, kestis maadlemine Põhjamaade vahel veel kaua edasi. Paremad ajad koitsid meie rahvale alles unustamata kuninga Gustav Adolf’iga. Altmargi sõjariistade-rahu ühendas 1629 meie mannermaa Rootsi valitsuse alla. Brömsebro rahulepingus sundis naiskuningas Kristina Daanimaad 1645 veel ka Saaremaad käest ära andma. Esimest korda pärast vabaduse kaotamist oli meil jälle ühine peremees, pealegi hea ja hoolikas peremees.

Rootsi sõda Venega (1656—1661) ja Poolaga (1657—1660).Algavat rahu- ja ülesehitamise-tööd segas 17. aastasaja keskpaigal veel kord sõda, mis kuninga Karl X aujärjelesaamisel põlema puhkes. Meie kodumaa tundis valu nimelt Vene tsaari Aleksei Mihailovitshi sõjavägede poolt. Kuna tsaar ise 1656 Väina kaldaid mööda Riia alla ligines, tungisid vähemad salgad üle Naroova jõe ja rüüstasid Viru- ja Järvamaad. Kokenhusenist tuli vürst Trubetskoi 40.000 mehega Tartut piirama. Linna kaitsesid ainult 200 Rootsi soldatit, 200 kodanikku ja 100 ratsameest. Kindlused olid puudulised. Abiväed löödi tagasi. Püssirohi lõppis. Tartu langeb venelaste kätte 1656.12. oktoobril 1656 andis kommandant Lars Flemming varjuta paiga venelaste kätte. 140 meest, kes veel jalul seisid, tohtisid vabalt Tallinna poole taganeda. Kodanikud ja ümberkaudne maarahvas pidid tsaarile ustavusevannet vanduma. Venelastega tegid nüüd poolakad lepingu, ja rootslaste vastupanemine läks veel raskemaks. Siiski lõi väiksearvuline Rootsi vägi Friedrich von Löweni juhatusel 18. juunil 1657 Valga lähedal 10.000 venelast. Vene parem väejuhataja Matvei Sheremetjev sattus haavatult vangi ja suri mõni päev hiljem Volmaris. Augustikuus ajas Magnus de la Gardie venelased Pärnu all põgenema ja tungis Pihkva maile. Rohkearvulised Vene väed sundisid teda aga pea üle Naroova jõe kuni Tallinnani taganema. Venelased laastasid Virumaa paljaks, põletasid Jõhvi, Viru-Nigula ja Lüganuse kirikud maha, pöörsid siis aga Naroova taha tagasi. Lõunahommiku poolt käisid 20.000 venelast Nashtshokini juhatusel Liivimaad rüüstamas. Aga kuri katk oli juba varem maa nii paljaks laastanud, et venelased tagasi läksid. Poola väepealik Gonsievski ulatas aga oma salkadega Volmari alla. Linn langes. Kodanikud ja ümberkaudsed mõisnikud pidid kuningale Jan Kasimir’ile ustavust vanduma, nende seas maanõunik Friedrich Vilhelm Patkul, Johann Reinholdi isa. Pärnu vallide taga aga murdus vaenlase vägi. Katkusurm mässas nii hirmsasti, et loomad ilma karjaseta ümber uitsid, vili põllul ära pudenes ja talud vastiku surnulõhnaga täidetud olid. Ka uus vastane, Daanimaa, ei jõudnud kuningat Karl X väärata. Ta ise ilmus Kopenhageni alla ja sundis 9. märtsil 1658 vaenlast Roeskildis rahu tegema. Kindral Horn kihutas venelased Jamburi alt, kus nad linna piirasid, minema ja tegi kõik nende uued pealekäimised tühjaks. Et teiste vaenlaste vastu hinge tagasi saada, Vallisaare vaherahu (Venega) 1658. a.leppis Rootsimaa 20. detsembril 1658 Vallisaarel venelastega kokku. Rahu pidi 3 aastat kestma. Tähtis Tartu kindlus jäi Moskva tsaari kätte. Kindlamat rahu katsuti järgmisel aastal jalale seada. Aga läbirääkimised Aakre Pühaste külas Pikasilla lähedal ei viinud sihile.

Kuid poolakad ei jätnud Liivimaad ikka veel mitte rahule. Gonsievski piiras Riia linna. Ka Pärnu alla ilmusid jälle poolakad. Alles uuel aastal 1658 pääsid neist mõlemad paigad. Aga 25. jaanuaril 1658 põletasid leedulased Põltsamaa ära. Kui rootslased Toreida poole ilmusid, taganesid poolakad, pistsid aga Helme lossi põlema. Siia pöörsid nad tagasi, aga oobrist Glasenap ajas nad uuesti minema ja lõhkus lossi püssirohuga ära. Edasi-tagasi voogas sõjaõnn. Oliva rahu Poolaga 1660.Alles Karl X surm 13. veebr. 1660 lepitas vaenlased ära. Oliva rahus 23. aprillil 1660 jättis Poola valitsus Liivimaa rootslastele, peale lõunahommiku-pooliste maakondade Dünaburi, Rositteni, Lutsi ja Marienhauseni. Viimaseid nimetati sest ajast Poola Liivimaaks. Katoliku usk rõhuti jälle rahvale peale. Arvurikaste Läti külade keskele asus siia ka väike Lutsi maarahvas, kes kaua täiesti unustusesse oli jäänud ja alles meie päevil nii kui uuesti üles leiti. Kärde rahu (Venega) 1661.Tüütavate vaidluste järel leppisid viimaks Kärde mõisas 21. juunil 1661 Rootsi ja Vene saadikud kokku. Piirid jäid sekssamaks, nagu nad enne sõja hakatust olnud. Kõik sõjamoona, mis venelased Liivimaa kindlustest ees olid leidnud, pidid nad maha jätma. Raske meelega lahkusid nad Liivimaalt. Ka Tartu ühendati jälle muu kodumaa külge.

Nüüd algas 40-aastane rikkumata rahu. Uus, parem aeg jõudis kurnatud rahvale. —

Maa valitsuse korraldamine.Rootsimaa on alati oma valitsuse kindla korralduse ja valju seaduse tähelepanemise poolest tuttav olnud. Seda kindlat korda ja seaduse austamist püüdis uus riigivalitsus ka meie kodumaal maksma panna. Rootsi püüab maal õiguslikku korda maksma panna.See nõudis rohket tööd ja väsimata püsidust, sest kord ja seadus maksis siinpool seni vähe, kus omavoli ja tugevam jõud peremehed olid. Võimumehed püüdsid muidugi seda neile kasulikku põlve jätkata ja riigivalitsuse püüdeid nurja ajada, et tarvis õiguse tasakaalu kõige alamate vahel tarvitada. Abimeheks olid neil nende „eesõigused“. Ühe seisuse eesõigused aga käivad sõnakõla ja mõtte poolest kõikide ühetaoliste õiguste vastu. Tallinnamaa oli vabas lepingus kuninga Eerik XIV alla heitnud ja muidugi olid maa võimumehed, mõisnikud, kõik oma vanad eesõigused välja tinginud. Harju-Viru mõisnikkude eesõigused aga käisid hallist ajast saadik väga laialt ja ei jätnud riigivõimule kuigi suurt voli üle. Liivimaa oli küll mõõgateraga Rootsimaa külge liidetud, aga siingi oskasid võimumehed oma „eesõigustele“ kinnitamist muretseda. Kinnitatud eesõiguste taha pugesid rüütelkonnad igal soovitud korral varju ja raiusid tuld riigivõimu uuenduse ja paranduste vastu, nii et juba 1626 suur kuningas Gustav Adolf meeleärrituses hüüdis: „Teie toetate väga oma eesõiguste peale. Tahate teie, siis elage oma eesõigustest ja sööge nad ära!“

Sellest selgub, et Rootsi valitsuse õiglased püüded, meie rahva põlve tõsta, ainult pikkamisi edenesid ja ainult jaolt sihile jõudsid. Kohalikkude võimude vastuseismine sünnitas ägedaid kokkupõrkamisi, kuni vastuseisjate pea-eestvõtja viimaks äraandjaks sai ja Rootsi valitsusele kodumaal ootamata rutulist lõppu aitas valmistada.

