Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Grahw Peter Manteuffel
Grahw Peter Manteuffel.
Üks kõige tähelepandawamatest meestest Eesti rahwa kirjanduse põllul on grahw Peter Manteuffel, kõrget rüütli-sugu mees, kelle süda teda ajas Eesti rahwa kallimat waimu-wara, see on kasulisi kirjasid, kaswatama ja kosutama. Eestlaste kodumaa on sakslaste siiatulemisest saadik alati Saksa kõrget sugu mõisnikkude poolest rikas olnud, aga keegi neist tuhandetest mõisnikkudest ei ole selle pääle mõtelnud ka kord selle rahwa kirjawara eest hoolt kanda, kelle seas ja kellega ühes need mõisnikud sadade aastate kaupa on asunud. Pääle grahw Manteuffeli ei ole nii hästi kui üksgi rüütli-sugu mees midagi kirjutanud — wähemalt mitte midagi, mis iseäranis tähelepanemise wäärt oleks olnud. Seda rõõmustawam on, et nüüd grahw Peter Manteuffel hoopis teist moodi mees oli, kelle süda täis armastust meie rahwa wasta oli ja et ta seda armastust rahwa wastu ka kirja teel üles näitas. Grahw Peter Manteuffel’i elust on paraku wäga wähe teatust järele jäänud. Et ta tuntud Manteuffelite sugukonnast mõisnik oli, see on muidugi teada. Ta ise kirjutas end oma raamatutes „Rawila mõisawanem Peter Graf Manteuffel.“ Rawila mõis on Harjumaal Kose kihelkonnas, ja tema siis oli selle mõisa omanik 19. aastasaja esimesel poolel — umbes aastatel 1825 kuni 1842. Tema kirjade järel arwata oli ta oma walla inimestele wäga armas mees, kes neile milgi kombel paha ega liiga ei teinud, waid igaühte tundis ja toetas. Ka on teada, et ta wäga palju rahwaga ümber käis ja selle pärast ka rahwa elu ligidalt tundma sai, nagu seda imeks pannes tema kirjadest loeme, millest iga sõna terawat rahwa elu tähelepanemist ülestunnistab.
Enne kui tema kirjasid endid ligemini tundma õpime, paneme siin mõnda tähele, mis õnnis Soome professor Dr. August Ahlqvist, grahw Peter Manteuffeli üle ütleb. Ahlqvist kirjutab nõnda: „Siin kohal on küll parem paik meelde tuletada ühte kirjameest, kellel enese-aegiste kirjameestega ei midagi ühtust näi olewat, kes aga siisgi mõnest põhjusest mälestuse wääriline on, nimelt grahw Peter Manteuffel’i. Juba ainumalt see lugu, et ühe grahwi tabame nii wähe lugu peetud töös kui talupoegade harimises, on imeline ja wõõras asi, sest nende rüütlite järeltulijad, kes Eesti rahwa orjusesse lõiwad, kui nad ka kõiges muus oma pärijuurest muutunud oleksiwad, on ühes asjas kunagi eneste esiisade wõrdsed, nimelt eestlase halwakspidamises („ylenkatsomisessa“). Mõnes muusgi asjas lahkus kõnes olew Manteuffel oma seisuse-seltsilistest ning muudest inimestest, aga siin ei hakka me tema elulugu kirjutama, selle pärast jätame siit kõik muud mälestamata, kuid tuletame üksnes seda meelde, et ta aastal 1842 suri ning astume selle asemel tema kirjatoodeid waatama. Neid ei ole rohkem kui kaks, ja needgi wähesed (wäikesed) rahwakirjad. Esimesel on nimeks: „Ajawiide peeru walgusel,“ temast ei ole meie muud näinud kui teist trükki, aastast 1839, ei me wõi ka ütelda, mitu korda seda raamatut on uuesti trükitud. Teist raamatut, mille nimi on „Willem Nawi elupäewad“ ei tea me sagedamini kui ainust korda Tallinnas selsamal aastal 1839 trükitud olewat. Kogu ja näo poolest ei ole need mõlemad kirjad palju teist laadi neist harilikkudest odawatest raamatutest, mis Eestis nagu meilgi (Soomes) rahwale trükitakse, aga sisu poolest on nad seda enam wäärt. Mõlemad jutustawad lugusid rahwa elust, ja need kujutused, mida