Eesti mütoloogia/Kalevipoeg

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti mütoloogia
Matthias Johann Eisen

Kalevipoeg.

Fählmann kirjutas omal ajal: Kalevid oli Vanaisa loonud, et nende nõu ja kangust tarvitada. Kõige vanem neist oli Vanemuine, teine Ilmarine, kolmas Lämmeküne. Teised, nagu Vibuane, on vähem tähtsad. Nende elukoht oli Kaljeve ehk Kaljuvald.

Selle Fählmanni väite järele tundsid esivanemad mõnda kalevit, nagu Vanemuist, Ilmarist j. n. e. Hilisem aeg ei tahtnud vähemalt esimesi enam kaleviteks nimetada, vaid ristis nad jumalateks. Nii tekkis Vanemuisest laulujumal, Ilmarisest taevataguja jumal j. n. e. Nagu näha, on Fählmann ka nende kalevite esilemanamisega osalt Agricolal võõrsil käinud, kes Kalevipoegi jumalate sekka arvas. Kalevipoegadest ütleb Agricola:

Calevanpoiat Nytut ia mudh löit = Kalevipojad niidud ja muud lõid. Meil tuntakse hästi Kalevipoja niitmise lugu, ilma et rahvasuu Kalevipoega kunagi püüaks jumalaks muuta. Kõik ta teod annavad ta suurest vägimehe jõust tunnistust; kuningakski nimetakse teda mõnekorra, kui me ka ta kuninglikust tegevusest nii hästi kui midagi ei kuule. Põrguväravate vahtiminegi ei suuda kuigi palju ta jumalust nähtavale upitada. Uuema aja rahva mõiste järele jääb Kalevipoeg ikka just mitte Tartust toodud tarkusega vägimeheks.

Kreutzwaldi lugulaul kõneleb isast Kalevist ja ta kolmest pojast, kellest kõige noorem kõige tuttavamaks saanud. Kalevipoja nime lugulaul ei nimeta. Vaevalt võime oletada, et need Vanemuise ja Ilmarise nime kannud, sest neid nimesid võis Eesti rahvaluule võimalikul viisil ehk keskajal veel tunda, mitte aga enam uuemal ajal. Kuid Fählmann soovis eestlasi nende „uute“ kalevitega rikastada, ennast sealjuures Soome rahvaluule peale toetades.

Kalevi nimi sellevasta on Eestis vana: ulatab umbes 700 aastat tagasi. Vene ajaraamatu järele tuli vürst Jaroslav 1223 Novgorodist sõjaväega Kolõvani ja ujutas kogu Tshuudimaa üle. Kolõvanist tunneme Kaleva, Kalevan nime ära. Selle nimega nimetasid venelased seda kohta, kuhu Eesti vanade juttude järele Kalevipoeg maetud, kohta, mida Vene ajaraamatus Ledenets nimetakse, siis Tallinna-Kalevi linna. Tingimata pidi linn niisugusel puhul nime Kalevist pärima.

Vaatame Kalevi nime peale ühest ehk teisest küljest, ikka selgub, et Kalevit ei või mingisuguseks pärisnimeks pidada, vaid sugunimeks. Seda väidet toetavad omalt poolt ka mõned Vene rahvalaulud, kus vägimeest Kalevipojaks Simsoniks (Симсонъ Колывановичъ) nimetakse ehk ka Ivan Kalevipojaks (Иванъ Колывановичъ). Isegi Novgorodi ajaraamatust tabame nime Kolõvanov. Oletakse, et venelased selle Kalevipoja laenanud eestlastelt, kellega nad tihti sõjateedel kokku puutusid. Vangivõetud eestlaste suust said venelased Kalevi nimega tuttavaks.

Iseküsimus, kas Kalevi nime Eesti sõnaks tohime lugeda. Fählmann, kes omal ajal Kalevipoja lugusid kavatses välja anda, otsib nimele Eestist seletust, Kalevite asukohta Kaleveks, Kaljuveks, Kaljuvallaks nimetades. Selle seletuse järele oleksid kaljud kehastud kalevid. Ka Neus hoidis niisuguse seletuse poole, meelde tuletades, et kalevite tegevus kivimürakate, kaljude külge seotud. Uuemal ajal esineb veel Comparetti Kalevala seletuses väitega, nagu tähendaks Kaleva Kalev kaljulist maapinda, kivist maad; oletades, et nimi Vene sõnast скала = kalju tuletud, kusjuures -vat omadussõna lõpuks tuleks arvata. Kalev on hiid, vägimees, kelle vägimehe-jõudu rahvas kivimürakates ja kaljurahnudes näeb. Põhjamaa on täis niisuguseid kaljurahnusid; seda maad hüütakse sellepärast Kalevalaks, arvab Comparetti. Soome eeskujul kõneleb Kreutzwaldki Kalevipoja esimeses laulus Kalevalast, unustades, et nimi eestlastele tundmata. Kuna soomlased vägimehele Kaleva nimeks annavad, kannab ta Eestis nime Kalev; esimesed käänavad teda a lõpuga, viimsed i lõpuga.