Olukord Liivimaal.Kui meie võimumeestest kõneleme, siis võime ainult veel mõisnikkude peale mõtelda, kes varemalt muud ei olnud kui laenumehed. Maa pärisperemehed, piiskopid ja ordu, oli ajalootuul ära puhunud. Uued vaimulikud, evangeeliumi õpetajad, ei osanud maavalitsuse asjus vähematki mõju alal hoida. Linnad olid sõjatormides osalt ära hävitatud, osalt vaeseks jäänud ja ei võtnud lausa maa käekäigust osa. Riia elas ise-elu oma müüride vahel. Peale tema saatsid esiotsa veel Tartu ja Pärnu kui mõisate omanikud saadikuid Riia maapäevale. Aga nende paari mehe hääled ei tähendanud mitte vähematki. Liivimaa maapäev, mis 1422. aastast korralikult koos käis ja üleüldiste maa-asjade üle nõu pidas ja otsuseid tegi ja kus igal seisusel, peale talupoegade, oma asemikud olid olnud, muutus mõisnikkude-päevaks. Nemad olid ammugi ära unustanud, et nad ainult ajutised maarentnikud olid. Maa pärisperemeeste, piiskoppide ja ordu, kitsikusi targu tarvitades ja südisti omale seni tundmata õigusi nõudes tõusid nad maa ja rahva pärisisandateks. Kui Rootsi riigivõim, kes piiskoppide ja ordu õiguste omanikuks sai, mõisnikkudele mõjuvalt meelde tuletas, et riigivalitsus suurelt jaolt maa pärisomanik on ja nemad ainult laenumehed ja maatarvitajad, siis pääsis torm lahti, mis Põhja sõja taevapiirile üles ajas.

Aadeli seisusliku omavalitsuse arenemine Liivimaal.Esiotsa aga aitas Rootsi riigivalitsus ise mõisnikkude seisust kindlamini kokku liita, mida ta pärast kibedasti pidi kahetsema. Liivimaa mõisnikkude eesotsas seisis tark ja sõnakas Otto von Mengden. Gustav Adolfi surma puhul oskasid Liivimaa saadikud Stokholmis asju nii libedasti ajada, et alaealise Kristina eestkostjad nende „vabadused ja õigused“ kinnitasid ja neile luba andsid, et nad igaks maapäevaks oma keskelt peamehe ehk marshalli tohtisid valida. Sellel põhjal astuti agarasti edasi ja püüti kõik, mis iial võimalik, „kuidas seda maad kuidagi iseriigiks“ võiks teha. 1642. a. lubas riigivalitsus mõisnikkude „maakassa“ asutada. 1643 kutsuti maanõunikkude kogu elusse, kus 12 tähtsamat mõisnikku aset leidsid, kellest 3 õuekohtu liikmeks nimetati, nii et mõisnikkudel ka maa ülemas kohtus tähtis sõna oli ligi rääkida. Tarvilikkudel kordadel, kus maapäeva ei saadud pidada, võtsid maakonnasaadikud maanõunikkude arupidamistest osa. Seda kogu nimetati konvendiks. Uute valitsusemeeste püüded, omavalitsust kinnitada, õnnistasid. 1648 kinnitas Kristina kõik vanad õigused ja eesõigused, mida rüütelkond juba varemini kange hoolega algkirjades oli kokku koguda katsunud.

Seisuslik omavalitsuslik korraldus Eestimaal.Tallinnamaal olid mõisnikud oma seisuse ja võimu korraldamises Liivimaast juba kaua ette jõudnud. Juhiks oli neil rüütlite-peamees, keda maapäev 12 maanõuniku ettepandud kandidaatidest 3 aasta peale valis. Peamehele olid nõuks ja abiks rüütlite saadikud. Üleüldisteks otstarveteks võeti raha rüütlikassasse kokku. 1651 anti luba „rüütlipanga“, s. o. rüütlite perekondade nimekirja kokku seada. 1662 oskasid saadikud alaealise Karl XI eestkostjatelt õiguse välja nuruda, et ühelegi kodanikule ei lubata rüütlimõisaid osta. Täieõiguslised inimesed Tallinnamaal olid ainult mõisnikud.

Kohtuolude korraldamine Eestimaal.Kohtuolusid korraldas Gustav Adolf niihästi Tallinnamaal kui Liivimaal. Süüasjus mõistsid Tallinnamaal 3 mannrihti kohut. Maa-viskal valvas, et seadusi täideti, riigivalitsuse kasusid tähele pandi ja kurjategijaid karistati, kui erainimesed ei kaevanud. Edasikaebtused läksid ülem-maakohtusse, kus rüütlite peamees juhatas. Nõudmiste tarvis oli alam-maakohus seatud. Edasikaebamise tee viis Stokholmi õuekohtusse. Tallinnamaa kohtuliikmeid valisid muidugi mõisnikud.

Liivimaal.Liivimaa jaotati 4 maakohtu-ringkonda ehk kreisi: Riia, Võnnu, Tartu, Pärnu. Nende alla käisid vabade inimeste nõudmiste ja süütegude harutused ja talupoegade kaelakohtu-asjad, sest mõisnikkude käest võeti õigus „kaela ja käe üle“ ära, aga „kodukaristus“ jäeti neile. Õuekohus 1630.Edasikaebamiseks asutati 1630 Tartu õuekohus 14 liikmega; nendest olid iga kord 3 maanõunikud. Ainult nõudmiseasjus võidi veel Stokholmi õuekohtusse edasi kaevata. Kohtusse ja politsei ülevaatamiseks seati iga maakonda viskalid. Politseivalitsus seisis Liivimaal sillakohtute käes, Tallinnamaal talitasid vabalt kardetud hakenrehid.