need lugejale ette-toowad, on nii oma tuuma järel tehtud, et paremat seletust Eesti rahwa elust ja loomust kusagilt otsida ei ole, ei ka Luce kirjadest leita. Selle loomu-päraduse wääriline on ka keele iseäraline algupäradus ja puhtus kiita, ehk küll kirjutaja kirja-wiis wana-tabane on ega neid parandusi ei tunne, mis Masing oli ettemääranud (ärauurinud). Jutustamise and on Mauteuffelil suur, ja ehk ta raamatu küll oma elu-ea lõpu poolel kirjutas, on ta osawasti wanaduse kaasas käiwa igawuse (laiuse) sõnades eemal hoidnud. Ennemini on ta teistti eksinud, on nimelt jätnud jutu nagu kõrwale ja ilustamata, mis käes on. Kõik see käib enamasti tema raamatu „Ajawiite“ kohta ehk õigemini kaheksandasse jutusse, millele tegija nimegi ei ole mälestanud anda, mis aga siisgi Manteuffeli kõige parem jutt on ja selle raamatu kuulsaks on teinud. Meie kohus nõuaks nüüd, et siin raamatu sisust näitusi annaksime, aga seks ei ole meil himu, sest neist ei saaks lugeja ometi õiget ega selget kuju asjast. Selle asemel soowime, et lugeja, päälegi need noored mehed, kes Soomes Eesti keelt ihaldawad õppida, selle raamatu nõuutaksiwad ja siis ise temaga endid tutwaks teeksiwad.“
Nõnda on Soome kuulsa professori Ahlqvisti sõnad, mis siia Soome keelest oleme ümberpannud. Ehk Ahlqvist küll näitusi anda ei luba, siisgi paneb ta raamatust pika kirjelduse ka Soome rahwale Eesti keelest ümber ning laseb trükkida — nimelt Eesti pulmapruukidest. Mis aga iseäranis tähele panna on see, et Ahlqvist soomlasi kutsub Eesti keelt õppima ja Eesti raamatuid enesele ostma, kuna sellega eestlaste eneste keskel üsna kehw lugu on. See peaks küll kihutus olema rohkem Eesti kirjawara enesele nõuutada. — Ahlqvist’il on üksnes teine trükk tuntud olnud, nagu kuulsime. Nimetame ka, et meie teada üleüldse seda raamatut rohkem ei trükitud kui kaks korda.
Grahw Peter Manteuffeli esimene raamat „Ajawiide peeru walgusel“ ilmus esimest korda nimelt 1838. aastal Tallinnas Lindworsi pärijate trükikojas ja teine trükk, nagu teame, säälsamas aasta pärast. Et nii ruttu teine trükk waja tuli, näitab, et rahwas on seda raamatut rohkesti ostnud. Praegu teda ei ole kusagilt enam saada. Minu käes oli üks eksemplar esimesest trükist Õpetatud Eesti seltsi raamatukogust. Raamatus, nimelt 8. jutus, laseb kõrget sugu grahwi herra mitmesuguseid eestlasi etteastuda ja ühte teisega juttu ajada — just nõnda, nagu see külas eestlaste seas sünnib. Peremees Hans Akker, perenaene Liisu, perepoeg Mart, truu sulane Jüri Tarwel, tüdruk Leenu, saunanaene ja küla tühja jutu tegija Maret, kelm ja warga-nägu Taakel ja palju muid ajawad siin üks teisega juttu ja toowad lugeja silma ette kõige parema kuju Eesti rahwa elust, nagu see rohkem kui poole saja aasta eest end awaldas.
Grahw Manteuffel’i pikemast ilma päälkirjata jutust wõime siin üksnes mõned mõtted ette panna, mis jutust sõna sõnalt, kui ka nüüdses kirjawiisis, wälja kirjutame. Olgu need järgmised:
„Jüri Tarwel oli sulaseks ühe wana targa peremehe juures, kus temale armsa jutu läbi mitmed kallid õpetused anti kuulda. Jüri oli tark küll neid meeles pidamas; ta elas peremehega, nagu laps isaga, nende wahel seisis armastus; igaüks hoidis ennast, et ta seda armastust ei rikkunud, sest armastuse läbi rõõm kaswab. Ta hoidis peremehe asju enam kui enese. Üks kord teised teomehed naersid teda, et ta wiimse heinakõrrekese kokku korjas, mis hobune sel korral enam ei tahtnud süüa.
