Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Kristjan Kannike
Kristjan Kannike
(õige nimega: Mauer).
Kristjan Kannike sündis 10. juulil 1864 Maramaal Äksi kihelkunnas, õppis noorelt säälses wallakoolis ja käis pärast Äksi kihelkunna-koolis. Wanemate jõud aga ei jaksanud poega edasi koolitada, ja ta pandi selle pärast Maramaa wallakirjutaja juurde, kes Tartus elas, wallakirjutaja ametit õppima. Siin sai poiss ka mahti oma teadusi iseõppimise läbi laiendada. Wallakirjutaja amet aga ei meeldinud wiimaks enam noorel Kannikesel, ja ta läks aastal 1884 Imawere mõisa piimatalitust õppima, lahkus aga hädise terwise pärast peagi ka sellest ametist ja elas waheajal kodus wanemate juures. Sel ajal ilmutas ta 1885 esimese kirjatöö „Eesti Postimehes“, mis see kord Dr. Hermanni toimetada oli. See oli pikem jutt. Pärast oli ta kaastööline „Postimehele.“ Aastal 1888 asus Kannike Tartu, kus ta esiti „Eesti Postimehe“, pärast (1890) aga „Postimehe“ toimetuse liikmeks sai, mis ametis ta kuni oma surmani 23. webruaril 1891 tegew oli.
Kirjatööde arw, mida Kannike oma lühikesel tegewuse-ajal kirjutanud, ei ole mitte wäike. Saagu siin järgmised nimetatud. Aastal 1881 ilmus „E. Postimehes“ pikem jutustus „Auuwõlg ehk miljonite püüdmine“, 1881 ilmusiwad „Postimehes“ „Tundmuste wangis“ ja „Möldri saladus“. „Hääd naabrid“ ja „Kõwad kiwid“ ilmusiwad 1889 „Eesti Postimehes“ ja „Oma süü pärast“ sellelsamal aastal „Postimehe“ lõbulisas. 1890 ilmusiwad K. Busch’i kuluga Tallinnas „Raamat, mida kõigil waja ’pole lugeda“ ja jutt „Eksiteel“. See ei ole kõik, mida Kannike on kirjutanud, tema sulest ilmusiwad ka weel mõned tõlked, millest iseäranis kaks nimetame: „Orjatüdruk“ ja „Yuma“ 1890 „Postimehes“ ning hulk luuletusi, mis siin ja sääl ajalehtedes awaldatud on.