Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Stahli aja kirjamehed

Allikas: Vikitekstid
Eesti kirjanduse ajalugu
Karl August Hermann

Stahli aja kirjamehed.

Et Stahlil kaastöölisi oli, niisamati ka tema ajal neid, kes ise kirjasid Eesti keeles hakkasiwad wälja andma, on kerge mõista, ja et need kaastöölised ja kirjamehed Stahli põhjusmõtetel kirjutasiwad, on ka selge ning arusaadaw. Kaastöölised awaldasiwad oma kirjatööd osalt Stahli enese kodu- ja kiriku-raamatus. Nõnda leiame Stahli raamatu teisest jaost, mis ta ise lauluraamatuks nimetab, järgmised kirjamehed: Petrus Matthias Fabricius, Järwamaa Ambla kihelkonna kirikherra; Andreas Lund, Wirumaa Jaagupi kihelkonna kirikherra; Reinerus Brocmann, Greeka keele professor Tallinna gümnasiumis; Eberhardus von Renteln, Tallinna Nikolai kirikherra; Ludovicus Wagener, Järwamaa Türi kihelkonna kirikherra; Helmoldus zur Mühlen, Läänemaa Kullamaa kihelkonna kirikherra; Henricus Vestringius, Harju Kose kirikherra; Michael Sartorius, Wirumaa Haljala kirikherra; Antonius Walde, Harju-Jaani kirikherra ja Nicolaus Bagge. Kõik need mehed ei ole Eesti kirjanduses tähtsaid kirjatöösid sünnitanud. Nad oliwad Stahli abid. Nende töödest paneme üksikud korali-laulude tõlgid siia üles.

Fabricius kirjutas nii:

„WOtta meist erra Issand Jummal keick meije pattut ninck hexitusset| eth meie öigke uscko ninck puchta süddame kahs sünno denistusse sees löidtut sahme.

„Armasta hend| Armasta hend| Armasta hend sünno rahwa pehle| Christe| kumba sinna erralunnastanut ollet omma kalli werre kahs.

„Kuhle meid| Kuhle meid| Kuhle meije palwe Jummal Issa keickide asjade loja| awwita meid| ninck olle meile armolinne.

„Kuhle meid| Kuhle meid| Kuhle meije palwe| O Christe| keicke ilma önnisteggia| pallu meije eddes| ninck olle meile armolinne.

„Kuhle meid| Kuhle meid| Kuhle meije palwe| Pöha waim| sinna ainus röhmustaja walgkusta meid| ninck olle meile armolinne.

„Ni töddest kudt minna ellan| pajatap Jummal se Issand minna ep tahan se pattuse surma| erranis eth temma hend ümber pöhrap ninck ellap.“

Lund kirjutas niisamati:

„O Issand Jummal heita armo münno pehl| omma armo perrast hallesta hend| kitku erra münno hexitusset| omma suhre armo perrast| ninck pesse münd hehste O Issand Jummal| keickest münnust hexitussest| kumbat minna hennesse siddes löijan| sest münno patt on ickas münno ehs minna ollen üxpeines sünno wasto pattunut| sünno eddes ollen minna kurja tehnut sünno sanna jures woit sinna seisma| kus sünno könne sunditaxe.

„Wata| pattude sees ollen minna techtut| kudt münd münno emma on tohnut| pattude sees münd sahnut| paljo pattut ollen minna tehnut. Se tödde pehl agkas on sünnul röhm| ninck andsit kahs münnul eth minna tehdsin| sunno tarckusse ilma murreta| kumb sallaja on errapeetut| kasta münd Issand Isoppi kahs kaunist| eth minna sahn puchtax| ninck pesse münd nüdt| walgkex kudt lund| ninck lasse münd röhmo kuhlma| eth needt luhdt sahwat röhmsax| kumbat sinna ninda ollet katki pexnut.

