Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Redik Willem Willmann
Redik Willem Willmann.
Tähtjas mees Eesti kirjanduses 18. aastasaja lõpul on Redik Willem Willmann, nagu ta enese Saksa nime Friedrich Wilhelm von Willmann oli Eesti keele näoseks ja maiguseks teinud. Tema oli sündinud Suures-Gramsdenis Kuramaal aastal 1746, aga toodi juba 1 aasta wanaduses Riiga, kus ta erakooliõpetajalt esimest õpetust sai. Oma 11-dast aastast saadik oli ta kellegi herra v. Rummel’i majas Pormsahtenis Kuramaal, sai sääl õpetust, läks 1766 Göttingen’i ülikooli Saksamaale, kus ta usuteadust õppis, tuli 1768 Königsbergi ja uuris siin „erateadusi.“ Aastal 1769 pööras ta Kuramaale tagasi, läks pea Saaremaale, kus ta 1772 Karja kihelkonna õpetaja Bonge abiks heitis ja 10. aprillil ametisse seati. Aastast 1785 seati ta Karja kihelkonna päris-õpetajaks, mis ametis ta 1790 iseäranis oma kirjatööde pärast Austria keisri Josef II-se poolest aadliseisusesse tõsteti. Aastal 1802 wõttis ta meele kurbtuse pärast enesele abi ja pani 1805 kirikuõpetaja-ameti täiesti maha, milles ta ka konsistoriumi assessor oli olnud. Läks 1806 wäljamaale, kuid 1810 tuli ta tagasi ja jäi Karja kirikumõisa ligi maale asuma, kus 20. jan. 1819 suri. — Sellest lühedast eluloost näeme, et Willmann, ehk ta küll noorel eal sugugi eestlaste seas ei elanud, waid alles täiel mehe-eal nende sekka tuli ja nende keelt õppis, Eesti keeli wõis kirjutada ja enese aja üheks paremaks kirjameheksgi saada. Oma nimegi muutis ta Eesti keelseks, kuna nüüdsel ajal paljud eestlased oma ilusad nimed wõõra keelseks pöörawad: tema Saksa mees heitis selle läbi eestlaseks, kuna paljud nüüdsed eestlased sakslaseks heidawad.
Willmanni tähtsam kirjatöö, mille sisu siin tähele panna tuleb, on raamat, mille päälkiri käib „Juttud ja Moistatused kui ka monned öppetussed majapiddamisse pärrast, mis Eestima-Rahwa heaks on ülles-pannud, Redik Willem Willmann, Öppetaja Karja Kirriko peäl, Saremaal, Tallinnas trükkitud 1782.“ Raamatul on ka Saksa keeli päälkiri „Fabeln und Erzählungen zur Verbesserung des Wizzes und Sitten der Ehsten etc.“ Selles nimetab end Willmann „keiserliku konsistoriumi“ assessoriks ja Göttingeni „kuningliku Saksa“ seltsi liikmeks. Saksa keelses eeskõnes seletab Willmann põhjused ära, mis teda on raamatu kirjutusele wiinud. Ka näitab ta, missugune isikline seis temal Eesti rahwa kohta ja mis mõtted temal rahwa eluseisu kohta on. See eeskõne on tähtjas ja wäga wäärt läbi lugeda. Temast näeme, kui wäga soojalt ja õiglaselt Willmann surutud Eesti rahwa poolt on. Selles eeskõnes loeme nõnda: „Põhjuse, miks need walmid trükkida lasen, olen juba enne kuulutuses minetanud. Ta on see: Mõnda wiiwa wiidaks eestlane kasulikult ja mõndagi kombeõpetuse alust jääks temale omaks. Arwan, et sellel põhjusel midagi wõiks hästi ehitada. Aga — ma ei wõi arwata, et paljud seda saada tahawad, waid ümberpidi tõestawad, talupoeg ei pidada mitte liig targaks minema. See ei wõi põhjendatud olla! Hottentottide maal mõteldakse nii, aga ei mitte Liiwimaal, kus walgus ja waim wälja laotatud walitsewad. Ega mina ometi wasta tahtmist, eeskõne asemel, walmi ei kirjuta? — Nõnda siis, kes talupoega kui oma kõrwalist inimest armastawad, kes teawad, et ka tema sestsamast ollusest samaks otstarbeks on loodud, kes mäletawad, et see wihatud rahwas meie häätegija on, need, kes häbiks ei arwa tunnistada, et see rahwas meie toitja on, wõtawad rõõmuga mahti eestlase häid omadusi äratada, mis aga teadmata oleku pühkmete all maetud on. Kust on selle rahwa ohjatute priiskamiste ja ebausu hallikas otsida? Selles surumises, mille all nad suuremat osa õhkawad: kaswatuse ning abinõuude puuduses nende waimu harida. See on mind ajanud esimest kiwi hariduse hoone ehituseks kandma.“
Enne seda Saksa keeli eeskõnet loeme Eesti keeles: „Kui peeglist näed, et silmad mustad, pesed sa neid puhtaks. Kui sa õpetusest tunned, et su süda roojane, siis hari südant. Maailma ilu kaob; waimu ilu jääb sulle igawesti.“ Nõnda on raamatu sissejuhatuse wäga ilus ja tuumakas juhtmõte.
