Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Eberhard Gutsleff ja tema wälja antud grammatik

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti kirjanduse ajalugu
Karl August Hermann

Eberhard Gutsleff ja tema wälja antud grammatik.

Aastal 1732 ilmus jälle kord Eesti keele õpetus, mis pool Saksa ja pool Ladina keeli päälkirja kandis ja nimelt: „Kurzgefaßte Anweisung zur Ehstnischen Sprache, in welcher mitgetheilet werden I. Eine Grammatica, II. Ein Vocabularium, III. Proverbia, IV. Aenigmata, V. Colloqvia. Denen, welche das Evangelium Christi der Ehstnischen Nation deutlich und verständlich zu predigen von GOtt beruffen werden… Zur Anleitung mit Fleiß zusammengetragen… Auf gutbefinden des Herrn Avtoris mit einer Vorrede herausgegeben von Eberhard Gutsleff, Diacono bey der Ehstnischen Stadt-Gemeine in Reval“ („Lühedalt kokku pandud juhatus Eesti keelele, selles on teatatud I. grammatik II. sõnaraamat, III. wanad-sõnad, IV. mõistatused, V. kõnelemised… Nendele, kes Kristuse ewangeliumit Eesti rahwale selgesti ja mõistetawalt jutlustada Jumalast kutsutakse… juhatuseks usinasti kokku kantud… kirjutaja hääksarwamisel eeskõnega wälja andnud Eberhard Gutsleff, Eesti linna-koguduse abiõpetaja Tallinnas.“) Raamat oli trükitud Saksamaal Halle linnas Stephan Orbani trükikojas.

Selle grammatika wäljaandja, nagu päälkirjast näha, oli Eberhard Gutsleff, kelle elust meil wäga wähe wõimalik on teatusi saada. Meie ei tea muud, kui et ta Jenas ja Halles on ülikoolis käinud ja siis diakonus, abiõpetaja ehk pärastlõune-jutlustaja Tallinnas oli, nagu ta ise kirjutab. Tema enese üteluse järel on selle grammatika kirjutaja ehk „autor“ keegi teine ja nimelt Eesti piibli tuttaw trükkiandja Anton Thor Helle. Wiimne olnud palju materjali kogunud ja grammatika kirjutanud, aga selle trükiwalmis-tegemise ja seadmise Gutsleffi hooleks andnud. Miks ja kudas see sündinud, seda jutustab meile grammatika enese eeskõne. Säält loeme, et juba puudus Eesti keele õpetuse poolest käes olnud, sest endised grammatikad olnud otsas. „Seda puudust on nüüd kõrgeauuwääriline herra pastor ja keiserliku konsistoriumi assessor Eestimaal, Anton Thor Helle, Eesti Jüri kiriku koguduse õpetaja ja truu hingekarjane, parandanud, sest tema on oma ande läbi, keelt õige põhjani uurida, alatisel ümberkäimisel Eesti talupoegadega, hää tagawara keeleõpulisi tähelepanemisi kogunud ja üksnes talupoega ennast enesele õpemeistriks walinud. Selles püüdmises on ta nii agar olnud, et, kui ühegi sõna poolest wähegi kahe wahel oli, ta enne ei puhanud, kuni ta edespidisel järeleküsimisel ja katsumisel talupoegade suust täielisele kindlusele jõudis. Nõnda on ta siis kogutud wara siin korda seadnud, millest auus lugeja, kellel Eesti keel tähtjas on, seda rohkem kasu wõib loota, kui kirjutaja herra juba enam kui 20 aasta eest seks hakatuse on teinud ja pärast selles on edasi läinud, kuni see grammatik tema waewa hääks wiljaks on saanud. Siisgi ei taha kirjutaja raamatut muuks kui algamiseks pidada, mis edespidi weel wõimalik on edendada ja rohkesti suurendada.“ Nõnda ütleb eeskõne. Sellesama eeskõne lõpul on järgmist lugeda: „Herra pastor Anton Thor Helle on minewatel aastatel oma ameti talituste kõrwal nii hästi Eesti käsiraamatu kui Eesti Uue testamendi tõlke kallal nii kiiresti tööl olnud, on ka nende raamatute wäljaandmisel palju abi andnud, aga nüüd on ta uuesti auustusewäärilise konsistoriumi poolest nimetatud — ühe abilisega Eesti Wana testamendi tõlke tähtsat tööd ette wõtta. Et aga see temale selle raamatu wäljaandmisel suurt wiiwitust oleks teinud, siis meeldigu sulle, armas lugeja, et mina ilma edespidise wiiwituseta selle töö olen enese pääle wõtnud seda raamatut trükki anda üleüldseks tuluks, et selle läbi seda kasulist nõuu, nimelt selle keele paremat harimist, seda rutemini edendada.“

Sellest seletusest raamatu eeskõnes näeme selgesti küllalt, kes raamatu kirjutaja ja wäljaandja on olnud. Et Anton Thor Helle oma 20 aasta jooksul kogutud materjali kellelegi ei wõinud anda, kes Eesti keelest midagi ei mõistnud, on muidugi teada: Eberhard Gutsleff ise oli Eesti keele tubli mõistja ja oskaja; ta parandas ja silis, hööweldas ja poleeris, kuni grammatik tema meelest kaunis ja täieline küllalt sai, siis andis ta selle trükki.

Aga siin ei wõi meie nimetamata jätta, et, ehk küll Anton Thor Helle ja Eberhard Gutsleffi grammatik materjali ja sisu poolest suurem ja rikkam oli, siisgi ta tuuma ja terawuse poolest Hornungi omast natuke tagasi jäi. Ka on sisust näha, et see grammatik täiesti Forselius-Hornungi põhjal seisab, mida tema toimetajad küll on tundnud ja ka tarwitanud. Nii ei ole siis küll Anton Thor Helle kõike materjali üksi korjanud. Bengt Forselius ja Johann Hornung on tema eestöölised olnud. Selle pärast ei taha me milgi kombel Thor Helle ja Eberhard Gutsleffi töö wäärtust wähendada, waid arwame teda koguni tähtjaks ja kasulikuks.

Nagu tol ajal kombeks oli, on ka Eberhard Gutsleff oma grammatikale mitu (kolm) eeskõnet pannud, kõik muidugi Saksa keeli. Esimeses eeskõnes räägib ta oma ametiwendadega, see on kirikuõpetajatega, ja näitab, kuda kirikuõpetaja-ameti kandidaatidel seni ränk olnud Eesti keelt õppida. Nendele ja ka ametiwendadele, kellele tarwis, tahta grammatik abiks olla Eesti keelt õppida. Ta näitab, kuda ka sellegi keele õppimine Jumala sõna kuulutada osa nelipühi andest olla, milles keelte mõistmine waimu wäljawalamisel wõimalikuks olla saanud. Grammatik olla rahwa keele järele tehtud; sõnastik olla rahwa suust wõetud: rohtude ja kohtade nimed olla õiged ja wõida neid igaüks ise täiendada. Seda wiisi soowib ta siis raamatule Jumala õnnistust Eesti rahwa seas ewangeliumit kuulutada.

Teine eeskõne on lugejatele määratud, ja temast oleme juba ülemal osa ette pannud. Ees otsas näitab ka Gutsleff, kuda sellest wäga kahju olla, et Babeli torni ehitusel keeled on segatud, kuna enne üks ainus ja nimelt küll Hebrea keel, ilmas olnud, mis muidugi uuemate uurimiste järele mitte nii ei ole. Gutsleff on ka koguni märganud, et Eesti keeles mõned sõnad Hebrea sõnade sarnased on, nõnda nimelt Eesti keeli „ema, isa, see, tall, naesed, paluma, kapp“ jne. Hebrea keeli on needsamad sõnad: „eem, iisch, seh, taleh, nasihm, kab.“ Kas neil sõnadel sisemist sidet on, seda tuleb keeleteadusel seletada. Koguni wõimata ei ole see sisemine side mitte, sest uuemate uurimiste järele on maailma kõige wanem keel Sumeri keel; see keel on Eesti keelega wanasti sugulane, ja temast on palju sõnu Assyria, Arabia, Phönizia ja Hebrea keelde läinud. Miks ei wõi siis need sõnad niisamati sinna juhtunud, aga muidu ühest juurest olla? — Selle järele näitab Göseken, kuda Eesti keelt eestlaste maal waja olla õppida ja seletab selle põhjused ära. Siis waatab ta lühedalt Stahli, Gösekeni ja Hornungi pääle tagasi, kuid arwab, et praegune grammatik nende omadest kõigist palju täielikum on. Selle juures tuletab ta ka Bengt Johannes Forseliust meelde, kuid ka tema sõnadest ei tule selgesti wälja, kes õieti Forselius on, kas Johannes Forseliuse Põltsamaa õpetaja wend wõi poeg. Kui ta weel Stahli ja enese grammatika kirjawiisi wahel wahet on teinud, ka teatanud, et umbes 40—50,000 eksemplari juba Eesti keeles uuel kirjawiisil raamatuid wälja on antud, ja kui ta siis weel sõnastikust ja wanadest-sõnadest ja mõistatustest rääkinud, siis lõpetab ta kõnet.

Grammatika kolmas eeskõne ei ole Gutsleffi sulest, waid selle on Gutsleffi endine õpetaja professor Dr. J. Rambach, pärastene superdent ja esimene usuteaduse prof. Giessenis, kirjutanud. See herra wõtab Lutheri usu wäljalaotamisest meie kodumaal elawalt osa ja on selle üle rõõmus, tuletab ka meelde, et paljud eestlaste maa kirikuõpetajad, ühes Gutsleff ise, tema õpilased on, ja soowib lõpuks jõudu ja rammu kõigile kirikuõpetajatele kui Issanda sulastele ning loodab õigusega, et Gutsleffi grammatik Eesti keele oskamist edendab ja kergeks teeb.

Gutsleffi grammatik ei ole aga kirjanduse ajaloole nii tähtjas, sest keel temas on ju kõige suuremat osa Hornungi oma. Kuid, mis seda grammatikat iseäranis tähtsaks ja tuumakaks teeb, on jällegi Eesti wanad-sõnad ja mõistatused, millest selles raamatus, 72 aastat pärast Gösekeni, teist korda õige suur hulk on ilmutatud: Wanu-sõnu on nimelt siin ühte kokku 525 ja mõistatusi 135 awaldatud. See on õige suur kogu, mis näitab, et sest osast muinastarkusest osa on wõetud. Küll ei ole Thor Helle kõiki neid korjanud, sest grammatika teises eeskõnes, kus neist mõni sõna räägitakse, on otse üteldud: „Sõnastik nagu ka wanad-sõnad ja mõistatused on ühe kristliku sõbra wäsimata wirkuse läbi korjatud (colligiret) ja … kirjutaja poolest läbi waadatud (revidiret).“ Kes see „kristlik sõber“ on olnud, ei ole teada; ta nimi saab küll kadunuks jääma. Meil on asja arwata, et ta eestlane on olnud, sest sakslase nime oleks raamatu kirjutaja wissisti nimetanud. Selle märkuse läbi eeskõnes wäheneb Thor Helle ja Gutsleffi töö grammatika juures tublisti, sest Hornungi põhjal seisab grammatik, on osalt ka selle materjalist wõetud, ja sõnastiku ja mõistatused on „kristlik sõber“ korjanud, ning need kolm on pää-tööd raamatus ja suurem osa sellest, nõnda siis ei ole Thor Hellel ja Gutsleffil muud olnud kui seada, läbi waadata ja trüki-walmis panna, kus juures wist Saksa-Eesti keeli sõnastik ja kõnelemised raamatu wiimses otsas ka nende tööks arwata tulewad. Ammugi suurema töö on „kristlik sõber“ teinud. Anton Thor Hellele auuks on aga see lugu, et ta selleks tööks äratust on andnud ja ise küll ka ühes korjanud. Oma raamatuga on kirjutaja ja wäljaandja, kõige rohkem aga weel „kristlik sõber“, enestele hiilgawa mälestuse ja Eesti kirjandusele ilusa osa jätnud. Meie arwame iseäranis wanu-sõnu ja mõistatusi, kuid ka kõnelemist rahwa elu kohta nii tähtjaks, et me nad siin uuesti ära trükime, otse sessamas reajärjes, milles nad Gutsleffi raamatusgi on, kuid nüüdses kirjawiisis.

