Eesti muinasjutud (Kunder)/Imelik peegel
Imelik peegel.
Enne wanal ajal elas kuulus kuningas päratu suures pealinnas. Raha ja rikkust oli tall enam, kui kümnel teisel kuningal kokku.
Aga wanadus ei hoolinud sellest kõigest midagi, waid kippus uksest ja aknast sisse ning kuningalle kallale. See aga ei tahtnud seda kellegi suust kuulda, et ta nagu iga waene santki wanaks jäeb, ning wiimaks weel puru wanaks saab.
Kuningal oliwad kolm poega.
Kaks wanemat poega oliwad terwed, tugewad ja targad; kolmas oli poisikese aruga mees. Wanemad wennad kutsusiwad teda loll-wennaks ja lolliks. Noorem ei pannud sest tähelegi.
Ühel päewal kutsus kuningas wanemad pojad enese ette ja ütles: „Mina näen, et mulle wanadus wägise kallale tikub ja juuksed jõudu halliks lähäwad ning peast pudenewad. Ma kuulsin omas lapse põlwes lonkru wanakese käest, et kuskil maailmas niisugune peegel pidada olema, kes iga mehe nooreks teeb, kes tema sisse waatab. Kui teie selle peegli mulle toote, siis tahan ma teile poole kuningriiki anda. Reisi peale aga luban ma teile nii palju wara kaasa, kui teie süda igatseb. Olge agarad ja katsuge haruldane asi kätte saada! Teie õnn saab see ju olema.“
Kuninga pojad oliwad isa nõuuga rahul ning ütlesiwad: „Anna aga tõld kuue hobusega ja koti täis kulda kaasa, küll meie siis ime peegli wälja otsime, olgu ta wõi ilma otsas!“
Kuningas oli kõigega rahul.
Teisel päewal rakendati kuus hobust tõlla ette, pandi koti täis kulda tõlla põhja, kutsar pukki ja — poisid läksiwad teele.
Seda lugu oli ka loll wend kuulda saanud. Tuli kuninga juure ning palus ka luba, peeglit otsima minna.
Kuningas hakkas poisi palumise peale naerma ning ütles: „Mis sina loll poiss ka maailmast tead! Sa kärwad esimese kiwi taga ära, kui sa ülepea pealinnast wälja mõistad minna. Mine aga peale ja longi kodus ümber, küll wanemad wennad isegi peegli leiawad.“
Noorem poeg aga käis kuningalle ikka peale, kunni see wiimaks ütles: „Noh, minugi pärast wõid sa minna! Aga katsu, kudas sa ise omaga läbi saad. Sinu kätte ei usalda ma kedagi hingelist looma, weel wähem kulda. Saad sa raskel reisil surma, siis on see sinu oma süü.“
Noorem poeg tänas kuningat lubamise eest ning tõutas ka otse teele minna.
Kaapis nüüd poiss omad wiimsed weeringid kokku; aga ei tulnud neist kümmet taalritki wälja.
„Olgu mis on, ma lähän sellesama summakesegagi õnne katsuma! Aga jala ei maksa minna; ostan omale hobuse kondikese.“
Sai ka mees kaubaga kokku ning lunastas omale kümne taalrilise walge puru wana ruuna.
Istus selga ja läks teele.
Wana ruun tõnkis küll wahel sõitu, aga enam teed käidi sammu.
„Olgupeale,“ mõtles kuninga poeg, „küll saame niisamutigi ka edasi!“
Jõuudis reisimees õhtuks suure trahteri ette, mis kuninga kojast mitte palju wähem ei tahtnud olla.
Näeb: wendade hobused ukse ees.
„Oh o! Ega wennadgi kaugel ei wõi olla, kui hobused siin! Lähän ometi sisse waatama, ehk saame ühes seltsis minema.“
Sidus oma walge ratsu kinni ning läks sisse.
