Eesti mütoloogia/Surnute austamine
Surnute austamine.
Sagedasti kõneldakse hiinlaste esivanemate kultusest ses mõttes, nagu oleksid hiinlased ainsad esivanemate austajad. Lugu on ometi nii, et kõigil Soome-Ugri rahvastel oli vanasti esivanemate austamine ja teenimine ühine. See austamine ulatas ennemuiste veel palju kaugemale muude rahvaste sekka. Kõigiti oskasid Soome sugu rahvad ammu paganuse ajal õieti hinnata Moosese neljat käsku: Austa isa ja ema, et su käsi hästi käiks ja sa kaua elaksid maa peal. Soome-Ugri sugu rahvaste usu järele seisavad surnud elavatega nii ütelda iseäralikus vastatikuses suhtes; mida parem see suhe, seda paremini käib elusate käsi. Surnud moonduvad nagu järelejäänud omaste kaitsevaimudeks, elus olijatele varjajateks kõiges olemises mitte ainult meil, vaid muudelgi sugurahvastel. Huvitav tähele panna laplaste arvamist surnute kohta, nagu seda 1730 a. surnud missionäär Isaak Olsen kirjutab: „Surnud käsevad elusaid pidada just samasuguseid asukohti, pruukisid ja viisisid ja riide moodisid kui neil enne olnud. Targad peavad neid õpetama ja karistuses kasvatama; kõnelema nendega Lapi keelt ja hoiatama neid mingisugust teist keelt kõneleda kui Lapi keelt, sest see on kõige parem keel, mida nende esivanemad kõnelenud ja mille nende esimene tark ja haldijarahvas ja muud ennemuistsed isikud moodustanud. Seda nõudmist täites võib rahvas kaua ja hästi elada, elus ja olus edeneda ja ennast ja loomi tervetena hoida. (K. Krohn, Suomal. runojen uskonto, l. V.)
Eesti muinasusk ei esine niisuguse täieliku konservatismuse nõudega, kuid ta alalhoidlikkus kõigis viisides ja kommetes tunnistab, et tal hoolimata seitmesajaaastasest ristiusu mõjust tubli osa laplaste usust ühine on. Isaisade jälgedes käimine, isaisade viisi elamine on Eesti rahvale nagu luusse, lihasse kasvanud ja ainult tugev kultura tõuge suudab teda sellest vabastada.
Kui vastastikune suhe surnute ja elusse jäänud omaste vahel olemas, eeldab see suhe tingimata hingede edasielamist pärast surma. Enne veel kui ristiusk suremata hinge õpetusega ilmus, tunti ju laialt Soome sugu rahvaste seas elu pärast surma. Surnu muutis asupaika, kolis maa pealt maa alla, kus tal niisamasugused asupaigad, riided, toidud ja elutarvitused arvati olevat kui maa peal. Prof. K. Krohni teate järele on mõnest Vene Karjala hauast salved leitud, mis täiesti sedasama viisi ehitatud kui sealsete karjalaste majad. Soome ida-Karjalas leidub haudadel maja meelde tuletav ehitus, isegi katus peal ja klaasitükk aknaks ees, kust surnut arvati välja vaatavat. Hauas edasielamisest tunnistab Eestis laialt tuntud komme, et surnule hauda peahari, nuga, nõel, niit, raha ja muud sellesarnast kaasa anti. Mitmed haualeiud tunnistavad, et surnule matuse ajal just need tööriistad kaasa pandi, mida ta eluajal kõige rohkemini tarvitas. Kaugemate rahvaste seas maeti sagedasti hobune surnuga hauda. Sõjamees sai meilgi mõõga ehk muu sõjariista enesega hauda kaasa. Surnule pandi kõige paremad riided ümber, sagedasti täiesti uued. Lühidalt: surnu varustati hauas edasielamiseks kõigi maa peal elamiseks tarvis olevate asjadega.
Surnuid kardeti ju vanal ajal ja kardetakse tihti veel meie päivil, oletades, et nad paha teevad. Iseenesest ei või iga surnut kurjaks ega heaks nimetada. Asja olude järele kujunes surnu iseloomu avaldamine. Surnu võis ühele hea, teisele paha, täna lahke, homme tige olla, ikka selle järele, kuidas teda austati ehk ohvritega meelitati. Sai ta elusalt isikult seda, mis talle meeldis ja mida ta soovis, ilmus ta sellele nagu kaitsja, kuna vastasel korral inimene pidi ta viha kartma.
Perekonna liikme suremise järele oli järeljääjate esimene hool surnu põlve mõnusaks teha. Igavuse eemalehoidmiseks uues põlves valvati öösel surnu juures ja süüdati tuli põlema. Enamasti kestis niisugune valvamine kolm ööd. Ühtlasi peeti hoolt, et keegi surnu rahu ei segaks; ei tehtud mingisugust kära, müra ja kui seda kusagilt kardeti, kõrvaldati kära sünnitaja ju aegsasti. Peale selle kanti mõnes kohas nagu Ingeris surnu juurde toitu ja jooki, et kui surnul nälg ehk janu tuleks, ta kohe võiks soovitud aineid saada.
