Eesti mütoloogia/Lõpusõna

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

Lõpusõna.

Võerad voolud vajutasid Lääne mere mail esivanemate elamisele ja olemisele nagu pitseri peale. Kuna muud Soome-Ugri hõimud kaubateedest ja läbikäimise-kohtadest kaugel olles esialgset elu edasi elasid, puutusid meie esivanemad Euroopa aknal mitme võera maa elanikkudega ühtelugu kokku ja omandasid neilt kultuuri ja usundi asjus mõnesuguseid uusi aineid. Me ei suuda olevikus enam esivanemate usundi algkuju kindlaks määrata; esitud kujutused on võeraste mõjude tagajärgedel tekkinud mütoloogiline toode.

Kõige vanemaks esivanemate usundi kujuks jääb igatahes surnute austamine, esivanemate hingede kultus, kui ka sedagi usundi kuju täiesti Soome-Ugri rahvaste omaks ei tohi tunnistada, sest selle juured ulatavad muudegi rahvaste hulka. Surnutest tekkisid aja jooksul haldijad, kes rahva arvates kogu loodust elustasid, puud, kivid, mäed j. n. e. nii-ütelda hingelisteks tegid; neist arenes hiljemini vägimeeste kultus, jah, see ulatas isegi jumaluseni. Surnute austamine jõudis paavstiusu ajal kõige kõrgemale tipule, mil kultusele nagu ametlik kuju anti, kui pühaliste ja märtrite teenimine kõikidele kohuseks sai ja pühalistega ja märtritega üheskoos esivanemaidki võidi austada.

Esivanemad ei teeninud oma kõrgemaid olevusi mingisugustes templites, nagu kultuurirahvad, vaid hiites ehk iseäralikkudel kordadel ohvrialtari — sellekohase kivi, pae ehk vaka ääres, kus mõnesuguseid ohvrid anti. Muiste püüti vististi kõrgemaid olevusi kehastada, kui ka mitte kõiki. Uuema ajani on ainult Tõnni, Peko ja Metsiku kujud säilinud, kuid Läti Hindreku andmed Taara kohta, niisama kivistunud inimesed annavad põhjust oletada, et muiste vististi rohkemini kõrgemate olevuste kujusid valmistud. Nimelt tähistavad inimesesarnased kivid sinnapoole, et need meile kõrgemaid olevusi kujudena esitavad, ja seda oletamist toetab omalt poolt teade, et neile kivistunud inimestele vanasti ohverdud.

Ohvrid kõrgematele olevustele olid verised ehk vereta, mida olude ja tarbe järele kas igapäev ehk määratud ajal anti. Ohvritega käsikäes käisid palved, häda kõrvaldamise puhul, aga isegi lootuses midagi head saavutada ka iseäralikud nõiasõnad ja tembud (vd. „Esivanemate ohverdamised“). Kõrgemate olevuste ja inimeste suhe kujunes vastastikuseks hoolekandmiseks teineteise eest: esivanem andis kõrgemale olevusele seda, mida arvas seda tarvitavat, lootes selle eest sellelt oma tarvitusi saavutada. Käsi pesi kätt. Ohverdati peaasjalikult niisugustele, kellelt kurja kardeti, kurat välja arvatud.

Kogu usund tunnistab meie rahva suureks luuletajaks. Rahva ilmavaade annab ta kõrgest luulelennust tunnistust. Kogu loodus, isegi puud, kivid ja muud kihisevad ta silma ees täis elu. Luulelend manab luulekujude liikumise välja, nagu seda unenägu suudab ette tuua. Selle luulevaimuga käsikäes kõndiv mõistus peab luule suggestiooni mõjul kõiki luulekujusid tõsidusemaailma toodeteks ja elab niisuguse ettekujutuse järele. Rahvas ei suuda õnnelikust lapsepõlve-east veel kõrgemale kohuda; nagu laps esimese 5 eluaasta jooksul kogu surnud looduse enesele elusaks ette kujutab, nii ka rahvas kultuuri ja usundi algastmel. Kuid vaevalt võime rahva lapsepõlve nii õnnelikuks nimetada kui lapse oma. Kuna laps kartuseta elab päevast päeva, näeb suur laps — rahvas — igal sammul Kollisid, kes ta elu mõruks teevad. Luule tilgutab õnnekarikasse ikka oma kihvtitilga.

Muistsest usundist selgub, et esivanemad katsunud eluprobleemisid seletada, tõtt taga otsinud, mõnekorra selle tõe idusid leidnud, tihti aga tõtt luulega seganud. Kristlus ilmus esivanematele uut maailma avama, aga ei suutnud vana eest tõrjuda, vaid sulas siin-seal paganusega ühte, kristluse kujudesse enam-vähem paganastamisejälgi jättes. Tekkis lüli mütoloogia ja kristluse vahel, nii-ütelda uuema aja mütoloogia ehk kristlik mütoloogia, mille käsitamine edaspidiseks jäägu.