Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Wähemad kirjamehed ja nende kirjatööd
Wähemad kirjamehed ja nende kirjatööd.
Üheksateistkümnenda aastasaja keskmistel kümnetel ilmus kaunis rohkesti kirjasid, mis otse iseäralisele tähtsusele ei tõusnud, kuid siisgi õige tublisti rahwasse mõjusiwad. Loomulik oli ka, et need kirjad wanas Hornungi waimus ja tema kirjawiisis ilmutati, kuna juba uuem aeg Soomest saadud uue kirjawiisaga kuulda ja näha oli. Mõned raamatud nende seast oliwad aga iseäranis tähtsad selle pärast, et nad rahwale wäga rohkesti meeldisiwad. Mõnest raamatust ei teata täna päewani, kes tema kirjutaja wõi ümberpanija olnud. Teistest on küll nimi teada, kuid elulugu teadmata.
Kaunis rohkesti Tartu keeli waimulikka raamatuid kirjutas Johann Schwelle. Juba 1839 ilmus temalt „Waimolik Tee-Juhhataja,“ warsti pärast seda „Sündinud luggud wannembide sõamelikkust nink tullitsest armust laste wasta,“ siis 1840 „Kosutawad Usklikku Söame kinnitussed,“ 1844 „Wäekauba wiisil Abbiellusse sundimine“ ja „Abd-ramat,“ 1846 „Wäega armas jne. eenkoju ramatukene,“ 1847 „Illus kullane pegel,“ 1850 „Se hä neitsik Armelle Nikolas“, jne. ja „Luggeda koolja man,“ 1852 „Kaunid wastsed lustilikkud römulaulud nink üks illus ennemuistne jut,“ ning „Kuus waimolikko laulo.“
Tallinna keeli waimuliku sisuga raamatuid kirjutas kirikuõp. O. A. v. Jannau, kelle sulest ilmus 1839 „Palwe-ramat,“ 1847 „Waimulikkud Laulud Eesti-ma Ma-rahwakirriko Laulo-Ramatust,“ sels. aastal „Õppetusse ramat Saksa keelt õppida,“ 1848 „Pühha risti u. õ. wiis peatükki,“ 1850 „Kirriko seaduse ramat“ jne.
J. Thomasson kirjutas 1839: „Wäikese Hanso luggu tühja sare peal“ ja 1840 waimuliku raamatu „Puust rist.“
D. Donner awaldas 1840: „Teda-andmine wina keelmisse pärast.“
Karl Jordan andis 1840 „Lambrise ramatu“ wälja.
Üksküll tegi 1841 „Lühhikene selletus, mis Tallorahwa öigused ja nende selletus on.“
J. A. Hagen kirjutas 1841 „Öppetus, kuida laulomehhed, ja kes muud tahtwad, joudwad notidest laulowisid ülles wötta.“
K. J. Masing, kirikuõpetaja, kirjutas „Piibli luggud,“ mille esimene jagu 1842 Laakmanni juures ilmus. Pärast tuli teine jagu juurde. Seda raamatut oma kahes jaos on lugemata kordasid trükitud ja pea iga eestlase poolest tarwitatud — nii, et teda üksi sajatuhandete kaupa on müüdud. Mis asjas see nõidline wõim seisis, mis selle raamatu nii loetawaks tegi, ei ole õieti mõista. Piiblist oliwad siin pääsündused üksikutes palades, küll ka kaunis hääs keeles, jutustatud, igale palale „Selletussed“ ja laulu-salmid juurde lisatud, ja seda wiisi leidis raamat oma kahes jaos, Wana ja Uue testamendi sisust, nii suurt laialilaotamist Eesti rahwa seas.
Wäga tutwaks ja üleüldse loetawaks tõusis, nagu iga haritud rahwa kirjanduses nii ka Eesti omas, Robinsoni lugu, mis H. G. Lorenzsonn ümber pani päälkirja all „Norema Robinsoni ello ja juhtumissed ühhe tühja sare peal.“ Trükiti Pärnus W. Bormi juures 1842. Seda raamatut on pärast lugemata kordasid uuesti trükitud. Pärast 1853 ilmus Lorenzsonilt jutt „Önnetukkat ehk Willem Reinwaldi norepölwe ellopäwad“ säälsamas.