Raamat ise on küll weel nõrgemas keeles kirjutatud kui muud ühe-aegsed raamatud, nagu näituseks Arweliuse oma, ja ta wäärtus on enam tuumas ehk sisus. Nõnda ei ole kirjutaja end suutnud Saksa keele järele tehtud wigadest lahti teha, nagu sellest, et ta ikka „kaks innimesed, kolm hobbused, nelli majad“ jne., kus „kaks inimest, kolm hobust, neli maja,“ ja „kes seäl mitte ellab, kes sedda mitte teab,“ kus „kes sääl ei ela“ ja „kes seda ei tea,“ ning „paljo rottid,“ „ennam warrandused,“ kus „palju rottisid, enam warandusi“ peab olema. Ka on raamatus palju Saaremaa murret, mis aga wiga ei ole, waid ennemini keele rikastus.
Raamatu sisu kohta kirjutab professor Dr. Ahlqvist, kes juba aastal 1856 Soome keeli Eesti kirjanduse ajaloo ajakirjas „Suomi“ kirjutas, nõnda: „Just seda raamatut ei tohi Eesti kirjanduse ajaloo uurijad milgi kombel ega puhul tähele panemata jätta… Pääsisu on raamatus 90 walmi ja juttu, mille seas enam osa neid elaja-walmisid on, mida kõigis Europa kirjandustes tol ajal wäga hää meelega loeti ja millest Soome keeles kõigest wäike jagu on. Iga walmi ja jutu järel on sisu kohta sünnis „seletus“ ehk „õpetus,“ mis ka inimese elu kohta käib ja ka eestlaste ränka elukorda näitab, nõnda siis muude inimeste tarwis õieti ei passigi.“
Üksikute walmide ja juttude loomust on ütelda, et see mitte Eesti rahwa elust nii selget kuju ei anna kui Arweliuse juttude oma. Selle wasta on aga Willmanni walmid ja jutud seda erapooletumad ning asjakohasemad, nagu seda ka Ahlqvist ülemal antud kirjakohas näitab, ja tahawad rahwale tema raskes elus lõbu, õppu, troosti ja nõuu anda. Kahtlemata on, et suur osa neid walmisid ja juttusid algusliselt Eesti rahwa suust on wõetud, kuna teine suurem osa Saksa keelest on ümber pandud wõi ka mõnest muust keelest. See wiimne töö on aga nii osawasti tehtud, et ta hästi Eesti rahwa elu kohta sünnib ja Willmanni aegsele eestlasele hästi mõistetaw on. Kui ka Willmann täiesti Eesti keelt ei oska, on ta siisgi rahwa kõnekäändeid hoolega kuulanud ja tarwitab neid nõnda, et ta kõne soraw ja jutt rahwaline on, päälegi on kõnest igalt poolt näha, et Willmann rahwast armastab ja tema elust soojalt osa wõtab.
Willmanni walmid ja jutud näitawad, et nende kirjutaja rahwa seas on elanud ja rahwa kombeid hästi tunneb. Selle pärast on-gi nende kirjutaja Eesti rahwa sõprade sekka lugeda ja on Willmann nendes enesele ilusa mälestuse pannud. See mälestus ei ole puust ega kiwist, waid on kirjandusline.
Willmanni raamatu lõpul on pihutäis mõistatusi. Neid ei ole aga Willmann ise rahwa suust kogunud, waid on nad Eberhard Gutsleffi ja Anton Thor Helle järelt grammatika seest aastast 1732 lihtsalt ära trükkida lasknud, ei ole aga ütelnud, et ta need mõistatused on säält wõtnud.