„Erra wata münno pattuse te pehl| kitku erra keick münno hexitusset| Issand| sinna tahaxit münno süddes lohma| öhe puchta süddame| minna lotan| öhe öigke waimo uhenda münno sees| erraheita münd koggones sünnust erra| erra wotta se pöha waimo münnult erra| temma armo münnul anna ninck lasse jelle münno jure tulla| sünno õnne trost| O Jummal münno Issand| se wabba waim kinnitatut münd| needt pattuset tahan minna oppema| nende tee sünno pohle pöhrma.

„Neist werre pattust münd errapehsta| O Jummal| münno önne Jummal| eth münno keel körgkest kihtap sünnu öiglusse ülle keick asjat| Issand awwa ülles münno uhlet| münno suh kuhlutako sünno kihtusse| se Offri pehl ep olle sünnul meeleheh| muito ollexin minna sedda sünnus andnut| tulle ninck keick muhdt Ofrit| ep ommat muito mitte sünno meeles kudt tühiset| sünno silmade siddes pahat| needt öigket Jummala Offrit ommat| üx katketut waim ninck kurb südda.

„Üx katketut ninck pextut südda| ep saht sinna hennessest erraheitma| ep kahs koggones errapõlgkma| sedda woin minna kül moistma| O Issand Jummal teh heste sionille| omma heh tachtmise perrast| Jerusalemma mührit| sahwat jelles üllesehhitut| sihs sahp sulle olla meeleheh ninck röhm| nende öigkusse Offride pehle| nende tulle Offride pehl heh südda| sihs sahwat nemmat hehdt andet sünno Altari pehle pannema.“

Brocmann’i kirjal on järgmine nägu:

„WOtta meilt erra sinna truw Jummal| se rascke nuchtlusse ninck suhre hedda| kumba meije pattude kahs ilmalugguta| vordeninut olleme keicksudda| hoida södda ninck kalli aja eddes| többe| tulle| ninck suhre kahjo eddes.

„Heita armo sünno kurja sullasede pehle| meije pallume armo| ninck mitte kochto| sest kui sinna Issand se öigke palcka| meil tahaxit anda meije töh perrast| sihs peax keick ilm hucka minnema| ninck woix keddakit sünno eddes seisma.

„O Issand Jummal| lebbi sünno helde südda| trost ninck abbi meile leckita| nöita meile sünno suhre armo| erra nuchtle meid mitte ni noppedast, ella meije jures sünno armo kahs, sünno weeha olckut kougkel meist erra.

„Minck perrast sinna tahat weehane ollema| meije waisede maddokessede pehl| thet sinna doch kül o suhr Jummal| et meije mitte ollema muito kudt pörm ninck tuchk| sünno silmade ehs ep olle mitte| meije nöddrus errapeetut.

„Se patt on meid wehka erraricknut| se kurrat waiwap meed weel pehlekit ennamb| se ilm| ninck meddi leeha ninck werri| meid iggal ajal errapettap| sesinnase willitzusse tunnet sinna üxpeines| ach wotta meid omma hole sisse.

„Mõtle sünno poja suhre surma pehle| wata temma pöhade punnasede reijade pehle| needt ommat jo keicke ilma eddes| se max| ninck lunnastusse raha| sest röhmustame meije hend iggal ajal| ninck lohtame sünno armo pehle.

„Johata meid süno parramba kehje kahs| ninck önnista meije linna ninck mah| anna meile ickas sünno pöha sanna| kaitze kurrati kawwalusse ninck tapmisse ehs| anna öhe önsa tundikesse| eth meije iggawest sünno jures olleme.“

Renteln’i kiri on nii:

„LEbbi Adami langmisse on koggones errarickutut| innimesse iho hing| ninck teggo| sesamma gift on meie pehle perratut| eth meije ep woisimme terwex sahma| ilma Jummala trosti| ke meid errapehstnut on| sestsammast suhrest kahjust| kumba sisse se maddo Evam sundis| Jummala weeha hennesse pehle sahtada.

