Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/R. G. Kallas

Allikas: Vikitekstid
Eesti kirjanduse ajalugu
Karl August Hermann

R. G. Kallas.

Tähtjas Eesti kirjanik ja kõnemees on Rud. G. Kallas. Ta on sündinud Saaremaal Kaarmas lehekuu 10. päewal 1851, käis esiti kodus koolis, siis „Tartu I. kooliõpetajate seminaris“, kus lõpueksami tegi ning 1871 kuni 1875 Tartus I. elementarkooli õpetaja oli. Siis läks ta Tallinna gymnasiumi ülemasse klassi, tegi üliõpilase-eksami ning studeeris Tartus 1878—1883 usuteadust, sai arwuteadlise kirjatöö eest kuldauuraha, tegi kandidaadi-eksami, oli 1884—1887 Eesti kirikuõpetajaks Walgas ja aastast 1887 saadik Rõuges.

Kallas on juba aastast 1873 wäga tegew Eesti kirjanduse põllul olnud. Eesti Kirjameeste seltsi kirjatoimetajaks sai ta juba 1872, ja aastaraamatus 1874 kirjutas ta „Nuhtlus ning palk koolis“ ja „Mõnda Otu Wilhelm Masinga eluloost“. Selle seltsi äratusel andis ta 1874 suure paksu ning täielise arwuraamatu „Mõistlik rehkendaja“ wälja, mis seni ajani Eesti arwu-raamatute ees otsas on. Kallas’e rehkenduse-töö üksikud raamatulised pärastesed jaod iseköidetes on „Ülesannete kogu“ 1875 3 jagu, „Wäljarehkenduste kogu“ 1875. Selle järele ilmusiwad „Mõistliku rehkendaja tarwilisemad õpetused“ ja „12½ toopi pähklid. Wirgemaile rehkendajatele ära närida.“ — Kallas on selle järele suur arwumees. Tema raamatud sellel põllul on Eesti keeles uue põhja arwusteadusele pannud ja on täiesti mõistuse põhjal seisew suur teadline töö, nagu seda waewalt muudes keeltesgi leida. Kes end arwamises tema juhatusele annab, see õpib selle teaduse täielikult ja põhjalikult ära. See on iseäranis nüüdsel ajal tähele panna, mil enam kui enne rehkendamist nõutakse ja mil kõik riiklik ja rahwalik elu arwamise pääle põhjendatud on, sest asjata oleks katse ilma rehkendamiseta elus läbi saada. — Ajalehtedes ja kirjades on ta pääle selle palju kirjutanud.

Õpetaja-ametis on Kallas hoolega waimulikku kirjandust edendanud. Nõnda kirjutas ta järgmised kirjad „Igawene ewangelium. Uus jutluse-raamat“ 1889, „Kallim wara ilma pääl“ 1891, „Meie Issanda Jeesuse Kristuse armulaud“ 1891, „Lendaw ja Immanuel“ 1892, „Nädala päikene“ 1892, „Roosa kannel“ 1892, „Saaroni walge lill pulma päewaks. Perekonna raamat“ 1894, „Õlipuu-lehed“ 1897. Kõik need raamatud on woolawas kujerikkas kõnes ja kenas kaunis keeles kirjutatud ja on Kallas’e meie theologide seas kõige paremate kirjameeste sekka tõstnud. Siin kohal tahaksime iseäranis „Perekonna-raamatu“ kohta tähelepanemist juhtida, sest et meie waimulikku kirjandust nii täiesti kõne alla ei suuda wõtta, kuna nimetatud kirjas ka lugemist on, mis ilmaliku kirjawara sekka tuleb lugeda. Selle raamata iseäraline kasu on, et ta ka ilmalikust kirjandusest ning muinasjuttudest ja wanawarast lugejaid osa wõtma kutsub ja kasu saama õpetab. Seda tuleb iseäraliselt kiita. Kuju- ja kujerikas kõne, mis kõigis Kallas’e waimulikkudes kirjades leida, teeb ka „Perekonna-raamatu“ kõnet elawaks. Mõned lugejad ei kannata üksnes Kallas’e otsekohest pahade asjade ja kombete nimetamist, mis peenemalt ehk parem oleks olnud nimetada. Raamat on oma waimustusest leekiwa kõne pärast wäga tähele panna ja saadab wissisti palju kasu, kui ka kujukõne mõni kord liig.