Eesti mütoloogia/Puuk

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

Puuk.

Puugi nime kannab rahvasuus väga tihti tulihänd, nii et puuk näib krati teine nimi olevat. Puuki valmistakse niisama kui tulihändi ja puuk teeb neidsamu töid mis tulihänd. Puugi tegevust ometi paremini tähele pannes selgub, et ta ülesandeks mõni töö loetakse, mis tulihänna tööde nimekirjas puudub. Lugu on vist nii, et need puugi iseäralikud tööd alguses just ta tegevusesse kuulusid, muud tööd alles hiljemini tulihännalt ta arvele võeti. Igatahes valitseb rahva teadetes puugi kohta täielik haos.

Esialgseks puugi tegevuseks arvati vist ainult piima, koore ja või hankimist. Puuk oli perenaiste parem käsi, kes nende piimasaadusi ligimeste kulul rohkendas, muu saagi kokkuvedamine luuletati talle hiljemini juurde. Seda on ju Holzmayer üsna õieti mõistnud, seletades, et puuk muidu üsna tulihänna sarnane, aga et ta tegevus ainult piimatalitusesse ulatab (Osiliana, l. 16). Wiedemann sellevasta ei tee mingisugust vahet puugi ja tulihänna vahel, vaid laseb puugigi tulihänna töid toimetada.

Wiedemann nimetab puuki veel imetajaks ja vanaks empliks, Holzmayer miisuks. Wiedemanni mainitud nimed on koguni haruldased. Mõttevastane on puuki ülepea imetajaks nimetada. Ta ei imeta kedagi, küll aga imeb ta ise. Õigem sellepärast puuki imejaks hüüda, sest ta ise käib ju tihti lehma nisasid imemas.

Puuki mainib Kura piiskopp Paul Einhorn ju 1636 oma raamatus „Reformatio gentis Letticae“, teda lätlaste vaimuks nimetades. Lätlased tunnevad veel nüüdki „puhkis“ nimelist vaimu, kes meie tulihännaga üsna ühte sulab (Magazin der lettischen litterarischen Gesellschaft, XIX, 1., Auning: Puhkis). Leedulased nimetavad teda „pukys“. Isegi Saksa keeles on see nimi olemas. Puck tähendab seal kelmlikku, narrivat öövaimu, vanas põhjakeeles „puki“ = kurja vaimu.

Ülepea on puugi nimel Eesti rahva suus laiem mõiste. Puuk tähendab lehetäid, aga ka kärnkonna ja vees elutsevat jõhvussi, ilma et nad käiksid kellelegi piimasaadusi nõutamas. Peale selle määratakse puugiks laialdasemas mõistes igaüks, kes enese liig täis sööb. Tihti öeldakse: täis nagu puuk. Neist kõigist erireb vaimline olevus puuk, kes meil kitsamas mõttes piimasaadusi omanikule kokku veab, laiemas mõttes aga, kratiks moondud, varandust oma peremehele kogub, aga iseäralikkudel juhtumistel omanikule ja võõrastele palju kahjugi teeb. Lätlaste puhkis avaldab varanduse kogumise kõrval veel enam kurja loomust, nõuab alati inimese hinge, esineb kehastud kurjuseaatena, isegi surnutele hauarahu keeldes.

Eesti looderanna rahvas kutsub puuki pääriks, kuna kaugemal seda nime ei tunta. Pääri nime omandasid nad rootslastelt, kes puugi sarnast elukat nimetavad bjära, bära, bara = kandja. Soomlasedki laenasid vist ühes vaimutegevusega rootslastelt ka nime para. Nende para tegevus vastab tavalisesti meie puugi laiendud tegevusele. Nad tunnevad peale selle mitmet tõugu parat: rahaparat, leivaparat, piimaparat. Siiski suuremalt jaolt kahaneb para tegevus piimatalituse alale kokku.

Kõige vanem mälestusemärk puugist Soomes on keskaegne pilt Lohja kiriku eeskojas. Sellel pildil hoiab kuri vaim lehma sarvest kinni, et lehma kell ei heliseks, kuna naisterahvas lehma lüpsab ja suur kass lüpsikust piima lakub. Teine kuri vaim valab pudelist piima teise naise kirnu (K. Krohn, Suomlaisten runojen uskonto l. 96—97).

Puugi välimise kuju kohta erinevad arvamised suuresti, ka siis, kui me talt tulihänna tegevuse riisume ja talle ainult piimasaaduste hankimise jätame. Ühe arvamise järele tuleb teda pidada vaimuks, teise arvamise järele loomaks, kolmanda arvamise järele inimeseks, kes kassi, kuke, jänese j. n. e. kujul ilmub. Kõik need arvamised esinevad segamini, nii et raske puugi loomust selgust saada.

Kuna tulihänd ikka kas tulehaga järele jätvana tulekerana ehk ainult tulesabaga lendavana tombuna ilmub, ei jäta puuk teekonnal enesest mingisugust nähtavat märki järele, olgu siis, et ta ennast liialt täis imenud. Vähemalt piimasaadusi varastaval puugil puuduvad tulejäljed täiesti. Vististi jooksis puuk mööda maad, kui ta mitte kuke ega muu linnu nime ei omandanud.

Laudas tükkis puuk alati lehmade kallale nende udaraid tühjaks imema. Tihti aga ei leppinud ta enam vaevalise imemisega, vaid ruttas aita ehk kambrisse piimapüttide kallale neid tühjendama, niisama ka koorekirnu. Isegi võipütid ei leidnud armu ta ees. Missuguste piimasaadustega ta iganes kokku puutus, kohe asus ta kallale, õgis enese täis. Ei mahtunud enam piima ehk koort ta sisse, võttis ta koduteekonna ette. Kodu ruttas ta aita ehk kambrisse perenaise poolt ju enne valmis seatud püttidele ja oksendas neisse kõik enesesse imetud saagi.

Sagedasti imeb puuk enese piima ehk koort enam täis kui jaksab kanda. Teel jätab ta enesest varguse jälgi maha. Niisugust puugi mahapillatud piima kutsutakse meil puugi pasaks, Soomes para võiks. Tõepoolest pole see midagi muud kui kollane seen (tremella juniperina L.), mis mädakuul mädanenud puudel kasvab. Liig suure piimakoorma pärast oksendab puuk teel muist välja. Seda okset kutsutakse puugi okseks. See okse on valge vaht rohukõrte küljes.