„Eth nüdt se maddo Evam on sahtnut| eth temma on erralangnut| Jummala sannast| kumb temma errapölgkas| kumba lebbi temma meije keickede pehle| tohnud on se surma| sihs olli tarwis| eth meile Jummal piddis andma| omma arma poja| se armo jergke| kumba sees meije woiximme ellama.

„Kudt meid nüdt on üx wöhras süh| Adami sees keick teotanut| ninda on meid üx wöhras arm| Christusse sees keick leppitanut| ninck kudt meije keick lebbi Adami langmisse| sest iggawessest surmast olleme surnut| ninda on Jummal lebbi Christusse surma| uhendanut| mea olli errarickutut.

„Kus temma meile sihs omma poja andnut| kus meije temma wainlaset weel ollime| ke meije ehs on risti pehle pohtut| huckatut| taiwa minnenut| kumba lebbi meije olleme| surmast ninck wallust errapehstetut| kus meie lohtame| sesinnase önnisteggia| se Issanda sanna pehle, kes tahax surma ehs werrisema?

„Temma on se te| se Kühnal| se werra| se tödde ninck se ello| se Issa nouw| ninck iggawenne sanna| kumba temma meile andnut| öhex hoidijax| eth meije julgkest| temma sisse kindlast peame usckma| minck perrast meid naljal| üchtekit weggi echk wöimus| temma kehjest sahp risuma.

„Se innimenne on Jummala kartmatta| ninck erraneedtut| temma ön on kahs kougkel| ke trosti öhe innimesse jures otzip| ninck mitte Issanda Jummala jures| sest ke hennessel tahap| öhe töise abbi| ilma sesinnase röhmustaja sehdtma| sedda woip noppedast| se kurrati weggi| omma kawwalusse kahs hirmotama.

„Ke Jummala sisse ussup| ninck temma pehle lohtap| se ep sahp mitte eales hebbedax| sest ke sesinnase pöhse pehle lohtap| echk temmalle kül tullep paljo willitzus sihn| ollen minna doch ellades| se innimesse nehnut langema| ke hend lohtap Jummala trosti pehl| temma awwitap keick ommat usckolisset.

„Minna pallun O Issand süddame pohjast| sinna ep tahaxit münnule wotma| sünno pöha sanna| münno suhst| sihs ep saps münd mitte hebbendama| münno patt ninck wölgk, sest sünno armo sisse| pannen minna keick omma lotusse| ke nüdt kindlast hend se pehle lohtap| se ep sahp sedda surma neggema.

„Münno jallal on sünno pöha sanna| üx pollewa ninck selgke Kühnal| üx walgkus| kumb münnul se te noitap| kus se sinnane koitotecht| meije sees tousep| warse se Innimenne moistap| needt körgket suhret andet| kumbat Jummala waim kindlast towotap| neile ke se pehle lohtwat.“

Wagener kirjutas nii:

„ÖNnis, ke Jummala kartusse sees seisap ninck kahs temma te pehle keip| sünno omma kessi sünd peap toitma| sihs ellat sinna öigkest| ninck sünno kessi keip hehste.

„Sünno naine sahp sünno kodda sees ollema| küdt üx wihna puh töis kaunit wihna marjut| ninck sünno lapset sünno lauwa| ümber kui ollitamet terwet ninck kartzet.

„Wata| ni rickas ön on sehl| kus Jummala kartusse sees ellap üx mees| temmast jehp erra se wanna wandminne ninck weeha| nende innimessede lapsede pehle perratut.

„Zionist sahp Jummal sünd önnistama| eth sinna saht jergkest neggema| se önne sest linnast Jerusalemmist| Jummala ehs armo sees wastowotlick.

„Iggatzema sahp temma sünno ello| ninck armo kahs sünno jures olla| eth sinna saht neggema lapsede lapset| ninck eth Israel rahwo löijap.