Kõrgemad Rootsi võimukandjad meie maal.Riigivalitsuse ülemad asemikud olid Riia ja Tallinna kindralkubernerid ja Saaremaa maavalitseja. Nende all seisid veel kubernerid ehk maavalitsejad ehk asekubernerid. Kahjuks vahetati kindralkubernerisid ja maavalitsejaid tihti, nii et nad mitte iga kord maad ja rahvast õieti tundma ei saanud õppida. Nende parandusepüüetel olid alatasa mõisnikud oma „õiguste ja eesõigustega“ kui pakud jalus. Kristina ja Kaarel XI kaua vältava alaea-valitsuse päevil ei leidnud nemad eestkostjatelt tarvilikku tuge. Ainult Gustav Adolfi lühikese valitsuse ajal pärast Kaarli XI täisealiseks saamist (1678), s. o. Rootsi aja hakatusel Liivimaal ja lõpul tundus hoogu ja jõudu tarvilikka parandusi takistustest ja vastuseismistest hoolimata toime panna. —

Reformid.Rootsi riigi tugevus oli prii talupoja seisuse peale rajatud ja Waasade kuninglik sugu oli algusest saadik evangeeliumi-Lutheruse koguduse ohvrimeelne kaitsja. Need kaks nähtust juhtisid ka meie maal riigivalitsuse parandusepüüetele rada.

Imeks pannes nägid juba esimesed Rootsi kuningad, mis õiguseta ja viletsat põlve talupojad Tallinnamaal elasid. Talupoeg oli ihuga ja hingega, varaga ja tööga mõisniku ori; mõisnik oli ühtlasi tema kurnaja ja kohtumõistja. Eerik XIV püüdis orjade käekäiku kohe pehmendada. Aga ta oli mõisnikkude „õiguste ja eesõiguste“ kinnitamisega käed omal kinni sidunud. Vaevalt teadis tema, mis need „eesõigused“ tähendasid. Iseäranis mõisnikkude kohtumõistmist süüasjus ei võinud tema sallida, kui asjalugu selgemalt tundma õppis. — Maareformid.Tagajärjeta jäi sõjakeerus ka Rootsi valitsuse maahindamine ja maksude määramine, mis 1599—1601 toime pandi. Alles pärast Altmargi rahu (1629) võeti see töö jälle käsile ja jätkati kuni 1641. aastani. Siis leiti Liivimaalt 4343 adramaad. Adramaa aru järele määrati maksud ära. Maksu alla käisid aga ainult talumaad. Mõisamaa oli ja jäi igast maksust ja teenistusest vabaks. Talupoegadele tõi maamõõtmine ja adramaasse jagamine selle kergenduse, et vakuraamatud seati ja orjuse suurus üles tähendati. Ühtlasi seati 1630 laadapäevad linnades kindlaks, kus talupojad takistamata oma põllu- ja majapidamise-saadusi tohtisid müüa. Mõisnikud kaotavad kaelakohtu-pidamise õiguse 1632.1632 võeti mõisnikkude käest kaelakohtupidamine (jus vitae et necis) ära ja talupoegadele anti õigus mõisnikkude rõhumise vastu õuekohtus kaevata. Talupoegade lastele jälle avati tee kõrgema hariduse poole käsu läbi, et uuesti asutatud Tartu ja Tallinna gümnaasiumidesse ka Eesti lapsi pidi õppusele võetama. Meie rahva põlve parandused olid kõige paremas hoos ja joones, kui õnnetu Lützeni lahingu kuul suuremeelse kuniga Gustav Adolfi kallile elule otsa tegi ja hakatud töö ajutiselt suikuma pani.

Kiriklik-hariduslikkude olude korraldamine.Ihulikkude kergendustega käisid käsikäes vaimuliku elu tõstmise püüded.

Esimeste kuningate käsud, kiriku elu korraldada, jäid viljata. Parajad mehed puudusid, kes käskusid teoks oleksid loonud. Asjata manitses 1584 Tallinna piiskopp Agricola „taevase majesteedi ja Rootsi kuninga Johani käsul“ lagunenud kirikuid üles ehitada. Rohkem mõju jõudis avaldada Tallinna Toompea David Dubberch Eestimaa maakogudusi katsumas.õpetaja David Dubberch, kes maakogudusi käis katsumas. Ilmsiks tuli Tallinnamaa koguduste hirmus seisukord. Kirikud olid pikal sõjaajal varemehunnikuks langenud. Kõlbmata õpetajad olid ametisse tükkinud. Mõisnikud ja talupojad elasid ühesuguses pagana pimeduses ja rumaluses toorest ja haisema läinud elu. Dubberchil läks korda vähemalt kirikumaid suurelt osalt ahnete naabrite käest päästa, kirikute päranduseõiguse tunniskirju korjata ja siin ja seal kirikuid ja kirikumõisaid üles ehitada. Pärast tema surma jäi kõik jälle lohakile ja libises uuesti kiiresti allapoole. Värske tuul hakkas alles 1626 puhuma, kui Gustav Adolf Kuramaa sõjaväljalt ise ootamata Tallinna ilmus ja võimumeestelt aru päris, kuidas kirikliku eluga lugu olevat. Tarvis minevat head kooli ja ülikooli, kiriku eest tulla hoolt kanda ja õpetajatele kümnist maksta, kes nüüd „kerjajaleiba õgivat“. Mõisnikud püüavad musta valgeks pesta, aga kuningas ei usu neid, vaid saadab 1627 komisjoni Johannes Rudbeckius kiriku olukorda järele vaatamas.Westeråsi piiskopi Johannes Rudbeckiuse juhatusel Tallinna, kes asjalugu põhjalikult läbi uuriks. 16. juulil 1627 jõudis Rudbeckius Tallinna ja avas esimese Tallinnamaa õpetajate sinodi. Õpetajad pidid jutlust ütlema ja katsuti läbi. Kes kõlbmata oli, heideti ametist. Õpetajate hooletust ja halbu elukombeid nuheldakse raskete sõnadega. Kästakse neid usinad ja kained olla. Õpetajate kaasas oli igast kogudusest 4 ustavat talupoega Tallinna tulnud. Kus kirjalikud tunnistused ei ulatanud kiriku omandust ja koguduse elukorda selgeks teha, päriti talupoegade käest aru. Selgub, et maal vähe kirikuid leidub, koolisid ja haigemajasid sugugi ei ole. Väiksemates kihelkondades on sissetulekud nii pisukesed, et õpetajatel „musta leibagi“ ei ole süüa. Kirikumõisa hooned jooksevad läbi. Mitmed õpetajad hoiavad oma majakraami ja söögi-tagavara üleval „kirikus, kus natuke parem on“. Kirikueestseisjad ei käi kirikus ega armulaual, ei pea ka mitte kirikute arveid korras.

Kiriku olud olid igapidi raisus ja mädad. Rudbeckiuse korraldused.See sai Rudbeckius’ele pea tuttavaks. Ta otsib rohtu. Kirikuvalitsuseks lubatakse vaimulik konsistoorium asutada ja superdent ja praostid ametisse panna. Kirikueestseisjad pidagu hoolega kirikute kulu- ja tuluarved korras. Kirikute, koolide ja haigemajade ülespidamiseks tasutagu jälle kümnisemaksu. Õpetajatel olgu vähemalt adramaa aastas külvi all, köstritel ¼ adramaad. Ebausu kombed kaotatagu õpetuse teel ära, pühad ebausu paigad politsei võimul. Pühapäevadel ei tohi tööd teha, ei kedagi voori peale saata, vaid käidagu kirikus. Lagunenud kirikud ja koolid ehitatagu üles ja seadusevastane ja armuta valitsus talupoegade üle kadugu. Ärgu keeldagu talupojale lapsi kooli saatmast. „Eesti rahvas ei ole loomu poolest mitte halvem kui muud rahvad. Sellepärast ei ole õigust neid väljakannatamata orjuses pidada, vaid pärisorjus on, nagu kõikide teiste rahvaste juures, nende õeluse ja tigeduse peapõhjus.“ Talupojad lastagu vabaks! Korralikud õpetajad tulgu ametisse! Patronaadiõigus, mida kurjasti tarvitatakse ja mille abil kõlbmata õpetajaid ametisse õnnistatakse, kadugu, kui igakord teda kirjalikkude tunnistuste najal kindlaks ei tehta. Õpetajaks kõlbab ainult see, kes usuteadust on õppinud. Praostid ja õpetajad tulgu kaks korda aastas Tallinna kokku, et koguduse elu üle nõu pidada ja oma teadmist laiendada. Rootsi kirikuseadus pandagu esiotsa maksma!

