Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Friedrich Kuhlbars
Friedrich Kuhlbars.
Mõni kirjamees ja luuletaja on alandliku meelega, ei taha sagedasti, et tema nimegi nimetataks. Säärane on Friedrich Kuhlbars terwel eluajal olnud. Tema tööd on enam tuntud olnud kui ta enese isik. Tema laulud on enam kuuldud olnud kui tema enese hääl. Aga tema laulud on seesugused, et nad peenikese tundmusega ja tublisti õppinud meest näitawad. Meile on üteldud, et tema noorel põlwel palju on raamatuid lugenud — nii hästi Eesti kui Saksa omasid. Selle pärast leiame ka tema luuletes seda, mis muidu palju ei leita: Eesti muinasõpetust ja jumaluste loomusid. Ka Saksa kirjandust on Kuhlbars palju uurinud, ja Gervinus, Gottschall, Kurtz ja Scherr on talle tuntud mehed, kes teda Saksa kirjanduse mõistmisele on juhtinud. Saksa kirjameeste lugemisel on ta oma maiku peenendanud, aga ka wanad Greeka ja Ladina kirjamehed, kui ka tõlgetes, ei ole tähele panemata jäänud. Kuhlbars’i tark waim pani teda sagedasti wanast ajast mõtlema ja enesele säält ligemaid sõnumid saatma, selle pärast leiame ka tema luuletes, et palju muinasusulisi ja jumalusteadlisi aineid on puudutatud ja nimetatud.
Kuhlbars on iseäraline, aga selle juures wäga meelepäraline luuleloomus. Temal on wäga suur luuleanne ning armas moondusewõim. Kahju üksnes, et ta weel rohkem ei ole kirjutanud ja ka et tema kirjatööd mitte ühes koos ei ole trükis wälja tulnud, waid kõik mitmes kirjas ja ajalehes laiali. Sellegi pärast on Kuhlbars Eesti kirjandusele tähtjas. Ta on üks kõrgeandeliste luuletajate sekka loetaw salmija. Ühes koos on tema enese wälja antud — pääle waimulikkude laulude kogu „Kuulsad waimulikud segakoorid“ — kaks noodiraamatut, mille laulude sõnad suurt annet awaldawad, need on 1) „Laulik koolis ja kodus“, milles küll ilusad, kuid enam koolile sündsad laulud sees, juba 1868 ilmunud, ja 2) „Wanemuine ehk neljakordne laululõng,“ laulude kogukene, milles sõnad otse klassised ilusad, kuna nende wiisid kõik Saksa keelest wõetud neljahäälsed meestekoorid on. Sõnad on algupärased luulded, mis pea kõik on täiesti rahwa suhu läinud. Kuhlbars näitab end neis ja teistes luuletes tähtja tundeluuletajana. Ta on Koidula kõrwal nende luulete läbi küll tähtjam isa- ja kodu-maa laulja, kelle luuletel hoogu ja elu on, ja kes rahwale wäga armas. Igaüks tunneb tema laulusid: „Kui Kungla rahwas kuldsel a’al“ wõi ka „Eestimaa, mu isamaa,“ „Oh kaljuwald,“ „Ma kõnd’sin kord Endla wee ääres“ jne. Kuhlbars laulab hääl meelel Eesti rahwa muinasaegsest ilust ja herrandusest, eestlaste maa kaunidusest, kodumaa ja rahwa wastu truudusest — waimustawal ja waimustatud keelel. Et need luulded ilusad ja Eesti omad on, siis on mitmed nendest Saksa wiisi asemele ka Eesti wiisi saanud ja lauldakse neid wiisisid ka hääl meelel. Teised laulude sõnad on muidugi Saksa keelest ümber tehtud, nõnda „Sull’ olen end andnud“ (Saksa keeles „Ich hab’ mich ergeben“), „Ei tea, mis saab sest küll saama“ (S. k. „Ich weiß nicht, was soll es bedeuten“), „Nüüd head ööd sull’, metsake“ (S. k. „Ade, du liebes Waldesgrün“) ja teised. Weel ümbertehtustessegi punub Kuhlbars isamaalisi mõtteid.
Keel Kuhlbars’i luuletes on selge, mõistetaw, soraw ja kõlaw, rhytmused selged, loomulikud ja meeldiwad. Sisu on tuumakas, mõtterikas ja kujekas. Wanasse aega tagasi minnes puudutab ta ka wanu muinas-jumalaid ja toob kõnele Wanemuise, Murueide tütardega, Ilmarise ja muud sarnased armsad ilu-isikud Eesti muinususust. Mõni kord paneb ta ka kõnelaulu-sarnaseid luuldeid muude sekka, kuid ikka Eesti muinasasjust. Tõsi on, et Kuhlbarsi luuletest Mardust kiljatama kuuleme, seda imelist maa-alust wana Eesti häält, mis kurbtust ja rõõmu kuulutab. Kuhlbars oskab meid wanasse ilma wiia ja meie sees luulelisi tundmusi äratada. Ta ei soowi, et teda ennast selle juures nimetataksgi.
Waiksesti on Kuhlbars kaswanud, endises Tartu kooliõpetajate seminaris inspektor Maass’i all õppinud ja pärast otse terwe inimese-ea Wiljandi linnas elementar-kooliõpetajana elanud ning wanal põlwel säält weel luuldeid wälja saatnud. Tema ei ole end sagedasti luuletegi all nimetanud ja niisama sagedasti on ta enesele warjunimed wõtnud, nagu „Mangu Sild, E. I. Keegi, Williandi, Idna Illiw “ ja muud. Iga nime all on ta ilusaid ja tuumakaid luuldeid loonud. Aastal 1897 kirjutas ta weel kogukese enese luuldeid «Kuhlbars’i Laste lauliku“ nime all. — Tema laulud saawad küll niisama kaua kõlama, kui Eesti laulust üleüldse osa wõetakse.