Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Dr. Friedrich Robert Fählmann

Allikas: Vikitekstid
Eesti kirjanduse ajalugu
Karl August Hermann

Dr. Friedrich Robert Fählmann.

Üheksateistkümnenda aastasaja keskel tõusis Eesti kirjanduses mees üles, kes suuremal kombel oma ülesannet mõistis ja ette wõttis. See oli Eesti mees Dr. F. R. Fählmann. Kui ka temaltgi suuri kirjatöösid Eesti keeles ei ole järele jäänud, on ta seda tähtsam ning agaram Eesti waimuharidust olnud edendama. Selle juures kihutas teda ka palaw arwastus oma sugurahwa wastu. Ka tema tööd wõime prof. Dr.  Ahlqvisti najal teatada.

Ahlqvist kirjutab:

„Kallimeelsem ja tähtsam neist meestest (kes Eesti kirjandust 1840 ja 1850 wahel edendasiwad) oli kahtlemata Friedrich Robert Fählmann (sündinud a. 1799,) surnud 1850. Tema oli sündimise poolest sellelt rahwa ja herraseisu rajalt, milles rahwa keel, lihtlabased kombed ja puhas meelelaad selle wõimaldusega ühenewad, et sest, kui ei enne, alles teises wõi kolmandas põlwes wõib tõusta sellele hariduse ja teaduse järjele, millel herrasrahwas istub, tema oli nimelt mõisa ülewaataja poeg. Esimeses lapsepõlwes ei ta palju muud kuulnud kõneldawat kui Eesti keelt, ja kuulas ta nii ka neid ihalisi laulusid ja juttusid, mida Eesti rahwa seas weel siis enam kõneldi ja mälestati kui nüüd, ja mida tema mehe-eal siis nagu wereks saanud paremaid mõtteid ilma wälja saatis. Aga mida ülemale noor mees õpiteel tõusis, seda enam lahkus ta neist armsatest emakeelelistest mälestustest, ja kui ülikooli oli jõudnud (1818), hakkas ta arstiteadust õppima, millel nendega kõige wähemini näis ühtlust olewat. Tartus saab arstiteaduse õppijana umbes nelja kuni wiie aasta jooksul tohtriks, aga Fählmannil läks 9 aastat enne kui tema 1827 tohtriks tehti. Aga sellel ajal oli ta enesele nii tubli teadmise toimetanud, et temale siis professoriametit pakuti nii hästi kodumaal kui ka Kasan’i ülikoolis, millest mõlemast ei ta hoolinud, waid jäi Tartu üksi arstiks, mida toime ta juba üliõpilasena oli alustanud ja mis peagi nii tähtsaks tõusis, et teda tihti südaööl ülesäratati, et ta seda teiste toel waewalt jõudis täita ning ilma et ta seda madu tähele pani, mis ta enese kopsu näris ega temast enne lahkunud, kui teda hauda oli saatnud. Enese armast emakeelt ei saanud ta muul ajal edendada kui ainult öödel. Aga a. 1842 sai ülikooli lektori-amet Eesti keeles selle toimetaja Jürgensoni surma läbi wabaks, ja Fählmann wõttis selle temale pakutud ameti wasta. Sellest ja Õpetatud Eesti seltsi esimehe ametist, millesse ta järgmisel aastal waliti, tuliwad talle nüüd wälimised kihutused suurt wõimu õitsma panna Eesti keele tarwitamiseks kui ka uurimises. Aga neil kaheksal aastal, mis temale weel soowitud oli elada, ei saanud ta täiesti oma südamele armsamaid aineid uurida. Põdurate hoidmine, millest ta ei wõinud end eemale pidada, ja tema enese edenew haiglus wõtsiwad temalt rohkema osa aega, ja nii jäi Eesti keele harjutamine temal aina kõrwalisel ajal edendatawaks era-tööks.