Mühlen’i kirja kuju on nii:

„TUlcket münno jure| pajatap Jummala poick| keick ke teije ollete waiwatut| pattude kahs rassedaste kohrmatut| teije nohret| wannat| naiset| ninck meehet| minna tahan teile andma| mea münnul on| tahan parrandama teije wigga.

„Münno hick on maggus| münno kohrm on kebjas| ke sedda münno jerrel kannap| se kombe kahs| se pörgkohauda sahp temma möhda minna| minna tahan temma truwist aitama kanda| münno abbi kahs sahp temma sahma| se iggawesse taiwa ricku.

„Mea minna tehnut ninck kannatanut ollen| münno ello sees hilja ninck warra| sedda peate teije kahs töitma| mea teije motlete| rehckite| ninck tehte| sedda sahp teile keick öigkex ninck hehx| kus se sünnip Jummala tachtmisse perrast.

„Hehl meelel tahax se ilm kahs önnis olla| kus ep ollex se rasck rist ninck hedda| kumba keick risti innimesset kannatawat| sihs ep woip se muito mitte olla| semperrast anna issi hend sinna alla| ke sa tahat iggawessest wallust errapehstma.

„Keick Jummala lohm tunnistap sedda| kumb ellap| wehs| puhs| ninck rohus| ilma kannatamisse ep woip temma olla| ke sihn Jummala nimmi sees ep tahap| se peap wihmatti kurrati jures| kurja süddame kahs kannatama.

„Tenna on se Innimenne illus| nohr| ninck pitck| home on temma nödder ninck haick| pea peap temma kahs surrema| otze kudt needt kaunit welja pehl| ninda peap kahs se kurri ilm| silmapilgkmisses hucka minnema.

„Se ilm werrisep se surma eddes| kus kekit lessip surma heddas| sihs tahap temma waggax sahma| se üx hajap sedda| se töine töist| omma waise hinge temma erraunnistas| kunni temma ellas mah pehl.

„Ninck kus temma teps ep woip ellama| sihs hallep temma öhe suhre kaibtusse| tahap hend sihs essiti Jumalal andma| minna kartan wehka| se Jummalick arm| kumba temma ickas errapölgknut on| ep sahp naljal temmal andtut sahma.

„Öhel rickal ep awwitap temma willi| sel nohrel mitte temma körgke meel| temma peap sihtd erralackkuma| kus öhel ollex se koggones ilm| höbbe ninck kuld| ninck keick raha| sihskit peap temma surrema.

„Selle tarckalle ep awwitap temma tarckus| se ilmalick körgkus on ilma asjatta| meije peame keick surrema| ke hend Christussel mitte annap| kunni temma ellap armo ajal| iggawest peap temma errakadduma.

„Kuhlket ninck pancket tehhal armat lapset| ke teije Jummalal andtut ollete| erra kahetzaket se waiwa| piddaket ickas Jummala sanna kinni| se on teije röhm| ninck suhremb ön| Jummal sahp teid röhmustama.

„Mitte kurja kurja kahs maxaket| katzket| eth teije sihn waggast ellate| lascket se ilma teid nairma| andket Jummalal se maxo| ninck keicke auwo| se achtokesse te keicket iggal ajal| Jummal sahp se ilma nuhtlema.

„Kus teije kessi keix se leeha himmo perrast| armo ninck terwusse sees| suhre wilja jures| sahxitte teije pea külmax sahma| semperrast lehhitap Jummal se willitzusse| eth teije leeha nuchteltut sahkut| sex iggawessex röhmux üllespiddatut.

„On teile se risti kibbe ninck rasck| mottelket kui pallaw se pörgkohaud on| kumba sisse se ilm joxep| iho ninck hinge kahs peap kannatama| ilmalöpmatta se iggawesse wallo| ninck ep woip doch mitte errapolletama.

„Teije agkas sahte perrast sesinnase aja| Christusse kahs sahma iggawesse röhmo| sinna pohle peate teije motlema| ep ellap üchtekit Innimenne| ke woix welja pajatama| se auwo ninck se iggawesse palcka| kumba teile se Issand sahp andma.

