Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Tagasiwaade ja lõpusõna
Tagasiwaade ja lõpusõna.
Oleme selles raamatus terwet Eesti kirjandust eneste tähelepanemisele wõtnud. Selle jooksust näeme ära, et sest saadik, mil see kirjandus algas, on esiotsa Saksa sugu kirikuõpetajad selle pääle mõtelnud Eesti keelist waimuwara edendada, mis nende meelest muidugi enam waimulik wõis olla ja seda oligi. Rüütli-sugu, kes eestlaste seas elas, on wäga wähe wõi ei ole pea sugugi Eesti kirjandust edendanud, kuid ometi oli see weel rohkem tema kui kirikuõpetajate kohus, kuna ju maa suurem rikkus ligi 700 aastat rüütlite käes seisis. Rüütli-sugu edendas Saksa kirjandust, aga mitme saja aastase elamise läbi eestlaste maal, ka sagedate paari-heitmiste läbi, kui ka seda sala hoiti, on rüütli-sugu rohkesti eestistatud, oleks nii siis ka Eesti kirjandust edendama pidanud. Aga see töö jäi kirikuõpetajate hoolde — kuni 19. aastasajani. Need on juba 17. ja 18. aastasajal ka mõnda Eesti muinastarkust päewawalgele toonud.
Wiimasel, nimelt 19. aastasajal, on Eesti kirjandus enamasti eestlaste eneste läbi kosunud. Kui ta wanalt Hornungi järjelt 1850—1875 aasta ümber õige suure wõitluse järele oli Soome kirjawiisi järjele muutunud, siis on temas ka üksikuid jooni märgata olnud. Nimelt jagas end Eesti kirjandus aasta 1880 ümber nähtawalt kaheks erakunna-wooks, mille wahelt aga kolmas erapooletu kirjanduse järg wälja kaswas. Aastasaja lõpul on need üksikud jooned ehk wood jälle kaunis tasaseks läinud, ning Eesti kirjanduse jõgi woolab kaunis laialt edasi tulewikule wastu. Üksikud kirjatöö osad on laienenud, ja Eesti kirjandus püüab haritud rahwaste kirjandustega wõimalikult ärksasti sammu pidada. Et ta oma kõrget ülesannet jõuaks täita, seks on temale jõudu soowida, kuid kõige rohkem seda, et ka kõrgemalt haritud eestlased teda loeksiwad, kaswataksiwad ja edendaksiwad. Sünnib seda, siis on oodata, et ta maailmas oma wäärilist lugupidamist leiab ja et Eesti keel, mis juba muidugi terwes maailmas ilu poolest kuulus, ka iga haritud eestlase suus kõlab.