Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Mart Sohberg
Mart $ohberg.
Üks wäga wiljakas rahwusline kirjamees, kellest Eesti kirjanduse ajalugu mööda minna ei wõi, on Mart Sohberg. Tema sulest on wäga palju kirjasid wälja woolanud. Juba aastal 1865 astus ta oma „Essimesse laulotooja“ raamatuga wälja, millele 9 teist jagu pärast kuni 1883 juurde tuliwad, mis kõik ruttu ära ostetud on, sest et nad rahwale meeldisiwad. Oma laulikutesse on Sohberg wanal kombel salmitud luuletusi, kuid ka mõndagi rahwaluulet wõtnud. Wälise koore poolest ei ole kõik laitmata. Ka sisu on mõnigi kord puuduline küllalt. Kuid sääl, kus Sohberg päris rahwaluuldeid on kogunud, nagu oma „Neljandas laulutoojas“, on laul mõnes salmikus wäga ilus ja tuumakas ning on Eesti muinasluule rikastamine. Sohberg on ka oma puudustes kirjandusele tublist kasu saatnud.
Pääle oma laulikute on Sohberg hulga raamatuid kirjutanud, mis jutustawasse kirjandusesse lugeda tulewad. Need on nimelt raamatud, mis ühise päälkirjaga „Jututoojad“ on ilmunud ja mida kümme jagu on. Nad on kõik nõnda ilmunud „Esimene, teine, kolmas, neljas, wiies, kuues, seitsmes, kaheksas, üheksas ja kümnes Eesti jututooja“. Mõnel ei ole päälkirigi õiges kirjawiisis. Sohberg on nõnda kirjutanud, nagu just mees rahwa seast kirjutada wõis. Ta on nimelt muinasjutud ja lood rahwa suust ilma ilustamata üles wõtnud, jämedaid sõnu tarwitanud, roppe kohtegi kirja seisma jätnud. Ta on ka oma tarkust rahwa tarkuse sekka wõtnud ja ei ole seda just mitte jutu kasuks teinud. Kõige suurema wäärtusega on tema lisad jutule „Kawal Hans ja wanapagan“, ehk see muinasjutt küll Sohbergi, Kõrwi ja Eiseni kirjadegi läbi weel täiesti uuritud ei ole. See lugu on küll wäga tänulik ühele suurele kirjamehele, kes sellest ühise kirjatöö Eesti muinaspilkeainetest saatana kohta wõib kokku panna.