Mõisnikud Rudbeckiuse korralduste vastu.Selsamal ajal tulid mõisnikud Tallinna maapäevale. Rudbeckius pani neile oma õiglased ja otstarbekohased nõudmised ette. Niisugust keelt ei olnud veel keegi eluilmas nendega julenud kõnelda. Kõik puudused salati nende poolt upsakalt maha. Kõik paranduse-ettepanekud tõugati vihaselt tagasi. See käivat ju nende „õiguste“ vastu. Nii oli Tallinnamaa mõisnikkude vastus Gustav Adolfi heatahtlikkude ja tarvilikkude nõudmiste peale. Oleks ausameelne kuningas kauemini elanud, pihuks-põrmuks oleks ta meeste „õigused ja eesõigused“ teinud, kelle elu alasti omakasu juhtis.

Liivimaa kiriku seisukord.Liivimaale Rudbeckiuse kirikukatsumine ei jõudnud. Siin korraldas kiriklikka olusid Hermann Samson, kes Poola ajal Riias kartmata jesuiitide vastu häält oli tõstnud ja kelle Gustav Adolf 1622 Liivimaa superdendiks nimetas. Liivimaa koguduste seisukord oli veel halvem kui Tallinna pool. Nagu tuli oli Poola valitsus oma korratustega, jesuiitide tegevusega ja alaliste sõdimistega üle maa käinud. Lausalt maalt oli evangeeliumiusk nii hästi kui hävitatud. Mõnda katoliku koguduse välist kommet leiti siit ja sealt. Rahva süda hoidis paganuse poole ja rahva elukombed ei tunnistanud ristiusku. Kirikukatsumistel, mis Rootsi aja hakatusel kohe ette võeti, ilmus, et paiguti lapsi enam ei ristitud, armulaual ei käidud, naisi rööviti, surnud maeti pühadesse metsatukkadesse. Kirikud seisid varemetes, kirikumaade peal kasvas mets. Hermann Samsoni tegevus.Väsimata istutas ja kastis Samson. Kõlblikud mehed seadis tema ametisse, sinodile kogus tema nad nõupidamistele. Iga maakonda pandi kaks praostit. Ülemkonsistoorium kutsuti elusse, kes õpetajaameti kandidaatisid katsus ja õnnistas ja kiriku üle valitses. Kirikuid parandati ja ehitati. Riisutud kirikumaid hakati naabrimõisate käest tagasi pärima. Raske oli mehi leida, kes usuteaduses tarvilikku õpetust olid saanud ja kes rahva keelt oskasid. Tartu ülikooli asutamine 1632.Seda puudust aitas Tartu ülikool parandada. Nürnbergi sõjaleeris kirjutas Gustav Adolf asutuskirjale alla. 15. oktoobril 1632 avas kindralkuberner Skytte uue hariduseallika. Ta kõneles tähendusrikkaid sõnu: „Ei mitte üksi mõisnikud ja kodanikud, vaid ka vaesed talupojad peavad sellest suurest heateost kasu saama, need, kellele siiamaani keeldud oli midagi õppida ja kelle ihudega ühes ka nende vaimu taheti pärisorjaks teha.“ Vaevalt on mõni talupoja laps uude ülikooli õppima saanud, aga kaudselt tõi kõrgem õpeasutus meie rahvale ometi seda kasu, et tema tulevased õpetajad ja kohtumõistjad siin rahvale mitte nii võhivõõraks ei võinud jääda, kui mehed, kes otse väljamaalt tulid. —

Vaimulik kirjandus.Rahva keel oli seni õpetajatele äravõitmata takistusi valmistanud. Ametikandidaadid tulid väljamaalt. Kõige paremad nad eelhariduse ja elukommete poolest ei võinud olla. Neid tarvitas nende kodumaa ise. Siin laulatati nad koguduste peale, kelle keelest ja viisist neil aimugi ei olnud. Kõik õppimiseabinõud, mida muidu kirjandus ja keeleõpetused ehk grammatikad pakuvad, puudusid. Ainult rahva suust võis noor õpetaja keelt kuulda ja õppida. Aegamööda purssis ta mõne sõna, pani vaevaliselt tähtsamate vaimulikkude raamatute peaosad ümber ja hakkas neist siis konarliku väljarääkimisega kirikus ette lugema. Vaimulikkude käsikirjaline kirjandus.Tuli naabrikiriku peale veel noorem õpetaja, siis kirjutas ta vanema ametivenna tõlked ära ja tarvitas neid. Oli ta osav, siis parandas ta neid ja pärandas teistele edasi. Neis „käsikirjades“ ja „tõlgetes“ tuleb Eesti kirjanduse hakatust otsida. Selsamal viisil kisti vägivaldselt ka kirikulaulu sõnu Saksa keelest Eesti keelde ja harjutati etteütlemisega ja ettelaulmisega kogudustele kätte. Ka neid koguti ja kanti kirikumõisast kirikumõisa. Tallinna Eesti Püha-Vaimu kiriku õpetaja Georg Müller, kes jutlusi käsikirjades maha jätnud, kõneleb juba 1600 „meie lauluraamatust“ ja toob proovisid. Vaevalt saadi neid laulda. Müller ise kaebab, et koguduse laul ennem lammaste määgimine olevat. Nii viletsad olid laulusõnad. Neid „vanu käsikirju ja tõlkeid“ korjasid, korraldasid, parandasid ja andsid 1632 trükki mag. Stahl.Heinrich Stahl Tallinnas ja Rossihnius.Joakim Rossihnius Riias. Stahli „Käsi- ja Koduraamat“ tõi neljas jaos Tallinna keeli Lutheruse Väikse Katekismuse ja evangeeliumide ja epistlite ja 144 kirikulaulu tõlke. Rossihniuse tartumurdelises kirjatöös puuduvad laulud. Peale selle andis Stahl veel 1637 esimese Eesti keele grammatika ja 1641—1649 jutluseraamatu välja. Ülepea voolas Tallinnamaal hoolsa piiskopi mag. Joakim Jhering’i äratusel värskem elu. Tema võttis esimest korda 1641 nõuks Püha Kirja Eesti keelde toimetada, mille peale terve evangeeliumikiriku õpetus on põhjendatud. Ümberpanemise-töö jagati mitme õpetaja peale ära ja tehti Uue Testamendiga algust, aga et nende mitmetaolise tõlke tahumiseks ja viilimiseks rahakulu vaja oli, jäi asi soiku. Ka Vana Testamendi käsikiri, mis Urvaste õpetaja Johann Gutslaff oli valmistanud, ei ilmunud trükist. Katk, mis Rootsi-Vene sõja kannul käis, surmas 1657 Gutslaffi, kes Tallinna oli põgenenud, niisama ustava piiskopi Jheringi. Küll tehti veel mitu katset, aga trükki ei pandud midagi. Alles Kaarel XI valitsuse lõpu poole nihkus asi jälle edasi. Kaarel XI usaldas töö targa ja hakkaja Liivimaa kindralsuperdendi Johann Fischer Piibli tõlkimist toetamas.Johann Fischeri kätte ja määras Uue Testamendi trükikuludeks esiotsa 800 riigitaalrit. Et juhatus Tallinna käest ära läks, see vihastas upsakaid Tallinnamaa õpetajaid väga. Siiski võtsid nemad saadikute läbi konverentsist osa, mis Fischer augustikuuks 1686 Lindna mõisa Volmari lähedale kokku kutsus. Siin pahvatas kadedus Tallinna- ja Liivimaa vahel lausa lõkkele. Fischer soovis Eesti tõlkele Greeka alguskirja aluseks panna ja kirjaviisis ja grammatikas õiendusi ette võtta, Tallinnamaa õpetajate meelest pidi Lutheruse saksakeelne ümberpanek Eesti tõlkijatele kõikumata juhtnööriks jääma, ja juba lahkumise mõtegi senisest harjunud Stahli keelest ja grammatikast näis neile hirmus kuritöö olevat.