Aleksander Saksen kirjutas 1843 „Pühhapäwased lehhed“ Tallinnas Lindwors’i jr. tr. ja 1844 „Ristiinnimesse mötted“ ja „Mailm ja temma uhkus“ mõlemad Tallinnas Gresseli juures trükitud ja 1846 „Waimolikko warrandusse kirstokenne“ Pärnus Bormi jr.
Wäga tutwaks ja loetawaks raamatukeseks tõusis jutt „Griseldis ja Markgraf Walter,“ mis aastal 1843 keegi Wilhelm Nedatz Saksa keelest Eesti keelde pani ja H. Laakmann’i juures Tartus trükkida laskis. Ka seda raamatukest on lugemata kordasid pärast uuesti trükitud ja on tema Eesti rahwa armsamate raamatute seas kaua seisnud. Jutus on ära kõneldud, kuda alandlik Griseldis grahwi prouaks tõusis. Esiotsa on see jutt Italia keelest wõetud, kus ta kuulsa kirjamehe Boccaccio poolest juba 1200. aasta ümber oli kirjutatud.
Aleks. Umblia kirjutas aastal 1844 „Pühha joulu laupäwa öhto, ehk Anton se waene laps,“ mis ka wäga loetud jutt oli. Teised jutud ja kirjad tema sulest oliwad 1845 „Aboni üks karjapois ja Iron temma saatja reisiwad Eteri male,“ 1851 „Ühhe kristlikko öppetaja wagga tüttar Maria ehk se Bernsteini nöid“ ja „Lihhawötte munnad,“ 1852 „Teadaandmissed wöera maade, merrede ja merresarede peäl sündinud asjadest“ I., 1854 „Tallorahwa koddosöbber“ ja „Üks laul, kui waenlane 1853 meie male tulli sõddima,“ 1855 „Warrusse auk,“ 1862 „Wenneriki tuhhanda aastase mällestusse pühhaks 1862,“ 1863 „Se keige parrem pärrandus,“ 1864 „Jut ühhest norest malmeistrist ehk se söalahhingi platsi pealt leitud laps Kustaw.“ Kõik Umblia raamatud on H. Laakmanni juures Tartus wälja tulnud. Neid loeti suure isuga.
Jakob Jobso, Rõika wabriku koolmeister, andis aastal 1855 jutu-raamatukese wälja, mille päälkiri oli „Kuida Krahw Hindrik Eihkenwels Jummala tundmissele sai.“ Selles on jutustatud, kuda üks grahwi poeg oli rööwlitest ära warastatud ja sügawas maa all koopas üles kaswatatud. Kui ta siis kogemata koopast wälja sai, waatas ta imeks pannes loodust, maad, puid, muru ja taewast. Jutt leidis Eesti rahwa seas waimustatud wastuwõtmist ja trükiti mitu korda. Teised tema jutud on „Hohrosi lossi preili ja Ritter Mojaan“ ja „Helene Molnau“ mõlemad 1867 trükitud.
Tähele panemata ei wõi ka jätta mõnda raamatut, mille kirjutajate nimesidgi kindlasti teada ei ole, mis aga siisgi wäga palju loetud oliwad. Nimetame siin järgmised raamatud: „Jöggi merres, könne isseärranis nore rahwa kassuks, agga ka wannamate rahwa öppetuseks,“ „Kuldorg ehk kulla saatja külla“ ja „Ristiinnimesse teekond taewa linna pole“ 1842, Tall. Gresseli juures, „Luige Laus“ 1843 Pärnus Bormi juures, „Irlanda ehk puhta ello wõit“ 1844, mida juttu ka wäga palju kordasid pärast on trükitud, Tartus C. Schümanni juures trükitud; kolm jagu „Mõnned juttud noortele ja wannadele armsaks aeawiiteks“ säälsamas. „Wenne südda ja Wenne hing Suwwe Jaani mällestussed surest Prantsuse söast“ Pärnus Bormi juures juba 1841 trükitud ja 1844 teist korda. 1843 jutt „Peter Pung, kaewandaja poeg.“ — „Leiwa-korwikenne ehk öppetussed ja juttustamissed ma-rahwa kassuks“ 1847—1849 12 wihku Pärnus Bormi juures. Siis weel Schümanni juures 1852 „Karrometsa Ado könned“ I., „Hallika Mihkel“ ja „Rahhomäe Hans.“ „Sõrwema löoke ehk 30 mõnnusat laulo“ 1862 Tall. Gresseli juures.