Wanad-sõnad on järgmised:

1. Aeg annab hääd nõuu. 2. Aega mööda asjad käiwad. 3. Ahi ahne, pott nõid. 4. Annab Jumal wõõraid, siis ta annab ka wõõraste wara. 5. Anna pill hullu kätte, hull ajab pilli lõhki. 6. Ära waata koera karwast, waid hambast. 7. Ära kiida iseennast, lase teised kiita. 8. Ära kiitle ega hoople enne, kui sa üle oja saanud. 9. Ära naera, küll sa sööd ise oma sülitatud kapstad. 10. Ära peksa härga, härg läheb pekstes hullemaks. 11. Ära suuremat nõida otsi kui wõõras majas. 12. Harwasti waene laps punaseks saab, siisgi ei sallita mitte. 13. Ahne inimene wõtab teise töö teo, leiwa jätku ja kõik, mis ta näeb, ära. 14. Auu maksab raha. 15. Auu olgu sulle, häbi olgu mulle. 16. Auus laps nutab ahju pääl, wärdjas wärawa taga.

17. Ega mul ’pole kahed käed. 18. Ei aita enam usk. 19. Ei hää tule ühelt poolt, kui ep teine tee hääd wasta. 20. Ei hullu künta ega külwata, küll see sünnib muidu. 21. Ei jalg tõuse üles. 22. Ei ilu panda pajasse, kaunista ei panda katlasse. 23. Ei ilu pääle üksgi leent keeda. 24. Ei kahe pere koer saa elades süüa. 25. Ei kahte asja wõi ühtlasi teha. 26. Ei kaaren pista kaarna silma. 27. Ei kõik kanad saa õrrele. 28. Ei kõik mahu marjamaale, muist jääb ikka karjamaale. 29. Ei kurg madalat metsa waata. 30. Ei küsija suu pääle lööda mitte, aga wõtja käe pääle löödakse. 31. Ei ma enam tagasi saa. 32. Ei maial ole osa ega näljasel leent. 33. Ei märjale maale ole wett tarwis. 34. Ei ma su ähwardamisest ei sure. 35. Ei meie wõi enama hingega puhuda kui muu rahwas. 36. Ei minagi ole kotis kaswanud. 37. Ei ole koera maokestgi õues. 38. Ei ole isast ega emast. 39. Ei ole teele ega tööle, muidu kahe wahel kõnnib. 40. Ei ole tuult, hingega ei wõi puhuda. 41. Ei ole wäe kaupa, kui ep ole meele kaupa. 42. Ei oma silm peta ära. 43. Ei pea ennast laiemale laotama, kui inimene on. 44. Ei pill peret toida, pill kiidab kõrtsi maid. 45. Ei ole üksgi amet nii sant, et ei meest toida. 46. Ei ole weel päew õhtuks. 47. Ei põrgu-haud saa elades täis. 48. Ei puu lange ühe laastuga. 49. Ei puust pulme tehta, ei auu aia teiwast. 50. Ei saa nii palju aega, et kõrwa-tagust sügaks. 51. Ei sa ole weel märki osanud. 52. Ei sääl saa wett ega weermet, ei silma ega suhu panna. 53. Ei see koer hammusta, kes igal ajal haugub. 54. Ei see koer jänest too, keda wägisi metsa wiidakse. 55. Ei selg kaeru kaswata. 56. Ei surm wõta pakutud last. 57. Ei talw ühega tule ega kahega lähe. 58. Ei ta püsi puus ega maas. 59. Ei töö enne lõpe, kui kaks kätt rinna pääle saab. 60. Ei üksgi hakka mu kuue hõlma. 61. Ei üksgi saa tööta süüa. 62. Ei üksgi sünni targaks. 63. Ei üks pääsuke tee suwe. 64. Ei ülekohus seisa kotis. 65. Ei wagadus ole meil päris. 66. Ei wana karu õpi tantsima. 67. Ei waras lähe ühe nairi pärast aeda. 68. Ei wiletsus hüüa tulles, aga ta hüüab minnes. 69. Ei wõi hobuse pääle koormat panna enne, kui wanker taga on. 70. Ei wõi kahte surma surra. 71. Ei wõi laiemale laotada, kui käed annawad (waata: Ei pea ennast jne.) 72. Ei wõi lind kõrgemale lennata, kui tiiwad kannawad. 73. Ei wõi linna minna rahata ega sauna wihata. 74. Ei wõi roojast wett enne ära wisata, kui puhast jälle kätte saab. 75. Eksib hobune nelja jala pääl, seda enam eksib inimene ühe keele pääl. 76. Elu hukas, lugu lakas, nüüd on kõik pilla palla. 77. Ema pistab küll nisa lapse suhu, ei pane meelt päha. 78. Endine lõpeb pea, kui ep ole pääle saada. 79. Enam kassi silitatakse, kõrgemale kass saba tõstab. 80. Enam koeri koos, seda wedelam lake. 81. Enam lauku sõjas, kui üks lauk. 82. Enam päiwi kui makaraid. 83. Enam pori puudutakse, seda laiemale laotab. 84. Ennemini wõib olla walge leib ja must hein, kui walge hein ja must leib.

85. Habe mehe auu, kübar mehe kõrgus. 86. Häda ajab härja kaewu. 87. Haganik leiwa jätku, humalik õlle jätku. 88. Hakka esmalt oma nina otsa. 89. Harakas pajus. 90. Hää kerjata, kui kott on käes. 91. Hää kiidab kaunikest. 92. Hää kõhutäis on orja kõige parem palk. 93. Hää laps oksendab, paha laps pasandab. 94. Hää mees tõotab, narr peab! 95. Hää naene paneb kümme penikoormat tooli alla (järi taha), aga paha naene wõtab. 96. Hää õlu näitab oma auu üles. 97. Hää on hiirtel elada, kui kassi ei ole kodus. 98. Hää pikk wikat lööb laia kaare. 99. Hää sõna sööb wõõra wäe. 100. Hobusel tuleb, härjal läheb. 101. Hukas on hääd humalad, kahju neist linnastest. 102. Hullu karjase kanikas söödakse ikka enne ära. 103. Hunt heidab küll karwa, aga mitte wiisi.

104. Igal linnul ise-laul. 105. Jää käriseb nii kaua, kui ta wiimaks murdub. 106. Igal mehel ise-wiis. 107. Iga mees katsugu oma parast. 108. Iga mees kiidab oma, waene kotti. 109. Iga mees omaga, sant waene kotiga. 110. Iga oma king waotab oma jalga. 111. Igawam on lehm lüpstes kui tappes. 112. Inimene läheb wanemaks, tõbi läheb nooremaks. 113. Inimene on loodud tööd tegema ja lind lendama. 114. Jooda meest, küll mees näitab oma taba. 115. Juba see kana läks, kes see suure muna munes. 116. Isa küll saab naese, aga lapsed ei saa ema. 117. Isa olgu sikk ehk sokk, ema olgu kits, kui ise mees olen. 118. Ise on tarkus, ise kawalus. 119. Julge pää toidab, arg ära sureb. 120. Jumalal aega, peremehel leiba. 121. Jumal ei jäta ühtegi asja unustusesse. 122. Jumal ei wõta pakutud leiba (waata: Ei surm wõta jne.). 123. Jumal jagab iga-ühele oma osa. 124. Jumal ja kohus seisab üle kõikide. 125. Jumal kõrges, kuningas kaugel. 126. Jumal lasku tulukest kitsas paigas olla, ehk 127. Jumal pidagu tulekest peos ja kaitsku kamalus. 128. Jumal lasku sõjawäge ikka kuulda, ei elades näha.