Kolm jutukest Willmanni raamatust „Jutud ja mõistatused“ paneme nüüdsesse keelde ja kirjawiisi, et iga lugeja Willmann’i jutulaadi wõib tundma saada. Jutud on järgmised:
„Joobnud talupoeg. Üks suur ja rikas herra, kes Tallinna läks, leidis kesk tee pääl ühte talupoega kui surnud magamast. Küll raputasiwad teda sulased, et ta pidi üles ärkama, aga ei aita ühtigi. Nüüd tuli selle herra meelde lusti temaga pidada. Ta käskis seepärast, et see talumees pidi tõlla sisse pandama, ja kui nemad linna temaga saiwad, siis pidiwad sulased wanad hilbud tema ümbert ära wõtma, teised kallid riided tema ümber panema ja teda siis woodisse tõstma. Seepääle käskis herra, et sulased pidiwad teda üles passima ja talitama kui oma herrad. Nüüd palus herra kõik oma sugulased, prouad ning preilid kokku, et ka nemad pidiwad enestele lusti talupojaga tegema. Sai nüüd talupoja uni lahkunud, siis tegi ta suu ammuli lahti ja waatas enese ümber nagu pärdik; ta ei teadnud mitte, kus ta pidi olema ning mis aee pidi tähendama. Sedamaid tuliwad sulased kummardades sisse, ja teised tõiwad temale wett ning rätiku, teised jälle wiina, kookisid ja kõiksuguseid kallid ja magusaid asju. Tema, kes terwe eilase päewa söömata olnud, neelas nüüd ning lakkus õieti pääle. Sai ta söönud, siis juhatasiwad sulased teda suurde saali, kus saksad koos oliwad. Need kummardasiwad, hirwitasiwad ja palusiwad teda, et ta pidi maha istuma. Aga tema kui lõõp inimene ei tea mitte, mis sündinud. Kõik läheb ilusasti ja hiilgab, kõik kummardawad ja auustawad teda, selle pärast hakkab ta kõike uskuma ning arwab end taewas olewat. Juba jälle käseb ta, et laud peab kaetud saama. Laud saab kohe kaetud, ning sea-liha ja saia, kalu, praadisid, õunu ja joodawat wiina pandakse rohkesti pääle. Mees istub siis maha ja hakkab jälle neelama ning paneb ka kõik taskud täis, mis-üle kõik täiest suust naersiwad. Kui nad nüüd oliwad söönud, siis läksiwad nad kõik aeda, ja prouad ja preilid andsiwad kummardades temale käsperi-marju ja õunu, mees pani ikka nahka. Pärast hakkasiwad kaartisid temaga mängima, misläbi ta enam raha sai, kui ta terwel oma eluajal oli näinud. Wiimaks läksiwad nad temaga tantsima, siis oli kära õige lahti, sest küll wõib arwata, kuda tema tantsis. Oli see kõik sündinud ja kõik imeteod temaga tehtud, siis nemad andsiwad temale jälle nii palju wiina ja õlut, et tal küll oli, ja ta jäi jälle magama. Kallid riided wõeti jälle ära, ja wanad nartsud pandi talle ümber, ning nõnda joobnult wiidi ta sinnasamasse, kus nad teda oliwad leidnud. Sai ta üle ärganud, siis nägi ta ennast jälle wanas põlwes, selle pärast arwas ta, et ta unes taewa-riigi rõõmu näinud.“
See jutt on sama, mis J. W. Jannsen umbes 1870. aasta ümber nime all „Pärmi Jaagu unenägu“ näitemänguks tegi, kuid see näitemäng läks kaduma ja on uuesti nüüd jälle mälestuse järele üles pandud. Jutt ise on 18. aastasajal küll igas Europa haritud keeles leida olnud.