„Sellest Fählmann’i elu-jooksust näeme selgesti, miks tema kirjaline ja teadusline põhjus mitte igapidi kokku ei sünni, ja sellest elukorrast saame hää seletuse seks, mikspärast „mees siin Põhjas ei täida seda, mis noor mees on lubanud.“ Kosu ja wara puudus takistas nimelt „palju lubawa“ noore mehe minemist sellel teel, millele süda ja looduse anded teda juhtisiwad, ning ajab neile keskekordsuse ühismaadele, millel leiwapuud kaswawad. Siit jõuab rändaja harwa tagasi nooruse lootuse rajale, ja kes seda teebgi, see on juba wäsinud ja haawatud sellest sõjast, mis igaühel on õnnejumalatare kinkisid enesele kiskudes olnud; ja nõnda jääwad noore mehe lubadused mehelt täitmata. Kui olud Fählmann’ilgi oleksiwad säärased olnud, et ta juba algusest saadik oleks wõinud emakeelt edendama hakata, siis on wõimata ütelda, kui suur luuletaja, kui kuulus keeleuurija temast oleks saanud, sest kumbalegi oli temal kõige suuremaid andeid. Aga nõndagi on need luulelised ja keeleõpilised kirjutused, mis tema järele jättis, nii tähtsad, et meie neid lugejale ilmutamata jätta ei wõi, ehk me neid küll nii esitada ei saa, kui nad wäärt oleksiwad.

„Esiti on tema salmimise töö meelde tuletada. Siin oli tema nii hästi korjaja ehk, paremini üteldes, mälestaja kui ka tegija. Enne teda tundsiwad harwad neid kaunid ja waimukaid muinasjuttusid, mida Eesti rahwa seas leiti, ja alles mehisel eal jutustas Fählmann mõnda neist muinasjuttudest, mida ta lapsena oli kuulnud Eesti keelel jutustatawat. (Need on trükitud leida kirjas: „Verhandlungen der Gel. Estn. G.“ I. 1., 3. ja II. 2. wihus.) Kõige kuulsamaks neist on saanud „Koit ja Hämarik,“ muinasjutt hommikuse paistuse ja õhtuse puna wahel olewast armastusest, sest see pandi mitmesse keelde ümber ja oli kaua salmi-kalendrite kaunistuseks Europas. (Kuulsa tähetundja Mädleri kuulus proua, salmijatar Minna von Mädler, tõlkis selle jutu kauniks lauluks Saksa keelel, milles see leida on ajakirjas „Inland“ 1845. aastakäigus 43. nr. Meil tõlgiti see Rootsi keelde kirjas „Fosterländskt Album,“ 3. wihk.) Aga pea sündis selle jutu pärijuure kohta kahtlusi, mis nimelt arwasiwad, et Fählmann selle jutu ise olla teinud ja ei mitte rahwa suust wõtnud, ja kahtlejate seas oli ka Castrén-gi (Soome jumalusjuttudes 64 lhk). Ei wõi küll ka salata, et Fählmanni jutustatud muinasjutt on wäljaspidi näol wäga nüüdse aja ülikonna saanud ja kaunistatud. Alles 1854 wõisiwad kõik kahtlused Fählmann’i puhutud muinasjutu algupärasuse kohta kustuda, sest siis kirjutas keegi maamõõtja Lagus selle jutu ühe eestlase suust Eesti keelel teist korda uuesti üles, ja Lagus’e kirjutatud jutu saatis Kreutzwald Peterburi akademikus Schiefner’ile, kes selle akademia „Bulletin’is“ keeleõpilise osakonna sõnumites XII. köites 3, 4, 5, trükkida laskis. Tema ja Fählmann’i muinasjutu wahel ei ole muud wahet kui wäljaspidises kujus ja selles, et Lagus’e kirjutatud jutus on nähtawasti kaks muinasjuttu ühte sulanud. See jutt on meile seda tähtsam kui Kreutzwald, kelle wiimse puhastatud see on, siin esimest korda Eesti keelt Soome kirjawiisi järele kirjutab, mida Ahrens ja mõned muudgi juba kaua on pidanud päris ainsaks edeliseks keele kujuks ja päästmiseks sellest pahast olust, mis keele kirjutamises alles praegu kombeks on. Selle pärast ei arwa meie mitte oma ainest kõrwale minewat, kui Koidu ja Hämariku jutu siin üles paneme, päälegi et teda seni Soome keeles kusagil awaldatud ei ole. See jutt on nõnda kuulda:

Widewik ja Hämarik. Muiste oli emal kaks tütart, nimega Widewik ja Hämarik; mõlemad ilusad, kenad ja wiisakad, nii hästi näo kui kombete tõttu, nõnda kui laulusõna ütleb:

„Pää walge, põsed punased, Sitikmustad silmakulmud.“

„Päikese loojamineku ajal tulnud wanem tütar kahe härjaga kündmast ja wiinud neid, kui ikka mõistlik inimene, jõe kaldale jooma. Aga nii kui tänini kenadus tütarlaste esimene käsk on, ja wiisakad sagedasti peeglisid katsuwad, nõnda oli ka wiisaka Widewiku kombe ja usk. — Ta laskis härjad härjad olla, astus jõe kaldale ja waata: jõewee hõbe peeglist paistsiwad sitikmustad silmakulmud kulla-karwa põskedega nii armsasti tagasi, et süda ilutses. Kuu, kes praegu, looja käsu ja seadmise järele, loojale hingama läinud päikese asemel maad pidi walgustama, unustas oma ameti auusasti ülespidamist ära ja heitis ennast noolilt armastusega salamahti sügawasse maarüppe — jõe põhja maha, — ja ühe suu oli teise juures, ning ühe huuled oliwad teise küljes. Kosis suuandmisega Widewiku enesele mõrsjaks, aga unustas seni kõik, kõik oma talitused — ja waata: pilkane pimedus kattis maad, kuni ta Widewiku rinna küljes wiibis. — Seni sündis üks hale õnnetus. Kiskja-metsaline, hunt, kellel selle wahe sees kõik woli käes oli, sest et keegi teda ei näinud, murdis Widewiku teise härja, kes oma pääd metsa toitu korjama roitnud, ja päris teda enesele roaks. Ehk küll ella sisaski kuulus ja hele laulu hääl metsast läbi pimeduse helkis: „Laisk tüdruk, laisk tüdruk, ööpik! kiri-küüt, waole, waole, too piits, too piits! tsäh, tsäh, tsäh!“ — siisgi ei kuulnud Widewik sisaski õiskamist, waid unustas kõik ära, mis mitte armastus ei olnud. Aga armastus on kurt, pime ja ilma mõistuseta, kellele wiiest meelest üksnes tundmus jäetud. — Kui Widewik wiimaks omast armu-unistusest ärgates hundi kurjategu nägi, nuttis ta ärdasti, et silmawee pisaratest terwe järw wett sai. — Aga need süüta silmapisarad ei jäänud Wana-isast mitte nägemata ega warjule. Tema tuli oma kuld-taewast maha kurjatööd karistama ja käsuwastutegijale walitsust seadlema. Kurja hunti nuhtles ta ja pani teda igawesti härja kõrwa ikke, põhja-naela raudkepi sunduse alla wett wedama, ja kuu sai Widewiku enesele naeseks. — Weel tänapäewal paistab Widewiku lahke nägu kuu küljest, waatab igatsedes weepeeglisse tagasi, kus tema suud andes peiu armu esimest korda maitsis.

„Siis ütles Wana-isa: „Et niisugust hooletust walguse juures enam ei sünni ja et pimedus wõimust ei wõta, selle pärast panen mina teile walitsejad, kelle käsu pääle igaüks oma ametile läheb. Koit ja Hämarik! teie käsu ning walitsuse alla usun mina nüüd päewade walguse taewa laotuse all, pidage oma ametit auusasti üles! Sinu hooleks, tütreke Hämarik, annan ma allaweerewa päikese. Kustuta iga õhtu kõik tulekibemed ära, et kahju ei sünni, ja saada teda looja minema. Ja sinu mure olgu, pojuke Koit, uuel päewal uut walgust jälle põlema sütitada, et kunagi walgus ei puuduks!“