Surnust arvati, et ta igavust tundes pea üht ehk teist perekonna liiget enesele katsub seltsiliseks röövida. Inimese asemel püüti surnule loomi kaasa anda; haual tapeti kukk, lammas ehk lehm. Matjad keetsid liha ja sõid haual, ülejäänud osa aga jäeti surnule. Haual söömist kutsuti peieteks.
Peiesid peeti ka surnu kodu. Peiete pidamist targutab Läti Hindrek, kui ta ka peiete nime ei maini, üteldes, et eestlased matuseid „pühitsesid suure kaebamisega ja joomisega oma viisi“. 1428 Riias peetud kiriklikul koosolekul öeldakse, et eestlased tihti kirikutes ja pühitsetud matuseaidadel söömapidusid peavad, kus nad surnud vanematele ja sõpradele sööki, jooki pakuvad, kuna nende usu järele see neile troostiks on, ja ka teisi oma paganakombeid panevad nad sealsamas toime.“ Hjärngi teab 17 aastasaja algusel, et viisiks oli iseäralikkudel mälestuspühadel toitu haudadele viia ja seal ühiselt süüa. Mõnes harvas kohas elab surnuaial söömine meie päivini edasi. Peiesid surnuaial peeti igapidi surnule meeldivaks heateoks. Endistest peietest on mõnes kohas veel viis järele jäänud, et matuse puhul kerjajatele kiriku ukse suus andisid antakse „hinge ülenduseks“.
Kui kõiki kohuseid surnu kohta ei täidetud, tuli surnu matusepaigast koju tagasi „võlga nõudma“, hakkas, nagu rahvas ütleb, „kodu käima“. Niisugusel puhul avaldas surnu alati kurja iseloomu. Näib aga, nagu oleks peale selle, et surnu „oma võlga“ kätte ei saanud, teda mitmed muud põhjused sundinud kodu käima. Kodukäijateks saavad nõiad ja kurjategijad, kõik „undlikku“, mitte õiget surma surnud isikud ja saarlaste arvamise järele kõik saksad. Aga isegi liig rohke surnu tagakaebamine ja leinamine kutsub surnu koju, niisama tõotuse murdmine, kui lesk lubanud leseks jääda, aga ometi kavatseb mehele minna. Ju lese mehele minemise mõtte ajal pöörab surnu enese hauas ümber. Jatkab lesk niisugust mõtlemist, hakkab surnu kodu käima. Kirub keegi surnut, kutsub ta sellega surnu koju. Sedasama teeb haua roojastamine, surnuluude tõukamine jne. Lühidalt: aupuudus surnu kohta, surnule kuuluvate ohvrikommete mittetäitmine sunnib surnut vähemalt kodukäimisega asjasse puutuvaid nuhtlema. Tarbekorral võib surnu aga muulgi viisil karistada, õnnetusi inimestele ja loomadele tuua ehk neile surmagi saata.
Mõned surnud hakkavad kohe pärast surma omaseid kodukäimisega vaevama, teised alles pärast matmist. Mõned surnud käivad ainult lühikese aja kodu, teised kuude ehk aastate kaupa. Lepitatakse surnuid ohvritega, lõpetavad nad kohe kodukäimise. Päeva ajal kodukäija tavalisesti ei ilmu, küll aga õhtul. Ta maa peal rändamine kestab kukelauluni. Kukk, niisama kodukäija kui vana pagana vaenlane, sunnib mõlemaid kodukäimist lõpetama.
Mõnes maanurgas räägitakse, et kodukäija igal neljapäeva õhtul ilmub, teisal iga esmapäeva, neljapäeva ja laupäeva õhtul. Jälle teisal ei seota kodukäija ilmumist mingisuguse päeva külge.
Kõigiti võib kodukäija iga päeva õhtul ilmuda, kui ta ehk ka mõne korra neljapäeva õhtul iseäranis hea meelega ilmub. Veel olgu tähendud, et rahva usu järele seitsme Moosese abiga igal tunnil võib kodukäijat lasta hauast välja tulla. Niisama võivad nõiad ja targad surnuid hauast välja manada ja isegi loves käia surnute juures.
Kodukäija esineb väga mitmel kujul, sagedasti nii, kudas surnu just hauda pandud. Teine kord ilmub ta valgena kujuna, mingisugusena varjuolemisena, just nagu spiritistide väljamanatud surnud. Niisugusena lehvib ta udupilve kombel ehk lendab vahel nagu lind edasi.