129. Kahar pää, koera mõte. 130. Kahju ei käi kiwa mööda, ta käib inimesi mööda. 131. Kaks kõwa kiwi ei tee mitte hääd jahu. 132. Kena kui kelgu jalas, wiks kui wiisu nina. 133. Karust saab mängumees, hundist ei saa ial. 134. Käsi puusas, täi pungas. 135. Käsi peseb teist, siis saawad mõlemad puhtaks. 136. Kaua tehtud kaunikene, pea tehtud pilla palla. 137. Kõik hakatus raske. 138. Kõik kosilased rikkad, kõik wangid waesed. 139. Kõik maa ei kanna iga sugu wilja. 140. Kõik oma aega ajab. 141. Kõik on ikka söömapäewad, ei kõik ole saamapäewad. 142. Kõik on riista riidlejad, ei ole koolja koristajad. 143. Kelle hobune on ojas, selle jalg peab olema madalamas. 144. Kelle käsi liigub, selle suu matsutab, ehk: 145. Kelle jalg latsutab, selle suu matsutab. 146. Kel wägi, sel wõimus; kel kukkur, sel kohus. 147. Kellel ei ole tööd, see otsib tööd; küll ep tegijal tööd on, magajal und. 148. Kes aina wälja annab, see ise ilma jääb. 149. Kes kingitud hobuse suhu waatab! 150. Kes harwa läheb, see armsaks peetakse. 151. Ke ei taha kuulda, see peab kannatama. 152. Kes enne weskile jõuab, see enne jahwatad (see enne järge saab). 153. Kes ep saa süües kõhtu täis, ei see saa lakkudes. 154. Kes ep tee silmi lahti, peab kukru lahti tegema. 155. Kes hääd otsib, see paremat leiab. 156. Kes huntide hulgas on, peab nendega huluma. 157. Kes kehwa pulma kutsub! 158. Kes kibedat kannatab, see magusat maitseb. 159. Kes koera ei sööda, see söödab warast. 160. Kes koera saba kergitab, kui ta ise ei kergita! 161. Kes korra on hammast werestanud, see katsub ikka. 162. Kes korra põlenud, kardab tuld. 163. Kes kurja kuuleb, see kulda kannab. 164. Kes läheb ära raagude seest, läheb jälle risu-huniku pääle. 165. Kes ligi linna elab, see soola nälga sureb. 166. Kes mõistab tänada, sellele antakse ikka enam tänamise eest. 167. Kes mu leiwapalukese poiss on olnud, see on mu kaela isand. 168. Kes on hää, see kiitust saab. 169. Kes palju küsib, saab targemaks. 170. Kes palju lobiseb, see palju waletab. 171. Kes palju püüab, see wähema saab. 172. Kes palju räägib, see palju wastutab. 173. Kes põlgab Jumala wilja ära! 174. Kes koore päält ära sööb, see söögu ka piim alt. 175. Kes teisele auku kaewab, langeb ise sisse. 176. Kes tööd teeb, see mustaks saab. 177. Kes waeseks jäänud, see seisab ka waeseks. 178. Kes waest last lööb, selle käed lähewad lämpi (kämpi), jalad jämpi. 179. Kes waletab, see warastab ka. 180. Kes wanast enam teldriks saab! 181. Kes wanast koerast enam linnu-koera õpetab! 182. Kes wanemate sõna ei taha kuulda, peab wasika nahka kuulma. 183. Kes warga ette wõib seista! 184. Kes weeringit ei hoia, see ei saa elades taalrit kokku. 185. Kewadene wihm kosutab, sügisene wihm kahutab. 186. Kiida koerale liha süüa. 187. Kiideldes koera liha söödakse. 188. Kirbu suurus, härja raskus (säde). 189. Kiwi kännu eest wõib ennast hoida, aga mitte kurja inimese eest. 190. Koer ajab saba, saba ajab saba otsa, saba ots willa, will ei wiitsi. 191. Koer on sõber seni, kui pääd silitad. 192. Kohus nõnda kui mõistetakse, õigus nõnda kui tehtakse; poiss, aja härjad mõisa! 193. Kõht on isand, küll see sunnib taga. 194. Kook tahab koort, sepik tahab selget, kakk tahab kaunist, puder tahab puhast. 195. Konn saab mättale, ei mõista konn mättal olla. 196. Kõrges on wõõral laual leib, weel kõrgemale tõstetakse. 197. Kuda maa, nõnda wiis; kuda lind, nõnda laul. 198. Kuda siga, nõnda küna. 199. Kui enne küünla-päewa härg saab räästa all juua, siis ei saa kukk pärast Maarja päewa. 200. Kui hurdast saab karja-koer, siis temast ka inimene saab. 201. Kui Jumal ei aita, ei aita meie tegemine. 202. Kui kanad lähewad õrrele, siis laisad lähewad tööle. 203. Kui karuse-päew kuiw on, siis annab Jumal hää sügise. 204. Kui kõik on otsas, siis on suul rahu. 205. Kui kõht on täis, siis on hää tööd teha. 206. Kui laps saab, mis ta nutab, ei ta siis enam nuta. 207. Kui põrsast pakutakse, siis pea kott lahti, 208. Kui raha loetakse, siis mine wälja, kui tööd tehtakse, siis tule ligi. 209. Kui sa hästi teed, paremini sa eest leiad. 210. Kui soe on, siis peab põgenema; et aita muud, siis peab jalgu laskma. 211. Kui tamm, nii wõsud. 212. Kui töö lõpeb, siis lõpeb leib. 213. Kui töö, nii palk. 214. Kui töö on tehtud, siis on hää puhata. 215. Kui tõsi, siis tõusku; kui wale, siis wajugu. 216. Kui üks nõuu ei aita, siis katsu teist nõuu. 217. Kui wakk, nii kaas. 218. Kui wanem eel, nõnda laps järel. 219. Kui wõõras nahk ees, küll siis lõikab kahe kausta täie; kui oma, siis ei lõika rihmakest. 220. Küll elukord saab näitama. 221. Küll hüda nõuu annab. 222. Küll härg jänest tabab, kui ei enne, siis katlas. 223. Küll hää lugu laseb ennast kakskord laulda. 224. Küll hunt wõtab loetust! 225. Küll ial wõõra lojusest saab lojust, aga wõõra leiwast ei saa leiba. 226. Küll Jumal näeb ilma näitamata, kuuleb ilma kuulutamata. 227. Küll keeletu peab wedama, mis meeletu pääle paneb. 228. Küll koer haawa parandab. 229. Küll ep aeg annab katsuda. 230. Küll ep mägi märga kuiwatab. 231. Küll ep see paraneb enne ära, kui sa naese wõtad. 232. Küll ep suuga jõuab küll palju teha. 233. Küla küljest enne saab, kui nälja otsast. 234. Küla-leib on magus. 235. Küll leib saab sööja, sai saab sõkkuja. 236. Küll pikk aeg waagub. 237. Küll sa oled nina otsa hakanud, aga sa ’pole weel ea otsa hakanud. 238. Küll ta wõib katsuda, kas ta puu-noaga wõib kulda lõigata. 239. Küll wana ka lööbib ning hälbib. 240. Kurjad kõned rikuwad hääd kombed. 241. Kurja kõne alt ei saa inimene kuhugi. 242. Kurat kulutab kuus paari kingi wahel enne, kui üks paar rahwast kokku saab. 243. Kuri elu wähendab ja alandab terwet elu-õnne. 244. Kuri siga, mõnda wiga. 245. Kuri tuleb kutsumata. 246. Kuri wõtab kulbist, paha sõna pajast. 247. Kus ei ole hakatust, sääl ei ole lõpetust. 248. Kus ei ole hirmu, sääl ei ole armu. 249. Kus ei ole wastuwõtjat, sääl ei ole wiijat. 250. Kus haige on, sääl on käsi; kus arm on, sääl on silm. 251. Kus hunt talwel pesa teeb? 252. Kus kõige sügawam pori on, sinna lapsed sisse lähewad. 253. Kus kits kinni, sääl kits kisub ikka. 254. Kus koera koda, herise öömaja. 255. Kus lammas niidetakse, sääl karw kariseb. 256. Kus lehm, sääl on wasikas. 257. Kus on härga, sääl on sõrga. 258. Kus on odra iwa, sääl ei mahu rukki iwa. 259. Kus on see muldne lumi? 260. Kus on suitsu, sääl on sooja. 261. Kus on tegijad, sääl on nägijad. 262. Kus paadis on, sääl sees peab sõudma. 263. Kus põrn maost, kus pori rattast jääb! 264. a) Kus puud põlewad, sääl suitsu üles tõuseb. 264. b) Kus tühi kott püsti seisab, kui ei ole warandust sees! 265. Kust üks hää puu tahab sünnitada, see annab ennast painutada. 266. Kutsumata wõõrad, teadmata roog.

267. Läheb sutt (waata: Sutt läheb jne.). 268. Laena perse külasse, ja situ läbi küljeluude. 269. Laps, mis kaswab hirmuta, see sureb auuta. 270. Lehm lüpsab suust, kana muneb nokast. 271. Libe keel, herise meel. 272. Lihane keel lõikab luuse kaela. 273. Loe ehk laula tema wastu, see on üks kõik. 274. Liha uus lihutab, kala uus kaotab. 275. Luu-kondid walitsejale.

276. Magab seba, ei maga seba-alune. 277. Magaja osa pandakse ära, tõrkuja osa söödakse ära. 278. Maa külmetanud, kärss katki. 279. Maa põues ei ole ühtigi waewa. 280. Ma püüan laiska petta, ei lase laiska ennast petta. 281. Ma räägin kuhja, sa räägid kuhja aeda. 282. Mehe kont maksab raha. 283. Mehe rusikas on magusam kui mee lusikas. 284. Mida armsam laps, seda kibedam wits. 285. Mida kala keegi püüab, seda ta saab. 286. Mida suurem tuisk, seda parem tuua. 287. Miks sepp pihid peab? 288. Mina herra, sina herra, kes pergel kotti kandja. 289. Mis kõrge on, sest mine mööda, mis madal on, sest astu üle. 290. Mis mõisa wiidakse, see wiidakse nõnda kui tule sisse. 291. Mis noorus kokku paneb, seda wanadus leiab. 292. Mis rikas hoolib ühe silma pärast, teine on taskus! 293. Mis sajas saadakse, see pulmas peetakse. 294. Mis sa halbiga teed! 295. Mis see peab muudele hääd tegema, kui ei tee iseenesele! 296. Mis see teab, kes ei ole ühtigi katsunud? 297. Mis süda täis on, sest suu kobrutab. 298. Mis taud wõtab tühjast toast! 299. Mis wõtja wõtab, kui ep andja ei anna! 300. Möldri sead ning junkru hobused on ikka lihawad. 301. Mõnda on nähtud, wiimane on nägemata. 302. Mu tüdrukul on tüdruk, mu sulasel sulane. 303. Muldse naeru järele tuleb nutt. 304. Mul on sest kahju, temal kasu. 305. Mul on silmad häbi täis. 306. Mul on üks hää kosilane, kiriku kirwes, raud labidas, liiwa-annus. 307. Mu muhk, teine paise. 308. Muna on (mõni kord) targem kui kana.

309. Naesterahwal on pikad juuksed, lühikesed mõtted. 310. Naesterahwa töö ja wana hobuse sööt ei ole silmapaistew (ei saa elades otsa). 311. Näljane täi kibedamini hammustab. 312. Näljane koer on kibedam. 313. Narri oma naist, pruugi oma pruuti, õpeta oma lapsed süsi sööma. 314. Narri põldu ükskord, põld narrib sind üheksa kord. 315. Natuke waletama, natuke warastama, see on nii hää kui pool adramaad. 316. Nemad ei tea ööst ega päewast. 317. Nõnda kui hind, nõnda kaup. 318. Nõnda kui linnu hääl on, nõnda ta laulab. 319. Nõnda kui mina metsale, nii mets mulle. 320. Nõnda kui pütt on, nõnda kaas. 321. Nii sirge kui oks. 322. Nõtrus nõuab, kangus kaotab. 323. Noor koer äritab, wana salwab. 324. Nõuuga tööd tehtakse, ei suure wäega. 325. Nüüd elawad kõik wõimusega maa pääl. 326. Nüüd on kõik otsas, pane hambad warna. 327. Nutt tuleb naerust.

328. Öö ei ole kellegi sõber. 329. Oh sa waene mees, hiljaks sa jõudsid! 330. Õiguse wastu ei saa üksgi. 331. Olgu kiwi palawam kui palaw, kui tema pääle sülitatakse, siis jahtub. 332. Olgu päew nii pikk, kui ta on, ometi ta õhtuks saab. 333. Ole ise mees, pea ka teist meheks. 334. Oma eit eideke, wõõras eit eide raisk. 335. Õnnetu on wendade ori, wilets õe palgaline. 336. On Jumal mind pisukese õnnega loonud, siis ma pean pisukese õnnega elama. 337. Õnn wõtjal, wilja on wiijal, köis kaebajale kaela. 338. Õpeta hundi poega esiti murdma!

339. Pada naerab katelt. 340. Paha lind, paha laul. 341. Paiguti kui sääse säär, paiguti kui hobuse reis (lõng). 342. Paku pagari lastele saia! 343. Paksem weri kui wesi. 344. Paks seeme kaotab, harw seeme kaswatab. 345. Palu Jumalat ning tee tööd. 346. Palju kuuleb, pisut räägib. 347. Palju wagu lambaid (waata: Wagu lambaid jne.). 348. Pane kännu ümber ehted, siis on känd ilus. 349. Pane kännule kaunid ümber, siis ta on ilus. 350. Pane sikk kärneriks, siis saawad puud kooritud. 351. Papi kott ning koti sopp ei saa elades täis. 352. Parem karta kui kahetseda. 353. Parem kodu koorukesed, kui wõi wõõrsil. 354. Parem lahja laudas, kui lihaw metsas. 355. Parem on naerja silma waadata, kui nutja. 356. Parem on oma ema wits, kui wõõra ema wõileib. 357. Parem on oma haganane, kui wõõra selge leib. 358. Parem on oma kui wõõra käest paluda. 359. Parem on witsaraag weistel kewadel närida, kui heina sületäis sügisel. 360. Parem pool muna, kui tühi koor. 361. Parem sinna ikka tuld teha, kus enne tule ase ees on. 362. Parem söönud sööta kui kooljat kosutada. 363. Parem suu sisse rääkida, kui selja taha. 364. Parem ukse eest põgeneda, kui tagast nurgast. 365. Parem wõib will warba pääl olla, kui korts kingas. 366. Pisukesed lapsed, pisuke mure. 367. Pole kõik inimesed ühe weega pestud. 368. Pole surma wastu rohtu ega ohtu. 369. Puhas suu, puhas käsi käib maailma läbi. 370.  Puhu oleme rikkad, teise sandid. 371. Puretud koer on arg. 372. Puus on teise mehe haigus.

373. Rahu kosutab, waen kaotab. 374. Rebasel (hiirel) on enam kui üks auk. 375. Rikka tõbe ja waese õlut see kuulukse kaugele. 376. Roobi suits ja tukki wing on saksa surm. 377. Rumal kits on see, kes ei mõista puud koorida. 378. Rutt rattal, wana naene wankril. 379. Rutul ’pole leent, maial ’pole osa, küll laisk petab usinat.