Akadeemikus A. Schiefner ja prof. J. R. Aspelin otsisid Kalevi nimele seletust Skandinaavia sõnast Skilfingar, Kylfingar = pärapingil istujad; venelased nimetasid niisuguseid mehi Kolbjagi. Raske ometi Kalevi nime tuletust niisugusest sõnast uskuda. Ennemini võiksime prof. Ahlqvistiga ühineda, kelle jälgedesse uuemal ajal ka prof. E. N. Setälä astunud, et Kalev Leedu sõnast „kalvis“ == sepp tuletud. Võiks oletada, et keegi sepp ehk mõned vanaaegsed sepad jõumehed olnud ja selle ilme pärast aja jooksul Kalvis = Kalev iga vägimehe nimeks saanud. Peale muu toetavad Kalevi nime tuletajad sepast = kalvis endid ühe Eesti lastelaulu peale:

Kits kile karja,
Üle mere marja j. n. e.
Mina kaku Kalevile,
Kalev mulle rauda.

Uurijad oletavad, et Kalev siin tingimata seppa tähendab, kes omalt poolt kaku eest rauda vasta annab. Prof. K. Krohn ometi astub selle tõendava väite vasta üles, näidates, et laulu teisendites alati sugugi sepp ei esine, vaid tihti muu isik. Ühes soomepoolses teisendis öeldakse:

Hyvä ruotsi, kaunis ruotsi,
Anna mulle rautaa!

Raua andjaks nimetakse siin rootsi. Eesti teisendites jälle kuulub vahel:

Mina raua Reole,
Regu mulle kulda.

Reo asemel puutume mõnekorra kuningaga kokku. Prof. K. Krohni oletamise järele tuleb siin tingimata meelde Ladina sõna „kuningas“ = rex. Ühtlasi juhib K. Krohn meid Olav Tryggvepoja ennemuistse jutu juurde. Nimetud Norra kuningas sattus nooruses Eesti mereröövlite küüsi ja siis Klerkon-nimelise eestlase orjaks. See müüs ta edasi Klerk-nimelisele mehele. Ta kolmandaks peremeheks sai Reas, selle naise nimi oli Rekon ja poja nimi Rekoni. Prof. K. Krohni arvamise järele on sõnadel Rego, kuningas ja Kalev sama tähendus. Seega variseks Kalevi tuletamine kalvis sõnast kokku. Ülepea kõnelevad mitmed näpunäited selle poolt, et vähemalt Eesti keeles Kalev midagi muust paremat, tublimat ehk suuruse poolest muust erinevat tähendab. Nii näituseks kalev = muist riietest parem riie, Kalevi säng, Kalevi iste, Kalevi niit, Kalevi kivi, Kalevi haud, Kalevi juuksed, Kalevi jäljed tähendavad muist suuremat, tähtsamat sellel alal. Igatahes on aamen Kalevi nime tuletamise küsimuses alles andmata.

Vägimees Kalevipoeg esineb rahvasuus ilma pärisnimeta. Soomes kannab Kalevipoeg vahel Kullervo nime. See Kalevipoeg rebib varsti pärast sündimist mähkmed puruks, satub hiljemini sepa õpipoisiks, tapab sepa naise ja teeb meie Kalevipoega elavalt meeldetuletavaid tegusid. Eestlased Kullervo nime ei tunne, küll aga nimetakse Kalevipoega vahel Kulleriks. Näituseks öeldakse rahvalaulus:

Oh Kuller, Kalevipoega,
Naller-naat oli naise poega.

Teises rahvalaulus lauldakse jälle:

Kuller, Kalevipoega,
Naller, nägus naise poega.