Stahli kirjaviis.Esimesed, kes Eesti keeli kirjutasid, olid võõra maa õpetajad olnud. Et meie keelel oma kirja ega kirjaviisi olemas ei olnud, siis andsid nemad tähtedele sellesama hääleväärtuse, mis neil Ladina ehk Saksa keeles oli. Nemad kirjutasid Eesti sõnad just nõnda, nagu oleksid need süda-võõrakeelsed olnud. Terve Ladina tähestik laenati meie Eesti keele sisse, ka c, ck, sch, f, v, z, x, y, ph ja h kui pikkuse märk. Stahl võttis selle kirjaviisi omaks ja tõstis tema seeläbi suure au sisse. Nõndasama nagu Stahl ise „preestrite väärjumal“ oli, nõndasama tingimata tõeks ja iga täiuse tipuks peeti nüüd ka Stahli keelt ja kirjaviisi. Küll tõusis pea siin ja seal vaidlemine mõne ükiku punkti vastu, aga suurt ei tulnud sellest välja, vähemalt ei mõjunud see terve kirjaviisi ja keele kohta mitte palju. Kirjaviisi paranduskatsed.Esimesed võõrad, keda meie raamatutest välja hakati vihtuma, olid tähed c, ch, sch, f. Heinrich Göseken jälle kiidab 1660 heaks pikkuse tähendamiseks täishäälikut kahekordselt kirjutada. Aga tema ei jõudnud ennastki harjumuse kammitsast päästa. Seks kulus mees ära, kes vasturääkimisest ja vihast hoolimata oma paremast tundmisest kinni hoidis, saagu mis saab ja tulgu mis tuleb. Niisugune vahva mees oli üliõpilane Bengt Gottfried Forselius.Bengt Gottfried Forselius, Harju-Madise õpetaja poeg. Tema tundis elavalt viga ja teadis teed, kuidas viga parandada. Juba noorespõlves isamajas võis tema selget rahvakeelt kuulda ja terav kõrv pidi kohe aru saama, et kirjakeele ja rahvakeele vahel põhjatu vahe on. Selge mõistus ja loomulik tundmine tõstis häält, et mitte vildak kirjakeel rahvakeele mõõdupuu ei tohi olla, vaid et rahvakeel viletsat kirjakeelt peab õiendama. Sellessamas arvamises oli ka Fischer; ehk tema küll Eesti keelt ei mõistnud, aga kui mõtlejale inimesele oli see temale iseenesest selge. Veel ei pidanud Forselius vist parajaks ajaks, oma arvamisi uue grammatika teel kohe avaldada, tema tahtis neid enne ära proovida. Rahvas ise, rahva lapsed, pidid otsuse andma. Forseliuse parandatud aabits 1685.Selleks kirjutas Forselius aabitsaraamatu, mis umbes 1685 Riias parandatud keeles ilmus. Parandatud keel ja uus õpetamiseviis sünnitasid imet ja tegid kõik õpetajad väljaandja sõbraks, kel selge pea oli asja arusaamiseks ja süda õigel kohal rahva head taga nõudmas. See ülilahke vastuvõtmine kinnitas Forseliust vägevasti ettevõetud töös ja Fischeri nõu peale julges tema 1686 Lindna konverentsil oma parandamisesoovid neile meestele vastuvõtmiseks ette panna, keda kõige sügavamateks Eesti keele uurijateks peeti!

Forseliuse uuendused kirjaviisis.Esmalt heitis Forselius üleliigsed võõrad tähed välja; teiseks muutis tema võõrad sõnad, mida Eesti keel välja ütlema ei nõrku, Eesti keele loomu järele; osastava käände ja eitava kõneviisi leidis tema üles ja hakkas seda tarvitama jne. Asjatundjad näevad, et kui need põhjusmõtted lihaks ja luuks muudetakse, nagu pärastine Karula õpetaja Johann Hornung seda 1693 oma kuulsas grammatikas tegi, siis meie vana kirjaviis välja tuleb.

Keeletüli Pillistvere konverentsil.Et Lindna konverents ettevõtet ei edendanud, kutsus Fischer veebruarikuuks 1687 uue koosoleku Pillistvere kirikumõisa. Jälle pääsis äge suusõda lahti. Tallinnamaa õpetajad ei jäänud mitte ainult selle juurde kindlaks, et tõlkimisele Lutheruse Saksa ümberpanek põhjaks pandaks, vaid nad nõudsid kangesti, et ka Lutheruse Saksa kirjaviis Eesti kirjakeeles maksvaks tunnistataks. Liivimaa õpetajad pidasid niisugust nõudmist õigusega lapsikuks ja naeruvääriliseks ja püüdsid Forseliuse parandatud kirjaviisi järele käia. Fischer nägi ära, et midagi tõsist korda ei suudeta panna, saatis vaidlejad koju ja ajas asja oma käe peal ainuüksi vagusi edasi. Tema käsul võttis Puhja õpetaja Adrian Verginius sügisel 1687 üliõpilase Johann Hornungi, kes niisama osav kirja- ja keelemees oli kui tema sugulane Forselius, oma poole. Johann Hornung paneb Uue Testamendi parandatud keelde.Siin pani Hornung Greeka alguskirja järele Uue Testamendi Eesti keelde ümber ja andis sellest Fischerile ärakirja. Uued vastaste pealekäimised ja kaebtused viivitasid meisterliku osavusega valmistatud kirjatöö trükkimist. Alles Hornungi surma-aastal 1715 pääsis tema trüki teel ilma, kui teda mitmed õpetajad mitmel puhul olid muutnud ja rikkunud.

