Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Kirjanduse seisust aastasaja pööril
Eesti kirjanduse kolmas ajajärk.
Kirjanduse seisust aastasaja pööril.
Üheksateistkümnenda aastasajaga algab Eesti kirjanduses uus ajajärk, mida järje ja loomu järele kolmandaks wõime nimetada. Siin muutub mõndagi, mis enne teisiti oli olnud. Esimestes kahes järgus oliwad peaaegu ainult sakslased, kes Eesti keeli raamatuid kirjutasiwad, sest pärispõlwes olewa Eesti rahwa seast ei tõusnud kedagi kirjameest, ja kui mõni eestlane kõrgemale hariduse-astmele sai, siis ei tunnistanud ta end enam eestlaseks ega wõtnud osa Eesti kirjandusest ega waimuelust. Aga selle kolmanda ajajärguga astub ka eestlasi endid waimuwäljale ehk siin kirjanduse-põllule. Juba sellest on arwata, et uus ajajärk algama pidi, mis ka kirjandusesse suuremini mõjus — kõige rohkemini muidugi kirjakeelde, sest loomulik oli ju, et sündinud eestlased hoopis rahwa suu pärasemat Eesti keelt rääkisiwad ja kirjutasiwad kui need, kes alles õpinõuude najal seda keelt kui wõõrast keelt oliwad enestele püüdnud omaks teha, mis aga muidugi hoopis raskem on.
Enne kui üksikute kirjameeste töösid hakkame tähele panema, peame weel siin ühe sünduse juures wiibima, mis ka meie kirjanduse kohta oma jagu tähtjas oli. See oli nimelt aastal 1802 Tartu ülikooli ehk universiteedi põhjendamine õndsa Keisri Aleksander I-se läbi. Küll ei wõi salata, et Tartu ülikool otsekoheselt wähe Eesti kirjandusesse mõjus, sest ta oli läbi ja läbi Saksa asutus. Siisgi ei jäänud ta mitte koguni hää mõjuta: Loomulik oli ju, et palju tema kaswandikkusid Eesti keelt mõistsiwad ja selle läbi ametit eestlaste seas saiwad ning sellel wiisil ka kirjandust Eesti keeles edendama hakkasiwad. Olgu ka see lugu meelde tuletatud, et ülikoolis Eesti keele õpetamise ja kirjanduse edendamise tarwis lektori amet asutati. Eesti keele lektor Tartu ülikoolis, oli ta kes tahte, seisis Eesti kirjandusega enam wõi wähem ikka tutwuses ja edendas ka ise teda, kus parajat aega sai.
Esimeseks Eesti keele lektoriks Tartu ülikoolis waliti Georg v. Roth. Kirjanduses ei ole temast palju jälgi järele jäänud, aga wissisti on ta Eesti kirjanduse sõber olnud ja seda ta, nii palju kui seda selle aastasaja hakatuses oli, Tartu ülikoolis õpetanud. Enamasti oli lektori-ametiga ka zensori-amet ühes.
Tartu ülikoolist on ka tulnud need hulk Eesti kirjanduse sõpru, kes Rosenplänter’iga ühes Eesti kirjandust edendasiwad ja kellest pärast poole tuleme rääkima.
Need Eesti kirjamehed, kes aastat kümme enne Masingit elasiwad ja kirjutasiwad, seisiwad muidugi alles täitsa wanal Hornungi põhjal ja kirjutasiwad Eesti keelt muist puudulisemini muist ka paremini. Aga kõik oliwad osa wõtmas elawad. Muidugi teada oli kõigi Eesti keeleliste kirjade päätuum usulik ja waimulik. Juba Schwabe raamatute nimekirjas leiame suure hulga Eesti kirjamehi, kes 19. aastasaja algul, nimelt 1800—1820, Eesti keeles raamatuid kirjutasiwad. Nende kirjutatud raamatuid üksikult nimetama ja arwustama hakata wiiks liig pikale. Suuremad kirjamehed Hupel, Arwelius, Willmann, Ludse, Frey, ka Winkler, oliwad ülemad hooandjad olnud.