„Toh oh! Mis sina lollpea siin otsid?“ hirwitasiwad wennad, kes jooma lauas juba seie maani istunud ja sealt peeglit otsinud.
„Mina tahan ka peeglit otsima minna. Tulin waatama, ehk saame ühes koos edasi; siis tee nagu lühem, kui enam käijaid.“
„Kas sa lollike minema ei saa! Ega meie sinu sarnast omale tüliks teele wõtta ei wõi!“
Noorem wend ei lausunud ka midagi; läks wälja, istus wana ruunale selga ja roitis aegamööda peale edasi.
Teised wennad naersiwad takka järele: „Las’ loll minna peale! Küll hundidgi juba niisuguse ühes tema walge ruunaga ära koristawad. Saabki siis reisu eest ära.“
Kuninga poeg sõitis aga wendade naerust waatamata maanteed mööda ikka edasi, kunni suur tamme mets wastu tuli.
„Sõidan sellestki läbi!“ ütles mees.
Korraga näeb, et weike jalgrada tee äärest metsa sisse lähäb. Mõtleb: „Eks lähän metsa; metsast üteldakse ikka midagi leidma.“
Pööris ka hobuse metsa ning ruun sammus kitsast rada mööda ikka sügawamasse sisse.
„Saab nüüd näha, kuhu meie ükskord wälja saame, wana ruun!“ ütles kuninga poeg. Wõttis siis lehe puust, hakkas pilli ajama ning lonkis peale edasi.
Kolmandamal päewal jõudis kuninga poeg weikese metsa lahu peale ja näe! lahu ääres puie wahel weike sauna ütike!
„Lähän waatama, mis seal on!“ Ja ratsutas ligemalle.
Sammusi kuuldes tuli saunast wana hall emakene wälja ning ütles imestelledes: „Kas sa näe! Inimest saab silm weel ka ära näha! Mina olen siin juba nii kaua elanud, kunni üks tamme mets on ära mädanenud ja teine peale kaswanud, aga seie ei ole kellegi inimese hing weel saanud. Mis sina siin siis otsid, noor mees?“
Noor mees rääkis oma reisi lu’u lahkeste wana eidele ära ja ütles: „Mina tulin seda peeglit otsima, mis inimese nooreks teeb, kui ta sinna sisse waatab. Meie kuningas ei taha wanaks saada ja laseb nüüd seda peeglit maailmast otsida. Ehk wõid sa, wana emake, mulle õnne teed juhatada?“
„Ei pojuke! Olen küll wana inimene, aga niisugusest peeglist ei ole ma midagi kuulnud. Wõib olla, et minu wanem õde sest midagi teab! Tema elab siit kolme öö-päewa tee edasi minna. Sõida sinna, ehk saad sealt head nõuu!“
Kuninga poeg tänas eite hea nõuu eest; puhkas natuke hobust, kinnitas keha ning läks siis jälle teele.
Jõuudis ka kolmandamal päewal wana eidest tähendatud sauna ütikese juure.
Saunast tuleb weel wanem ja hallim emakene wälja ning imestab weel enam, kui esimene, et inimese hinge tema silm näha saanud ja ütleb: „Mina olen nii kaua siin olnud, kunni kaks tamme metsa on ära kadunud ja kaks metsa uueste kaswanud, aga ’pole siin kedagi inimese hingelist näinud. Mis sa siis otsid, noor mees?“
Noor mees rääkis wanakesele peegli lu’u jälle ära ja lisas juure: „Tulin sinu noorema õe poolt; juhatati mind seie. Ehk tead sa, wana emakene, mulle õnne teed juhatada!“
Wana eit wastu: „Ei, pojuke, mina küll seda teed ei tea. Olen küll lapse põlwes niisugusest peeglist nagu kuulnud, aga kes teab, kus ta on. Mine siit edasi! Kolme öö-päewa pärast jõuad minu wanema õe juure; wõib olla, et tema sellest imepeeglist midagi teab.“
Kuninga poeg tänas wanakest hea nõuu eest; puhkas natuke hobust, kinnitas keha ja läks jälle teele.