380. Saab esimene uindus mööda, küll siis inimene walwab. 381. Sa kuuled nõnda kui siga paos. 382. Salaja tehtakse, sauna wiidakse. 383. Saan ma üle koera, siis ma saan üle saba ka. 384. Sant palub enese kotti. 385. Sa oled tige inimene, närid sõna kui koer konti. 386. Saada siga Saksa-maale, pese siga seebiga, siga tuleb koju, siga jääb siga. 387. Sajul sõidab saks, udul hulgub hunt. 388. Sau pikem minust ennast toidab. 389. Sääl olgu, siia kuulgu. 390. Sea seljas kuld-sadul. 391. See hoolib nii palju seepärast, kui wiska hane pääle wett. 392. Seitse siga, kaheksa karja-laskmist, kümme kündi. 393. Selle eest ei saa sõrme mitte tuhka pista. 394. Sel on õige jänese süda sees. 395. Sinna peab talw minema, kus kirwe põhi ajab. 396. Seni lühike wõtab marja maast, kui pikk kummardab. 397. See nüüd seisab, kes enne jookseb. 398. See on nii kerge, et puhuks maast taewasse. 399. See on waene lind, kes oma sulge ei kanna. 400. See on wiie mehe silma jätnud wee jälle. 401. See wihm annab meile leiba. 402. See wiis, mis noorelt õpib, see wanalt peab. 403. Siga läheb, mold (küna) jääb ikka. 404. Silmadega ta sööb enam, kui süda wastu wõtab. 405. Silm on kuningas pääs. 406. Sina oled selge piima sõrm. 407. Sina ei ole mitte seda wett wäärt, mis leiwa sees on. 408. Sitke kannab siidi, heldel ’pole helmigi kaelas. 409. Sõber koorib sõbra perse. 410. Sobtage isekeskes, jagage tasa! 411. Söögu seda, mis küps on; rääkigu seda, mis tõsi on. 412. Sõrmed jääwad jagajale. 413. Suwi ja talw taplewad ikka. 414. Sul on ikka tark nina. 415. Sul on kaks silma pääs, kui karikad. 416.  Sul on munad kübaras. 417. Sündinud asja ei wõi parata. 418. Suu on südame tulk. 419. Suur pere, suur kõht. 420. Süü rokal, süü wasikal. 421. Süü katlal, süü kaanel. 422. Suurt sugu, warga himu. 423. Suust läheb tõbi sisse. 424. Sutt läheb pakku, leiab karu eest.

425. Taba keelab maja. 426. Sa ei saa minust nii palju, kui hiir kõwasist. 427. Ta elab üksi kui tont. 428. Ta hoolib nii palju häbist, kui koer sitast. 429. Ta jookseb teed kahtepidi nõnda kui koer. 430. Täis mõõt, täis raha. 431. Täna kuld, homme muld. 432. Ta on nii pisuke kui põua pall (pallike). 433. Ta on nii suureline, kui sitane räästas. 434. Ta on nii walge, kui ahju rind. 435. Ta on üks heris omas nahas. 436. Ta rääkis lahke palega, aga süda mõtles kurjasti. 437. Ta sööb mu were waewa. 438. Ta teeb sinna tule, kus wesi on olnud. 439. Ta wihkab mind nõnda, kui ussi aia all. 440. Ta wiskab üle seitsme seina palgi. 441. Tegijale sünnib mõnda, magajale ei ühtigi. 442. Teie räägite palju joomast, aga ei üksgi räägi janust. 443. Teine jalg on hauas, teine haua pardal. 444. Teine räägib kuhjast, teine kuhja alusest. 445. Teises peos nutt, teises naer. 446. Tee ise, sunni muid; käi ise, karista muid. 447. Tee mis sa teed, kurja ehk hääd, küll sa eest leiad. 448. Tema ajab oma auu jooned, pung tunneb haiget. 449. Temal on enam wõlga, kui juuksekarwu pääs. 450. Temal on õlle hais ninas. 451. Temal on päewakoer selge. 452. Temal on seatõbi. 453. Temal on hää küüne-amet. 454. Temal on pikad küüned. 455. Tema liigutab küüsi; tema on üks küüne mees. 456. Temal on weri sõrmes. 457. Temal on wiis kawalust kõrwa taga. 458. Tema nägu on nõnda, kui oleks suust wälja langenud. 459. Tee õigust, siis sind kiidab Jumal ning inimene. 460. Teraw kirwes leiab nopesti kiwi eest. 461. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. 462. Tööd on tegijal, und on magajal (waata: Kellel ei ole jne.). 463. Tõsi kui wesi, wale kui wasika roog. 464. Tõotus hää mees ka. 465. Tühi teeb toru peres. 466. Tükk on siku sarw, teine juukse karw, (waata: Paiguti jne.). 467. Tuul kana poega kosutab, wihaleht lapse noore. 468. Tulel on lai käsi. 469. Tütar põlwe kõrgus, wakk waksa kõrgus.

470. Ühed waled ta toob, teised ta wiib. 471. Ühel on kitsas, kahel on paras. 472. Ühe töö lõpetus saadab teise alustust. 473. Üks ametimees saab igas paigas leiba. 474. Üks hüüab ühte, teine teist taga. 475. Üksgi ei ole nii hää, kui kiidetakse; ei ole üksgi nii õel, kui laidetakse. 476. Üksgi ei seisa söömata, üksgi ei seisa joomata. 477. Üks lind pillab pesa, kaks koguwad. 478. Üks on hää, teine parem siil. 479. Üks paha lammas situb kõik hulga ära. 480. Üks patt on wõtjal, üheksa tagaajajal! 481. Üks päew kaebab teist taga. 482. Üks päew nõuab teist taga. 483. Üks talleke määgib, kõik tahawad. 484. Uni ajab aega tasa. 485. Unustab hoidja, tabab püüdja. 486. Uus luud pühib hästi.

487. Waene sant on see, kes ilma kotita kerjab. 488. Wagade käsi käib nõnda, kui mere pääl wesi. 489. Waga siga koti naaber. 490. Wägisi wiidi, hää meelega toodi. 491. Wagu lambaid sünnib palju ühte lauta. 492. Walge naerab pimeda tööd. 493. Wale kõik, rannas kala küll. 494. Wale on jutu jätk. 495. Walel on lühikesed jalad. 496. Wääna witsa sellal (sel ajal), kui wits nõder on; äla (ära) mine siis wäänama, kui saab suureks kaswanud. 497. Wanadus wõidab, ei suuda enam tööd teha. 498. Wana arm ei kustu. 499. Wanal kuul raiutakse leht-puu, noorel kuul okas-puu. 500. Wanal on sitkem hing kui kassil. 501. Wanal on wara parem, kirstu-kaas on kindlam. 502. Wana mees wareste roog, musta linnu leiwa-käkk (kakk), akkide nina-alune. 503. Wana mees, warsa mõte. 504. Wana naene kähas kätki alune. 505. Wana naene kätki pakk ja lapse wang. 506. Wananeb härg wasikata. 507. Wana tee, wana sõber. 508. Waras jätab warna seina, ei tuli jäta ühtigi. 509. Waras wannub (kiidab) seni, kui wiimse pulga pääle saab. 510. Warase asja wasta ei saa üksgi. 511. Wask waese kuld, tina kehwa hõbe. 512. Waatab kas kuninga silma, saadik sinu silma. 513. Wäimees poodakse (waata: Wõõras ema jne.). 514. Weerewad kana munad pesas, saadik meie waesed patused. 515. Weerewal kiwil ei ole sammalt. 516. Wesi jääb weeks, wili jääb wäeks. 517. Wiha wõtab wilja maast, kadedus kalad merest. 518. Wilets witsal peksetakse, õnnis suul õpetakse. 519. Wirulane wilja puni, harjakas hagana puni. 520. Wiis ametit, kuues nälg. 521. Wõi Jumal mind siis jätab ilma sambaks! 522. Wõõras-ema poodakse. 523. Wõõras hobune, oma piits, seega wõib hästi sõita. 524. Wõõras on wõlu peres. 525. Wõta wähilt willu!

Mõistatused on järgmised:

1. Ait all, look pääl. 2. Arwa mis see on: mis mullas ei mädane, wees ei upu ja tules ei põle.

3. Emal lai magu, isal pikk sammas, lapsed kõik ümmargused. 4. Enam auka maas kui tähti taewas.

5. Hall härg, auk seljas. 6. Hani haljas, pää paljas. 7. Härg kodu, sooled metsas. 8. Härg lautas, hallikas seljas. 9. Härg lautas, sarwed wäljas. 10. Hark all, hargi pääl paun, pauna pääl rist, risti pääl nupp, nupu pääl mets, metsas elajad. 11. Harakas linnas, saba wäljas. 12. Hele puu, hele tamm, sääl on kulda, sääl on hõbedat. 13. Hingeline all, hingetu wahel, hingeline pääl. 14. Hobune hirnub Hiiu-maal, hääl kuulukse tenna-maal, waljad on Wenemaal. 15. Hobune jookseb, ohjad seisawad. 16. Hobune ohjata, mees piitsata, tee tolmuta. 17. Hobune sõidab, ja liha jääb wähemaks (koomaks). 18. Hobune tallis, saba räästas.

19. Jookseb ristimata ja on kaks korda sündinud. 20. Isa pikk, ema lai, õde sõge, wend on pöörane. 21. Ise keeletu, ise meeletu, ise ilmamaa rakendaja.

22. Kaks härga püüdsiwad tapelda, mägi oli wahel. 23. Kaks lehma, teine tiine, teine aher, ja ühtlasi poegiwad mõlemad. 24. Kaks õrret walgeid kanu täis. 25. Kaks wennakest ühe südamega seotakse. 26. Keeletu, meeletu, ilmamaa tark. 27. Keerleb ja weerleb, kui otsa saab, muneb. 28. Kerged silmad, ja kerged jalad. 29. Kiipab, kaapab, saab saarde, siis seisab. 30. Kirbul läheb, luikis tuleb. 31. Koda kolme nurga pääl. 32. Kõigub ja kaigub, läbi aia lõigub. 33. Kole kuusk, hele tamm, rikka mehe läwe all. 34. Kõrgem kui hobune ja magab hiire asemel. 35. Kõrgem kui hobune, madalam kui siga, mustem kui karu. 36. Kõrgem kui kirik, madalam kui regi, mustem kui süsi, walgem kui lumi. 37. Koorem wäsib, ei koorma kandja wäsi. 38. Kui wõetakse, siis ülendab, kui pandakse, siis alandab. 39. Kukk laulab kuuse otsas, saba ripub maas. 40. Kuum kiwi aida all. 41. Kuningas istub oma sita sees. 42. Kuningas, saks, talupoeg ja kõik sööwad, ei panda elades laua pääle, ei noaga lõigata.

43. Lagi all, lagi pääl, lae pääl lauldakse. 44. Lagi all, lagi pääl, lae wahel lauldakse. 45. Lapsed jooksewad mööda lagedat wälja, isa ema loomata. 46. Laud hüllib, laud hällib. 47. Lauda täis lambaid, ei ühelgi ole saba taga. 48. Laut härgi täis ja kõik punased härjad; must härg läheb lauta, ajab kõik punased härjad wälja. 49. Laut lambaid täis, kohi (kena) oinas keskel. 50. Libe all, libe pääl, libe kala keskel. 51. Liigub ja kiigub ja maha ei lange ialgi. 52. Lihane tõrss, raudne wits. 53. Lina all (waata: Särk all jne.). 54. Lipp lipi pääl, lapp lapi pääl, ilma nõela pistmata.