„Ninck mea se iggwenne armolinne Jummal| omma waimo sees towotannt on| wandnut omma nimmi jures| sedda piddap ninck annap temma wissist töddest, se aitakut meid nende Englide koggodusse jure lebbi JEsum Christum. AMEN.“

Vestringius kirjutas nii:

„Sünno pohlel üxpeines sesinnase hedda sees| meije sünno lapset hüdame| sünno pehle O armolinne Jummal| seisap meije röhm ninck lotus| sinna tahaxit omma weeha siddes omma armo pehle motlema| ninck meid mitte koggones errarickma.

„Töis kurjus| parrako Jummal| on meije mah| neil pattul koggonis ülleandtut| sihskit paljo waggat| sünnul tutwat| sünno tachtmisse perrast ellawat| sest sinna öhe Kircko sesinnases paigkas| hennessel koggunut lebbi omma sanna| sedda tahaxit sinna mitte erraunnustama.

„Se suhremb hulck sünd Issand pölgkap| sünno sanna minxix pannep| echk meije kül tahaximme omma wehje kahs| wõime meije doch neil mitte keelma| semperrast meije se pehle lohtame| eth sinna ep saht nende pattude perrast O Issand meid mitte nuchtlema.

„Pattude kahs olleme meije rasckest kohrmatut| needt kahetzame meije waiset süddamest| sedda nuchtlusse ninck witza olleme meije wehrt| sinna tahaxit Issand hend hallestama| errawotma meije hexitusset| kumbat Christus meije eddes kandnut on| ninck issalickult meid nuchtlema.

„Sinna ep ollet eales ilma abbi| ninck röhmo| omma rahwa O Jummal jetnut| Israel sinna errapehstnut ollet| merres| kuiwa te pehle| kussa muito keick abbi erralöpnut ollis| lebbi sünno abbi üxpeines sai hoidtut| se wainlane ep woinut neil keddakit kurja tehha.

„Ninda kahs nüdt tulle meije abbix| ke meije hendas kartame| eth meije lebbi möhcka echk tulle| tenna echk hohme sahme huckatut| se hedda| kumba meije nehnut olleme| meehede| naisede| ninck lapsede jures| erra lasse jelle meije pehle tulla.

„Sesinnane mah neile Saxalle andtut on| liggi wihe sadda ahstade eddes| eth nemmat sünno nimmi| Issand Christ| needt pagganat piddit oppema| nemmat agkas ommat ennamb otznut| omma hennesse kaswo| himmo| ninck auwo| epkit sünno pehle motlenut.

„Sedda ollet sinna kannatusse kahs sihdtsahto| O Issand woinut sallima| nüdt erratat sa ülles| ninck heititat meid| eth meie ahastussest ebbeleme| sünno kohus Issa on öigke| meije tehme| kui lapset| kumbat pexetaxe| needt ep ütlewät me süh perrast.

„Hammo on verdenitut se palck sihdt sahto ollet sinna perrale andnut| eth wihmatel ninda piddi sündima| paljo hend ommat kartnut| se nuchlusse ommat paljo kuhlutanut| nüdt peap tundma| ke mitte tachtnut usckma| hebbe ninck kahjo kahs opma.

„Issand Christe| se sinnase suhre hedda sees| sünd pallume meije süddamest| sünno waiset lambakesset kaitze| eth ep nemmat se süssi murrap| sünno kehjede sisse iho ninck hinge| kodda| hohne| hühde| lapset ninck naise| üxpeines meije anname.

„Meije wannambille anna se meele| eth nemmat hend öigkest parrandawat ninck ellawat sünno sanna perrast| sünno kihtussex ninck auwux| sünno kartusse sees kassinat ommat| se leehalicko rojadusse weehawat| öigkusse ninck kochto üllespiddawat.