Hans Taakel teomeeste hulgast tõstis sõna, küsis: „Kui sa nõnda hoolega peremehe heinakõrrekesed korjad ja ta asjad hoiad, kas sa ööl ta krantsi aitad haukuda, et waras ligi ei tuleks?“
Jüri Tarwel wastas: „Krantsi käest ma selle hää wiisi õppin’d. Kui koera süda ära tunneb, et peremehe wara tuleb hoida, kes enam ei saa kui leiwakoorukesi, ei siis inimese süda tohi sandem olla kui koera… Kes sinu õpetaja olnud? Wissisti kiskja hunt. Kas Esku Hansu küün ja Wainu Jüri ait ei ole sinu kistud…“
Üks teomees oli leiwakoti kinni pannud, näitas rusikat Taaklele ja ütles: „Ladri Malle kirst ka sinu murtud; selle waesele sa ei jätnud põrmugi…“ Taakel jäi wait, aga ta lubas wiha, mis südames, kõrtsi kohal Tarweli kätte tasuda… Sai päew looja läinud, Jüri lõpetas tööd ja läks koju. Tüdruk oli ju waremalt tulnud. Sai pere kokku, pereeit ehitas söömalaua…
Peremees (Hans Akker). Kus meie Mart (poeg) on?
Perenaene (Liisu Akker). Pidi karja minema sälukest waatama… Ei mõista, et ta weel ’pole tulnud, pime juba käes, küll wist waene laps teda otsib, et ööni ära jääb.
Peremees. Ega ta öökull ole, et ta päewal pime ja ööl näeb ja leiab. Eks poiss hakka laia teed mööda laduma…
Perenaene. Ära torise, taadikene! Ta alles weel rumal.
Peremees. Rumal ta wõib olla, et ta teed koju ei tunne…
Söömalaual rääkis Tarwel peremehele sellest riiust, mis tal Hans Taaklega olnud.
Peremees. Mis sest üleanetust rääkida… Öeldakse, et ta teekäijate asja puudub… Ei sel mehel wõi hää ots olla.
Perenaene. Kui sa kodus ei ole, siis tuleb meie Marti waatama ja wiib teda enesega.
Peremees. Ära lase Marti minna… See mees sandem kui kuri tõbi… Pange wokid paigale ja heitke magama. —
Sai öö läinud ja kukk laulnud, peremees esimene ülestõusma, wõttis tule üles. — Mart wisan’d kesk põrandale maha ja magas.
Peremees. Siin su piimawasikas on! Mart, tõuse üles!
Perenaene. Lase ta magada, ta eilse otsimisega wäsin’d…
Peremees. Mart, mul on sinuga rääkimist. Ole õige ja otsekohe, ära waleta, kui sul süüd! Käid pimedat teed ja püüad, mis ’pole õige, tunnista! — Ütle, mis sa eilsel päewal teinud? Kus sa käinud?
Mart. Ma läksin eila sälgu koju ajama… Koju tulles, Hans Taakel tuli wastu, palus kaasa tulla, ütles pimedat kartma, heinakott jään’d reie juurde… läksime kõrtsi. Hans ütles: Kõrtsipapa, anna wiina… Mina pidin ka suutäie wõtma, hakkas päha… tulin tuikudes koju.
Peremees. Kas sa ei tea, oli wili wõi heinad kotis?
Mart. Pime oli, ja mina ei mõistnud waadata; wõib küll olla, et wili oli, miks kõrtsmik seda kaubakambri wiis.
Peremees. Sinu jutul on tõe karw, tule, et ma sulle kätt annan; sa oled mu armas laps. Mart tuli, andis isa käele suud. Wana mehe silma tõusis wesi. „Kuule weel, pojukene, mis ma sind südamest õpetan: Ära seltsi mitte santide inimestega!“
Nõnda on proow grahw Manteuffel’i jutust. Manteuffel on ka oma jagu luuletaja ja on mõned luulded loonud. Nõuda käib talgu-laul järgmisi:
„Wõtke rõõmsast’ sirbid kätte,
Ärge laske teisi ette:
Näete, põld, see tõuseb, liigub,
Iga kõrss, see mängib, kiigub.
Herra luban’d talgud teha;
Lusti, rõõmu saame näha.
Pill, see wiib meid ukse ette.
Leib ja liha antaks’ kätte
Siis need täied waadid kantaks’,
Laia kapaga meil antaks’.
Talgu kisa hakkab pääle,
Igaüks a’ab oma hääle.
