Eesti mütoloogia/Tuulispask

Allikas: Vikitekstid
Eesti mütoloogia
Matthias Johann Eisen

Tuulispask.

Tuulispask kannab mitu nime: tuulispea, tuulepööris, tuulevood; isegi „jäneseks“ kutsutakse teda. Lõune pool nimetakse tuulispaska ka „ebajalaks“. Ebajalg avaldab iseäranis suurt jõudu, viib isegi heinasaadusi ja kuhje kaasa. Viedemanni ütluse järele olla tuulispasaks kaks tonti, kahe järve peremehed, kes teine teisega kokku puutudes kohe tülli sattuda. Üleüldise arvamise järele tekib tuulispask hoopis teisel kujul. Nagu targa hing kehast lahkub, haldijate maailmast teateid saama minnes, nii lahkub hing veel teisel otstarbel kehast: moondab ennast väikseks tiivuliseks olemiseks ja lendab enesele varandust hankima. Tavalisesti peetakse tuulispasaks minejat nõiaks, kes teele minekul maha heidab, enesel kõik hingamise kohad mullaga kinni topib ja ainult suu hinge väljalendamiseks lahti jätab. Suust tulnud tiivuline moonutab enese varsti tuulispasaks. Kohati räägitakse, et niisugune tuulispasaks mineja peab jalataldu enne seda kolm neljapäeva õhtut verega võidma. Teisal ei teata niisugusest võidmisest midagi.

Mitmed väidavad, nagu oleks tuulispasaks käija naisterahvas. Tuntakse ometi niisama juhtumisi, mil meesterahvaski tuulispasaks käinud. Virus nimetakse niisugust naisterahvast tihti „vanaks Soome eideks”, Võru pool „Viru tädiks”.

Ustakse, et mõni nõid võib inimesi tuulispasaks moondada. Kuna muidu terariistaga visates tuulispasaks käija haavu saab, päästab viimasel juhtumise terariistaga viskamine tuulispasaks käija nõiduse küüsist.

Tuulispasaks käija püüd on saaki röövida. Siit röövib ta seemet põllult, sealt kuhilaid, siit heinasaadusid, sealt kuivama pandud pesu, lühidalt kisub kaasa kõiki, mis talle meeldib. Püüab keegi teda takistada, sasib ta takistaja riideid ja juukseid ehk veeretab teda mööda maad, nii et takistaja luud, kondid ragisevad.

Tuulispasaks läinud nõia haldijas jääb vaatajale tavalisesti nägemataks. Teatakse ometi juhtumistest kõnelda, et nõia kujugi ilmub niisugusel korral, kui keegi tuulispaska narrib ehk vihastab. Niisugusel puhul vahib tuulispasast kole inimese kuju narrijale, vihastajale vasta. Aga muulgi juhtumisel võib tuulispasas nõida näha. Rahva väite järele tarvis kumargile lasta ja läbi reite vaadata. Kui tuulispasaks käija tuttav isik, võib teda kohe ära tunda. Vaatajat püüab tuulispask alati nuhelda; käib temaga nagu mängupalliga ümber.

Näha saamiseks ja äratundmiseks kiidab rahvas veel hea olevat sülitada ja terariistaga, kas noaga, kirvega, sirbiga ehk muuga tuulispaska visata. Viedemann kiidab selles suhtes heaks abinõuks hüüda: „Tuulispask, tuhakott! Võta nii palju kui Jumal annab, sitta suhu, paska parda!“

Tuulispaska püütakse tihti ta kahjutegemise pärast nuhelda. Terariistaga visatud tuulispask saab viskamisest enesele haava. Kui tuulispasaks läinud isiku hingeta keha leitakse ja ümber pöördakse, ei pääse hing enne sisse kui keha endises olekus. Suuremad nõiad oskasid tuulispasaks käija oma sõnadega kinni panna. Igatahes tuleb tuulispasaks käijaid vähemate nõidade hulka lugeda, isikuteks, kes ainult enestele varanduse korjamiseks endid tuulispasaks moondavad.

Korra tuulekeerutuse ajal vangi pandud ehk terariistaga haavatud tuulispask saab enesele sellest niisuguse õpetuse, et enam iialgi tuulispasaks ei käi.

Tuulispasaks käijatega ligidalt sugulased on vedajad, kes saagile ilma tuulekeerutuseta sõidavad. Need toimetavad tööd tavalisesti öösel. Niisugused isikud istuvad kas lõugetile, seakünasse, taariastjasse ehk muusse sarnasesse majariista, lausuvad nõiasõnu ja kohe saab nende iste lennukiks, mis neid tuhat nelja läbi tuule viib sihile. Ei takista neid teel lukk ega sein ega müür; igasse ruumi pääsevad nad sisse, võtavad sealt tubli noosi vilja, raha ehk muud saaki kaasa ja kihutavad siis oma lennukiga koju tagasi. Enne teele minekut teevad nad peale sõnade lugemist veel mingisuguse tembu, nuusutavad mõnes kohas iseäralikku kivi, vahivad teisal ahju peal mingisuguse asja sisse. Omast kohast sulavad nad virmalistega, loksberi sõitjatega ja maksamerelistega ühte.