Jõudis ka kolme öö-päewa pärast wanema õe majakese juure. Wanem õde imestelles ka jälle inimlikku hingelist ning hakkas asja järele pärima.
Noor mees rääkis oma reisi lu’u ära ja küsis jälle, kas ehk wana eit ei wõiks talle õnne teed õpetada.
„Ei, pojuke, mina seda teed ei tea! Olen hiljuti küll kuulnud, et niisugune peegel pidada kuskil olema, aga kus ta on, sest ei tea ma midagi. Aga tule, noor mees, hobuse seljast maha ning puhka minu majakeses jalgu! Ma kutsun oma pere kokku, ehk teab neist mõni mulle otsust anda.“
Noor mees astus majakesesse. Ei jõudnud küllalt imeks panna, kui puhas ja ilus siin kõik oli.
Wana moor aga wõttis laudilt suure wile ja läks wälja. Wilistas siin, et mets wastu kajas. Korraga kuuleb noor mees wäljas nagu jalgade müdina. Waatab aknast: kõik metsa loomad majakese ümber koos.
Natukese aja pärast tuleb wana eit tuppa ja ütleb: „Ei see pere ei tea peeglist midagi! Kutsun teised; saame näha ehk on need midagi ime peeglist kuulnud ja näinud!“
Wõttis laudilt teise wile ja läks jälle wälja. Wilistas wäljas, et mets jällegi wastu kajas.
Korraga kuuleb noor mees wäljas kihina ja kahina, nagu oleks mitu kümment tuulweski tiiwa käimas olnud. Waatab aknast: Näe imet! Kõik metsa linnud koos! — Wist need wana eidele mõne sala tarkuse ikka teada annawad!
Natukese aja järele tuli wana eit jälle tuppa ja ütles: „See pere ei teadnud peeglist ka midagi! Nüüd on mull üks tark mees weel; kui see ka temast midagi ei tea, siis on peegel wist otsa saanud ehk inimeste käest koguni ärakadunud.“
Wana eit wõttis laudilt kolmandama wile ja ütles: „Tule nüüd ka wälja ja kuula ise oma kõrwaga, kudas wiimne otsus käib.“
Läksiwad ka wälja.
Wana eit pani wile suhu ning puhus, et noore mehe kõrwad kinni jäiwad.
Korraga kuuldakse suurt kohinat, nagu tuleks tuule hoog üle metsa latwade.
Suur kahe peaga kull lendab sauna kõrwa kiwi otsa; raputab tiiwu ja küsib: „Mis metsa memm soowib?“
„Kullike, pojuke, kas sina tead, kus see peegel on, kes inimese nooreks teeb, kui ta tema sisse waatab?“
„Tean küll!“ wastas kull. „Aga ta on niisuguse koha peal, kuhu kellegi inimese jalg ligi ei saa. Seal kaugel meres on suur saar; kalju rahnud ümber, et ükski laew ta ranna poole ei saa. Saare linnas elab aga kuninga tütar kindlas lossis, — waat, selle käes on kuulus peegel.“
„Kullike, pojuke, wõta see noor mees turjale, lenda mere saarele ja too ime peegel ära!“
Noor mees mõtles ka: „Olgu, mis on, ma lähän!“
Kull lautas tiiwad laiali, noor mees istus selga ning lind tõusis lendu. Nüüd läksiwad Wana eit laskis kuninga poja hobuse lahti ning see wõis ennast nüüd noore rohuga karastada, kunni peremees kulli seljas sõitis.
Küll wenis õhu sõit pikale. Üheksa ööd-päewa lendas kull ilma kinni pidamata kunni nad saare linna alla jõudsiwad. See oli just üheksama päewa õhtul.