Nende ajal juba 1774 kirjutas Christoph Henkel oma raamatukese „Jummala surest teggodest“ Tallinnas trükitud.
Nõo õpetaja praost Sczibalski poolest on suur Eesti keeli jutluse-raamat — Tartu murdes — ilmunud, mille eeskõne on kirjutatud: „Ney keriko man 1779.“ Selle lisana on ka „Nelli kannatusse jutlusi jne.“ Põltsamaal 1788 trükitud.
Siis on weel nimetada J. G. Schnell, Suure-Jaani kirikuõpetaja, kes 18. aastasaja lõpul ja 19. algul mitmed waimulikud kirjad wälja andis, mille seas „Lühhike Piibli-Ramat“ Tartus 1791 Grenzius’e juures, selsamal aastal ka teist korda ja aastal 1803 kolmat korda trükitud.
N. v. Hagemeister kirjutas 1790 õpetuse uppunute päästmiseks, Tallinnas Iwerseni ja Wemeri juures trükitud.
Iseäranis wiljakas oli A. H. Lükke, Ambla õpetaja ja Järwa praost, kes hulga waimulikka raamatuid kirjutas, nõnda „Ristiusso üllemad õppetussed 1796,“ „Uus katekismuse ramat 1887“ ja enne neid weel „Õppetusse ramat nende heaks, kes Jummalat püüdwad selgeminne tunda“ Tall. Iwerseni ja Wemeri juures, 1795, 173 lhk. Kõige tähtsam oli aga tema ilmutatud laulu-raamat ewangeliumide- ja epistlitega.
Kambja kirikuõpetaja Erxleben kirjutas „Wanna Piibli-Ramat“ Tartus Grenzius’e juures 1796.
Iseäranis rohkesti on 19. aastasaja algul raamatuid ilmunud, mille kirjutajad mitte teada ei ole, sest paljud kirjutajad ei pannud eneste nimesid mitte üles. Nimetame siin üksnes mõned, kelle nimed teada on:
Friedrich Dav. Lenz, Tartu ülem kirikuõpetaja, kes Tartu keelemurdes kirjutas, andis seaduse-raamatu wälja, Tartus Grenzius’e juures 1804 ja muid raamatuid.
G. Marpurg, Vastseliina kirikuõpetaja, kirjutas ka Tartu murdes: „Weikenne oppetusse nink luggemisse Ramat.“ Tartus 1805 Grenzius’e juures.
R. J. Winkler, Gellerti ümberpanija, kirjutas „Meie Risti usso õppetussed“ Tallinnas Gressel’i juures 1806, 223 lhk. ja „Eesti-ma Ma-wäe sõa-laulud“ säälsamas 1807. Ka Lenz on selsamal aastal sõja-laulusid Tartus wälja andnud. See tähendab siis, et sõja-tuju ja tuhin walitses, kui Napoleon ähwardas ikka ligemale tulla, mis küll Eesti kirjandusesse mõju awaldas.
Justus Walter andis wälja: „Lühhikene õppetus nende abbiks, kes näitwad surnu ollewa, ja ommeti weel ellawad“ Tallinnas Gresseli juures 1811. „Ämmade õpp.“ 1812.
K. E. Berg andis wälja „Uus ABD ja Luggemisse ramat“ Pernus G. Markwardti jr. 1811. Säälsamas ilmus 1816 Bergi sulest „Jutlusse-ramat“ ja „Luterusse ello“ 1818.
K. H. Schmidt kirjutas terwise õpetuse nimega: „Terwisse Katekismuse Ramat“ Tallinnas H. Gresseli juures trükitud 1816, 147 lhk. See raamat on Luce Saksa-keelse raamatu järelt Schmidti poolest Eesti keelde tõlgitud.