Mõlemad päikese orjad walitsesiwad oma ametit auusasti, nõnda et ühelgi päewal päike taewa laotuse all ei puudunud. Need lühikesed suweööd hakkasiwad nüüd lähenema, kus Koit ja Hämarik teine teisele suud ja kätt pakuwad, kus kõik maailm ennast rõõmustab, linnukesed metsas — igaüks oma keeli — heledaid laulusid laulawad, kus lilled õitsewad ja kaunisti kaswawad. Sel ajal tuli Wana-isa oma kuldjärjelt maha Lijoni rõõmupüha pidama. Leidis kõik talitamised ning walitsused korra pärast olewat, rõõmustas ennast wäga oma loodud looduse üle. Ütles siis Koidu ja Hämariku wastu: „Mina olen ka teie walitsusega rahul ja soowin teile jäädawat õnne: olge siis naene ja mees!“ Aga mõlemad ütlesiwad kui ühest suust: „Isa, ära eksita meid mitte! Meie oleme oma seisusega rahul, tahame jääda peid ja mõrsja; sest selles seisuses oleme õnne leidnud, mis ikka uueks ja ikka nooreks jääb.“

„Wana-isa jättis neid nende tahtmise järele ja läks jälle tagasi oma kuldtaewasse.“

„Teaduslikult näib Fählmann lõpmata otsustanud olewat Eesti keele täielist õpetust wälja-anda. Kui aga ta kauemini oleks elanud, siis oleks ta seda ka teinud, sest Eesti keele raskemad osad seletas tema juba enese mitmes kirjas ära, millest keeleuurija wähesel waewal wõiks kõlbulise grammatika sellest keelest kirjutada. Siin on koht nende kirjutuste sisukorda meelde tuletada, mis Fählmann on teinud. Ütleme aga weel, et neis antud seletus Eesti keele seadustest on palju selgem ja lihtlabasem kui see, mis Fählmann’i wastane Ahrens weel enese uuesgi a. 1853 ilmutatud keeleõpu trükis andis, milles kokkupandud sõnade rikkusest küllalt selget aru ei saa, waid mis just selle segaduse ja ebateadusliseduse pärast peaaegu täitsa kõlwatu on tarwitada. Himulise lugeja pärast paneme siin need Fählmann’i keeleõpilised kirjutused, mida aja järjest lugu pidamata selguse pärast sisukorra järele järge seame. Need on: 1) Ueber die Flexion des Worstammes in der estnischen Sprache (Verhandl. d. Gel. Estn. Gesellschaft, I: 2, a. 1843), Ueber estnische Orthographie (Verhandlungen jne. II: 4, a. 1852 pärast tegija surma); 2) Ueber die Declantion der estnischen Nomina (Verhandlungen jne. I: 3, a. 1844), Nachtrag zur Declinatinoslehre (Verhandlungen jne. I: 4, a. 1846); 3) Versuch die estnischen Verba in Conjugationes zu ordnen (erawiisi a. 1842 trükitud programm, mil Fählmann lektori-ametisse astus), ja 4) Bemerkungen über die Wortwurzellehre in der estnischen Sprache (Verhandl. jne. II: 1, a. 1847).

„Kui Fählmann’i kudagi wiisi wõiks meie Castrén’iga wõrrelda, siis on Friedrich Kreutzwald’i ühtlusedus meie Lönnrot’ga palju suurem.“

Nõnda kirjutab rektor ja professor Dr. Ahlqvist Eesti kirjamehest Fählmannist, kes, nagu näha, iga pidi tema silma eest armu leiab, kuna ta näituseks Ahrens’ist seda kiitust mitte ei ütle, ehk just küll otse Ahrens see mees oli, kes seda teoks tegi, mis Ahlqvist aina õigeks arwas, see on, ta tegi Soome õige kirjawiisi Eesti keelele makswaks, millest Fählmann küll ka on teadnud — ja milleks ta ka alguse on teinud: Ta „Piibo jut“ oli uues kirjawiisis kirjutatud.