Wäga tuntud kirjameheks tõusis ka B. Gildemann, kes õpetliku raamatu „Juttustamissed Jummala rigist Ma peäl“ juba 1845 Saksa keelest ümber pani ja Pärnus Bormi juures ilmutas; see oli esimene täielisem kirikulugu Eesti keeles. Maadeteaduses andis ta wälja ka Pärnus 1849 „Mailma made öppetus.“ Wäga palju loetud oli tema ümberpandud jutt „Kannatlikko Helena luggu, kes 22 aastat mitmes willetsusses olnud“, ja „Petlemma esimene jõulupühha,“ mõlemad 1850, ja „Rosa, ehk: Lapse armastus“ 1851 trükis ilmunud ja palju loetud, siis 1852 „Lillekesed ehk: Mitme-suggused ja mitmed laulud ma-rahwale elloparrandamisseks ja auusaks aeawiteks,“ kõik Pärnus Bormi juures trükitud ja palju loetud.
Üsna iseäraline mees Eesti kirjanduses oli õp. Karl Körber. Tema sündis aastal 1802 paastukuu 23. p., studeeris end. Tartus usuteadust ja oli 1836 kuni 1859 Wändras kirikuõpetajaks. Noorel põlwel oli ta kaugeid maid waatamas käinud. Nõnda käis ta jala Tartust kuni Rooma linna ja jälle tagasi — mitmest riigist ja maadest läbi, kuna ju tol ajal weel raudteesid ei olnudgi. Wändras kirikuõpetaja ametis oli ta iseäraline, ja praegu jutustatakse temast rahwa seas naljakaid lugusid, kuda ta kord kellegi mõisnikule, kes talle „Mosese keppi“ näidanud, „Aaroni suitsetamise panni“ wasta pannud, ja kuda ta ütelnud, et ta reisil üksnes selle pärast kuristikkudest ja haudadest üle pääsnud, et „Jumal mõtles Wändra koguduse pääle.“ Kirikuõpetajana hakkas Körber ka Eesti kirjameheks ja andis hulga kirjasid wälja. Aastast 1859 kuni oma surmani aastal 1883 jürikuu 22. päewal elas ta Tartus ja on ka siin wäga palju Eesti keeli raamatuid kirjutanud, millest paljud ilma tema nimeta ilmusiwad.
Körber algas oma kirjamehelist tegewust Wändras aastal 1848, mil tema sulest „Jesusse elloramat, luggejalaste walmistamiseks“ ja „Küllaleib“ Tartus H. Laakmanni juures trükiti. Juba enne teda oli aga juba tema õpilane, Wändra kihelkonnakooliõpetaja, pärastene kuulus kirjamees J. W. Jannsen oma „Sioni kandleid,“ „Jutlusi“ ja „Sõnumitoojaid“ hakanud wälja andma. Körber aga laskis nüüd edespidi agarasti raamatuid ilmuda, mis ta oli kirjutanud; nõnda ilmus temalt 1849 „Teine Küllaleib“ ja „Karjalaste luggemisse ramat“ Tartus Schünmanni lese juures trükitud. Aastal 1850 ilmus „Josepi elloramat“ ja „Kina-rahwa ramat“ säälsamas; 1851 „Pähkle-ramat“ Pärnus Bormi trükis, „Palweramat“ 1. ja 2. trükk Tartus Schünmanni lese trükis, siis „Lomisse ramat,“ ja „Pühhapäwa hingeramat“ ja „Waimolik tähtramat“ ka säälsamas, aastal 1853 „Perli-ramat ehk lühhikesed waimolikkud mötted, kel ellowäggi sees“ Tallinnas Gresseli trükis ja „Uus Abd-ramat“ Pärnus, aastal 1854 „Waimolik aastaramat“ C. Mattieseni trükk, 1855 kuulus „Liwapoisi ramat“ Pärnus Bormi trükis, jutustab tõlkes poisikese lugu, kes Londonis liiwa müüs, ja „Elia ramat,“ 1858 „Tui ramat“ ja „Salmi ramat“ Laakmanni juures, 1859 „Tekäia ramat“ Tallinnas Lindworsi pärijate ja „Kirjotusse lehhed,“ aastal 1860 Körberi kõige kuulsam ja tähtsam kiri „Mailma aia-ramat, kus sees on, mis mailma algmissest on sündinud“ Laakmanni trükis, laotas mailma ajaloo tundmist Eesti rahwa seas wälja, oli wäga loetud, kui ka naljaka ja imeliku apra keelega, 1861 ilmus „Laua-rahwa ramat,“ 1862 „Kaunid könned,“ „Küssimissed ja kostmissed,“ 1865 „Uus tekäia ramat,“ „Pissokenne laulo-ramat“ ja pärast weel wäga palju teisi raamatuid. Nagu Körber oma elus iseäraline oli, nii awaldab end ka ta kirjades tema loomu kuiw naljakas olek, mis aga tema kirjad üsna huwitawaks teeb.