„Tark mees. Ühel peremehel oli wäga rumal naene, kes kõik hooletu meelega suust wälja ajas. Selle mehele juhtus, et ta naese nähes ühe rahapoti leidis. Mees teadis küll, mis lugu naesega oli, selle pärast püüdis ta asja nõnda pöörata, et kui naene sest leitud rahast peaksgi lausuma, üksgi seda ei usuks. Ta ütles siis: „Oh mu kallike, mis pahu asju olen ma eila õhtu kuulnud! Arwa, siin meie maal peab sõda olema!“ — „Issand Jumal!“ ütles naene. „Jah,“ ütles mees, „aga mina ei hooli millestgi, kui aga sind hoian.“ — Naene wärises kui aawa-leht ja kisendas: „Oh ma waene, kus pean ma nüüd jääma!“Aga mees ütles: „Ole wait, praegu tuli mul hää nõuu meelde: Nurgas on suur tühi tõrss, mis kummuli seina äärde pandud, poe selle alla!“ Naene puges ka kohe alla ja istus sääl wagusasti. Mees wõttis otre ja wiskas neid kui haawlid wasta tõrre põhja ja pani siis kanad sinna pääle sööma. Need lõiwad otre süües nokkadega wasta tühja tõrt, kostis nagu trummid ja suuredtükid, et naese meelest juba sõda wäljas ja tema ise nõnda hirmu täis, et ta oleks maa alla pugenud — ja mis ka siis koguni ei olnud, seda ometi tema kõrw kuulis. Seni aga läks mees ja pani raha-poti paigale. Kui ta tagasi tuli, oliwad kanad juba odrad ära nokkinud. Mees tõstis tõrre üles üteldes sõja otsas olewat, ja naene ronis, higine kõik, alt wälja. Nüüd hakkas peremees rääkima, kuda hobuse- ja jala-wägi tulnud ja mis need kõik teinud, kuda nad wiimaks tema raha leidnud ja ära wõtnud ja ka perenaist püüdnud üles otsida. „Aga tänu Jumalale,“ ütles ta, „et sind mu hellakest mõistsin peita!“ Naene langes tema ümber kaela ja nuttis tema rinnal teda tänades õige ärdasti. Mees läks teine kord naesega heinu tooma. Mees ajas hobust, naene istus aga, selg wasta teda. Saiwad tüki maad sõitnud, wiskas mees tagast saiasid ülespidi, et need naese sülle langesiwad. Naene seda imetsedes küsib: „Mis see ometi peaks tähendama?“ Mees ütleb: „Ennäe, nüüd on taewa õnnistus näha, mis ikka sõja järele tuleb, sest leib antakse ülewalt maha.“ — Selle järele käisiwad nad üks kord sugulasi waatamas. Kui nad sinna saiwad, ei jõudnud end naene pidada, waid oli kohe rääkimas, et mees raha-poti leidnud. See jutt wenis mõisa, sest mehe wennad tahtsiwad sest ka osa saada. Läkitati siis tema järele, et ta naesega mõisa-wanema ette pidi tulema. Peremees läks; ja kui ta teretanud, küsis herra tema käest, miks ta raha-koti ärasalanud ja kohe mõisale teada ei andnud. Peremees pani imeks, kes ometi seda juttu pidanud tegema. „Mis sa salgad?“ ütlesiwad teised, „su oma naene on seda rääkinud.“ Mees ütles siis: „Kui paremat märki ei ole, siis waob küll see raha nagu see jutt; sest seda ei mõista üksgi, mis lugu minu naesega on: Wahest räägib kui inimene ja on ka siis inimene — ja siis jälle ’pole teada, mis see on. Oleks tal ikka terwe meel pääs, ega ta siis niisugust juttu teeks, mi õieti mehe waewaks on.“ — Kästi siis ka naist ette tulla. Ta tuleb, silmad häbi täis, mehe pääle waadates, — aga nüüd pidi ta ju rääkima. Mõisa-wanem küsib tema käest: „Kui palju raha sinu mees leidis?“ Naene kostis: „See pott oli õige täis.“ — „Et waata inimest,“ ütles mees, „millal see siis oli?“ — „Eks siis, kui sõda oli,“ kostis naene. — „Millal see sõda siis oli?“ küsis mõisa-wanem. — „Waadake, see oli siis,“ kostis naene, „kui need saiad taewast maha langesiwad.» — „Mine kust sa tulid!“ ütles nüüd herra, „sa oled jamps.“ — Siis läks peremees ja hoidis oma raha, ja naene rääkis ikka pääle potist ja sõjast.“
See jutt on meie teada Eesti oma ja on rahwa suus nime all „noka-sõda“ juba alati tuntud olnud. Ta on siis Willmanni läbi üles pandud ja trükki antud.