„Neist allambissest paljo tohat ommat| ke sünnust Jummal keddakit kuhlwat| needt erra jetta ennamb söggedusse siddes| se te hennesse pohle nemmat oppe| kussa sünno auw mitte otzitaxe| sehl ep woip üchtekit ön alla| sehl ex woixe kahs sünno pehle lohtma.

„Errapehstada meid sel sinnasel ajal| Förstit ninck Issandat üllestösta| anna nouwo| anna rahwo| anna julgkedusse| eth hend se wainlane heititap| kus meije sihs perrast sedda rahwo| lebbi sünno armo sahnut olleme| iggawest tahame meije sünd tennama.

„Se laulo minna laulnut ollen| sünno südda Issand Jummal lihckutada| hallesta hend münno pehl O Issand Christ| münno südda sünno pohlel kehna| münno nimmi üxpeines olcko sünnul tuttaw| münno ello sünno kehje sees seisap| Innimessede pehle minna ep lohtan.“

Sartorius kirjutas nii:

„O Jummal anna münnul sünno armo abbi| ninck nouw| muito pean minna hucka minnema| needt wainlaiset ommat üpris paljo sesinnase aja siddes| ke münd sünnust tachtwat errahajama. Münnul on se ilm| ommat wörckut sehdtnut| se pattune leeha| kehnap münd sünnust erra| O Issand minna sünnul sedda kaiban.

„Se kurrat on se kurjamb wainlane| temma kisckup| ninck nairap| ninck teep monda kurja asja| ninck kumbatakit ep heitap hend kengkit sehl ehs| sest temma woip| omma herriso töh kaunist ehhitama| monnesarnase kawwalusse kahs| temma hendes errapeetap paljo rahwa huckap| kus temma nemmat sünnust errakisckup.

„Sesinnase tappija ehs münd hoida| Issand lebbi omma armo| te münno siddes puchtax münno süddame| kus ep sinna issi ehhitat se kodda| sesinnase hirmolicko ehs| sihs langep temma suhre waiwa kahs| kus ep sinna ollet| Issand JEsu CHrist| issi suhr awwitaja| sesinnase langmisse ehs| sihs on münno kahs üx nalli.

„Semperrast| O Issand| seisa münno jures| ammo sest ajast| emmis münno wihmbse otza| sihs tahan minna julgkest wasto panna| ni paljo| kudt minna woin| sünno röhmo münnul lehhita| sihs seisan minna kindlast| echk kül katki löchkux| keick se ilma tallus| se kurrati koggo| ep peap münd sünnust errakehndma.

„Echk kül se ilm ninck keick kurratit| sesinnases paigkas öhes hulckas seisaxit| sihskit on sünno jures röhm ninck arm| Issand JEsu Christ| sinna woit nemmat üllewoidma| minna kein julgkest ninck kus kahetzax| üx iggamees| minna ep holin seperrast| sünno jures lassen minna hend löidma.

„Se pehw tullep| ninck ep olle kougkel| se tohp suhre leine neile ke hend nüdt lasckwat hirmotama| ninck ussuwat mitte sesinnase hedda sees| sünno pehl O Jummal| sinna saht nende kawwalusse üllestöstma| ninck nuhtlema nemmat| iggal ajal ickas| ninck iggawest| O Jummal münd| Christusse sees ülleserreta.

„Sinna saht aitma keickest heddast| sedda Israel| kus sünno pehw sahp tullema| ninck saht huckama lebbi omma kochta needt awwat pattuset| kumbat nüdt sünnust erralangewat Minna astun sünno jure O Issand aita münd| erra lachku münnust erra| münno otzas| sünno sees tahan minna julgk olla.

Walde käsi oli nii:

„SEdda wallitzako münno Jummal| Issa Poick ninck Pöha waim| ke münd lohnut on| münnul iho ninck hinge andnut| emma iho sees se ello| terwe ilma keick wigka.