Tartu murde kirjandus.Kergema vaevaga õnnistas Fischeril Tartu murde kirjanduse soetamine. Toetust leidis tema Puhja ärksa õpetaja Adrian Verginiuse poolt. 1684 võis Riias trükist ilmuda Lutheruse suur katekismus, 1685 Tartu laulu- ja palveraamat ja 1686 Vastne Testament.

Kõige hädalisem vaimulik kirjandus oli nüüd olemas. Kasu aga tõusis temast esialgu ainult õpetajatele, kel keeleõppimiseks ja jumalateenistuse ja ametitalituste pidamiseks enam abinõud ei puudunud. Kogudustele ta veel otsekohest tulu ei toonud. Rahvas ei osanud lugeda. Jälle hoolitses Rootsi valitsus, et sellegi poolest lugu paranes. Rahvaharidus.Rahvaharidusele pani tema koolide rajamisega kindla aluse, kui koolid ka täiesti vaimulikku laadi kandsid, nagu igal pool sel ajal, ja kõik ilmalikud õpeained kõrvale jäid.

Meie kuuleme juba 17. aastasaja algusel Tallinnas ja Tartus koolidest Eesti laste tarvis. Need aga ei tähendanud terve maa kohta midagi. Ka kaovad nemad pea nagu tina tuhka. Meie võiksime mitmed käsud üles lugeda, mis 17. aastasaja keskpaigas rahva õpetamise kasuks anti. Aga käsud jäid paberi peale, niikaua kui koolide asutamine kohalikkude võimumeeste hooleks jäeti, kes kätt ega jalga rahva heaks ei viitsinud ega raatsinud liigutada. Rõõmust edu märgati korraga alles siis, kui Rootsi kroonu laialdaseks maaomanikuks oli saanud, nii et ta head ettevõtet mõjusalt ka aineliselt jõudis toetada. See sündis Rootsi valitsuse lõpu poole. Rahvakoolide isa Bengt Gottfried Forselius.Rahvakoolide isaks aga sai meie tuntud õpetajaameti kandidaat Bengt Gottfried Forselius.

Sel unustamata mehel ei puudunud arusaamist ega tahtmist, ei ka mitte teed, mille peal tahtmist teoks muudetakse. Ta hakkas õigest otsast peale ja asutas 1684 Tartu ligidale Piiskopi mõisa seminar (1684).Piiskopi mõisa rahvakooliõpetajate seminari, „et siit edaspidi koolmeistrid ja köstrid võtta“, „kes pimeduse vastu abi leiaksid, et Eesti noorsugu oma õnnistuse tundmiseks Jeesuse sees kergema tee kätte saaks“. Palvete najal nurub ta pärisorjade peremeestelt omale koolipoissa. Pärastpoole tuleb kuninga käsk appi. Õpetajaks ja kooliraamatute kirjutajaks heidab tema ise. Rootsi kroonu annab magasiaitadest koolipoistele leiba. Õpetust jagati lugemises, kirjutamises, katekismuses, piibliloos ja kirikulaulus. Terased poisid tegid kaheaastase õpetuse järele eksamid ja Forselius muretses neile koolikohad. Koolide asutamine.Neid peab aga alles asutama. Kes neid peab asutama? Maa peaks, kihelkonnad peaksid. Aga need magavad. Õpetajad, kes Forseliuse sõbrad ja tuttavad, asutavad koolikohad. Muidugi jõudu mööda. Nad annavad rehetoa ehk mõne tarvitamata maja kooliruumideks, annavad ka hagu kütteks ja lõmma valgustuseks ja kooliõpetajale talve otsa perelauas süüa. Suvel lähevad koolmeistrid koju vanemate juurde ja teevad põllutööd. Sügisel algab õpetus laste kallal, et neid inimesteks kasvatada, ristiinimesteks õpetada. Imelikud koolipoisid kogusid noorte koolmeistrite ümber: kiltrid ja kubjad, naisemehed ja lesed. Nii tuliselt kihutab õppimisehimu taga. Pea on üle 1000 koolipoisi, habemikka ja habemeta, uutes koolides koos.

Pärisisandad ei mõtlegi Forseliuse kõrget ettevõtet edendada. Nemad saavad Forseliuse ettevõtte verivaenlaseks ja katsuvad seda sumbutada ja lämmatada…

Kuningas peab ise asjalugu läbi katsuma ja ise otsuse andma, arvas Forselius ähvardava hädaohu tõusmist nähes. Ta võtab kaks kasvandikku ühes, Ignati Jaagu ja Pakri Hansu Jüri, ja sõidab Stokholmi. Tallinnamaa piiskopi Gerthi kaudu pääseb tema Kaarel XI ette, katsub poissa kuninga kuuldes ja toob tunnistuse, et orjad koguni mitte nii juhmid ei ole, nagu kuningale ette on puhutud. „Talupoegade kuningast“ saab talupoegade kooli vägev kaitsja. Kui Forselius ka suvel 1688 Läänemeres õnnetuma otsa leiab, rahvaharidus võidab omale uued kasuisad. Liivimaa kindralsuperdent Fischer, Liivimaa ülemkonsistooriumi direktor Friedrich Plater, tähtsamad praostid ajavad asja edasi. Kindla toe aga ajab Kaarel XI ise vaimulikule rahvaharidusele alla. Ta käsib 1694 iga kiriku juurde köstritele veerand adramaad koolide ülespidamiseks välja mõõta. See käsk ei jää mitte enam ainult paberi peale, nagu Liivimaa maapäeva otsus aastast 1687. Sest Rootsi kroonu on nüüd ⁵/₆ maa omanik Liivimaal. Tallinnamaa 8283 adramaast on 2995 adramaad kroonu kätte läinud, Saaremaa 1813 adramaast 1331 adramaad. —

Reduktsioon.Kuidas see oli sündinud?

Meie peame tüki teed tagasi sammuma Rootsi valitsuse alguseni.

Meie maa mõisate liigid Rootsi aja algusel.Rootsi valitsuse algusel langesid mõisad kahte pealiiki: pärismõisad (allodia), mis täiesti erainimeste pärisomad olid, ja laenumõisad, mis riigi ülema võimu omad olid ja laenumeestele ainult pikema ehk lühema aja peale iseäralikkudel tingimistel tarvitada olid antud. Viimasest liigist läksid pärandatavad mõisad pärast esimese laenuosalise surma tema meeste- ja naistesoost järeltulijate kätte edasi. Meestelaenud langesid pärast laenusaaja meestesoo lõppu laenuherrale tagasi. Eluea-mõisad anti ainult eluajaks laenumehe tarvitada.

