Eesti mütoloogia/Ilmarine
Ilmarine.
Ilmarise tegi Fählmann Eesti rahvale tuttavaks. Ta kirjutab Ilmarise kohta, et see tüki kõige paremat terast võtnud, sellest kummi tagunud, kummi maa üle välja laotanud ja hõbedased tähed ning hiilgava kuu selle külge kinnitanud. Vanaisa eeskojast toonud ta valgustaja ja pannud iseäraliku mehanismuse varal telgi külge iseenesest üles ja alla käima. Ilmarine esineb Fählmanni järele seega Vanaisa poolt alustud looduse täiendajana. Loodus on Looja käest nii-ütelda poolikuna välja tulnud, Ilmarine alles teeb osavana sepana looduse täielikuks. Ilmarise osavusest annab Fählmanni järele tunnistust veel poja Endla mõrsjale Jutale valmistud kuldne loor.
Kreutzwald arvas tarvilikuks niisuguse tähtsa isiku kui Ilmarine lugulaulu Kalevipoega punuda. Selgelt ta küll välja ei ütle, kuid näib, et ta Kalevipoja mõõka valmistava Soome sepa Ilmariseks peab. Teisal nimetab ta ometi Ilmarist nimepidi: „Ilmarine, imeseppa, istus kõrgel kuldsel istmel“ ja vaatas sellide tööd päält (XII, 557—564). Kreutzwald ei määra oma lugulaulus Ilmarisele muidu mingisugust tegevust. Ühest Kreutzwaldi ennemuistsest jutust tahetakse Ilmarist ära tunda, kui ka jutt teda nimepidi ei nimeta. Maa-alused taovad maa all kulda ja hõbedat, kuna vana sepp „männikepimees“ seina ääres paku otsas istudes tööd pealt vaatab. Teise, mitte Kreutzwaldi üleskirjutud ennemuistse jutu järele täiendab Ilmarine loodust järgmist viisi: ta võtab hulga hõbedat, valab sellest suure ümarguse muna, kuldab ära, paneb tule sisse ja seab taevakummil käima. Pärast teeb veel hulga tähti, kuldab neid ja paneb igaühe oma koha peale taeva alla.
Küsitavaks jääb, kui palju kõigil neil teadetel rahvasuust saadud alust all. Palju enam näib, et need kõik Fählmannist peale Soome mõjul tekkinud.
Rahvalauludes sellevasta leidub andmeid, mis Soome omadega Ilmarise kohta täiesti ühte käivad. Tõsi, Ilmarise kõigi Kalevalas leiduvate tegude kohta ei leia me Eestist vastavaid kohti, kuid mõned Eesti rahvalaulude kirjeldused sulavad Soome sellekohastega täiesti ühte, ainult selle vahega, et soomlased tegelase Ilmariseks nimetavad, eestlased talle aga pärisnime ei anna. Soomlastegi teadete järele taob Ilmarinen taeva, nii et pihtide pidet ei tunne, pärastpoole aga, kui naiseks kositud Põhjala neitsi surma saanud, enesele kullast uue naise. Sellest kuldse naise tegemisest leidub Eesti rahvalauludes kirjeldusi, kusjuures taguja ainult sepa nime all esineb. Et Soomes sama laul Ilmarise nimega ühendud, võime julgelt otsustada, Eesti sepp ongi just see Ilmarine. Kullast taotud naisega läheb sepp magama: naisepoolne keha külmetab. Sepp toob Riiast kuke laulma, Saarest sõnni ammuma, Pärnust pätsu hirnuma, et kuldnaist äratada, aga asjata kõik: kuldnaine ei ärka.
Kuldnaise tagumine igatahes tunnistab, et Ilmarise tegevus Eestis tuttav; seda tunnistust toetavad mitmed rahvalaulud, kuna me Ilmarise muu tegevuse kohta Eestist sarnast tuge ei leia. Mööda minnes tähendan, et teisendid leidub, milles sepal nimigi, kuid mitte Ilmarine, vaid Lemming, kes pea naise taob, pea Toonelast toob. Veel tunnevad Eesti rahvalaulud mõne teenetöö, mis Soome vägimehe teenetöid meelde tuletavad. Kõige tähtsamast Ilmarise tööst peale taeva tagumise — sammo tagumisest — ei tea Eesti rahvalaulud kõnelda. Ka proosalistest Eestis tuntud Ilmarise tegudest puudub see episood.