Pill, see hüüab tantsu wiisid,
Kutsub Anned, Marid, Liisid.
Tõstke jalga, walget sukka,
Talgu tolm ei tee neid hukka.
Jüri habe tilgub õllest,
Mari joon’d, see näha põllest;
Jüri hambad hoidwad toopi,
Tuleb anda talle hoopi.
Juba tunnen õlle tähe,
Tema tõuseb minu pähe.
Ei need jalad kanna pääd —
Meie talgud olid hääd.“
Lõikuse-laul käis nõnda:
„Sirise, sirise sirbikene,
Kõlise, kõlise, kõwer raud!
Kelle sirp nüüd ette jõuab,
Selle wastu peidmees sõuab.
Kasime kergesti koju poole,
Läheme lauldes läbi metsa.
Kelle hääl sääl selgest’ kostab,
Sellel’ peidmees mütsi ostab.
Jõuame joostes sooja sauna,
Wihake wõtab wiimse tolmu.
Ilusam hiilgawad lahtised juuksed,
Parem paistawad punased paled.“
Üks õhtu-lauluke, mis grahw Manteuffel tein’d, on nii:
„Näed sa, kuu, see kullaratas,
Weereb udu-järwe pääl
Päike heitnud metsa taha,
Palaw peitnud warjusse.
Ainult lõoke weel laulab,
Tänab loojat armu eest.“
Raamatu ees otsas on mõned walmid ehk mõistujutud, millest ühe lühikese siia üles paneme, mis nii käib:
„Koer ja lihatükk. Oli koer, kes lihatüki kätte saanud. Kui ta läbi jõe läks, nägi, et liha wari wee sees hoopis suurem oli; ta laskis tüki suust ja pidi suuremat jõe põhjast wõtma; otsis, otsis. Sellel ajal wiis wesi lihatüki tammist alla. Kui ta tühja suuga pääd wee pääle tõstis, oli liha läinud; ei ta enam teda näinud. Sai ta wee ära raputanud, ütles: „Kui mul hää on, ei ma teine kord paremat lähe püüdma.“ — Armsad, kui teil hää paik on, ärge minge teist katsuma! Uus paik paistab, nagu wari wee sees, ikka parem olewat. Teile wõib koera wiletsus kätte tulla.“
Grahw Manteuffel’i teine raamat oli „Willem Nawi elupäewad.“ See raamat on iseäranis wiinajoomise wastu kirjutatud. Kuda tema sisu, sellest paneme siia raamatukese hakatuse üles:
„Suwel soojade päewadega oli nii palju kärpseid, et inimestele rahu ei andnud. Kärbi mõis oli wasta lõunat ehitatud. Kui uks lahti tehti, need lendasiwad tropis tuppa. Sääl nad omad lustid pidasiwad, omad wallatused tegiwad. Juba hommiku wara, kui kohwi-laud kaeti, neid tuli hulk, nagu oleks nende parast kõik sinna pandud, katsusiwad ühte ja teist läbi; kui ’polnud õieti meele järele, nühkisiwad pää esimeste jalgadega ja tagumistega silitasiwad tiiwad, lõiwad lendu, otsekohe koogi tüki pääle: saiwad mõned suutäied wõtnud, heitsiwad kohwi-tassi juurde, jõiwad tilgakest pääle, nii targasti nagu inimene; kiitsiwad teiste wastu, et sel wiisil kõige paremini see kuiw kook alla läheb. Oliwad kärpsed, kes hoopis tassi tahtsiwad ära juua, läksiwad sisse ja uppusiwad; see oli nende noorte wiletsus, kes wanemate õpetust ei wõtnud kuulda, et liha-himul ikka kuri ots. Sööma-laual nad oliwad niisama häbemata; ei jätnud rooga katsumata, kus jalgadega sees ei trampinud. Wana herra oli kõige suurema kiusu all. Nende hulgas oliwad mõned kel õieti koera wiisid oliwad ja, kes kuradi tempu tegiwad. Wanamehel oli paljas pää, mõni hall juukse karw kuklas, mis endisest ilust järele jäänud. Selle palja pää pääle nad üksalati lendasiwad; üks tuli, teine läks; wana mees raputas küll ja pühkis käega. Seda pahandust ta oleks kannatanud, aga temal oli see wiis pärast sööma tukkuda; siis tuliwad kõik, ei mõistnud karta. Üks nende kuradi kärbeste hulgast tuli laua pääle teiste juurde, tõstis ühe ja teise jala, ei saanud naeruga warsti sõna kätte; teised küsisiwad: Ütle, mis sulle sündinud? — „Ma seisin seina pääl, ootasin, kui wana mees silmad kinni pani, lendasin nina pääle, kükitasin ja tegin nina otsa pääle märgi!“ — Kõik naersiwad ja lehwitasiwad tiiwasid. — „Ta suured käpad tuliwad ja pidiwad mind tapma, mina lipsti lendu, minu surma-hoop läks tema wastu nina.“ Üks kärbes ütles: „Kui ta õieti magab, et ju suu lahti lööb, siis wõib imet temaga teha.“ — „Wiimati, lõuna oli mööda, ma tundsin roa haisu, läksin haisu pääle tema keldrisse waatama, kus ta road pannud, leidsin mõne kribekese hamba wahele, oli pime, ei näinud otsida, kus wara seisis. Ta koerad hakkasiwad urisema, ma ruttasin, et lennates keldrist wälja sain, ei ta mu järele löönud, et ma küll warguse tee pääl olin. —“
Kui kärpsed tahtsiwad wõitu jooksta, wõi rammu katsuda, öeldi: läheme wana mehele pää pääle, ei wõi komistada ega wasta liiwatera kukkuda.