Laenumõisate kõrval oli pärismõisate arv pisukene. Mõisad, mis Rootsi valitsus kuulsatele sõja- ehk riigimeestele tasuks andis, olid Norrköpingi riigipäeva otsust mööda a. 1604 enamasti meestelaenud. Mõisate äraandmine Rootsis ja Liivimaal.Juba Gustav Adolf jagas rohkesti niisuguseid mõisaid välja; otse mõisate sadu aga langes Kristina valitsuse ajal mõjumeeste rüppe. Et sel teel Kristina sissetulekud hoopis kokku kuivasid, hakkas tema kroonumõisaid müüma ja laenumõisaid hea hinna eest pärismõisateks (allodia) ümber kirjutama, ehk see küll Norrköpingi riigipäeva otsusele risti vastu käis. Selle läbi sai Rootsi riik põhjatumat kahju, kui naiskuningas rahakitsikusest ka ajutiselt pääsis. Pärismõisad jäid igast maksust vabaks ja kõik koormad veeretati talupoegade ja kodanikkude õlgadele. Ühtlasi sattus seni vaba Rootsi talupoeg uute pärismõisnikkude võimu alla ja hakkas ka oma poliitilise vabaduse eest kartma. Nimelt oli pärismõisa omandusega sagedasti ka kohtupidamise õigus talupoegade üle ühendatud, kuna Rootsi talupoeg seni ainult kuningakohut tundis. Maksude tõusmine ja õiguste kärpimine ajas Rootsi talupojad ärevile. Niisama kodanikud ja alama vaimuliku seisuse.

Ka Liivimaa laenumehed tarvitasid parajat silmapilku aplasti. Karjakaupa jooksid nad Stokholmi ja lasksid maksu eest oma laenumaad pärismõisateks ümber kirjutada. Eluea-mõisate tarvitajad jälle müüsid teistele takistamata oma laenumaid, mis kroonu omandus olid ja pärast nende surma kroonu kätte tagasi pidid minema. Riigivarandust pillati armuta siin- ja teinepool merd.

Rootsis nõutakse kroonu-omanduse riigi kätte tagasivõtmist.Rootsi riigipäeval 1650 võeti kroonu-omanduse raiskamine päevakorrale. Vaimulikkude, kodanikkude ja talupoegade seisus avaldasid protesti ja nõudsid, et kõik kroonumaad ja kroonusissetulekukohad kroonule jälle tagasi antaks ja talupoegade vabadust ei riisutaks. Kristina aujärjelt lahkumine ja mõisnikkude vastupuiklemine viivitas otsuse täitmist. Aga uue kuninga Kaarel X esimesel riigipäeval uuendati otsust ja nüüd hakati mõisaid, mis pärast Gustav Adolfi surma pärismõisateks olid kingitud, laenumõisateks tagasi muutma. Aga Kaarli X alalõpmata sõdade ja Kaarli XI eestkostjate valitsuse ajal pillati jälle riigimaid rohkesti. Riigi rahaline seisukord halvenes silmanähtavalt. Kõige hädalisemate ettevõtete tarvis ei leitud enam riigikassast tarvilikka summasid. Rõhuva puuduse sunnil harutati 1678 uuesti mõisate tagasivõtmist (reduktsiooni) kroonu kätte ja tehti põhjusmõttelikult maha, et ka Liivimaal kroonumaade omanduseõigus tarvis läbi katsuda. Noor tõsise loomuga, terava silmaga ja kange tahtmisega kuningas ise astus asja etteotsa. Siit ootas tema mõjusat rahalikku toetust riigikassale ja lootis selle läbi mõisnikkude ülivõimu murda. 1680. a. riigipäev Rootsis ja selle otsused.1680. a. riigipäev laiendas nimelt oma otsused ka Liivi- ja Tallinnamaa kohta. Liivimaal taheti kroonu-omanduseks kõik mõisad arvata, mis orduajal peapiiskopi, piiskoppide, ordu ja ordumeistrite käes olid seisnud. Oli mõni kroonumõis ära müüdud ehk pandiks pandud, siis pidi ta välja lunastatama, ilma et paranduste eest iseäralikku tasu anti. Mõisad, mis juba orduajal mõisnikkude pärisomad olnud, jäid ka nüüd tülitamata neile päriseks. Tallinnamaal oli seisukord vabatahtliku allaheitmise lepingu põhjal (1561) mõisnikkudel kindlam. Siin pidid ainult need mõisad tagasi võetama, mis Eerik XIV kroonumaaks oli tunnistanud, pärastpoole aga erainimeste kätte olid läinud. Valusalt tuletati mõisnikkudele meelde, et mitte nemad suurema jao mõisate pärisomanikud ei olnud, vaid riigi ülemvõim. Nõrkade valitsejate pehmusel ja kange omavoli tagaajamisel olid nad harjunud mõisaid omaks lugema, mis nende käes kaua olid tarvitada olnud, ehk nad neile küll paljalt ajutiseks laenuks olid antud.

Reduktsioon Liivimaal.Liivimaa tarvis nimetas Kaarel XI kindralmajori Robert Lichtoni juhatusel komisjoni, kes järele pidi uurima, mis põhjuste ja tunniskirjade peale mõisnikud oma omanduseõigust toetavad. Kuni orduajani pidi tagasi mindama. See tähendas, et pea kõiki Liivimaa mõisaid laenumõisateks taheti tunnistada, mis nad tõesti orduajal olid olnud, ja kõiki ähvardas komisjoni otsus, et nad kroonu kätte tagasi võetakse. Kõige pealt hakati nende mõisate omanduseõigust uurima, mis Rootsi suurtele väe- ja riigimeestele olid kingitud. Liivimaa maapäev 1681.Sakslaste käes olevate mõisate pärast kutsuti 1681 Liivimaa maapäev kokku. Lichton pani kuninga nõudmised ette: 1) Endised peapiiskopi, piiskoppide ja teiste vaimulikkude meeste käes olnud mõisad, niisama ordu ja ordumeistri ja teised mõisad, mis enne kroonu käes olnud ja nüüd kroonu käest ära läinud ehk laenuks antud, toimetatakse kroonu kätte tagasi ja jäävad päriselt kroonu omaks. 2) Maad mõõdetakse ja hinnatakse ära, otsused pannakse kirja ja selle järele määratakse maksud ühetaoliselt ja õiglaselt. 3) Talupojad lastakse priiks.

Kuningas pehmendab Liivimaa jaoks reduktsiooni määrusi. Mõisnikud reduktsioonile vastu.Maapäeva jooksul pehmendas kuningas oma nõudmisi tähtsalt. Seletuse alla ei võeta mitte enam neid mõisaid, mis enne Liivimaa ühendamist Rootsiga mõisnikkude käes on olnud. Need jäävad puutumata seniste omanikkude kätte. Mõisatest, mis Rootsi ajal on kingitud, nõutakse ainult need tagasi, mis juba vanasti kroonumõisad on olnud. Endised laenumõisad jäetakse ka edaspidi praeguste omanikkude kätte. Kingitud pärismõisad lunastab riigivalitsus täie hinna eest välja. Ka teisi mitmekesiseid kergendusi tõotati veel. Iseäranis lubati tagasivõetavad mõisad senistele omanikkudele rendi peale anda. Ka neist pehmendustest ei hoolinud Liivimaa võimumehed midagi. Nemad ei tahtnud heaga midagi käest anda, ükstäispuhas, kuidas see nende kätte oli langenud. Ägedasti panid nemad riigivalitsuse nõudmistele vastu ja otsisid oma „eesõigustest“ seljatuge. Sellegi pärast andis kuningas veel järele. 1687 tuli kuninglik käsk, et mõisad, mis mitte rohkem kui 1500 taalrit aastas renti maksavad, nende endiste omanikkude kätte igavese rendi peale antakse, kuna renti kolmandiku võrra alandatakse. Ka edaspidi ei tahetud renti tõsta. 1687. a. maapäev tänas küll kuninga armu eest, aga jonnis oma eesõigustega edasi, nii et uus kindralkuberner Jakob Johann Hastfer väevõimu ähvardas tarvitada, kui tagasivõetud mõisate lõpuarved ja rendid õigel ajal sisse ei saadeta.