Siin kohal peame weel mõnda kirjameest meelde tuletama, kes elu järele küll juba täiesti Eesti kirjanduse neljanda ajajärgu sisse tuleksiwad arwata, kuid kirjade järele kolmandasse arwata on. Need on järgmised:
J. Diesweld, omal ajal Tallinnas ettelugeja, kirjutas mitmed waimulikud raamatud, nõnda „Rutta ja peasta oma hinge!“ 1852, „Jöuluanne lastele“ 1853, „Prohweti Jona Jutlus ja Ninewe rahwa pattust pöörminne“ 1854, „Pühha Abbiello-Ramat“ ja „Lapsed on Jehowa pärrisossa“ ja teised kirjad, mida kõiki mitmel korral Tallinnas Lindworsi pärijate juures trükiti.
C. Kersten kirjutas paksu waimuliku raamatu „Taewa Man ello tee peäl“ trükitud Tartus 1854 Schünmanni lese ja C. Mattieseni juures 865 lehekülge.
H. L. Wilde kirjutas „Waenlane Tallinna all“ 1854. Tartus H. Laakmanni juures ja „Ennemuistse Kannamärra Reinu pattutundmisse ahhastus“ 1860, „Noorte meeste kosjajutt“ 1863, „Uhkus, ahnus ja kaddedus“ ja „Meie armsast Eestimaast“ Tall. Lindworsi pär. jr. 1865.
H. Lokkot andis wälja „Uus maarahwa söbber ehk lillekorwikenne“ 1854 H. Laakmanni juures.
Martin Körber, sündinud Wõnnu kirikumõisas 7. juulil 1817, surnud Kuresaares 7. apr. 1893, Anseküla kirikuõpetaja 1846—1875, kirjutas mitmed raamatud, millest üksnes nimetame „Hommiko ning öhto palwed“ 1855 Pärnus, „Kolm lilli waimolikko rohhoaedast“ ja „Palwed pühhade ajal“ H. Laakmanni jr. 1856, „Armo-laud“ 1857, „Igga päwa palwe-ramat“ ja „Joulu-laps Jesus“ 1858, „Joulu-and lastele“ ja „Lapse palwe“ 1859, mitmed jutlused 1861, „Laste Sioni kannel“ ja teised — kõik Tallinnas Gresseli juures. Pääle selle andis Körber wälja nootidega „Laulud Sörwemaalt“ 2 jagu. Laulud oliwad komponeerimise poolest puudulised, kuid meeldisiwad siisgi rahwale. Siis weel „Sarema laulik“ 1864 Kurresares Assafrey jr.
Ants Naber kirjutas raamatukese „Maggus jut“ 1855.
W. Thomson andis wälja „Ristiinimesse ello-ramat“ 1856, „Öppetus Mele parrandamisseks“ 1857, mida mõlemad Tallinnas Lindwors’i juures mitu korda trükiti. „Jesus Pattuste Önnisteggia“ 1859 Tall. Gresseli juures; „Leitud poeg“ 1861 säälsamas trükitud.
