Eesti mütoloogia/Mütoloogia allikad

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti mütoloogia
Matthias Johann Eisen

Mütoloogia allikad.

Eesti mütoloogiat käsitades ei tule meil seda nii mõista, kui oleksid meie esivanemad tõesti suure omapärase ilmavaate süsteemi loonud. Ülepea valitsevad esivanemate usundi arusaamises mitmel pool väärad mõisted. Ühed peavad muistest usundit tähtsamaks kui ristiusku, ehk vähemalt selle vääriliseks, ja püüavad mõnes suhtes endist kultust elustada. Teised jälle ei pea esivanemate usundist mingisugust lugu; nad kiusavad teda koguni taga nagu suurt kurjategijat. Me ei või ühele ega teisele poolele õigust anda, vaid peame keskteed käima. Esivanemate usundil on muidugi oma suured varjuküljed; me ei tohi silmi nende kohta sulguda, vaid meil tuleb arvustava pilguga asja käsitada. Esivanemate usund avab meile vaate nende hinge maailma; me õpime sellest nende ilmavaadet, nende luulelendu, nende arusaamist looduse nähtustest käsitama.

Täiesti Eesti omaks ei tohi me ometi esivanemate usundit nimetada. Igal taevakaarel naaberrahvastega kokku puutudes oleme niihästi kultuurilises kui vaimlises suhtes nendega vastastikku oma ilmavaateid vahetanud, võerastelt sagedasti enam omandanud kui ise oleme suutnud neile vastu anda. Juba meie keel tunnistab laenamist võerastelt rahvastelt, aga niisama ka rahva sisemine ja välimine elu ning kogu kultuur. Rahvateadus selgitab suurel mõedul väljastpoolt tulnud mõju meie rahva elu kohta. See võeras mõju on oma pitsari ka meie rahva usundisse vajutanud, ilma et seda ise õieti kohe märkaksime. Palju olevusi ja kombeid, mida me luuks Eesti luust ja lihaks Eesti lihast pidanud, esinevad meile sisserännanud ainetena. Naaberrahvastel samasuguseid aineid leides ei tohi me veel otsustada, et need naaberrahva pärandus. Kaugemale vaadates puutub meile niisamasuguseid aineid kaugemategi rahvaste seast silma. Pea selgub meile, et palju meile nii omapäraseid rahvaluule aineid rahvusvaheliseks raudvaranduseks tuleb lugeda. Meie esivanemad oskasid ometi seda raudvarandust oma vaimusünnituse sulatuseahju saata, kus nende luulekujutus võersilt omandud ainete kohta nii palju väge avaldas, et need täiesti Eesti iseloomu pärisid.

Mingisugune Homeros ei ole eestlastele Iliast ega Ovidius Metamorfoosisid mälestuseks jätnud; ei pajata Edda nende mineviku vägimeestest ega kuuluta ruunekivid nende kangelaste kuulsaid tegusid. Tühjus nagu kole kuristik vahib eestlaste musta mineviku raamatu lehekülgedelt vastu.

Tükk Kalevipoja tööd on esivanemate usundist õiget kujutust anda. Ristiusu kuulutajad hakkasid juba aegsasti paganuse mälestuste vastu tormi jooksma. Siiski senikui Rooma usk meie maal valitses, hoidis esivanemate usund pea püsti. Ristiusku rahvale suupärasemaks tehes püüdsid preestrid ja mungad võimalikult palju kaht teineteise vastu põrkavat ilmavaadet ühte sulatada, nii kaugelt kui nende oma seda sallis; nende oma esines aga üleüldse kaugelevenivas ulatuses.

Läti Hindrek kirjutas küll eestlaste vabaduse kaotamise aja kohta tähtsa ajaraamatu, aga eestlaste sisemise elu, nende usundi tähelepanemiseks puudus tal silm. Vist ei arvanud ta ülepea vaevavääriliseks eestlaste usundi kohta midagi tähele panna. Ainult nagu kogemata lipsatas ta raamatusse märkus, et eestlased hiies Tharapitat teeninud ja teda appi hüüdnud. Hilisemadki ajaloo kirjutajad ei käinud selles suhtes teist teed.

Mitmel põhjusel ei suutnud Rooma usk esivanemate usule tunduvat viga teha. Evangeeliumigi väljalagunemise esimesel ajal ei jõudnud puhastud õpetus veel kuigi palju paganuse mälestust hävitada. Kui aga vennastekogudus võidulippu lehvitades üle kodumaa sammus, algas esivanemate usu luigelaul. Endised haldjad, vanad suurused, unusid; nende nimede suhuvõtmist peeti otse patuks. Ainult mõnes kolgas jaksasid endised mälestused endid enamvähem alal hoida.