Ühel õhtul herra ja proua läksiwad lastega kopli pääle jalutama; noor herra tõi wanematele ühe ilusa punase seene. Isa wõttis tema käest, ütles: „See on kihwtine, selle eest tuleb hoida; anna see mulle, ma tean, mis ma teen.“ Teine hommiku sai kohwi-laud ärakraamitud, küsis herra lusika ja taldriku, rõhkus seene puruks, riputas peenikest suhkrut pääle. Kui kärpsed nägiwad, et taldrik jälle sääl seisis, ütles üks teistele: „Lähme seda uut rooga katsuma!“ Warsti oli mitu kümmekonda koos; esiti läksiwad ümber taldriku ääre; kui nägiwad, et mõned ju õieti ahnelt neelasiwad, ajasiwad ligi ja wõtsiwad aga ka; kes kõhu täis söönud, jäi sinnasama paika, kes wähemini wõtnud, roomas taldriku ääre pääle ja suri sinna; mõned wõtjate hulgast lendasiwad laua pääle, saiwad natukese käinud, siis suriwad. — Seinast lendas üks kärbes laua pääle, oma meelest üks õieti tark; kui ta nägi kärpse seljali, pööras tema poole, astus ligi, torkis nokaga ta külge ja ütles: „On see kärpse wiis seljali magada! Tõuse üles, häbemata!“ Aga ei see wõtnud enam jalgu alla. — Tuli ta wastu kärbes tuikudes, ütles see tark: „Mis sul wiga? Sa olid ju enne see kõige kibedam jooksu pääle.“ — „Olen seda uut rooga mekkinud, ma küll liiga wõtnud; kõht walutab, pää uimane ja haige, keha rammu kadunud; roog oli magus ja hää!“ — „Mina lähen ometi ka teda katsuma; küll ma liia eest hoian.“ Wõttis suutäie sest roast, lendas laua pääle tagasi: „Mis ta mulle teinud, priskemaks ta mind teinud! Näed, kuda ma hüppan ja tiiwu lehwitan! Mina lähen ja wõtan weel.“ Wõttis mõne suutäie, ronis taldriku ääre pääle: „Mis sest natukesest! Mina pööran tagasi, wõtan himu otsa.“ — Sinna ta jäi; himu tegi elule otsa. — Tuli teine kärbes kärmasti lennates, küsis: „Kus mu Mai on? Olete mu Maie näinud? Meie seisime üheskoos õie pääl; mina läksin natuke piima jooma, tulin tagasi, ei olnud enam sääl; kus nüüd mu Maieke! Kas teie ei ole näinud?“ Kärbes, kes wastas, pühkis nokka ja ütles: „Ma palun, wõta ometi seda uut rooga mekkida, mis magus ja hää; siin on tükk, söö seda, küll tunned, mis rõõmsaks ta teeb ja kuda su mured kaotab; mine siis, otsi Maie!“ — „Wõin ometi wõtta, siin söödakse magusasti“. — Tema sõi kärmasti kõhu täis ja lendas laua pääle Maie waatama. Ta jalad oliwad nõrgad; nägi, Mai magas lusika juures, sai ta ligi, heitis ta kõrwa ja suri. —
Herra laskis need surnud kärpsed ärapühkida; üks jäänud kogemata kohwi-tassi juurde. Kui ta oma kohwi sai joonud, heitis pärast lõunat puhkama. Sai tema magama jäänud, nägi unes, et see surnud kärbes laua päält elusse tõusis ja tuli temaga rääkima: Nüüd et ma surnud olen ja sina, kes magad, ka nagu pool surnud, nüüd meie saame teine teise mõttest aru, ’pole meil sõna tarwis.