F. Wilberg, enne Põltsamaa ja pärast Kolga-Jaani köster, kirjutas mitmed raamatud nagu „Wanna Buhgmann“ 1856, I. „Waene sant Jakob II. Joulo öese“ 1857, „Linno sulled ehk pois Rene“ 1858, „August Wuns, weike trummimees“ 1860, „Öppetaja abbi Inglandi-maal“ 1862. Kõik need raamatud ilmusiwad H. Laakmanni juures Tartus. Neid loeti suure isuga. Wilberg leidis 1870 aasta ümber meelenõtruse tujul haleda surma enese käe läbi.
A. Jakobson, Torma köster ja mängukoori asutaja, pärastese kuulsa kirjamehe isa, kirjutas kirjakesed „Torma mängokoor“ 1856 C. Mattieseni juures Tartus tr., siis weel „Tallorahwa süddamerömust. Monni armastuse sanna mängo ja laulo sõbradele“ 1857 H. Laakmanni juures ja „Josep Haideni ellokäik“ 1862 E. J. Karowi juures. Wiimne kiri leidis rahwa seas palju lugejaid.
M. Jürgens, kes Pärnus elas ja oma nime on Eesti raamatute kogumise läbi kuulsaks teinud, kirjutas esiti oma raamatukogu nimekirja ja laskis Pärnus Bormi juures 1857 trükkida, andis 1860 wälja luulete kogukese „Eesti laulo-söbber“ Tallinnas Gresseli juures trükitud. Siis „Laulo-söbra öhtokönned“ 1864, ja „Sioni meetilgad“ paks waimulik raamat. Pääle selle andis ta weel mitmed laulukogukesed wälja, mis aga ilma nimeta oliwad. See mees on Eesti kirjandust wäga soojalt armastanud.
Kristop Sion, raamatukaupleja, kirjutas omal ajal mitmed waimulikud kirjakesed, nõnda „Meletulletamisse ramat Paradisi aiast“ jne. 1860 Tallinnas Gresseli juures. „Üks auus Sanna waeste innimestele“ 1861 Tall. Diesweldi jr.
G. Ellerberg kirjutas raamatukesed „Wanna Juttomees“ 1862, „Sioni Usso-Lamp“ 1864, „Ma-rahwa Wanna Juttomees. Teine Jaggo“ 1865, kõik kolm H. Laakmanni juures trükitud.
Karl Rosenbach kirjutas „Julius ja Maria ehk lapselikko armastuse wäggi ja au,“ „Kes nuttes külwawad, sawad auuga leikama,“ „Ludwig ärrakaddunud poeg“ 1860, „Krahw Wlorentin Praunstein ehk Mustlasse Prido“ ja „Wilhelm Kind“ 1863 kõik Laakmanni trükk.
F. W. Eichhorn kirjutas „Laul kiriko-kellast“ 1860. Pärast on Eichhorn palju kirjutanud. Ta oli 1878—1895 ajalehe „Tallinna Sõbra“ toimetaja ja suri 1896.
Fr. Brandt, wäga wiljakas kirjamees, kes hulga waimulikka ja ilmalikka raamatuid on kirjutanud, algas 1861 kirjutama. Temast räägime pärast.
W. F. Duglas kirjutas „Jaan Harmsen se waene laps“ 1861 Tall. Diesweldi juures trükitud.
Woldemar Hansen, endine Paistu kirikuõpetaja, kirjutas raamatud „Missioni-töö Tamuli rahwa seas“ Tartus Karowi jr. trk. 1861, „Ristiusso õppetus“ 1862 Laakmanni trükk ja „Koliteadus.“
Pääle nende nimetatud kirjade on weel palju teisi wälja tulnud, kuid meil ei ole siin ruumi kõikidest rääkida. Ka ilmus wäga palju raamatuid ilma kirjutaja nimeta. Kõige tähtsamad nendest oliwad küll „Koliramat“ seitse jagu, millest 1. jagu 1852, 2. ja 3. j. 1853, 4.—7. pärast wälja tuliwad. Raamatud andsiwad õpetust tähtsatest teaduse osadest ja oliwad enamasti kirikuõpetajatest kirjutatud. — Pääle selle tuliwad juba aastasaja algusest ühte puhku kalendrid wälja. Laakmann, Lindwors, Gressel, Mattiesen ja teised on neid palju trükkinud ja nad oliwad õpetliku ja jutustawa sisuga.