„O truw Jummal ke sinna omma Poja taiwa rickust| meije ehs surma sisse andnut| ke meije ehs on surnut| se taiwa ricko sahtnut| omma kalli werre kahs.

„Kumba ehs minna sünd| süddame pohjast| keele ninck suh kahs| kihtan suhre himmo kahs| ninck tennan sünd helleda hehle kahs| keicke sünno hehtegkemissede eddes| warra ninck hilja löpmatta.

„Ninck issiehranis| tennan minna sünd| sesinnase laulu kahs| eth sinna münd armsasti| selgkest ninck rochkest armust| sel sinnasel ohsel ollet hoidnut| lebbi sünno Englit wegkiwast.

„Ninck pallun sünd| sinna tahaxit eddespeite| Jummal münno abbi| münd armolickult| ülle sesinnase pehwa hoidma| kurrati wehje ninck messamisse| ninck monnesarnase kawwalusse ehs.

„Lebbi omma armo| hoida münnul Issand| iho| hinge| ninck auwo| anna andix münno hexitusset| hedda| patto| kahjo eddes| merre ninck mah pehle| hoida münd warra ninck hilja.

„Keick münno sambut| Jummala nimmi siddes| minna algkan| sünno abbi münnul leckita| ninck tulle münno jure noppedast| kaswo| önne| ninck sigkidusse kahs| erra keela münnul münno palwe.

„Keick mönno töhdt| kumbat minna algkan| sündko kaswux| tarbistussex| ninck münno ligkimesse önnex| O Issand| minna pallun wihmselt| anna münnul se önnistusse.“

Bagge, Rakwere kirikherra, üks koral käib nii:

„O Ilm| minna pean sünd perrale jetma| minna lehn erra omma te| se iggawesse issa mah sisse| minno hinge tahan minna üllesandma| ninck kahs münno iho ninck ello| pannema armolikult Jummala kehje sisse.

„Münna aick on nüdt jo töitetut| se surm se ello hebbendap| surrema on münnu kaswo| sihn mah pehl ep woin minna jehma| se iggawesse ello pean minna sahma| rahwo ninck röhmo kahs lehn minna sinna.

„Echk münd kül on errapetnut| se Ilm Jummalast errasahtnut lebbi hebbedusse ninck wallatusse| sihskit ep tahan minna ebbalema| erranis ussu kahs ütlema| eth münnul münno pattut andix andtut ommat.

„Jummala pehle seisap münno lotus| temma palgke tahan minna neggema töddest lebbi Jesum Christ| ke münno ehs on surnut| se Issa armo sahtnut| ninck münno wahelinne sahnut.

„Se Patt ep woip münnul kahjo teggema| erralunnastut ollen minna armust| üxpeines lebbi Christusse werre| üchtekit heh teggo woip münd aitama| sihs tahan minna temma jure tulla| üxpeines lebbi se öigke uscku.

„Minna ollen üx kölbmata sullane| münno teggu on üpris alp| kudt eth minna temmal maxan| ke kahs se iggawesse ello| otze ilma tahap temma münnul sedda andma| ninck mitte münno vordenistusse perrast.

„Se pehle tahan minna röhmsast surrema| se taiwa ricku perrima| kui temma münnul walmistanut on| sihn ep woin minna mitte ennamb jehma| se surm münd errahajap| münno hing lachkup münno ihust erra.

„Se kahs lehn minna sihdt erra| O Ilm wõtta öigkest mottelda| kus sinna jerrele peat| pöhra hend Jummala pohle| ninck pällu temmast armo| ussu sees erra olle nödder.

„Se aick on nüdt jo tulnut| jetta maha ommat pattut ninck hebbedusset| ninck walmista hend te pehl| pallumisse ninck walwamisse kahs| keick muhdt ilmalickult asjat| peat sinna hehl meelel ülleandma.