Reduktsioon Eestimaal.Ka Tallinnamaa mõisnikud puiklesid vastu ja ei tahtnud oma mõisate dokumenta komisjonile sisse anda. Alles siis, kui kuningas Tallinnamaa mõisnikkude eneste keskelt maanõuniku Tiesenhauseni ja Carl Bonde komisjoniliikmeks nimetas, hakkas mõisate tagasivõtmine siingi edenema. Läbikatsumise alla tulid ainult need mõisad, mis Eerik XIV a. 1561 kroonu omaks oli tunnistanud. Hoolimata ja vägivaldsed Viru ja Harju mõisnikud olid ammu juba mõisate pärisomanduse õiguse eneste kätte kiskunud, nii et neis maakondades kroonumõisaid enam ei leitudki. Järva- ja Läänemaal aga läks ligi 3000 adramaad kroonule tagasi. Endistele omanikkudele anti ka siin tagasivõetud mõisad pärisrendi peale ja alandati renti niisama kolmandiku võrra. Ka kingiti võlgu jäänud maksusid.

Talupoegade elujärje korraldamine tagasivõetud mõisates.Suurt kergendust tõi mõisate tagasivõtmine Eesti talupoegadele. Kõik kroonu mõisa- ja talumaad anti üheskoos rendi peale, enamasti endisele mõisnikule. Mõisa rent määrati ära mõisa ja karjamõisate põldude, metsa, kalapüügi, telliskivikuuride, lubjaahjude, veskite ja kõrtside sissetulekute ja talupoegade maksude järele rentniku heaks. Et. neid talupoegade maksusid kindlasti teada saada, mis üleüldise rendisumma juures nii tähtis oli, mõõdeti talumaad ära, seati taalriarvu järele hinna alla ja kinnitati kindel maks ja tegu mõisale, mis vakuraamatusse üles tähendati. Mõisarentnik ei tohi maksusid mitte kõrgendada. Täidab peremees vakuraamatu kohuseid, siis ei või teda keegi talust välja tõsta. Jäi ta jõuetumaks, siis ei teinud tema üle otsust mitte rentnik, vaid kuninglik maavalitseja, kes uue peremehe talusse pani. Õiguseta jäävad talusulased. Korda taluperemehe ja talusulase vahel, kes mõisateol käis, ei korralda ükski seadus. Mõisa töö juures võib kubjas teolist neil kordadel, „mis viivitust ei kannata“, kuni kolme paari vitsahoobiga karistada. Taluperemehe üle mõistab ka mõisateo asjus õigust talurahva kohus, kelle liikmeteks on „õiguseleidja“ ja erapooletumad ausad talumehed. Tähtsamad majapidamise sekeldused käivad aga maavalitseja alla, muidu lähevad nad maakohtusse. Kõige ülekohtu vastu, mida mõis talupojale püüdis teha, tohtis ta kaebtust tõsta ja ta võis julge olla, et põhjendatud kaebtused alati tähelepanemist leidsid. Sest valitsuses ja kohtus istusid nüüd mehed, kes mitte, nagu enne ja pärast, oma seisuse tulusid õiguse mõõdupuuks ei tarvitanud, vaid kes vabalt maalt, kus ühetaoline õigus maksis ja kus kuningas ennast talupoegade sõbraks nimetas, siia olid saadetud õigust mõistma ja tegema, ka seni õiguseta jäetud talupojale.

Et Liivimaal ⁵/₆ kõigest haritud maast kroonu kätte läks, siis sai sellest lahedamast põlvest osa ka ⁵/₆ kõikidest talupoegadest, s. o. kõik need, kes kroonuvaldades elasid. Pärismõisnikud on sunnitud oma talupoegade elujärge parandama.Aga ka viimasele ühele kuuendikule tõusis kroonumõisate talupoegade paremast põlvest kaudselt tulu. Vahe kroonu- ja pärismõisate talupoegade vahel oli esiotsa nii lai, et pärismõisnikkude inimesed ühtelugu ära kargasid ja kroonumõisatest põlve kergendust otsisid. Et talu- ja mõisamaal ainult siis väärtust oli, kui neile tarvilik jagu harijaid leidus, siis ei jäänud pärismõisnikkudel teist teed üle, kui ka oma vallarahva põlve kergendada.

Riigivalitsusele tõi mõisate tagasivõtmine aastas 534.000 hõbetaalrit tulu. Nurin reduktsiooni pärast kestab Liivimaal edasi.Mõisnikkude käes oleksid needsamad maad veel palju rohkem kasu annud, sest kroonu oli ju rentnikkude maksusid, kes enne kui pärisomanikud talitanud, märksa alandanud. Äratundmisest ei tehtud juttugi, et rahutumatel aegadel mõisaid vististi seadusevastasel viisil mõisnikkude pärisomaks kistud. Ikka valjemalt tõstsid mõisnikud kaebtust, et neile hirmust ülekohut tehtavat ja neile muud ei jäetavat, kui kepp ja kott. Kaebajate ja tõrkujate etteotsa astus julge ja vägivaldne, sõnakas ja kirjaosav Johann Reinhold Patkul. Võnnu maapäeval 1692 valmistas tema teiste mõisnikkude nimel kuningale ähvardava kirja, kus elavates värvides seda hädaohtu kirjeldatakse, mis sakstele mõisate tagasivõtmisest ja Rootsi ülikoolist Tartus tõusvat. Lausa ja avalikult laidetakse Rootsi valitsuse tegevust ülekohtuseks ja kuritahtlikuks. Iseäranis rasket rahet sajab kindralkuberneri Hastferi kaela, kes mõisate tagasivõtmiseks Rootsi riigipäeva ja oma kuninga käskusid kõikumata oli täitnud. Nüüd aga lõppis Karl XI kannatus. Kaebajate eestvedajad: Patkul, maamarshall Johann Albrecht von Mengden ja maanõunikud von Vietinghoff ja von Budberg kutsutakse Stokholmi vastutusele. Mõisnikkude seisuslikku omavalitsust ja õigusi piiratakse.Liivimaa mõisnikkude iseseisev korraldus hävitatakse. Maapäeva nõupidamised ja otsusetegemised seatakse kindralkuberneri valvuse alla. Ülemkonsistooriumist heidetakse ilmalikud kaasistujad mõisnikkude seast välja. Ülemkirikueestseisja ametid kaotatakse ära. Kus pärismõisad 6 kuu jooksul oma patronaadiõigust dokumentide varal selgeks ei saa teha, läheb see kuninga kätte. Kroonumõisate patronaat oli iseenesest juba kuninga omaks saanud. Rootsi kirikuseadus aastast 1686 pannakse mõne muudatusega ka Liivi- ja Eestimaal maksma. 18. aastasaja lävel kerkisid mustad rahepilved taevaserval üles ja ähvardasid lootusrikast orast hävitada, mis rootsi-aegne korralik valitsus, õiglane kohus, puhastatud kirik ja algav rahvakirjandus ja rahvakool ustavuses ja palehigis kodumaa pinnale olid kasvatanud.