Waatame Fählmanni töö pääle weel korra tagasi, siis peame tunnistama, et tema töö Eesti kirjanduses mitte otse laialine ega suur ei olnud, sest tema kirjasid ei ole palju — päälegi esiotsa Eestikeelseid üli wähe. Mis Eisen „Fählmanni kirjade“ nime all wälja on andnud, seda ei ole rohkem kui 75 wäikest lehekülge — ja sellestgi kogukesest on ligi pool alles Saksa keelest Eesti keelde tagasi tõlgitud (nimelt 26 lehekülge). Otse kahju on, et Fählmann just need tükid, mis tema tööd aina tähtsaks teewad, Saksa keeles on kirjutanud, need on nimelt tükid, mis Eesti mythologiasse (muinasusku) puuduwad. Just need annawad Fählmann’i wäiksele kirjatööle Eesti kirjanduse ajaloos mõju ja rõhu, mis nii suurtel ja paksudel teiste kirjameeste raamatutel ialgi ei ole ega wist saagi saama. Fählmann elas ühel ajal, mil weel rahwa seast mälestused wanade muinasaja jumalate kohta mitte sootuks unustatud ega kustunud ei olnud. Tema wõis siis neist riismetest, mis rahwa suus jutustati ja mälestati, weel mõnda kadumise eest päästa. Fählmann oli õieti esimene, kes rahwa waimuwara tähtsuse täiel piiril äratundis ja agarusega wanu mälestusi hakkas korjama. Need wähesed kirjutused, mis tema järele jätnud, on siis otse kullatükid Eesti esi-ajast, kui ka neil see puudus on, et nad esiotsa Saksa keeles üleskirjutati. Meie ei wõi ka nimetamata jätta neid kahtlusi, mis Fählmanni korjatud muinasjuttude kohta liikuma pandi, et need jutud Wanemuisest, Ilmarisest, Lämmekünest, Koidust ja Hämarikust jne. mitte rahwa suust ei olla wõetud, waid nad olnud Fählmanni enese tehtud, nõnda siis mitte Eesti täis-waimuwara. Mina omalt poolt sääraseid kahtlusi ei usu. Fählmann’il ei olnud mingit põhjust otse oma pääst muinasjuttusid luua ja siis rahwa nime auuks wäljaanda. Kõik, mis ta siin juures wõis teha, oli ehk see, et ta need mythologialised jutud luulelisemal näol üles tähendas, kui rahwa suus neid jutustati. Fählmann oli oma jagu luuletaja, nagu Kreutzwaldgi. Aga temale jääb see auu, et ta Eesti jumalate-õpetusest seda on päästnud ja kadumise eest hoidnud, mis weel päästa ja hoida oli ja mis praeguse aja kirjameestel enam wõimalik ei ole saada. On Fählmann kahtlemise wääriline, siis on seda ka iga teine wana-wara korjaja, ja wiimaks ei jää kahtluse pärast enam ühtigi üle. Nüüd aga ei ole kahtlust sugugi tarwis, ja meil on üksnes tänulik olla selle mehe wasta, kes terawa aruga äratundis ja paberisse pani, mis ta wanast ajast kuulis. Päälegi on see säärane, mis oma wiisi wõimalikuks teeb Eesti mythologiast kõneleda. Fählmann’i, Kreutzwaldi ja teiste pärastpooliste wana-wara korjajate tööde najal on tõesti wõimalik Eesti rahwa muinasusust kuju teha, mis kui ka puudulik siisgi wäga õpetlik ja tähtjas on. Fählmann’i tükid jääwad selles kujus ikka kõige tähtsamaks. Tema’p see oli, kes Eesti muinastaewa jälle täis elu tegi ja rahwa mälestusesse tagasi tõi; tema’p see oli, kes selle läbi Eesti muinasteadusele põhja pani; tema’p see oli, kes selle läbi ka rahwa seas enesetundmist enam tõstis kui keegi teine. Meie leiame nüüd wanade jumalate nimesid juba Eesti seltsidelgi — tõendus, kui palju Fählmann’i töö rahwa sekka on mõjunud ja kui ajakohane ning rahwa loomu päraline ta oli. Töö kandis wilja, kui teda weel Eesti keeles kirjutatud ei olnudgi.

Enne Fählmanni ei teadnud keegi midagi Eesti muinasjumalatest. Üksnes seda teadsiwad mõned osawõtjad, et jumalaid eestlastel ikka wanal hallil ajal olla olnud. Wanad eestlased olnud pimedad paganad ja teeninud ebajumalaid. Et iga rahwas kord waremini wõi hiljemini paganad olnud, sellest ei räägitudgi ega loetud seda eestlastele paganuse wabanduseks. Ka seda teati, et eestlased metsasalkades eneste jumalatele ohwerdanud, ja nende metsa-salkade nimi olnud „hiied“. Räägiti koguni, et wanad eestlased hiites inimesi oma jumalatele ohwriks wiinud.

