Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/J. Järw

Allikas: Vikitekstid
Eesti kirjanduse ajalugu
Karl August Hermann

J. Järw.

Järw sündis Wiljandi-maal umbes 1852 aasta ümber, oli esiti külakoolmeister, mil juba salmikud „Lillekimbukene“ 1873 trükki andis, siis 1878 C. R. Jakobsoni ajalehe „Sakala“ toimetuse liige oli, kust 1880 Tartu tuli, J. Ainti käest „Tartu Eesti Seitungi“ enese kätte toimetada ja wälja anda wõttis, ja selle lehe „Tartu Eesti Seitungi“ nime all „Wirulane“ 1882 Tallinna wiis, kus leht wäga palju lugejaid leidis, kuid riigiwalitsuse poolest 1888 ära lõpetati ning Järw ise kaheks aastaks Wenemaa seespoole saadeti, kus ta Moskwas elas. Oma lehes „Wirulases“ kirjutas Järw palju esiti Jakobsoni waimus, pärast üleüldse wäga wabameelse joones. Ka andis ta mitmed raamatud wälja, nagu „Italia tõetunnistaja Filoteo Giordano Bruno“ 1884, „Wallimäe neitsi“ ühes E. Wildega 1885 ja muud kirjad.

Kui Järw Moskwast oli tagasi tulnud ja Tallinnasse elama asunud, hakkas ta waga ja wagase mõttega kirjasid ilmutama. Siis tuliwad tema sulest „Mehised mehed“ 1889, „Ilm ja elu“, „Inimesesoo häätegijad“, „Ristitütar. Ajalooline jutustus katoliku ajast“ 1890, „Joomise katk ja wõitlemine tema wastu“ 1890, „Karolus. Ajalooline jutustus Eesti minewikust“ 1892, „Joowastawad joogid“, „Waenlane sõbra näol“ ja muidu raamatuid ja kirjasid ajalehtedes — pärast, kui Järw end korraks spiritismuse ehk waimude usu poole pööranud, siis tuli ka wälja „Tunne iseennast, mõtted ja tõendused hinge suremata oleku üle“ 1896.

Järw on kõrge andega inimene ja loodud kirjamees. Tema salmikutel on päris luuleline wõim ja waim sees. Ka muusikas on tal andeid, sest ta on mitmed üsna tuumakad wiisid loonud, millest nimetada on laulud „Kõrges kõlagu Eesti poegade auusus“ ja „Õieke, ära nii kaunisti õilmitse“.