Herra. Mis aru ja mõistus kärpsel on?
Kärbes. Enam, kui su rumalus arwab! Sul on inimeste uhke meel; arwad sa seda tarkuse olewat! Tead sa, meie oleme ühe Jumala loomad! —
Herra. Aga sa ei ole enam kui kärbes: üks waewane loom.
Kärbes. Sa oled inimene, üks kuri loom, ei karda teistele kurja tehes; püüad, olgu mil wiisil, kõik oma kasuks; on see su tarkus? Millal sa näinud, et meie teine teisele kurja teeme? Et ma küll kärbes olen, nii tark ma ometi, et tean, kurja tehtakse rumalast meelest ja hääd targast meelest. Sa wõiksid kärpsest tarkust õppida, kui meie keelest aru saaksid.
Herra. Mis keel teil on? Teil aga nokk, misga teie kõik road nosite.
Kärbes. Rumal inimene! Kui keelt ei oleks, ei meie siis nõnda kokku ei seltsiks; iga loomale antud, et tema selts temast aru saab.
Herra. Mul hoopis enam tarkust kui sul.
Kärbes. Kust sa seda tead?
Herra. Kui sa tark olid, mis sa seda seent läksid sööma, kust sa surma leidsid! Sa nägid, hulk surnuid oli laua pääl.
Kärbes. Kui sa tark oled, miks sa seda põlewat wiina wõtad! Sa näed, mis kurja ta teeb; kust sa siis targem oled! On sul weel enam tühje kiitusi inimeste tarkusest? Kui sa surnud, siis sulle tulewad targemad arud, su mõistusele tuleb enam walgust. Kui mina ka tahaksin ennast kiita, mis mees ma olin, ei sa enam julgeks suud lahti teha! Mul oli kuus jalga, sa waewane loom, roomasid kahe jala pääl, kui ma lennates sust mööda läksin. Mina sinu kuningaga ühel laual söönud. Kui mu kõht täis oli, läksin ja puhkasin ta rinna pääl; ta mind rahul hoidnud.
Herra. Suur auus armulik kärbes, küll ma olin rumal, et teie mulle andeks annaksite! Ma matan teie surnukeha auusasti maha; muretsen ühe suure kiwi ja panen kuldpookstawitega pääle: „Siin puhkab üks kärbes.“
Kärbes. Oh sa rumal! Kes surnukeha eest muret kannab ja waimu jätab unustusesse! Waimu kasu püüa, kui sa tark oled! Jäta keha matmata wõi wõta kaasa meeldetuletuseks, et kõik loomad surelikud on: mõtle surma pääle, see teeb sind surmaga tuttawaks, ei sa siis surma karda, kui ta sulle kätt pakub; sa wõtad ta käe wastu, nagu tuttawa ja sõbra käe.
Herra. Kärbes, kust sa kõik selle tarkuse saanud?
Kärbes. Kõik hää tuleb Jumalast. Kes otsib, see leiab. Aga inimesed ei püüa otsida; nende mure katsub, mis kehale rõõmuks ja siit ilma kasuks tuleb. Mind sa tahad suure kiwi alla matta ja tühja kulda kulutada; surnukehale, kes enam ei ole kui muld, sa pakud auu ja kulda! Seda waest, kes ilmasüüta waewa näeb, jätad sa aitamata! Pea meeles, et siit maailma auu ja rikkust kaasa ei wõeta. Waimu eest kanna muret, tema rikkus on ainumalt igawene. —
Herra ärkas üles, ütles: „Sääl ta lendas wastu walget, mind jättis pimedusesse.“
Proua, kes toas istus, küsis: „Räägid sa unes, või oled sa seent mekkinud? Kes lendas?“
Herra. „Mu kärbes lendas wastu walgust. Teinekord ma sulle oma une ütlen.“ — Ta wõttis kärpse: „Tule õpetaja-sõber, ma wiin sind oma kambri.“