Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/P. H. von Frey

Allikas: Vikitekstid
Eesti kirjanduse ajalugu
Karl August Hermann

P. H. von Frey.

Üks õige wiljakas ja kaunis andeline kirjamees 19. aastasaja algul oli P. H. v. Frey. Tema oli Saaremaal Püha kihelkonna kirikuõpetaja ja konsistoriumi assessor. Tema elust ei hakka me siin pikemini kõnelema. Ka tema kirjad, mis pea kõik waimuliku sisuga, ei kuuldu ilmaliku kirjanduse liiki, kuid siisgi ei wõi teda hästi tähele panemta jätta, sest et tema kirjades on mõndagi õpetlist kuju 19. aastasaja algusest. Nagu Saaremaa Eesti kirjandusele õige mitu tublid edendajat on andnud, nii on ka Frey Saaremaalt Eesti kirjandust edendanud. Tema kirjad on isegi pea kõik Saaremaa murdes kirjutatud. Sellega ei olnud tema aja kirjamehed ja ametiwennad sagedasti rahul, waid soowisiwad õigusega, et Frey ja kõik teised üleüldist kirjakeelt oleksiwad pidanud pruukima. Nüüdse aja kohta ei tähenda Frey ega teiste murre midagi, ei ole sest ka wiga, sest meie peame ju kõik uude nüüdsesse kirjawiisisse ümber panema.

Frey kõige tähtjam kirjatöö oli üks waimulikkude laulude kogu, mis Hupel’i poolestgi klassiste kirjade sekka on loetud. Igal pool tarwitasiwad kirikuõpetajad ajuti seda raamatut — mõnedes kirikutes koguni lauluraamatuks. Teine raamat, mis Frey kirjutas, oli „Arropiddamisse ehk Arwamisse-Kunst“ Tartus 1806 Grenziuse juures trükitud. — Pääle selle awaldas Frey hulga muid kirjasid, mida meil siin wõimalik ei ole tähele panna.

Siin kohal trükime mõned kirjapalad ära, mis Frey on Rosenplänteri „Beiträges“ awaldanud, nimelt osa keiser Aleksander I-se manifesti 1813-st aastast, laulu warjusurnutest ja mõned teised luulded, mis tõlgitud.

Manifest. Jumala armust Aleksander I kõige Weneriigi Keiser ja Isewalitseja annab Oma truudele alamatele teada.

„Jumal teab ja kõik maa-ilm meiega, missuguse nõuu- ja wäega waenlane Meie riigi sisse tungis …… täis lootust oma riigi ja ligi kõige Europa sõjawägede pääle, mis ta oma rahwaga wõitlemiseks Meie wasta oli kokku saatnud; kihutatud ärawõtmise lõpmata himust ja were-ahnusest julges tema meie laia riigi südamesse tungida ……

„Kas waenlane oma tegudega, mis iga hää inimese meele wastu, oma mässawa sõdimise kombega Wene rahwa meelt ial wõinud nõnda taltsaks teha, et nemad oleksiwad taga nutnud oma haawasid, mis ta nendele lõi? Eks ei olnud näha, kui oli nende were ärawalamine neile julguse ja kindla kannatuse kinnituseks? Eks armastus oma maa wastu enam ei hakanud põlema, kui nende linnad ära põletati? Eks nende usk ei kaswanud ja eks ei süttinud põlema kättemaksmise kustutamata himu nende sees, kui nende templid ära teotati? Sõjawägi, riigiülemad, mõisnikud, õpetajad, linna- ja maa-rahwas, ühe sõnaga kõik seisused ei pannud oma waranduse kulu ja oma elu ohwerdamist miksgi ……

„Waenlane …… astus Meie piiride üle kahekümne riigi ja kahekümnesuguse rahwa wäega, mis ta kokku oli sundinud enese alla. Neid oli arwu mööda 500,000 jala- ja hobuse-meest ja nendega 1500 suurt püssi. Selle hirmutawa wäega tungis ta keskele meie riigi sisse ja ajas lahti ärarikkumist ja surma. Aga mittegi poolt aastat ei läinud mööda, ja ta kadus jälle ilma teadmata kuhu ……