„Sedea kenckin minna sünnul münno otzas| Jummala pohle minna hend kehnan| temma jure minna iggatzen| hoida hend pina ninck wallo ehs| wotta münno erraminnemisse süddame sisse| minna ep wõin sihn mitte ennamb jehma.“

Joh. Hinckelmann kirjutas nii:

„SE taiwase Issa| tahame meije nüdt kihtma| ke meid kudt üx helde Jummal| rochkeste on söhtnut| ninck CHRIstum temma poja| kumba lebbi se ön tullep| sest keicke körgkest taiwast.

„Pajatame se tödde sees| sünnul olcko kihtus ninck selgkus| tenno ninck kahs suhr auw| O Iggawenne Jummal| ke sinna hendes nöitat| ninck meid tenna omma ande kahs| iholickult ollet söhtnut.

„Wotta wasto sesinnase Tenno-opffer| O Issa ninck loja| kumba meije sünno poja siddes| O wotta se meele hehr| ninck lasse temma omma denistusse kahs| maxma meije keickide ehs.

„Sest middakit on mellestada| mea sünnul woix tassuma| keick armu ninck helduse| techtut meije nödrussell| och kui woip sihn mah pehl| eth keick sünno perral on| sünnulle maxtut sahma.

„Issand wotta wasto meije tenno| ninck sesinnase kihtusse laulo| ninck anna andix| mea weel waja on| tehha sünno meele perrast| O te meid hennesse sarnasex| eth meije sihn sünno armo sees| ninck sehl iggawest ellame.“

Ericus Simonius Bussz, Karuse kirikherra, kirjutas nii:

„ISsand Jummal| issa taiwa rickus| Meije sünno lapset keick üchtlisse pallume sünno nüdt süddame pohjast| söhta meid keick sessinnasel tundil.

„Awwa ülles omma ricka rochcke kehje| hoida meid patto ninck kahjo eddes| anna meile rahw| ninck öhe meele| hoida meid kahs kalli aigka eddes.

„Eth meije onsast ellame| sinno rickuse iggawest perrandame| meije Issanda Christusse nimmi siddes| ke sedda tahap| pajatatut| AMEN.“

Nagu lugeja näeb, on kõik nende meeste tööd keele poolest sarnased, nagu üks muna teise moodi on. Kõikide keel on puuduline, ja kõik nad wõitlewad grammatika muudetega ning ei saa nendega hästi toime. Iseäralist ei ole nende tehtud koralites midagi, kui Vestringiuse laulu maha arwame, mis ka Saksa keeles wist meie maal on sündinud ja mille üks salm sellest kõneleb, kuda ligi wiie saja aasta eest see maa „Saxalle on antud,“ et nad pidanud paganatele see on eestlastele Jumala sõna õpetama, kuid nad olla üksnes oma kasu, auu ja himu nõudnud, ei mitte Jumala riigi kasu, selle pärast ei ole ka nuhtlus tulemata jäänud. Tähele on panna, et Stahl’i ajal kõik jutlustajad endid „Pfarrherr“ nimetasiwad, see on „kirikherra,“ mis nimi ka weel praegu Eesti rahwa suus tarwitada on. Keele poolest kirjutas Fabricius „armasta hend,“ kus „heida armu,“ Lund „hallesta hend,“ kus „halasta,“ Renteln „lohtap hend,“ kus „loodab,“ Wagener „keip,“ kus „käib,“ Mühlen, et kuri põrgus „ep woip doch erra polletama,“ kus „ei wõi siisgi ära põleda,“ Vestringius „tahaxit unnustama,“ kus „tahaksid unustada,“ Sartorius „emmis münno wihmbse otza,“ kus „kuni minu wiimse otsani,“ Walde „ilma keick wigka,“ „taiwa ricku perrima,“ kus „ilma kõige wigata“ ja „taewa riiki pärima,“ Bagge „patt ep woip münnul kahjo teggema“ ja „münno teggo on alp,“ kus „patt ei wõi mulle kahju teha“ ja „minu tegu on halb“ jne. oleks. Waim on walmis, tundmine nõrk.