Nimi Eestis seesama, ainult ilma Soome -vo lõputa. Ei ole hoopis võimata, et vanemal ajal sagedamini Kalevipojale pärisnimi Kuller antud, aga aja jooksul see viimne nimi ikka enam unustuse pähe jäänud. Siiski soomlasedki tunnevad Kalevipoja tegusid, mis meie Kalevipoja omadega üsna ühte sulavad, näituseks rohu niitmise, maa needmise ja vete mõõtmise lugu. Soomlaste Kalevanpoika ei nimetata niisugusel puhul Kullervoks, vaid ta esineb Kullervo kõrval erisuurusena.

Meil arvatakse tavalisesti, et Kalevipoja lugu vanasti rahvasuus lauludes elanud, aja jooksul ikka enam unustusesse jäänud ja Kreutzwald ainult selle riismed võinud üles kirjutada. See väide ei suuda ennast kindlale alusele toetada. Meie rahvalaulud niisuguseid vägimeeste lugusid ei tunne kui Soome omad. Setukeste lauludes on vägimeeste laulude embryo olemas, aga mitte rohkem. Laulud vägimeestest ei ole Eestis sobivat pinda leidnud. Mõnes üksikus rahvalaulus tuleb küll nimi Kalevipoeg ette, ilma et ta tegudest midagi iseäralikku teatakse kõnelda. Me võiksime ütelda, Kalevipoeg on nagu juhtumisi rahvalaulu sattunud; õige kodu puudub tal seal.

Sellegi poolest peame Kalevipoja Eesti rahvaluule tooteks tunnistama. Mitte lauludesse ei ole rahvasuu Kalevipoja lugu pununud, vaid proosasse.

Kalevalat jäljendades valas Kreutzwald Kalevipojast leiduvad ennemuistseid jutte salmidesse, mõnda üksikut üleüldist rahvalaulu oma tehtud salmide vahele punudes.

Vaevalt suudame tõendada, et Kalevipoja lugu vanasti palju täielikum olnud, kuid aegade jooksul sellest palju unustud. Tõsi see, et viimasel ajal tõesti palju unustud, aga vanema aja kohta maksab ennem väide, et lugu enam täienenud kui kahanenud. Alguses ei esinenud Kalevipoja lugu sugugi nii sündmusrikkana kui meie päivil. Kreutzwaldi Kalevipoeg ei sisalda ammugi kõiki vägimehe tegusid, vaid rahvasuu tunneb neid palju enam. Sellega ei taheta ütelda, nagu oleksid lugulaulu mahutamata jutud alles pärast lugulaulu ilmasaatmist tekkinud.

Ju ligi 40 aasta eest juhtis prof. E. N. Setälä tähelepanemist selle peale, et Munapoja nimelises ennemuistses jutus Kalevipoja algidud olemas. Me võime juurde lisada, et Kalevipoja jutud ülepea mitme nimeta tegelase tegevusele najavad. Palju motiivisid on Kalevipoeg Tugeva poisi nimelisest ennemuistsest jutust omandanud. Tugev poiss astub teisendites papi poja, sepa poja, karu poja ehk Karu Ivani nime all meie ette. Selle poisi ehk poja teod annavad Kalevipoja tegudele kätt. Tugeva poisi tegusid täiendab jutt kolmest kasuvennast, kellest üks proua, teine tüdruku, kolmas pulli poja ehk teisendi järele kolmas koguni kassi poja nime kannab. Kõik need pojad sünnivad ühel ajal, neist kõikidest käib üle tugevuse poolest pulli poeg, teisendi järele kassi poeg. Kolme kasuvenna lugu sulab Kalevipoja leeme keetmise, maa all käimise ja kolme neiu ärapäästmise looga üht. Aga veel mõni muu üksik lugu on Kalevipojale aineid annud. Mõnegi korra puutume rahvaluule-korjandustes juttudega kokku, kus ühes jutus keegi nimeta isik tegelaseks, teises aga on Kalevipoeg nimeta isiku asemele astunud, nimelt siis, kui see nimeta isik mingisuguse vägitöö korda saadab. Sedaviisi on rahvas aja jooksul Kalevipojale hulga ehteid, s. o. lugusid juurde lisanud, mis alguses sugugi Kalevipoega ei puutunud. Enamasti kõik need jutud kuuluvad rahvusvaheliste juttude hulka, ei ole siis Eesti pinnal tekkinud, vaid võersilt Eesti rännanud, kuid eestlased on võera lahkelt vasta võtnud, teda omalt poolt paremini ehk halvemini ehtides, nii et asjatundmatu peab võera täielikuks E.esti kodakondseks pidama.