„Muist, keda siin ja sääl maha löödi, kastsiwad oma werega Moskwa, Kaluga, Smolenski, Poola ja Litawa maad; muist on oma päälikutega mõnes taplemises wangi wõetud, kuni mitu tuhat ärawõitja käest armu paludes tema meelewalla kätte oma sõjawäe riistad maha heitsiwad. Muist jälle, arwu poolest nõndasamuti palju, on äkitselt põgenedes ja tagaaetud Meie wõitwate wägedega, nälja ja külma osaks saanud oma suurte püsside-, wankrite-, oma püssirohu laekate- ja oma surnukehadega maanteed katnud. Nõnda on sest päratumast wäehulgast aga pisut pääsnud ……“


—————

Laul warjusurnute matmisest. Luuletanud v. Frey.

1. Et pangem neidgi tähele, kes lahkuda siit wõt’wad! Et waad’kem hästi järele, kas nemad tõest’ meid jät’wad! Kui mõni surnud nähtakse, kes teab siisgi selgeste, kas on ta tõest’ ka surnud?

2. Oh häda, kui saab hingega pool surnud ihu maetud! Ta oleks wõinud elada, kui ’poleks mullast kaetud. Ehk elaks mõni nüüdgi weel, kui ’poleks elu, õhk ja keel nii warsti pandud lukku.

3. Kui oleks aega mõnele ta surma nähes antud; ja ’poleks teda äkiste kui surnut maha pantud: küll oleks ta weel ärganud, neid õnnistades tänanud, kes teda mattes tapnud.

4. Oh arwa tema asemel nüüd ennast, inimene! Kui surma nägu sul, ja weel ei lahkun’d hingekene, ja enneaegu kaetakse sind lauaga ning maetakse siis mullas hoopis kinni!

5. Mis nõuu sul oleks kirstu sees, kui meel siis ärkab üles? ja üksgi ’pole abimees, sest et sa haua süles? Sa pöörled ennast waluga; sa muidu katsud pääseda: sa heidad meelt ja hinge!

6. Oh mõtle, mõtle, inime, mis häda siis sul oleks! Ja waata teiste järele, et häda neil ei tuleks, kui näik’se hing ju keele pääl, mis siisgi ihus ülal tääl. Oh ära siis neid mata!

7. Et olgu, et hing ihuga ka saaksid mullast kaetud; hing ei wõi siisgi temaga ei ial saada maetud; waid tema pääseb ometi, ja siis ta kaebab alati su hooletuse pääle.

8. Siis pangem neidgi tähele, kes lahkuda siit wõt’wad, ja waad’kem hästi järele, kas nemad tõest’ meid jät’wad! Kui mõni surnud nähtakse, kes teab siisgi selgeste, kas on ta tõest’ ka surnud?


—————

Witscheli raamatust „Morgen- und Abendopfer in Gesängen“ ümber pannud kiriku-õpetaja ja konsistoriumi-assessor v. Frey:


Nääri-päewa hommikul.

