Eesti mütoloogia/Metshaldijad

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti mütoloogia
Matthias Johann Eisen

Metshaldijad.

Metshaldijas kannab rahvasuus mitu nime: metsavana, metsataat, metsaisa j. n. e. Sagedasti esineb ta vanamehe kujul: kasetohust kübar peas, samblasarnane habe suus, kardne, samblane kasukas seljas. Siiski näitab ta ennast muulgi kujul, nimelt metsloomadena. Inimesena esinedes võib ta vahel metsast kõrgemaks sirguda, vahel aga madalaks kui tee kahaneda.

Metshaldijas elab perekonna-elu. Teatakse metshaldija lastest, poegadest ja tütardest kõnelda. Metshaldijas hirmutab tihti inimesi ehk karistab neid nende pahade tegude pärast. Mõne korra ilmub ta inimese kõrval nägemata kujul. Inimene kuuleb ainult ta käimist ehk näeb ta tempusid, aga ei silma teda ennast. Sagedasti eksitab ta metsas käija ära, nimelt niisuguse isiku, kes teda kudagi pahandanud. Ristiusu mõju paneb ta pühapäeval metsas rändavate küttide ja marjuliste eksitajaks. Aga ka laupäeva õhtuti viib ta metsas käija eksiteele.

Peale selle eksib metsas rändaja metshaldija jäljile juhtudes. Eksijal moondab metshaldijas silmad nii ära, et eksija võib kas 10 korda oma kodu ümbruses käia, ilma et selle ära tunneks. Alles oma koera haukumine ehk kuke laul juhatab eksija koju välja.

Mõne korra kutsub metshaldijas eksija enese juurde oma majasse, kus ta eksijat söödab, joodab. Viimaks saadab ta eksija õigele teele. Eksija on oma meelest ainult üsna lühikese aja haldija juures viibinud, kuid koju jõudes selgub, et ta aastad metsas mööda saatnud.

Metsavargaid nuhtleb metshaldijas valjult, ajab neid mõne korra kuni nende koduni taga. Küttidele mängib ta tihti vingerpussi, ennast mingisuguseks loomaks moondades. Küll paugutab kütt ta pihta, aga asjata. Isegi hõbekuul ei suuda talle kahju teha.

Tuleb metshaldijas kedagi karistama, võib ta tulekut ju kaugelt kuulda: maa müdiseb, puud liiguvad, oksad värisevad. Kes korra ta viha alla langeb, võib vaevalt armu loota.

Puud, mille sees ehk all metshaldijas asumas, ei lase ta ikka maha raiuda, vaid moondab raiuja silmad nii ära, et see kividele ja kändudele pihta virutab ja kirve puruks taob ehk kukub kirves varre otsast. Senikui puuraiuja kirvest kohendab, kasvab raiutud koht jälle kinni. Tuntakse aga juhtumisi, et metshaldijas oma puu eest palub seda kasvama jätta.

Suure mehe kujul inimese juurde tulles kutsub metshaldijas enesega öösel maadlema. Nupumees võidab ometi metshaldija, kui ise valguse poole hoiab ja vastase varju jätab.

Ausatele tütarlastele ilmub metshaldijas mõne korra kosjagi. Põlgab tütarlaps kosija, moondab see tütarlapse silmad ära. Mõnel teisel puhul võtab metshaldijas tütarlapse enesele vägisi naiseks. Niisugusest abielust sündinud lapsed võidavad muud inimesed tugevuse ja mõistuse poolest kaugelt ära. Nende kõnelemist kuuldakse seitsme versta taha.

Metshaldijale ohverdamisest teatakse vähe kõnelda. Jälgi sellest on ometi olemas. Mõnest metsast leidub kivi, kuhu alati marju viiakse. Teisal viivad kütid metsasaagi kondid, suled metsa kuhugi mättale ehk sipelgapesasse.

Soomlaste metsänhaltia tegevus sulab meie metshaldija omaga üsna ühte. Vihmase ilma ja rähmase metsa ajal on haldijas pahane ja argipäevaseis riideis, ilusa ilma ajal aga heal tujul ja piduriideis.

Ristiusu ajal on püha Jüri mitmel puhul metsavalitsejaks ja metsakuningaks tehtud, kes oma kutsikatega mööda metsa uidab.

Omal ajal katsus M. Veske tõendada, nagu oleksid eestlased veel mineval aastasajal metsa valitsejat Tabovast, ta naist Mirmit ja mõnda metsaneiut tunnud (E. Kirjameeste Seltsi Aastaraamat 1886—87). Lugu on ometi nii, et Veskele võltsitud rahvalaul kätte saadeti ja Veske seda õigeks rahvalauluks pidas, mis ometi Soome laulu järele oli moodustud. Isegi V. Reiman uskus seda võltsimist ja pidas Tabovase, Mirmi ja metsaneiud Eesti mütoloogilisteks suurusteks (E. Üliõpilaste Seltsi Album V, l. 85). Võimalik, et muistsed eestlased neid nimesid tundsid, kuid rahvasuu ei tea neist uuemal ajal midagi ja seepärast ei saa neid suurusi arvesse võtta.