55. Maa-mees wiskab maha, saks pistab püksi (kalitsasse). 56. Maast tõuseb manner-puu, manner-puust kausta-puu, kausta-puust suur mets. 57. Meie näeme iga päew, kuningas näeb harwa, Jumal ei näe elades. 58. Mere sikk, metsa kukk, tee liba, maa suga. 59. Mees istub tee ääres, walge kübar pääs. 60. Mees künnab põllul, ei ole elades wagu taga. 61. Mees läheb lakke, liha waagen pääs. 62. Mees läheb metsa, kõht koju poole. 63. Mees läheb metsa ilma noata ja ilma kirweta, teeb kaks külimittu ühe hoobiga. 64. Mees läheb metsa, naene naba pidi seljas. 65. Mees läheb metsa, selg teiwaid täis. 66. Mees läheb toa pääle, liha waagen pääs. 67. Mees raiub ööd ja päewad, ei saa laastu elades. 68. Mis ilma otsas jaluta jookseb. 69. Mis ilma tegemata sünnib. 70. Mis ilma pärmita kõrgib. 71. Mis magusam mett on. 72. Mis tümam padjast on. 73. Must kukk, kuldsed sooned. 74. Muu must, huuled (ääred) punased. 75. Must siga läheb lauta, ajab punased põrssad laudast wälja.

76. Neli hobust tallis, üks hobune ikka ümber talli jookseb. 77. Neli neitsikest lähewad üle nurme nuttes. 78. Neli teewad woodit, kaks näitawad tuld, ja üks heidab pääle. 79. Neli toas, kaheksa õues. 80. Ninake nisis, karwakesed käsis.

81. Otsast kui ora, keskel kui kera, taga kui labidas.

82. Pää söödakse, nahk müüdakse, liha ei kõlba koertelegi. 83. Peotäis paljast, küünar karwast. 84. Pere sööb, laud laulab. 85. Pisuke mees, kiwine kasukas. 86. Pikem puid, pikem maid, madalam maa rohtu. 87. Puhku mahub, ei mahu meresse mitte. 88. Püha mägi. 89. Punane rakk haugub luise aia läbi. 90. Puised pukutimed, luised lukutimed, nahksed naputimed, tamme taga wärawa.

91. Sada ja sada, ühe sidemega seotakse. 92. Sada ja tuhat jooksewad niinest silda mööda linna sisse. 93. Sada sõrme risti. 94. Särk all, liha pääl. 95. Seljast sööb, küljest situb. 96. Seest siiru-wiruline, päält kulla-karwaline. 97. Siga hingab iga harjase läbi. 98. Siga singub, sitt suus. 99. Sile koor silla all, kare koor kuuse all, tihane pedaka all. 100. Sõda sõidab, pää sinitab. 101. Soo ümber toa. 102. Suwine poisike, sajakordne kasukas.

103. Tamm Tartu rajal, lepp linna uulitsal, ühte juured jooksewad, ühte ladwad langewad. 104. Teine härg künnab soo-maad, teine härg aru-maad. 105. Tuba täis tuttawaid, üks ei tunne ühte, teine ei tunne teist. 106. Tuhat tuudeluudeline, sada auku sambaline. 107. Tüwi ülespidi, ladew allapidi.

108. Üks hani, neli nina. 109. Üks hiir, kaks saba. 110. Üks pisuke mees kange ning suurema koorma kannab, kui ta ise on, käib kummuli koorma all, aga karu neelab teda hoopis ära. 111. Üks tamm, kaksteistkümmend haru, iga haru otsas neli pesa, iga pesas seitse muna. 112. Üks tuba kindlas kambris, ei sinna puudu tuult, päewa, ei ühtigi. 113. Üks tuba (uks), wiis kammert. 114. Üks ütleb: päewal mul waewa, teine ütleb: öösel mul waewa, kolmas ütleb: üks mul kõik. 115. Üks ütleb: suwi hää, teine ütleb: talwe hää, kolmas ütleb: üks mul kõik. 116. Üks waat, kahte sugu õlut sees. 117. Üle ilma pühelgas (pihlakas).

118. Wähem kui kirp, raskem kui härg. 119. Walge wäli, kirju kari, tark karja kaitsija. 120. Walget sööb ja musta situb. 121. Wana härg magab maas, (seisab) sooled liiguwad. 122. Wana härg, wasksed sooled. 123. Wana mees istub nurgas, tilk nina otsas. 124. Wana naene istub nurgas, süle saia täis (rüpp kakkusid täis). 125. Wana wakk, uus kaas. 126. Ware all, ware pääl, wareme all munad keskel. 127. Waat waadi pääl, tünder tündri pääl, poolik pooliku pääl, orawa saba otsas purjuks. 128. Wiidakse wälja kui kirp, toodakse jälle kui waagen. 129. Wiis kitse näriwad ühe kuhja all.

Mõistatuste seletused:

1. Katel. 2. Inimese nimi. 3. Leiwa-küpsetamise ahi, leiwaga ja roobiga. 4. Kõrrewäli. 5. Weski-kiwi. 6. Wiht. 7. Raiutud palk. 8. Õlle waat. 9. Mõõk tupes. 10. Inimene jalgadest pääni. 11. Palgi ots seinast wäljas. 12. Kirik. 13. Hobune, sadul, ratsamees. 14. Müristus. 15. Jooksew oja. 16. Laew merel. 17. Koonal. 18. Suits korstnast. 19. Kana. 20. Maailm. 21. Nõel. 22. Kaks silma. 23. Rukis ja oder, mis ühes walmib. 24. Hambad. 25. Aia-teiwad. 26. Tallinna kaal. 27. Tapud. 28. Waras. 29. Luud. 30. Kapsa-pää. 31. Kolme jalaga pott. 32. Wilja pääd. 33. Torupill. 34. Uks. 35. Sadul. 36. Harakas. 37. Tool. 38. Aia auk. 39. Kell. 40. Udar. 41. Küünal. 42. Ema piim. 43. Kannel. 44. Keel. 45. Heina saod. 46. Suits. 47. Leib ahjus. 48. Roop küdewas ahjus. 49. Kuu ja tähed. 50. Kangas telgedel. 51. Suits. 52. Sõrm sõrmusega. 53. = Särk all. 54. Kapsa-pää. 55. Tatt. 56. Erne-warss. 57. Oma-sugune. 58. Äke. 59. Kase känd. 60. Laew merel. 61. Kukk. 62. Sääre-mari. 63. Katki hammustatud pähkel. 64. Lähker seljas. 65. Siga. 66. Kukk. 67. Kell. 68. Pilw. 69. Palgi pragu. 70. Udu-suled. 71. Ema piim. 72. Ema süle. 73. Kannel. 74.  Punase äärega sukk (wõi kuub). 75. Roop. 76. Kujutaw sukk. 77. Kääksuw wanker. 78. Koer aset tehes. 79. Toa nurgad. 80. Siil. 81. Kana. 82. Lina. 83. Wiht. 84. Emis ja põrssad. 85. Pähkel. 86. Tee. 87. Põis. 88. Kirik. 89. Keel. 90. Ike wõi küna. 91. Õle kubu. 92. Erned sõelaga katlas. 93. Puumaja nurgad. 94. Raswaküünal. 95. Weskikiwi jahwatades. 96. Sibul. 97. Sauna ahi. 98. Oherd. 99. Madu. 100. Lina õied tuules. 101. Sammal palkide wahel. 102. Kapsa-pää. 103. Abielupaar. 104. Weski- ja kisk-ratas. 105. Jalgade jäljed. 106. Äke. 107. Lehma saba. 108. Musu. 109. Pastel. 110. Sipelgas. 111. Aasta kuude-, nädalite- ja päewadega. 112. Pähkel. 113. Kinnas. 114. Tool, säng, põrand. 115. Regi, wanker, hobune. 116. Muna. 117. Wikerkaar. 118. Põletaw säde. 119. Kirik. 120. Raswaküünal. 121. Elumaja. 122. Kannel. 123. Kalja astjas. 124. Ahi keresega. 125. Külmetanud loik. 126. Ahi küpswate leibadega. 127. Pilliroo warss. 128. Nairis. 129. Sõrmed kedrades.

Kõnelemised on kolm jutuaju kirikuõpetaja ja talupoegade wahel, üks jutt linadest Matsi ja Jüri wahel, neli juttu mesilastest Peedi ja Hansu wahel ja kaks juttu kirikuõpetaja ja surma mõistetud mõrtsuka wahel. Et need rahwa elu kohta ligi paari saja aasta eest tähtsad on, minewikust kuje annawad ja selle läbi wäga õpetlikud ja huwitawad on, siis paneme nad ka siia üles. Nad on nii:


Esimene jutt.

Kirikuõpetaja ja talupoeg.

Tere, Jumal tuppa!

Tere Jumalime.

Kuda teie käsi käib?

Aituma küsimast, tasakesti ikka ühest päewast teise.

Mis teie lapsed teewad?

Mis need wallatud muud teewad, kui wallatust, ja sööwad leiba.

Wõi siis lastele antakse meelewalda wallatust teha!

Antakse ka ikka wäetimale, suuremad saawad hirmu.

Mis wallatust mõistawad wäetimad teha?

Rändawad mööda tuba ja ei jäta ühtegi asja katsumata.

Hüüdke neid mõni kord, ehk siis jääwad natuke taltsamaks.

Küll saawad hüüdmist ka, aga mis koerad hooliwad.

Ärge hüüdke neid mitte koeraks, need peawad weel kõik Jumala lasteks saama.

Jumal wõib teada, mis neist weel saab, need on weel warestega jagamata, neil on mõnda tuult jalge all.

Katsuge teie oma parast, kaswatage neid inimese lasteks, küll Jumal aitab ka, et nad tema lasteks saawad.

Jumal wõiks seda teha!

Küll ta seda teeb, kui anname teha.

Kes siis seda peaks keelama?

Küll keelame oma rumaluse läbi.

Ehk wõib küll nõnda olla.

Nõnda on see küll.

Jumal ise tehku meid siis targemaks.

Seda wõiks ta teha oma armu pärast.

Aga kas ka Jumala sõna teie peres liigub?

Liigub ka ikka ja pruugime nii palju kui mõistame ja aega saame, aga pisut aega küll.

Teie peate sest piskust ka aega wõtma.

Kust wõtame! Peres on ikka tegemist.

Küll ep see teada, et töö ei lõpe elades perest ära, ometi on hinge mure kõige ülem töö.

Kas siis meie muu töö peab seisma jääma?

Kes seda on ütelnud! Ei teie küll ole elades seda minu suust kuulnud, et ei pea tööd tegema.

Tõsi küll, meie meeles seisab ikka see wana rahwa sõna, mis isand on räästooli päält ütelnud: Nõnda kui lind on loodud lendama, nõnda inimene tööd tegema.

Tehke siis nõnda, ja ärge unustage mitte hinge ette muret pidamata.

Mis muret peab enam peetama, kui oleme õppinud? Paraku Jumal! meie elame nõnda, kui ennegi on elatud.

Paha küll, nüüd peame teist wiisi elama hakkama.

Kust see nüüd enam tuleb? Wõi siis teine usk tuleb, kui ei ole olnud!

Mis usku teie räägite, see on ju wiis!

Üks kõik, usk ehk wiis, see käib kahe sõna pääl.

Minu arwates on ju usk ise, wiis ise.

Ei, armas isand, seda wiisi räägib maa rahwas.

Mis teie siis sest mõistate, kui ma usust kõnelen?

Küll mõistame, ise on usk, mis Jumala sõnas ja kirikus üteldakse, ise see, mis meie rumalad isekeskes räägime.

Kas see küll õieti see kalli usu sõnaga nimetatakse, mis teie isekeskes räägite, ilma Jumala sõnata?

Mis see muidu on, kui tühi inimese jutt.

Kas teie arwate juba siis õiget usku enesel olewat, kui te aga Jumala sõna kuulete.

Mis kuulmine aitab, kui Jumala sõna seeme südamesse ei lange ja õiget usuwilja ei kanna.

Kust seda tuntakse, et see usk südames on?

Kui inimene oma rumalusest pöörab, oma Jesukese armu südames tunneb, tema pääle koguni loodab, ja püüab tema meele pärast elada.

Jah rahwas! oleks teil see õige usk, siis oleksite õiged ristiinimesed; sest see teeb teie südame puhtaks, parandab seda, sulatab seda uuesti ümber, annab meile uue meele, uue mõistuse ja teeb meid uueks loomaks.

