Eesti muinasjutud (Kunder)/Hundi söök
Hundi söök.
Hundil oli suur nälg käes.
Läks omas hädas wana Jumala juure ja palus süüa.
Wana Jumal küsis: „Mis sa siis ise süüa himustad?“
„Kas ma wõin seda wõtta, kell kasukas seljas ja sõrad jalas?“ ütles hunt.
„Ei, seda sa ei tohi wõtta, see on minu kõige wagam loom.“
„Kas ma koonukat wõin wõtta?“
„Ei, seda sa ei tohi ka wõtta, see on inimeste majawaht.“
„Mis ma siis ometi wõtan, ja mis ma söön!“ hulgus hunt.
„Igalt talult, kus leiba tehakse, saad sa ühe pätsi omale,“ ütles wana Jumal. „Kas oled selle söögiga rahul?“
„Olen küll, olen küll,“ rõõmustas hunt ja läks oma teed.
Nüüd oli wõsa-Willemil hea põlw: sõi ja magas kui laisk rikas kunagi.
Ühel perenaisel oli aga leiwast kahju, mis hunt iga kord sai. Kui ta nüüd jälle tuli, andis perenaine talle leiwa pätsi asemel tulise kuuma kiwi.
Hunt põletas suu ära ja läks hulgudes ja wandudes metsa. Sest saadik on tall ka must suu.
Ta tuli nüüd jälle wana Jumala juure ja kaebas ja ütles: „Anti mulle leiwa pätsi asemel tuline kiwi. Põletasin suu ära; ei tohi enam tagasi minna! Mis ma nüüd söön?“
„Noh, kui asi nii oli,“ ütles wana Jumal, „siis wõta, kust aga suits wälja tuleb ja kus uks ees on!“
Sest saadik murrab ka hunt kõik maha, mis ta kätte saab.