Fählmann üksi pani Eesti rahwa mythologiale oma õpetuse läbi kindla põhja. Tema läbi saiwad nimelt järgmised wanad Eesti muinasaja jumalad ja jumalikud olemused kindla kuju:

1) Wana isa, wana Taat ehk Uku, Eesti rahwa wana usu järele taewa ja maa looja ja walitseja ning kõigi jumalate ja inimeste pää, ülem ja wanem;

2) Wanemuine, Eesti rahwa muinasusu järele laulu ja mängu jumal, kõrgemeelne auuwääriline rauk, halli juukse- ja habemega, kannel käes ja seitsmekordne riie seljas;

3) Ilmarine, Wanemuise wend, töö ning ameti poolest sepp, kõige osawuse ja töötubliduse jumal, aga ei mitte üksi raudsepa- waid ka iga teise töö kaitsja ning edendaja;

4) Lämmeküne, jumalik noor mees, rõõmu ja lõbu jumal, täis nalja-tuju ja üleantustele walmis, inimeste elu wäärtuse ja hõlpsuse ärataja ja edendaja;

5) Wibuane, kõige küttimise ja laskmise jumal ja kaitsja, ise ka wõimsam wägewam wibukütt;

6) Koit ja Hämarik, üks jumalik noor mees ja teine jumalik neitsi, kelle amet oli päikest ümber taewa käia lasta, Koidul päewa ja Hämarikul öö ajal päikese eest hoolt kanda;

7) Endel ja Juta, kaks armastajat, jumalikust sugust, sest Endel oli Ilmarise ilus poeg ja Juta Wanemuise nägus kasutütar, keda Wanemuine Wana-isa lubaga oli enese lapseks wastu wõtnud.

See on terwe rida mythologilisi kujusid, millega Fählmann on Eesti wana usku meile tutwaks teinud. Siia juurde tuleb weel terwe hulk pärastesi jumalate kujusid, mis teiste läbi meile teada on.

Fählmann oli põhjalik oma uurimistes ja on selle pärast ka siin põhja pannud, mis jäädaw on. Ka keele-uurijana oli ta osaw, nagu seda ka Ahlquist ütleb, aga selles asjas oli ja on temal kõigest ajaloolik tähtsus, sest pärastene aeg on keele-uurimises palju kaugemale ja sügawamale jõudnud. Fählmann’i tööl oli selles asjas materjali kokkukandja tähtsus.

Meie otsus on: Fählmann oli Eesti kirjanduses, ehk ta küll wähe on kirjutanud, wäga tähtjas ja tähelepandaw mees, kelle mälestus nii kaua kestab, kui Eesti kirjandusest üleüldse räägitakse.

Ahlquist kirjutab edasi:

„Fählmanni oma tehtud salmisid ja kirjutusi Eesti keelel on leida Õpetatud Eesti seltsi ennenimetatud tähtraamatus. Luuletades näib Fählmann wanaaegseid Greeka keele salmi-moodisid armastanud olewat, ja salmi-mõõdu aluseks peab tema tõusu (trochäust). Järgmised riismed paneme siia näituseks Fählmanni luulewõidusest — meelde tuletades, et wiimne salmik leiti tema paberite seast ja trükiti pärast tema surma kirjas „Verhandlungen der Gel. Estn. Ges.“ II, 4. wihus. Kirjawiis oli esimeses tükis uuema-tabasem kui teistes.


1. Piibu-jutt.

Jaan: „Tere mu wennike Mihkel! Kuda su käbalad käiwad? — Kas on rukis ju küps? Mis siis su naisuke teeb? — Kas on ilm su meelest? Eks hommiku tuul oleks parem? — Merest kisub ta wett, hommikust kuiwa weel saaks. — Aga, wennike Mihkel, alati sa nosukest imed. — Kõhtu ei täida suits, kukru ta tühendab küll.“

Mihkel: „Ära sa wennike naera, lase mu piibuke rahul! — Kõigile oma auu, piibuke! sinule ka. — Kõik maailm on mu ümber, kui piibuke aurab. — Inimeste õnn wiirab ja mängib mu ees. Alasti näitab maa-ilma ilu piibuke mulle. Kutsub tagasi weel kadunud rõõmu ja ead: Näitab lootust ka mulle, tõusta kõrgele sinna — Sinna kus looja ees patune halastust saab.“