T. Hiärn oli esimene, kes 17. aastasaja algul tarvilikuks pidas õpetlasi eestlaste usundiga pikemalt tutvustada. Hiljemini 1644. pani Sõmerpalu veski põletamine Urvaste õpetaja J. Gutslaffi eestlaste ebausu vastu avalikult paukuma, kuid see paukumine, tema poolt rahvausu kirjeldamine, kingib meile võtme mõne tundmata suuruse ukse avamiseks. Aastasaja lõpupoolel avaldud Forselius-Boecleri „Eestlaste ebausklikud kombed“ sisaldavad vähemini usundi kui usukommete andmeid.

Oleks 18. aastasajal rahvaluule tähtsust paremini hinnatud ja aineid hoolsalt üles kirjutatud, saaksime esivanemate usundist vist hoopis selgema käsituse. Kuid hindamine algas hilja ja rahvaluulet tähelepanevaid silmi leiti vähe. Alles 19. aastasaja viimsel veerandil võeti esivanemate usundi riismete korjamine suuremal mõedul käsile, kui ka varemini juba sel aastasajal Rosenplänteri, Fählmanni, Kreutzwaldi, Wiedemanni ja teiste poolt ehitusekiva kokku kantud ja Õpetatud Eesti Seltsi mõnda mälestust paigale pandud. Eesti Kirjameeste Seltsi, nimelt aga Dr. J. Hurti õhutusel käis vaimustuse- ja äratusehoog läbi kogu Eesti. Sajad käed rühkisid tööle esivanemate usundit üles kirjutama järeltulevatele põlvedele mälestuseks. Kümnete tuhandete kaupa kokkukogutud rahvaluule ainete lehekülgede abil saame esivanemate usundist enam-vähem kahvatu pildi. Seda pilti täiendab meie suguvendade soomlaste rahvaluule, mis väga mitmes suhtes Eesti omaga ühine.

Soomes on mitmel alal veel rohkem rahvaluule aineid kokku kogutud kui meil, seal töö varemini juba käsile võetud ja esivanemate usund ristiusu mõjust vähem riivatud kolkades ennast palju paremini alal hoidnud kui meil. Uuemal ajal on võrdlev mütoloogia tegevusesse astunud. See teaduseharu teeb esimeses reas sugurahvaste mütoloogiaga tegemist; ta paneb sugurahvaste sellekohaseid aineid tähele ja võrdleb neid oma rahva ainetega. Teises reas tulevad kaugemad rahvad oma mütoloogiaga harutusele. Eesti mütoloogia tarvitab tingimata võrdlemist, mitte ainult Soome sugu hõimude omaga, vaid rohkesti ka Germaani, Slaavi ja Leedu mütoloogiaga. Nagu saarel teiste rahvaste vahel elades ei võinud eestlased võeraste rahvaste mõjust puutumata jääda, kusjuures Slaavi mõju ometi vähem nähtavale tuleb kui Germaani mõju. Võeras mõju avaldab ennast keeles, kultuuris ja usundis. Võrdlev mütoloogia selgitab teatavate ainete ulatamist selle ehk teise rahva sekka. Saksamaal pani kuulus ennemuistsete juttude korjaja ja väljaandja Jakob Grimm võrdlevale mütoloogiale aluse. Soomes astus Helsingi ülikooli professor M. Castrén mineva aastasaja esimese poole lõpul sellele alale. Talle järgnesid professor Julius Krohn ja selle poeg professor Kaarle Krohn, kellest viimane iseäranis tähtis teadusemees Soome sugu rahvaste usundi uurimises meie päivil on.

Kui me ka Eesti mütoloogiat Soome ainetega võime täiendada, on viimaste tarvitamisel siiski oma piir.

Kus meie rahva mälestuses samasugused tegelased ja nende teod puuduvad, ei tohi me uisapäisa sarnaseid Soomest Eesti ainetena omandada, nagu omal ajal Fählmann teinud. Ainult siis, kui meil samasugused andmed olemas, võime oma andmeid Soome teadetega täiendada. Võrdlemises sellevastu võime, jah peame igal ajal Soome, aga ka muude rahvaste sellekohaseid andmeid tähele panema. Ülepea ei saa rahvaluule uurimine ilma teiste rahvaste sellekohaste aineteta iialgi tõsist, selgitavat pilti anda.