Küll kuuleme päält ja õpime, aga kust seda saab!

Et paluge Jumalat, õppige ja kuulge tema sõna, ja ärge tõrkuge pattudega Jumala wastu; ehk teie siis wõiksite ka seda usku saada.

Seda wõiks see armuline Jumal teha.


Teine jutt.

Tere lõunat, armas rahwas, siin ma olen.

Olge terwe tulemast ja waewaks wõtmast.

Kus teie wanemad lapsed on?

Neil on õues tegemist.

Kutsuge nad tuppa.

Siin need wäetid on.

Ons need wäetimad, kes ju mõistawad tööd teha?

Teewad ka, mis jõuawad, tühja paljast.

Eks need kõik ole ju raamatu mehed?

Muist neid on, teised on õppimise pääl.

Kellel on suur raamat?

Neil kahel.

Mis raamat teistel on?

Katekismuse raamat.

Kas ju loewad kokku?

Ei weel mitte, weeriwad alles.

Mis siis teie kaswandik teeb?

Ta on weel abd pääl, saab näha, mis tast sünnib.

Et andke aega, ehk õpib ka ikka. Millal on ta hakanud?

Nüüd sel talwel.

Küll ta siis mõistab ju tähti weerida.

Ei ka, temal on sant pää.

Mitmel korral on teie lapsed katekismuse raamatu läbi wõtnud?

Ühel ainul korral.

Kelle käest õpiwad nemad?

Teiste laste käest.

Miks teie ei pane neid kooli?

Kust meil seda jõudu on! Ja need wäetimad tahawad weel harimist ja waatamist.

Mikspärast panewad siis Saksa rahwas niisuguseid kooli?

Ise-lugu on nendega.

Mis ise-lugu?

Kool on ligi, ’pole neil ka tarwis kotti juurde panna.

Üks kõik, kus nemad sööwad, kodus wõi wäljas.

Ei ka, armas isand, kotti kulub wäga palju; kodus lakuwad körti, leent wõi mis käes on.

Küll Jumal annab ikka nii palju, et nad nälga ei sure.

Ehk ta wõiks küll anda, meil on ometi tühi jõud.

Pidage teie aga oma laste eest muret, ja lootke Jumala pääle; küll Jumal tühjale jõuule ka jätku annab.

Kas siis lapsed koolis paremini õpiwad, kui kodus teine teise käest?

Nad õpiwad selgemini lugema, loo-wiisid ja lood üles wõtma.

Siis oleks küll hää kooli panna.

Tehke aga seda, kõige enamasti selle pärast, et ma neid ka iga päew loetada wõin.

Tahame siis katsuda, kust meie nõuu hakkab.


Kolmas jutt.

Tere õhtust, rahwake!

Tere tulemast, armas kirikuisand.

Kas annate mulle öömaja?

Jumal hoidku seda keelamast, öömaja on Jumala pärast.

Siin ma näen, et teie asemed walmis on, kas lähete juba magama?

Juba see aeg jõuab kätte.

Kas olete õhtupalwe lugenud?

Oleme pääst ka lugenud, nii palju kui mõistame.

Eks teie siis mõista oma enese südamest Jumalat paluda?

Õhkame wahest, nõnda kui Jumal seda südamesse annab.

Kas teie siis mõistate raamatust lugeda ja laulda?

’Pole seda meie wana rahwa seast, kes seda mõistab.

Mis nõuu teil on, eks teie taha siis ka õppida raamatust lugema.

Kust see enam sünnib! Wõi siis wanas eas enam õppida saab!

Mikspärast mitte?

Suure suitsu sees on silmad juba segaseks läinud.

Ostke enesele brillid!

Kes seda läheb ostma! Aitame ennast selle näoga, mis Jumal on andnud.

Kuda tahate teie muidu edasi saada?

Tehku Jumal, mis tahab, seega mis enne õpitud; ju meie aeg on mööda läinud, saaksiwad meie lapsed aga edasi.

Miks teie ei ole siis noorel põlwel õppinud?

Wõi siis nõndasamuti see õppimine oli, kui nüüd! Meie sugu rahwas tahab sundimist.

Aga mis teie arwate, eks see ole hää, et nüüd kõik lapsed koolitatakse?

Küll see on hää, ei üksgi seda laida, kel õige meel on.

Eks teie näeks praegu hää meelega, et oleksite ka noorelt raamatut õppinud?

Küll näeksime, aga ei wõi parata; meil on küll hale meel näha kirikus, et noorel rahwal igal ühel raamat käes, ja meie seisame kui wanad puu-kandid.

Tänage Jumalat see häätegemise eest, ja katsuge, et teie lapsed wõiksiwad iga päew teile ette lugeda, siis saaksite ka teie sest kasu.

Seda oleme ka teinud, ja tänu Jumalale, ju mõistame ka mõnda lugu pääst.

Katsuge ikka, et wõiksite weel enam kätte saada ja enese hinge kasuks pruukida.

Küll see oleks hää, kui selle nõuu järele saaks tehtud ja seda usku peetud.

On ka meie Issanda Jesuse Kristuse uus Seaduse raamat teie laste käes?

Mis raamat see on?

Kas teie enne sest ’pole kuulnud?

Ei ole meie sest kuulnud ega ka meie silmad seda näinud.

Kust see tuleb? Kas teie ’pole kuulnud, et jutlustooli päält on maha kuulutatud, et see armas kallis raamat teie keele pääl ju walmis on, ja et seda saada wõib?

Wõib olla, et meie ehk sel korral ei juhtunud kirikus olema, kui seda maha kuulutati.

Pole mitte hää kirikust ära jääda, sest et meie mõnest hääst ilma jääme.

Kui palju see raamat maksab?

Nelikümmend kopikat; kui tahate särja-sapiga, siis maksab wiiskümmendkuus kopikat.

Jumal olgu tänatud, et ta sel ajal oma kalli sõna nii odawa hinnaga meie kätte andnud.

Ostke siis oma lastele see raamat, sest see läheb teile wäga tarwis!

Kas seesama raamat ei käi ka muu nime pääl, kui Uue seaduse raamat?

Jah tema nimi on ka Uus testament ehk pool piibli-raanmt.

Mis siis selle raamatu sees õieti õpetatakse?

Püha waimu walgustamise läbi on need pühad Jumala sulased üles kirjutanud, mis Jesus Jumala poeg meie hääks on teinud.

Mis hää see on?

Et ta pärast meie inimeseks sündimist palju hääd meie õnneks teinud, et ta meie äralunastamiseks kannatanud ja surnud, meie õigekssaamiseks surnuist ülestõusnud ja taewa läinud, ja nüüd kui meie Õnnistegija Jumala igawese auu sees walitseb igawesti.

Mis kasu sest meile tuleb?

See kasu, et igaüks patune inimene nüüd wõib Jesuse armu ja abi läbi patust pöörata, pattude andeksandmist ja uut waga südant enesele saada.

Seda usku andku meile see armuline Jumal!

Palu aga seda usku Jumalalt alati, sest see usk Kristuse sisse teeb sind Jumala lapseks ja igawese elu pärijaks.

Küll ep siis otse mõnusad sõnad saab selle Uue testamendi raamatu seest lugeda!

Katsu aga, küll sa seda siis tunned.

Noh, armas rahwas, küll see päew annab wäsida, olgu see jutt nüüd seks puhuks, heitke Jumala nimel maha.

Olge terwe juttu ajamast. Jumal andku teile ka hääd ööd.

Üks jutt linadest Matsi ja Jüri wahel.

Mats. Jüri, wend! Kas su linad on hästi kaswanud?

Jüri. Ole küll terwe küsimast, aga kui ma räägin, siis ma waletan, see mõisa tegu on nõnda mu kaela pääl, et ma nende ligi weel ’pole saanud.

M. Meil, Jumal paraku! on sel aastal õige lina-nuhtlus, neist oleme küll õieti ilma.

J. Wõe, mis sa räägid! Kudas nõnda?

M. Mõned on üsna lühikesed, mõned jälle nõnda harwad, et sa neid wõid lugeda, mõni tükk nii jäme kui kanep, mõni jälle pime tuder; mis mul on, neil ’pole nahka sugugi pääl, ja üks osa neist on luudjad.

J. Nõnda, Jumal paraku! see töö läheb hukka, mis sa nüüd mõisa wiid, ja misga saa oma peret katad; aga kust see ometi tuleb, et nad hukka on läinud?

M. Jah seda ei mõista üksgi mitte. Pole põud neid kinni pannud, ja meie maa on ka igawesti lina-maa olnud. Mis see muidu kui Jumala nuhtlus on!

J. Ei wõi kõik Jumala süüks arwata, küll on wahest seeme ehk rumalate inimeste wiga, kes õigel ajal ja õigel wiisil ei külwa.

M. Ehk wõib küll olla. Meie uus külamees külwas kõwa sawise maa pääle neid maha ja kündis päälegi neid sügawasti sisse. Mis nüüd maa pinnas oli, see jõudis kaste läbi ülestõusta, teised paniwad kewadesed tuuled kinni. Sest on linad nii harwad.

J. See’p see on. Oleks ta nüüd metsa alla neid maha teinud ja adra ette wõre pannud, ehk koguni äkke alla jätnud, ehk Jumal oleks linu andnud.

M. Nüüd pärast wihma on need teised küll jõudsasti tõusnud, aga mis ta hädalistest saab!

J. Mis ta neist saab! Need lähewad lõuguti all pooleks ja ropsimisel takuks. Mis muidu täis kaswanud ja lühikeseks jäänud, neist saab küll pisut linu, aga peenikese kiuuga kui pehme siid.

M. Seesugust wilja ’pole meil sel aastal. Neid peab otse wikatiga maha niidetama, saab siis näha, kas otsas midagi on, wõi peab neid niisama sigade ette pandama.

J. Kas siis söödi-maa teid ka petnud? See annab ju ikka hääd lina?

M. Küll on sel aastal söödi- ja sula-maa petnud. Nemad on wäga jämedad ja nii harulised, et ma wahest ühe kõrre päält enam kui kolmkümmendwiis kuprat leidsin.

J. Et kuule, söödi-maa annab koredad linad, mis ei taha hää meelega kauba-linaks sündida. Aga kuda need tudrad nõnda siginewad? Söödi-maa päält öeldakse neid ära kaduwat.

M. Tühine usk tegi mehe töö tühjaks. Ta külwas maha, mis üks osa õige seeme ja küll kolm osa selged tudrad oliwad, ning lootis, et kõik pidiwad linaks saama, kui ta neid põhja tuulega punasest wask-katlast pidi maha tegema.

J. Mis sa külwad, seda lõikad. Narri sa maad, siis ta narrib sind jälle. Mis nuhtlus siis su linadel on, et neil ’pole nahka pääl? Ehk saiwad nad liiasti leotatud?

M. Ei mitte. Nemad ei kinnitanud sidemeid, kui neid üles kisuti; need on otse nõnda loodud.

J. Kas neist saab ta seemet?

M. Saa ei ühtigi, nemad on enamasti luudjad, ja neid ei wõi mingil wiisil neist ära lahutada.

J. Siis oled sa mõlemist lahti, ning ei sünni su linadest mitte ütelda: Pää söödakse, nahk müüdakse, liha ei kõlba koertelegi.


Esimene jutt mesilastest.

Peet ja Hans.

Peet. Tere, Jumal appi! Hans, mis sul talwe ajal nüüd linnuaias tegemist on?

Hans. Ole terwe, wend, teretamast, eks neid loomakesi ka talwe ajal pea katsutama!