Jaan: „Palju, wennike Mihkel, oled sa tõotan’d ja pakkun’d. Wastaku piibuke nüüd, mis sa mull’ lubasid kõik. — Mis siis inimeste õnnest piibuke ütleb?“

Mihkel: „Ta on piibu suits. Näe kui ta rõngasse a’ad! Nüüd ta keerleb ja õitseb, lahkub ja koguneb jälle — Aga natuke tuult — otsas on suits nii kui õnn.“

Jaan: „Mis sa, wennike, küll maa-ilma sõpradest mõtled?“

Mihkel: „Nad on piibu suits. Kui on mu piibuke täis. — Küll tast suits siis tõuseb ja keerleb ja mängib mu ümber. — Kui on tubakal ots, otsas on sõbrad kui suits. — Õigete sõprade kuju oled sa, piibuke, ise — Õitsegu minul õnn, kurwastus waewaku mind. — Ei must piibuke lahku, õnne ta õpetab kandma. Kurwastuses ta kinnitust annab ja nõuu. — Nõnda mu tuwike oli, keda ma hoidsin ja kaitsin: Päewal mu mõte ta, unes ta paistis mu ees. — Põlwekene küll sul rõõmu oli ja waewa. Leidnud olin ma kõik, aga mul puudus ka kõik. Otsisin tasakesti, peidetud põõsaste warjus — Kus mu tuwike käis üksi ja mõtete sees. Kuni mu nime ma kuulin ta lillede-huuletest kostma. Kohe siis lennates langesin kaela ma tall’ — Ja nüüd oli mu käes, mis leidsin ja otsisin ammu. Lilled õitsesid mul, taewas elasin nüüd. Küll on mõnigi talw ju puhunud üle ta haua: Ikka mu tuwike weel armas ja kallis mul on — Ikka mu süda weel naerab, kui tuletab piibule meelde — Mõnda kadunud ead — kadunud? Igawad ead!“

Jaan: „Kuda su piibuke sulle näitab taewagi tõusta? Teine korda küll läks — seda mul tähenda weel!“

Mihkel: „Juba piibuke kustub. Näe kus wiimne suits siis weel — Üle katuse sääl tõusis ja kadudes läks. Kõrgele tõuseb ta sinna, kus sirawad tähtede astmed — Jumalaga! Wii mõnele terwised mult! Sinna sa hingeke, tõttad, päästetud ilma waewast — Et mu ihuke siin tuhka ja põrmu küll jääb.“

Jaan: „Selle riistapuu nõuan, ehk müüksin wiimise iwa: Andeks! piibuke, mis teadmata laitsin ma sind.“


2. Kerge ja raske.

Küsisin: mis on raske, ja mis on kerge küll teha?
Kostis: kerge küll on laita ja sundida teist.
Laps ju sundida mõistab, ja lapsuke laita ju oskab,
Seda küll iga päew näeme ja imestame.
Aga mis ise sa laitsid, katsu parata ise! —
Raske on see töö: tahad sa katsuda, tee.


3. Üks kui mõnigi teine.

Ükskord oli üks mees. Ta sündis, kosis ja suri.
Enam ma temast ei tea. Aga see oli üks mees!


4. Waimulik ode.

Suur on, Jumal, su ramm, suurem su helde meel!
Pikse marude hirm karistab patuseid,
Aga Jumala heldust
Kiidab taewas ja mets ja nurm.
Rõõm on põlanud mind. Üksi ma nutaksin,
Kui ei mälestus weel, lootus ei tõstaks mind. —
Taewas naeratab lootust,

Aga mälestust mets ja nurm.
Tere, mõnigi paik, armas ja kallis mul,
Kus ma mõnigi kord õnnega wiibisin,
Kuulsin ööpiku laulu,
Kala mängimist waatasin!
Tule tagasi weel — tagasi tule weel,
Õnnis õnnelik aeg, kõige su rõõmuga!
Silma pilkude ette
Elu-aja ma annaksin!
Lootus, Jumala täht, sinna sa kutsud mind,
Kuhu mõni ju läks rõõmuga hõisates:
„Tere! näen ma sind jälle,
Tere, õnnistud isa-maa!“