O. R. Holtz kirjutas „Luggemissed Eestima Tallorahwa Moistusse ja Süddame Juhhatamiseks.“ Tallinnas Gresseli jr. 1817, 216 lhk. Säälsamas ilmus ka Holtzi sulest 1817 üks „Jutlus Eestima Tallorahwa ue Seädusse Pühhitsemisse jures Tall. Toompä-kirrikus.“ Ka see jutlus on tunnistuseks, kui elawalt Eesti talurahwa wabastamisest osa wõeti.
Siis kirjutasiwad weel waimulikka raamatuid K. M. Henning, Ehrenberg, Andressohn, Torma õp. Aswerus, Tarwastu õp. Moritz, Otepää õp. Hehn, Noarootsi õp. Lithander ja teised. Ka kaks Eesti nime on nende seas: Raudjalg ja Wilkoks, kes aga Tartu murdes on kirjutanud. — Siis ka Rosenplänter, kellest peagi rohkem kuuleme.
Juba neist kirjameestest ja teistest weel wähematest nimetamata jäänudest on näha, et Dr. Ahlqvist’il, Soome kirjamehel ja pärastesel Helsingi ülikooli rektoril, õigus on, kui ta ütleb, et Eesti kirjanduse põllul hoopis elawam liikumine oli tõusnud kui endisel ajal. Ahlqvist oli nimelt esimene, kes Soomemaal Eesti kirjanduse ajalugu tutwaks tegi ja nimelt ajakirjas „Suomi“ juba 1855. aastal täiesti 109 lehekülge pika kirjelduse enese sulest awaldas, milles Eesti kirjanduse ajalugu kaunis täielikult oli ärajutustatud — nii palju, kui teda sel ajal üleüldse oli, sest et täielisem kirjandus alles pärast seda kosus. Ahlqvist püüab seda üleüldsemat liikumist Eesti kirjanduse laienduseks ka kaugemalt seletada kui see sisemistest põhjustest wõimalik oleks. Ta kirjutab: „Ja mis on selle kihutuse põhjus, mida enne Eesti keeles harwa tunda? Siin oli mitu põhjust. Prantslaste üleline wõimu-himu oli üleaegseks saanud, ja maailm pääsis wiimaks rahule, mis Saksa-maale niisama hästi kui wabadus oli, sest teda oli sõdija-keiser kõige rohkem surunud. Walitsejate ühised püüdmised kõigi alamatega seda rahwuslist wabadust tagasi wõites sünnitasiwad üks teise wastu seiswates seisustes suurema keskwahelise armastuse ja auustuse. Ka Wene ida-mere maakondadesse, milles Saksa olu on haridusena ja milles sakslased seni ajani kindlamas ühenduses kodumaaga oliwad kui nüüd, ärkas see lõbusam kergem waim ja õnnetumaid maa-kündjaid hakati inimesteks ja wendadeks pidama ja nende keelt uurima ja harjutama. Weel enne kui see ebawagane ja ülem tundmus tõstis talupoja auu see õndsa keiser Aleksandri seadlus, mis kohe pärast Prantsuse sõda awaldati, mille järele aadeli-talupojad orjusest wabastati ja maaisandate ja õigusmeeste olu maal nende wastu seaduse-aluseks tehti. Maa-kohtute mõistjaid ja kirikuherrasid kästi rahwasse puutuwaid asju rahwa enese keelel kirjutada, mis juba muidugi asutatawates küla- ja kihelkonna-koolides õpetada ja selle läbi rahwa harimist edendaw oli. Selle seadluse wõimusõnum lendas nagu elustaw liikumine neist maakondadest läbi, ja keiser Aleksander, keda siin muud wiisil ei nimetata kui „õnnistatud“ nime all, seadis eestlaste ja lätlaste südametes enesele mälestuse-samba, mida ka aja kõik häwitaw wõim langetada ei wõi.“