P. Ega need selle külmaga ometi wilja kokku ei kanna?

H. Ei küll wilja wõi muu nende töö pärast neid waadata, kuid otse nende häda pärast.

P. Mis häda küll neil linnukestel peaks olema?

H. Oh minu wennike! Keda enam kiusatakse, kui seda, mis hää on!

P. Tõsi see, aga kes neid peaks puutuma?

H. Ennäe, küll kurjategijaid wagale loomale! Wahest närija hiir sööb tema puu suukese laiaks, ehk teeb augud alt; wahest mältsas raiub selja taga augud sisse; lind tuleb wälja, söödakse ära, wahest tihane põrutab linnu wälja ja sööb; mõni lendab wälja, külm tuul lööb ta warsti maha ja rammastab ära.

P. Et kuule waenlast! Küll kuulen hoidmist linnu-mehel ka talwel.

H. Küll, küll, ja kui tuleb tuisune ilm, matab suud kinni, ja sadu lämmatab neid ära, kui ei ole lauakest pandud warjuks aukude pääle; ehk tuleb külm sadu pääle, siis tõmmatakse karda ehk lööb jäässe, paneb augud kinni, seepärast peab ikka waadatama.

P. Millal jõuawad nad ise siis wälja?

H. Kewade warsti, kui lumi on rahkjas, kui tuleb soe päewapaiste paastu ajal, siis hakkab juba toitu saama, lepa ja paju urwast ja angedest aia ääres, siis saadetakse wälja, et Jumal nõuu on kätte andnud.

P. Ho! ho! juba siis korda saab.

H. Mis siis, wennike, siis saad sa rõõmsaks, kui sa näed et ta püksi koormaga käib.

P. Kas siis see loomake jääb jälle enese pääle?

H. Kudas siis! Üks mõtlik inimene palub aga siis Jumalat, et nad wõiksiwad sigida ja oma asju ajada.

P. Jää terweks jälle, Hansuke, jutuajamisest olge küllalt, pean jälle kodu poole jõudma!


Teine jutt.

P. Ära pane pahaks, Hansuke, tulen jälle sinuga seda magusat linnu-juttu ajama.

H. Et andku Jesukene terwist, mis sa pidid küsima?

P. Et seda, mil uus pere neil hakkab walmis saama?

H. See tuleb nõnda kuuendal nädalil enne Jaani.

P. Mis märku wõib sest saada?

H. Pane aga tähele, kui korend-kiilid (on niisugused kahe tiiwaga kumbalgi poolel) lendawad; kui see näitab aga, ja on warakas puu, siis sa usud, et linnu-pere on ära haudunud, siis on walmis.

P. Kas siis see wana puu oma jagu warsti wälja annab?

H. Ei enne anna ta mitte jagu wälja, kui Jumal temale ema annab.

P. Selle emaga, kuulsin ma ennemuiste, peab õige palju tegemist olema?

H. Ei see küll wale ole; aga teda tuntakse teiste seast pea ära.

P. Neil on kõik üks nägu, kust sa teda nii mitme tuhande seast tahad ära tunda?

H. Küll ikka, emal on pikem ja terawam perse, kollased jooned persse ümber, teised jooned on musta-hallid, pikemad tiiwad, ka kollased pikemad jalad, lendab uurakil, nii kui perse temal raskem oleks kui teistel.

P. Kuda teda kõige paremini paigale saab panna?

H. On üks ema peres, wõta hiljukesti sõrmede wahele ja pane puuri sisse ja warwad puuri alla; pista puu ülesse sisse, ja waata siis, kui teised murdes järele lendawad.

P. Peaks siis wahest perel enam kui üks ema olema?

H. On seda ka, mitu korda olen ma oma silmadega wahest kahte ja ka kolme ema näinud. Esimesele emale ei tee wana ema mitte kurja, kui aga teisel poegi on ja jampsib ema laisk, siis lubab wana ema perele teda ära murda.

P. Kas linnu-mehe nõuu ka selle juures aitab?

H. Aitab ka, kui Jumal tahab. Mina nägin üks kord, kudas neil pahandus üheskoos oli: wõtsin teise ema, andsin teisele perele; mis ma andsin, jäi neile, tänu Jumalale.

P. Kuda siis see on, Hans, et sa neid ikka emaks hüüad, mis teised kuningaks nimetawad?

H. Ema ikka linnu-meestel ilusam manitseda (nimetada).

P. Aga seda, mis sul linnu-puu, kutsuwad teised kongiks?

H. Ei mitte, Jaanike, linnu-puu ikka linnukeste aias; kong pandakse püüdja-meestele suurte puude otsa teisi püüdma, kui noored pered ära lendawad; kasina wiisi pääl püüdja-mehed neid hüüawad koorekeseks.

P. Ole terwe ka seda mulle seletamast; teine kord tulen ma enam sinu käest küsima.


Kolmas jutt.

P. Kas linnu-puus mitmesugused linnud on?

H. On, ise on ema, teised on õiged ehk perelinnukesed, need kõik on töötegijad; teised jälle lesed, kes midagi ei kanna, muud kui aitawad aga warandust süüa; nad on jämedamad kui teised.

P. Mis hääd lesed teewad?

H. Ei midagi, need on söödikud, kus neid palju sünnib, sääl arwatakse nuhtlus olema.

P. Eks neid kudagi ära ei saa põletada?

H. Ei aita inimese nõuu ehk liig seadmine see juures ühtigi. Kui Jumal annab perele seda jõudu, et ta neid ära häwitab; põletamisega saawad ka kõik pere linnud hukka; puu läheb raisku.

P. Millal uus pere wanadest lahkub?

H. Kui ema kangemaks saab, siis hakkab lahutus pääle; siis on näha, kuda pere ootab, segab, keeritab ülewal; katsu päewa kaks, kolmandal ei ole armu, siis lükatakse nad wälja.

P. Eks ema ole esimene wälja tulemas?

H. Ei ial; pere läheb enne wälja, ja tema järele tuleb ema, ja langeb pere pääle, see on õige linnu-wiis.

P. Kas ema ka wahest tagasi läheb wana puu sisse?

H. Küll seda mitu korda, aga need on jamsid, kes palju segawad; inimese õnnel on wiga, ei taha Jumal õnne anda.

P. Aga kust siis ära tuntakse, et nad minna tahawad?

H. Kui lesed wälja hakkawad käima, kui sa wahid, ega nad siis sel päewal enam peret ei heida; kui nemad paigal seisawad, siis ei wõi uskuda.

P. Kuda nad siis selle järele peret heidawad?

H. Lööwad üles keeritama, sõeluwad wahest õige kaua ümber, kui ema noor on, wahest heidawad usinamini, kui ema wälja ennast heidab; ja kui heidawad kuhugi, siis wana pere saadikud linnud lahkuwad tagasi, siis on rahu.

P. Kui aga nad kõrge oksa pääle heidawad, mis nõuu siis on?

H. Siis lõigatakse oksaga hoopis ära, siis puistatakse nad waka sisse, selle juures wõetakse ema kinni ja tehtakse nii, nagu ülemal ütlen.

P. Kui nad aga madalas on?

H. Siis pane walge lina puu alla, teine ots puu suu külge tikukesega kinni, saada teised pärast puu sisse minema, siis lähewad.

P. Missugust puud armastawad nad kõige enam?

H. See, mis õige ema puu on, olgu kuuskne, aawne ehk mändne puu, kellel mitte loomakest, mis rähn ei ole raiunud.

P. Aga mis siis, kui neid on?

H. Kui neid on, ehk on õõnes seest, ehk koore wahel koikesi ehk tõugukesi, see ei ole mitte plink puu, neid raiub rähn igal ajal.


Neljas jutt.

P. Millal hakkawad nad tööd tegema, kui nad paigale saanud?

H. Warsti teisel päewal, kui nemad ei rägise mitte pärast, kui päew saab looja läinud, siis ole rõõmus, neist saawad paigamehed.

P. Kuda see töö tehtakse?

H. Esmalt teewad nad tühjad kärjekesed, pärast kogutakse wili kärjekeste sisse; Lauritsa päewal, kui wiimane käimine mööda on, siis kaanewad augukesed kinni, liimiwad suu-laua ehk praokese kokku, warjawad ennast tuule wasta, et sooja saawad, jätawad ka enestele wäljakäimise augud.

P. Neist kuulukse, et nad kasinad olla ja puud puhastawad, mis ajal see on?

H. Kui nad poegimast lõpetawad, siis talluwad kõik waglad kere seest wälja ja kisuwad lesed ära.

P. Wõi õieti tapetakse lesed ära!

H. Otse õige, kaks perelindu ühe suure lese kallal, kisuwad teda ära, mõni pääseb jalaga pakku ja läheb kaugele. Ja see on hää puu, mis seda wiisi oma siginemist edendab.

P. Kust aga seda tuntakse, mis ei ole sigi-puu?

H. Ennäe! mis ei heida poegi, kisub warsti pääle Jaani wälja, ei anna sugu wälja, ehk weab needsamad, mis linnuks pidiwad saama, wälja, ei see heida sel aastal ühtigi.

P. Kas nemad, kui puu hää on, igal aastal sigiwad?

H. Ei ial, kui Jumal wara sooja annab, nagu wiiendal nädalil, siis on neil rõõmus lugu, ja kui on korralised ilmad, et Jumal kõik hästi korda laseb minna.

P. Mis siis saab, kui puhk wilu ja teist wihmased ilmad on?

H. Siis wangitsewad, ei saa ema kätte.

P. Kas kõigil puudel see lugu on?

H. Ei mitte kõigil, kuid rammalises puus pere sukeb (=suguneb) oma aega ikka.

P. Ju neil siis ka muret on wihmasest aastast?

H. Kuda siis! Näikse silmaga, kuda nooremaid surutakse taga toitu otsima, ja ei lähe siisgi kaugele, ja on sagedad käima, kui wihmahoog tuleb; kui hoog üle läheb, lähewad pärismajamehed kaugele, tulewad suurema koormaga.

P. Küll need loomakesed näiwad otse targasti oma asju ajawat.

H. Küll nemad oma tarkuse- ja usinusega mõned rumalad ja laisad inimesed häbiks teewad.

P. Jah häbi küll, Jumal paraku! et meie, kes Jumala sarnaseks oleme loodud, nüüd patu läbi mõne asja sees rumalamaks ja ropemaks läinud, kui niisugused mõistmata loomakesed.

H. Suur Jumal, Jehowa, wõiks seda parandada; auu ja kiitus olgu temale, et ta siisgi nii kallid loomakesed meie kasuks ja rõõmuks meie kätte weel annab.

P. See on küll üks Jumala heldus, mis meie wäärt ei ole. Noh, armas Hans, ole terwe hääd juttu ajamast, sa oled mind mõne asja sees targemaks teinud.

H. Ole terwe, wend, tänamast, Jumal andku meile edespidi hääd ajawiitust, rahu ning terwist.


Jutt kirikuõpetaja ja kurjategija wahel, keda õpetaja poolest surmale ette walmistatakse.

Tere, armas Rein.

Aituma, armas kiriku-isand.

Kuda, waene, sinu käsi käib?

Jumal paraku! mis tehtud, see on tehtud.

Ütle mulle, Rein, kuda sattusid sa sinna kiusatuse ja wiletsuse sisse?

Küll ma räägin, armas kiriku-isand, kuda see lugu oli.

Kuule, räägi aga õieti tõesti, et sa wõid Jumala ees seda wastata, ära tunnista ühtegi walet enese hinge pääle.

Ei mitte, armas isand, Jumal hoidku mind oma hinge koormaks midagi rääkimast. Meie olime teise peremehe juures koos, see andis, olgu terwe, toobi õlut meile juua. Saime siis teine teisega jutule; see teine õnnis inimene, kelle hing Jumala pärida, hakkas seda wana riidu tõstma, mis meil enne olnud, ning sõimas mind tihti; ma sõimasin wastu, siis ju olime meie karwu pidi koos, lahkusime jälle ära ning leppisime teine teisega, siis oli kõik hästi.

Wist teie mõlemad olete liiaks joonud, et teie oma õige meele ära rikkunud ja riidlema hakanud.

Olime wäsinud ka, kes wõib seda salata!