Inimesegi kuju kandes moondab kodukäija ennast tihti: vahel suur, vahel väike, sirgub kolepikaks, kahaneb tillukeseks. Teine kord kuuldakse kodukäija kolinat ainult pimedas; tule ülesvõtmisel on ruumis vaikus valitsemas ja kodukäija ise kadunud. Eesti kodukäija näiks mõnel puhul Egiptuse hingede rändamise teoriat püüdvat jäljendada; surnud inimene käib ainult looma näol kodu. Teisal arvatakse kodukäijat tahtmise järele looma kuju muutvat: esineb pea ühe, pea teise looma kujul. Tavalisesti hakkab kodukäija niisugusena loomana kodu käima, kui talle peiete ajal tapetud. Vististi ei olnud surnu peiete ajal tarvilikku osa kätte saanud ja tuli sellepärast seda taga nõudma.
Kodukäija ilmub mõne korra veel muulgi kujul. Rahvajutud tunnevad juhtumisi, et kodukäija nagu kuhilas ehk nagu heinasaad ilmub ja enesest sädemeid ja suitsu välja ajab. Võimalik, et niisugusel puhul kodukäija tulihännaga ära vahetud. Igapidi valitseb rahva seas usk, et surnu hauast kodukäijana välja tulles enesele igasuguse kuju võib omandada otstarbe saavutamiseks. Kodukäija jätab enesest väga mitmet moodi jälgi järele; mõne korra on need nagu kepi, mõne korra jälle nagu mingisuguse looma jäljed.
Meieaegsed spiritistid näiks kodukäijaid väga mitmes suhtes jäljendavat. Nagu spiritistidel asjad toas liiguvad, kolisevad, nii paneb neid kodukäijagi liikuma, kolisema. Väga tihti loobib ta kerisekiva keriselt laiale. Ükski uks ega lukk ei pea teda kinni, igale poole pääseb ta sisse. Tihti puhub ta tule toas ära ehk näpistab magajaid. Ülepea tahab ta majas elanikka karistada, et nad kõiki kohuseid ta kohta ei täitnud.
Tuntakse juhtumisi, et kodukäija inimese kallale kipub ja inimest nii pigistab, et pigistava kondid ragisevad. Hunta appi kutsudes võib niisugusest vaenlasest vabaks pääseda. Mõned kodukäijad, omaste või pahandajate vasta täis viha, püüavad inimese elu võtta. Suure vaevaga õnnestub inimesel nende käest pakku põgeneda. Mõni saks sõidab kodukäijana koguni tõllas. Harukorral teatakse alandlikkudest kodukäijatest. Mõni kodukäija tuleb omaste juurde lihtsalt üht ehk teist talle tarvilikku asja paluma, ilma omaseid nende asjade andmata jätmise eest karistamata.
Rahvas tunneb palju hirmu ja õudsuse jutte kodukäijatest, aga suuremasse osasse neist on vanapagan kodukäija asemele sisse tükkinud.
Kodukäija kohutava tegevuse kõrvaldamise peale on ju vanast ajast mõteldud ja selleks abinõusid otsitud. Kõige parem abinõu muidugi surnule kõik anda, mis kord ja kohus anda.
Mitmes kohas tehti matuselt tagasi tulles rist tee äärde puu koore sisse ehk raiuti koguni kivisse rista. Need ristid pidid omaltki poolt keelama surnut tagasi tulemast. Mõnes kohas pandi surnu mälestuseks puu külge paelu. (V. Esivanemate ohverdamised, lk. 54—57.) See komme ulatab muistsesse aega tagasi ja on ühine kõigil Soome sugu rahvastel. Muiste laastati surnumaja ligidal üks hiiepuu ära ja riputati ohvrid asemele. Pärast poole kadus ühe maja puu ja tarvitati veel ühist kogu valla ehk küla jaoks. Uuemal ajal jäi lintide ja muude annete riputamine puu otsa surnu mälestuseks ära, ainult risti tegemine kestis edasi, seda enam, et rist haua risti meelde tuletab. Ohvriandmist tuletab meelde komme matuse puhul õuevärava samba külge vööd siduda.
Kuna suurem osa surnute hingesid hauas puhkab, hulgub väike osa igavese juudi viisi ometi mööda maailma. Neid võiksime hulkuvateks hingedeks hüüda. Kodukäijatega ei ole neil midagi ühist; neil puudub kodu koguni. Hulkuvate hingede sekka kuuluvad kõik emade poolti ärahukatud lapsed, niisama kõik ristimata lapsed ja ilma õnnistamata jäänud surnud.
Niisugused hulkuvad hinged otsivad seda ohvrit, millest nad ilma jäänud. Nad ei leia enne rahu, kui nad osagi sellest kätte saavad. Nad ei püüa tavalisest kellegile paha teha, vaid paluvad inimestelt enestele abigi (v. M. J. Eiseni „Kodukäijad“).