„Anne laps. Nabre Hedi läks Koordi Jaagu peresse Tiiud waatama. Mõlemad oliwad kanged teisi taga rääkima. — Hedi kui meeletu kõike suust wälja ajama, ja Tiiu oli salalik. Nõnda lobisesiwad nad ka nüüd jälle, et Hedi suu aga wahutas. Küll Eewad ja Madrid, Kadrid ja Liisud ja mitme waese-lapse hää nimi pidi jälle rahwa suhu tulema, sest muude pääle sant inimene ei julge hakata. Saiwad nad nõnda küll wohminud ja rabanud, et lõõtsutasiwad, siis tahtis Hedi jälle koju minna. Aga Jumalaga jättes — ei Tiiu seda kannatanud ütlemata jätta, mis Annele juhtunud. „Ennäe!“ ütleb siis, „mis õieti unustasin: meie saame joodud, sest juba Mihkli Peetril noort sugu!“ — „Mine!“ ütles Hedi, „oled jamps! ’Pole weel poolt aastatgi, kui pulmad oliwad.“ — „Mis minul sellega tegemist,“ ütles Tiiu, „ei tulnud meeldegi kohe sulle rääkida — jätku mind igaüks nõnda rahu, kui mina.“ — „Ei ka mina seda enesele patuks wõi wõtta,“ ütles Hedi, „mis muidu ka wahest jutu jatkuks tühja paljast ajan: ega sellest lugu! Mis Jumal siis Annele andis?“ — „Jumal hoidku seda nägemast wõi sest kuulmast,“ kostis Tiiu. — „Issand Jumal!“ ütles Hedi, „ometi inimese-laps ikka on?“ — „Ja weel poeg päälegi,“ kostis Tiiu, „aga andku minu patud andeks! ’pole mina seda weel näinud.“ — Hedi süda kipitas kõik seda kuulda, sest see oli Tiiu wiis, kui ta õige kurja rääkis, et ta siis pikale seda wenitas. — „Olgu pääle!“ — ütles ta ka nüüd, „mis minul teise rahwaga tegemist!“ — „Minule ometi räägid,“ palus Hedi. Ja Tiiu ütles siis: „Ehk ma sulle siis räägin, aga ei ühelegi muule, ehk Ann ja Peeter küll mõlemad ninatargad on. — Jah! Olen lapse pääd ja nina näinud!“ — Hedi pani kohe käed risti niuus — „Ega Anne uhkus muidu waoks,“ ütles ta natukese aja pärast. „Mis Peeter ütleb?“ — „Mis see mõistab,“ kostis Tiiu, „meel aga hää, et naene elab.“ — „Wõi meel weel hää!“ ütles Hedi, „hääd olete mõlemad! Aga nüüd näitab Jumal sõrmega nende pääle.“ — „Andku Jumal minu poolest neile patud andeks,“ ütles Tiiu ja ei lausunud nüüd enam sõna sest asjast ühegi wastu, Aga Hedi laotas seda kohe üle kõige küla, sest siit läks ta warmalt Mihkli Aadu juurde; Aadu naene Ingel ruttas Reinu Mardi peresse ja rääkis seda Mardile ja nõnda oli see jutt enne õhtut üle küla. Naesed, mehed, wanad mehed, kõik oliwad liikumas, igaüks sosistas teisele kõrwa ja waletas weel juurde — nõnda, et see laps enam inimese näolinegi ’polnud. Ja Tiiu kuulis seda kõik, ei lausunud sõnagi, õhkas aga ikka. — „Mis aga see tähendab?“ kisendasiwad kõik. „Mis see tähendab,“ üttes wana küla-kubjas, kes ikka mõistlik mees oli „see tähendab, et nüüd kõik, suud lahti õigest inimesest kurja rääkimas; Peeter ja Ann on mõlemad auu wäärt inimesed, ja kui nendele see wiletsus on juhtunud, siis kergitagu Jumal nende südant.“ — Teisel hommikul tuli herra ise seda last waatama, sest see jutt oli ka juba mõisa räägitud, ja proua kes Anne armastas, oli selle pärast wäga kurwaks saanud. — Ja mis leiti nüüd? — Kõik hästi ja õieti. Pää küljes aga oli üks muhk, ja ka sest ei olnud asja. Nüüd lõiwad kõik risti ette: „Kust see jutt ometi tõusnud? — Ja Tiiu ütles: „Seda juttu ei ole küll üksgi teine tõstnud, kui üks kuri inimene.““
See jutt on ka kas koguni Eesti rahwa suust wõetud wõi wäga Eesti moodseks tehtud, Ta annab sellest näitust, kuda külades mõni kord tühje juttusid sünnib, millel ei „asja ees ega teist taga.“ Ta tahab külades säärasele üsna tühja jutu tegemisele piiri panna.