Kuda hakkasid sina siis seda teist ära tapma?

Noh, kuda see oli! Mina olin tubakat piipu pannud, wõtan noaga söe, panen tuld piibu pääle ja tahan uksest wälja minna; ta tuleb taga, hakkab mu karwu kinni, tõmbab mind maha ja tahtis wõimust mu käest saada. Nuga oli mu käes, ma raiusin seesuguse hoobi temale, et tal küll oli, ju ta siis oli walmis.

Mis siis tehti sinuga?

Mind seoti kinni, ja mõisa wanemad läkitasiwad mind siia linna-kohtu alla.

Oled sa siis kohtu ees olnud?

Juba ma olen kõik kohtud läbi käinud ja rääkinud kõik selgesti nende ees ära, ja nemad mõistsiwad kohut, et ma pean surma saama.

Eks sa wõi ennast sest surmast lahti päästa?

Kust see enam tuleb! Jumala ning kohtu-wanemate käes ma olen, tehku nemad nüüd, kuda mõistawad.

Kohtu-wanemad on Jumalast seatud, ja Jumala sõna ütleb, et ülemad ei kanna mõõka, mis Jumal nende kätte andnud, mitte ilma asjata; ta on Jumala sulane, kättemaksja nuhelda seda, kes kurja teeb. Aga, mis sina arwad, kust see tulnud, et sa nõnda eksinud ja nõnda siia kohtu alla saanud?

Mis muud kui rumaluse läbi.

Jah Jumal paraku! Rumalusest küll! Waata see on sinu patu süü, et sa kippusid ja andsid ennast esmalt sinna tühja patuse-seltsi, pärast andsid sa sääl seltsis liia joomise himule wõimust, sest tuli see tühja jutu ajamine, ja tühja jutu läbi tõusis riid ja riiu läbi wõttis see patune wiha nõnda wõimust, et teie nüüd mõlemad olete hukka saanud.

Tõsi see küll on, armas õpetaja, oleksin ma enne selle järele mõtelnud, siis see pahandus ei oleks mitte sündinud.

Waata, nõnda oled sa ise patu läbi küll surma-kohut enese pääle saatnud, aga ei sa wõi iseennast sest hädast lahti päästa.

Oh Jesus, päästa sina! Sina oled see õige ärapäästja, ning ole mulle waesele patusele armuline!

Aga eks sa ole mitu kord räästooli päält kuulnud, et see liig joomine üks raske awalik patt on, ning et kurat selle köie läbi kõige enamasti teid maarahwast oma pimeduse riigis kinni peab ja teid hukka saadab.

Küll ep see, armas kiriku-isand, on kuuldud ka, aga kes usub seda, ja kes wõtab seda tähele panna?

Noh, waata, sest see, Jumal paraku, tuleb, kui teie Jumala sõna ei pea meeles, ning teie süda sest tühi on, siis see kuri waim kõik sugu kurjade himude umbrohtu teie südames kaswatab ja see-läbi teid hukka saadab.

Küll see waenlane üks petis on, ja meie süü on see ka, et meie wõtame tema kurja nõuu enam kui Jumala sõna kuulda. Oh, oh! ma waene!

Mikspärast sa nüüd nii ärdasti nutad?

Et ma nii raskesti olen eksinud ja Jumala wastu pattu teinud; ning on mure ja kurwastus ka mu omade pärast.

See kurbtus patu pärast on wäga hää, see saadab patustpööramist ning juhatab Jesuse juurde, kes hingamist annab sinu hingele; aga mis muu mure sul weel on?

Hale meel on ka selle pärast, et mu naene ja wiis last on kodus, ma olen nendest lahti, kes kuulab nende järele?

Kuule, armas Rein, see Jumal, kes sinule naese ja lapse on andnud, selle hooleks anna neid jälle, ole sina aga mures oma patu pärast ja katsu, et sa Jesuse juures wõiksid andeksandmist otsida ning leida ja nõnda oma Jumalaga leppida, siis Jesus wõtab sinu hinge enese hooleks ja hakkab oma tööd sinu kallal tegema.

Olge terwe õpetamast, jah Jesus andku ise seda muret minu südamesse ja pööraku mind patust enese poole, et ma tema õnnistust wõiksin näha saada.

Palu siis aga Jumalat seepärast südamest.

Jah Jesuse nimel tahan ma paluda nii palju, kui Jesus mulle jõudu annab.

Mine siis seks korraks Jumala nimel, ning ära wäsi mitte ära alati seda südamlikku patustpööramist oma Jesuse käest paluda.

Olge terwe, armas õpetaja, Jesus kuulgu meie palwet ning heitku armu minu waese patuse pääle.


Teine jutt.

Tere tulemast, armas Rein, kuda sinu käsi nüüd käib?

Olge terwe küsimast, armas hingekarjane, kurbtus waewab südant küll.

Eks sa tunne, kas Jumal ligemale sinu juurde tuleb?

Jah, küll tunnen seda.

Kust sa siis seda arwad?

Oh mina wärisen oma pattude pärast.

Jumal olgu tänatud, kes seda hirmu sinule annab; kui sa seda hästi kannatad, siis tuleb tema arm sinna järele ja rõõmustab sinu kurwa südant jälle.

Oh Issand! anna sina hirmu ja armu!

Eks sa wõi mulle üles rääkida, kuda see lugu nüüd on sinu südame põhjas?

Ei ma usalda mitte öelda. Kui Jesukene oma sõrmekesega mu keele külge puuduks, ehk ma siis wõiksin rääkida, kuda see asi mu südames on.

Kas sa kardad ka surma?

Seda ei karda ma poolegi, aga patt, mis suure Jumala wastu on, see teeb mu südame wärisema.

Eks sa ei ole siis enne mitte hirmu tundnud oma patu pärast?

Kuda pidin ma hirmu tundma, kui see patt mulle rõõmuks oli!

Kas inimene patust wõib õiget rõõmu enesele saada?

Kust ta seda wõib saada! Jumal paraku, mis patust tuleb, ’pole muud kui üks tühi rõõm, ja see liha rõõm on õige rõõmu ärakaotus.

Tõsi küll, kui teie rahwas seda nüüd teate, mikspärast armastate teie ometi seda tühja patust rõõmu ja ei nõua mitte seda püha waimu rõõmu?

Mis see muud on kui meie rumalus!

Aga Jumala sõna kuulutatakse teile selgesti, eks teie siis seeläbi ei saa pisut targemaks hinge asja pääle.

Küll Jumala jutlus igas paigas saab selgesti wälja loetud, aga kuuljad on rumalad ja jääwad pimedaks, ei mõista nemad siisgi õieti mitte, kuda nemad peawad patust pöörama.

Siis on see süü teie poolest, sest et Jumala sõna paistab ja tahab teid walgustada, aga teie armastate seda pimedust enam kui seda walgust, ja see paha süda ei taha siis Jumala sõna õieti õppida, uskuda ja seda mööda Jumala poole pöörata.

Wõib küll olla, armas õpetaja, aga teistel on ka palju süüdi, kes meile ei anna aega Jumala sõna õppida; seepärast jääme meie patu rumalusesse, langeme pattu ja läheme igawese surma sisse.

Ära räägi nõnda, armas Rein, teised ei wõi teid keelata Jumala poole pööramast. See paha süda wõtab tühja wabandamist ja tõstab ikka süüdi teise pääle, aga Jumal mõistab otsekohe kohut. Kui teie enam hoolt kannaksite oma hinge õnnistuse pärast, küll teie ka enam aega saaksite. Paluge Jumalat, siis Jumal küll kõik asjad teie hinge hääks mõistab käänata.

Sina aga, armas Rein, jäta kõik tühja wabandamist maha, tõtta ja päästa oma hing!

Oh Issand Jesus, ole sina see õige ärapäästja, mina ei wõi ühtigi sinna juurde teha.

Kas sa tunned ja usud ka, et üks raske patusüü sinu hinge pääl on, et sa oma ligemise oled tapnud?

Küll olen ma raskesti Jumala wastu eksinud. Oh Jumal, anna andeks ja päästa mind were süüst!

Eks sa wõi siis pöörata patust ja Jesuse sisse uskuda?

Mina usun, et mina omast meelest ja wäest ei wõi mitte Jesuse sisse uskuda, ega tema juurde saada; see ’pole ka meie wõtmine, kui Issand ise ei anna seda.

Kuda palud sa siis Issandat?

Mina palun südamest: rõhu sina, Issand, mu süda katki, ja tee tasaseks elutee.

On sul ka kindel lootus Jesuse armu pääle?

Jumal teab, süda on wäga kurw, mõni kord heitib inimene ära, ja siis tuleb ta meelde: Jumala juures ’pole ühtegi asja wõimata.

Waata, nõnda wõtab püha Waim sind armulikult kutsuda õige usu poole oma kalli sõna läbi. Kui sa oma uskmata südant tunned, siis mõtle, et Jumal, kes taewa ja maa loonud ja oma ainu sündinud poja sinule lunastajaks andnud, wõib ja tahab ka kindlat lootust sinu südames luua, ning ohka südamest: Loo minu sees, Jumal, puhas süda, ja uuenda minu sees oma kindel waim.

See on küll kõige parem nõuu, Jumal saatku seda edasi!

Wõta oma Jesuse armu tõotuse sõna abiks: Tulge minu juurde, kes teie waewatud ja koormatud olete. Mina tahan teile hingamist saata, siis püha Waim wõtab see sõna läbi sinu südant õiges usus kinnitada.

Küll nüüd tuntakse, kui raske see on: õieti uskuda ja Jesuse armu pääle loota.

Kas sul siis enne mitte õiget usku ei olnud?

Jumal paraku! Usk oli keele pääl, südames oli rumalus ja patt.

Kas see tõsine usk ei salli mitte seda patust elu?

Ei mitte, kes õieti usub Jesuse sisse, see wihkab patuse elu ja elab Jumala kartuses.

Püüa siis seda usku kätte saada, mis sulle uue meele saadab, uue mõistuse, uue tahtmise, teeb sind uueks loomaks ja uueks inimeseks. Kes nõnda Jumala Poja sisse õieti usub, sellel on igawene elu, ja see wõib ka õndsasti siit kurjast ilmast ära lahkuda. — Mis su süda nüüd mõtleb surma pärast?

Ei ma ole küll ennemuiste mõtelnud ei patu ega surma pääle, aga nüüd on igawene surm ja igawene elu minu käes.

Wõta siis Jesuse sõna poole hoida, sest ta ütleb: Tõest’, tõest’ mina ütlen teile, kui keegi minu sõna saab pidama, see ei pea surma nägema igawesti. Mis sina arwad surnute ülestõusmisest?

Küll see Jumal, kes kõik asjad loonud, wõib ka meid põrmust üles äratada.

Mis küll pärast peaks sündima?

Siis on wiimane kohus ka ja maailma ots.

Eks sa karda seda wiimast kohtu-päewa?

Mis on siis karta, kui Jumal siin patud andeks annab, sest kus pattude andeksandmine on, sääl on ka elu ning õnnistus.

Seda kinnitab ka apostel Paulus, kui ta ütleb: Neid ei mõisteta mitte hukka, kes Jesuse sees on, kes ei käi liha waid waimu järele. Mis sa nüüd iseenesest arwad?

Ma loodan ikka oma Jesukese pääle.

Nüüd oleme meie tee pääl minnes surma wastu, mis sa nüüd oma südames mõtled?

Mina mõtlen Jesuse sõna pääle: Tulge minu juurde, kes teie waewatud jne.

Waata, selle sõnaga kutsub sind Jesus sinu südames enese juurde; mine nüüd nõnda surma wastu, et sa õige usuga ikka ligemale oma Jesuse juurde tuled.

Jah, armas Jesus, sinu juurde ma tulen, päästa mind minu patu-koormast, tee mind puhtaks oma kalli werega, wõta minu waim enese kätte ja anna mulle õnnist äralahkumist.