Issand, kenn’ ees suures taewa ruumis
Tuhat päikest kaunist’ paistawad,

Kelle selge trooni ümberringi,
Tähed waiksesti sääl weerewad;
Kes sa elad ikka, kel on lahti
Kõik, ka hauad kõik, mis ial tääl,
Kes sa sest, mis põrmuks ammu saanud,
Uued loomad kutsud ikka pääl’:
Sinu aastad ’pole pandud üles,
Ei su eluaeg wõi lõppeda;
Maailm aga näitab sinu tunnid,
Ning su päew ei ial otsa saa.
Oh mis küll on see, kes põrmust sündin’d,
Lapsest saandi kaduw inime,
Et sa mõtled hoides tema pääle,
Kuni elab ja ta surmasge?
Et nii mitme häda kanges tormis
Tema elulaew ei hukka saa;
Et ta lootes tüürib, kuni tuleb,
Kuhu teda nõuad armuga?
Sa jääd ikka! Mina nagu rohi
Närtsin ära, surmast niidetud —
Sa jääd ikka — kui sa saaks kui riie
Päewa selgus ära kulunud.
Sinu käes on nõuu ning abi ikka,
Kõik sa oled wäga hästi tein’d.
Rõõmsast’ nuttes tänab sind mu süda,
Et ka mina sinu heldust näin’d.
Allaheitlik tahan mina kanda,
Kui mu pääl’ su käsi raskeks jäeb,
Ikka lootes, kui mu teekond lõpeb,
Et mu öö ?? päewast selgeks läeb.
Sest mul siin ei rõõmu ega õnne
Oma palwes ’pole soowida.
Miks ma, mis sa kõigil’ annad, palun?
Sind ma palun aga tänuga.


Nääri-päewa õhtul.

Looja, sinu öö mu ümber piirab;
Lahkun’d aasta pääle mõtlen ma,
Kõige rõõmu pääl’, mis mööda läinud,
Mõne pääl’, kes läks ju hingama!
Nii kui talwe kangest külmast rohi
Oh nii pea närtsib inime!
Nii kui koldseks läinud puu leht pudeb,
Nõnda waob hauda temage.
Eks sa kuule, säält ja siit ju tõuseb
Mis su rõõmu ära kaotab?
Enne kui weel oled rõõmu maitsnud,
Surm ju jõudes seda lõpetab.
Elu Issand, nõnda kõik siit lahk’wad
Siis, kui surm on kätte tulemas;
Siin ja sääl siis elu tuli kustub,

Wiimne rõõmu kiir on lõppemas.
Aga kas mu meel sest peaks kaeb’ma
Et siin elul surm on lõpetus,
Ja et suurest elu-jõest näha
Surma nii kui elu wahetus?
Mis on seatud igaühel’ osaks,
Eks see ole kõigil’ paremaks?
Kui ka sina sured, eks see mõte:
„Kõik ju sureb!“ sind ei kinnitaks?
Aga kuni elu tund weel käes on,
Olen mina wäga rõõmus sest,
Pruugin, mis sa, Jumal, mulle andnud,
Lootes, olles rahul südamest;
Tänan sind ka igal õhtu-ajal,
Et mu elu-päew on jatkatud;
Ja muud ’pole minu hingel muret,
Kui et meel saaks enam parandud.
Rahu nüüd ja üks kord suurel päewal,
Rahu kõigel, kes on inime!
Kandkem, lootkem! Ja see usk meil olgu,
Et, mis Jumal teeb, hää on see töö.
Ärgu olgu muret hombse pärast!
Rõõmsast’ armu süles uinun ma.
Isa, kui ma tulen sinu juurde,
Kus ma kiites tahan lahkuda.


Pühapäewa hommikul.

Keda päike, kuu ja tähed kiit’wad,
Keda kiidab taewa wäe hääl,
Keda minu süda kurwal päewal,
Nii kui rõõmsal, Isaks hüüab tääl,
Ülem Waim! kes oled kõiges paigas,
Keda usklik Issaks nimetab,
Keda kõige targem weel ei tunne,
Keda usk siin aga tunnistab:
Kuule mind sel sinu auu päewal!
Rahu on mu ümber rõõmuga
Kuule minu palwe koidu piiris
Ja su auu riigis armuga!
Jumal, Issa! Las’ mind armu leida,
Kui mu südant süitab armastus!
Armu, kui ma nõder su ees räägin,
Su ees, kel on päewaks pimedus!
Kas meid seati wale-wõrgu wangiks?
Lahti saagem tõe-riigi sees!
Ehk kas sünniks patu öösel käia? —
Anna walgust käia sinu ees!
Kas saab maa-ilm ülekohtust õndsaks?
Õndsaks meie saagem õigusest!
Kas wõib õelus meelel’ rahu anda?