Aasta lõpu poolel tulevad kõik surnute hinged haudadest tagasi maa peale käima. Seda aega kutsutakse tavalisesti hingede ajaks. Kraasna maarahvas pühitseb niisugust hingede maa peal käimise aega lihavõtte esimesel pühal. Sarnast kommet tuntakse ka Ingeris, kus aga peale selle veel kolm muud päeva hingedele pühitsetakse. Eestis ometi asetati hingede kodukäimine sügise peale. Ametlikult peeti seda päeva vanal ajal Rooma usu kirikus 1. ja 2. novembril pühade meeste ja hingede päevana 998 aastal antud määruse järele. Rahvas pidas kiriku määrusest vähä lugu, hingede aega palju kauemini pühitsedes. Aja alguse, pikkuse ja lõpu kohta erinevad teated. Laialdaselt valitseb arvamine, nagu saaksid hinged esimesel esmapäeval pääle Mihklipäeva luba hakata maa peal käima ja nagu võiksid nad seda luba 2. novembrini, siis hingede päevani tarvitada. Teisal ei panna ometi esmapäeva peale mingisugust rõhku, vaid lastakse aeg just Mihklipäevaga alata. Seda aega Mihklipäevast hingede päevani kutsutakse ka hingede kuuks, surnu ehk kooljakuuks.
Teisal jälle antakse hingedele palju pikem maa peal viibimise aeg. Paiguti ulatakse see Mardipäevani, paiguti isegi Toomapäevani ja kolmekuninga päevani.
Hingede ajal valitsevad tavalisesti vihmased ja udused ilmad. Rahvas seletab nähtust seda viisi: pääingel Miikael viskab hingesid taevast nagu udu alla. Viimne seletus on muidugi ristiusust pärit. Paganus ei teadnud Miikaelist midagi, vaid laskis hinged lihtsalt hauast välja tulla.
Koju tulevatele hingedele tuleb ausat vastavõtmist valmistada just kui suurt sugu võõrastele. Vastasel korral võiksid nad hõlpsasti pahanduda ja elusatele hädaohtu ehk surmagi saata.
Nagu pühade eel maja ja õue kasitakse ja koristatakse, nii koristati ja kasiti seda ka hingede tuleku eel. Hingede majas viibimise ajal pidi igal pool täielik rahu valitsema, et kallid võõraid kodu viibimises mitte segada. Aga veel enam: hingedele kaeti laud, pandi paremat sööki, jooki lauale. Enamasti määrati vastavõtmise kohaks saun, kus kellelgi inimesel polnud tarvis käia. Tihti avas perenaine hingede kuu esimese päeva õhtul toa ukse ja kutsus majast aastate jooksul väljaviidud surnuid kõiki nime pidi sööma, jooma, ühtlasi paludes mitte pahanduda, et tal seda puhku pole paremat neile pakkuda. Toitudest ei tohtinud pudru puududa. Toitu viidi vahel laudile ja õue, sest kõik hinged ei tahtnud tuppa tulla.
Kogu hämar aastaaeg on ülepea surnutele pühendud ja sel ajal neid, kes hämaras, pimedas hauas asuvad, alati meelde tuletud.
Mitmed Eesti ennemuistsed jutud teavad jõulu öösel ja uue aasta öösel kirikus käinud surnutest kõnelda. Niisugune hingede maa peal käimine juhatab meid skandinavlaste juurde, seletab prof. K. Krohn. Skandinavlased uskusid vanasti, et surnud jõulu ajal haudadest välja tulid. Endisel ajal, kui Rootsis igas talus saun oli, küttis taluvägi pärast oma vihtlemist jõulu õhtul sauna veel hingedele. Neile pandi sööki, jooki lauale, neile jäeti sängidki, kuna talurahvas ise õlgedele heitis puhkama. Selle Skandinavia kombega on ligidalt sugulane meil jõuluks heinte tuppa toomine. Meilgi heideti endisel ajal jõulu öösel põrandale heinte peale puhkama, ilma et enam oleks mäletatud, mispärast see nii sündis. Soomlased ja eestlased on skandinavlastelt jõulu nime laenanud ja ühtlasi ka palju jõulu kombeid. Jõul ise on vanast põhjakeele jól ehk geohol sõnast tuletud ja tähendab umbes sedasama, mis meie jõul. V. Reiman otsib Kreutzvald’i eeskujul jõulule jao ehk jõu õhtutest seletust, aga see jao ehk jõu sõna najale toetamine ei kanna arvustust välja.
Kodukäijatena ilmuvad surnud juhatavad meid niisuguste isikustatud surnute juurde, kes nimega esinedes sagedasti mingisugust surnute haldijat esitavat. Niisugune on kõige pealt surma ettekuulutaja marras.