Esimest korda nimetab Ilmarise nime Agricola, üteldes, et „Ilmarinen rauhan ja ilman tei ja matkamiehet edhes vei“ = Ilmarinen ilma ja rahu tegi ja teekäijaid edasi viis. Ilmarine esineb seega Agricola väite järele tuule-, õhu-, ilmajumalana. Eestist ei teata Ilmarise tegevusest õhu-, tuule-, ilmajumalana midagi. Ilmarise õhujumalust toetab omalt poolt votjakkide nimi Inmar, Ilmar, mis taeva- ja õhujumalat tähendab. Lapigi mütoloogias esineb Ilmaris; ta tähendab jumalust, kes tormi ja paha ilma sünnitab.
Tormi ja paha ilma sünnitajana on ta muidugi ka ilmajumal. Ilmajumalana esinedes on nagu iseenesest mõista, et ta taeva tagunud, mille all ilmad endid avaldavad. Tagujana tarvitab ta vasarat; ta vasar tuletab Thori vasarat meelde. Thorgi oma vasaraga = välguga on omast kohast ilmajumal.
Ei või nimetamata jätta, et Soome rahvalauludes Ilmarine vahel tuld lööb. Niisugusel puhul astub ta Kõue ja Pikri ametisse. Soome rahvalauludes vahetuvad vahel ta nimedki. Ilmarise kõrval puutub meile silma veel Ilmari, Ilmalainen, Ilmanrinta, Ilmanukko. Ingeris moondub nimi tihti Ismano’ks. Kuni viimseni nimeni tunnistavad need kõik, et nimi ilmast tekkinud. Tagujana võib Ilmarine muidugi enesele hõlpsalt sepa nime omandada. Imestleda tuleb, et soomlased teda ilmajumalana liig kergemeelseks, hõlpsalt uskujaks, uisapäiseks kujutavad. Ida-Karjala lauludes esineb see ilmavalitseja isegi meremehena.
Prof. Comparetti oletab, Ilmarise nimi saanud oma alguse Ilmeni järvest, mida soomlased Ilmajärveks hüüavad. Meil Eestis on paar Ilmjärve: üks Otepääs, teine Palamusel. Vaevalt võime oletada, et Ilmarine nime ühelt ehk teiselt järvelt pärinud. Nimi on igatahes ilmast alguse saanud. Kui meil mainitud olevust Ilmariseks nimetakse, ei tahaks hea meelega uskuda, et eestlased seda nime tõesti sel kujul tarvitanud. Palju enam jääb tõeasjaks, et nimi sel kujul Soomest laenatud. Kui eestlased teda varemini tundsid, siis vististi Ilmari kujul. Ilmarine, Soome Ilmarinen, on deminutivum nimest Ilmar.
Ilmarise laotusetagumise kõrval tunneb rahvasuu maailma loomise kohta veel teisi seletusi. Sellekohastes rahvalauludes esineb vanade Greeka ja Rooma mõttetarkade arenemiseteooria ab ovo = munast, niisama kui uuema aja looduseuurijad munateooriaga sõbrustavad. Looduses munast ehk munasarnasest ainest palju eluavaldusi tekkivat nähes tärkas vanadel eestlastel arvamine, et maailmgi munast alguse saanud.
Rahvalaulude järele lendab lind põesasse, teeb sinna pesa, muneb mune, haudub pojad välja.
Üks sai kuuks taevahaie, |
Teine laul nimetab linnu pääsukeseks, kelle poegadest kuu, päike ja tähed saanud.
Teisend nimetab saarte tekkimist:
Tõusis rebust Kõrgesaari, |
Teised teisendid teavad muna osadest kalade sündimist jutustada. Ülepea tekivad rahvalaulude järele munast ja munaosadest pea ühed, pea teised maailma osad kui ka loomad.
Täielikuma seletuse kui meie rahvalaulud annavad meile Savo-Karjala omad, kus Väinämöinen esineb. Väinämöinen satub merde. Part ehk kotkas otsib kaua vees pesapaika, näeb viimaks vees Väinämöise põlve, muneb sinna munad, mis hiljemini vette veerevad. Enamasti kõik laulu teisendid jutustavad, et muna ülemisest poolest tekkinud taevas, alumisest maa, munavalgest päike, kollasest kuu, muist osadest tähed. Kalevalas astub Väinämöise asemele Ilmatar, kelle põlvele munetud munadest niisama taevakehad tekivad.
Mõne rahvalaulu järele laulab maailma kuulus „mina“ mäed ja orud ilusateks, metsakandvateks, viljakasvatavateks. Kreutzwald laseb Kalevipoja maale ta praeguse kuju anda kündmise varal. Vähemalt tekivad sedaviisi mäed ja orud. Teise jutu järele kaevavad loomad Emajõe. Ülepea ei tunne rahvaluule korraga valminud loomist, vaid maailm areneb ühe ehk teise teguri mõjul aegamööda praegusele kujule.