Rahu tuleb wagast südamest!
Kõigel kaunil olgu rõõmu palgaks!
Rahu maa pääl järgest’ elagu!
Õigus olgu kõigil auu-krooniks!
Ärgu olgu süda armutu!
Pime wale teeb, et maa-ilm riius —
Kõige raskem süü on kadedus.
Oh nii kirikus kui hinges olgu
Lootus, kindel usk ning armastus!
Waikne nüüd on lugu pühapäewal,
Mis kõik maa su auuks pühitseb.
Kellad hüüdwad. Paks hulk templi käies
Äripäewa pärast taganeb.
Olgu neil su arm! Sa neidgi tunned.
Saada neidgi eemal’ kaunil teel!
Laulgu laulu nende hing ja süda,
Palwet tehku selge puhas meel!
Saada mujalt kõik, kes alles hulk’wad,
Sisse sinu tõe templisse!
Ja kui wiimne tund meid ära kutsub,
Lase tulla meid kõik taewasse!


Pühapäewa õhtul.

Kiida oma Loojat, oh mu süda!
Mis ta sulle tegi, mälesta!
Isa, sinu maad küll öö nüüd katab,
Aga taewa tegid lahti sa.
Kes küll oskab sinna waad’tes leida,
Kuhu taewa täht’dest wiimne läeb?
Kuhu piiri kõik, mis loodud, ulab,
Kuhu rõõm ja elu wiimaks jäeb?
Oh, mis ial loodud, ei see lõpe
Minul’ ennast üles näitamast;
Ja sa oled suur ja armu Jumal
Waatad ka mu pääle haledast’.
Rahu saadad sa nüüd ööga maha;
Mis sa loonud, on kui tempel tääl;
Taewas hiilgab kõigis oma täht’des;
Arrnu näitad siin ja sääl.
Tänu sinul’, Issa, kes seks eluks
Andsid meile walgust taewa seest!
Nüüd weel aimab tema, aga siisgi
Hoiab tema surma hirmu eest
Kui truu sõber, kes meid waeseid trööstib,
Kes täis armu wagu armastab;
Ja kui ingel, kes ka surmawoodist
Armsast’ wiimaks taewa juhatab.
Kõik maailma tühi mure kaob,
Rahu, Jumal, tunnen taewa poolt;

Rõõmu maitseb süda nüüdsel õhtul,
Et mu hing’ eest täna kanti hoolt.
Küll ju käsk on tuimal meelel päewaks;
Helde oled, kebja on su koor’m.
Rõõmsast’ kuuleb see, kes tark, su sõna
Enne weel, kui teda kutsub surm.
Heldest’ annad kuulda kõrgest taewast,
Kui siin põrmus eksib inime;
Heldest’ hüüab Issand: Laps, oh ole
Hää, su püha Isa sarnane!
Isa, helde Isa, su all olla,
Kui su oma hoides sinu pool’,
Ja siin teha mitmel’ teisel’ rõõmu:
Oh see olgu minu hool!
Omast idust tõuseb, kaswab wili,
Teised loomad maa pääl kaswawad:
Kas meil üksi sünniks taha jääda,
Meil, kes meie nende ülemad?
Kas seks eluks aga meie sündin’d?
Eks ka eluks, mis jääb igawest’?
Eks sa meid ei seadnud nende seltsiks,
Kes sind taewas rõõmsast’ kiidawad?
Ons meil omas elus õige rahu,
Kui, miks meie siin, ei mälesta?
Kas su maa pääl sa meil armas oled,
Kui meilt kaunist tööd ei tehtud saa?
Kas meid tänab see, kes järel’ tuleb
Kui me päewatöö ei lõppenud?
Kas siit minnes wõime rahul olla
Kui on aega muidu kulunud?
Oh kui nobest’ lendab elu ära,
Wäga ruttu, nii kui linnuke!