Nüüd hakkas kull kuninga poega õpetama: „Täna ööse lähäd sina kuninga tütre lossi ja tood sealt peegli ära. Aga pane tähele, et sa mitte kauaks sinna ei jäe, muidu wõib meile mõlematele suur õnnetus sündida. — Peegel on kuninga tütre woodi peatsis; wõta ta sealt ruttu ära ja siis tõtta seie. Ära karda midagi, et neitsid ülesse ärkada wõiks. Temal on süda ööl nii raske uni, et ta ka siis ei wirgu, kui hobuse kabja müdin tuas kuulda oleks.“
Nüüd tõmbas kull kaks sulge seljast, andis nad kuninga poja kätte ja ütles: „Wärawa suus on kaks karu wahiks. Wiska teisele teine sulg ette ning mine siis kartmata edasi. Tõtta nüüd!“
Kuninga poeg ka kohe teele.
Karud wärawa suus tõusiwad püsti ning ähwardasiwad mehe kallale tulla. Aga nii pea, kui see kulli suled neile ette wisanud, heitsiwad nad jälle maha ning jäiwad magama.
Nüüd läks noor mees kuninga lossi.
Siin nähti kõik magama, nii palju kui selles majas hingelisi oli. Aga tuad oliwad tuledega walgustatud, nagu oleks siin lõuna päike paistnud. Ilma takistamata jõuudis ka noor mees kuninga tütre woodi juure. Wõttis silma pilk woodi peatsist peegli, pistis põuue ja tahtis uksest wälja tõtata.
Aga, näe! Laud söökidega ja jookidega tua nurgas.
Noor mees mõtleb: „Kui kauaks see siis kestab! Kinnitan enne wäsind keha ja lähän siis.“
Astus ka lauda ja hakkas mehe moodi sööma ja jooma. Sõi ja jõi nii palju kui süda kutsus.
Tõusis lauast ja mõtles: „Waatan ometi, mida moodi see kuninga tütar on!“
Astub woodi ette ja waatab ja waatab. Aga kes jõudis end siin täis waadata! Kuninga tütar oli nii ilus, et selle sarnast maa peal noor mees enne ialgi weel ’polnud näinud. Ilus kuld sõrmus hiilgas kui päike neitsi sõrmes.
„Mis õnnetust sealt siis tulla wõib, kui ma selle kuld sõrmukse ära wõtan!“ ütles noor mees.
Ja wõttis ka tasakesi neitsi sõrmest sõrmukse ning ruttas sellega ka kuninga lossist wälja, magajatest karudest mööda ning otsekohe kulli juure.
Kull aga pahandas wiiwituse üle, wõttis noore mehe nokaga kuube pidi kinni, wiskas turjale ja tõusis lendu. Just sellsamal silma pilgul oliwad ka karud järel, mürasiwad ja hüppasiwad ülesse, aga see ei aitanud midagi. Kull ja kuninga poeg oliwad peasnud.
Kui nad üle mere kodu poole lendamas oliwad, wõttis kull teise nokaga kuninga poja kinni ja kastis põlwini merde. Tõstis siis jälle enese selga ja lendas edasi.
Natukese aja pärast kastis kull kuninga poja rinnuni merde, ning kõige wiimaks kastis waese mehe kaelani wette. Kuninga poeg karjus igakord, nagu oleks tall tuluke jalatallasi kõrwetanud.
Oliwad nad nüüd merest üle jõuudnud, siis sai kuninga poeg jälle wabamalt hinge tõmmata ning küsis kulli käest:
„Kuule, miks sa mind merel kolm korda wette kastsid? Mu süda wärises sees, kui haawa leht. Ega sa ometi minuga nalja heita ei tahtnud!“
„Seda tegin ma sellepärast,“ wastas kull, „et sa aru saaksid, mis minu süda sees ütles, kui ma sind kuninga tütre juurest tagasi ootasin. Esimene kord, kui sa kuninga lossis ümber waatama ja wiiwitama hakkasid, oli mull niisamasugune lugu nagu sullgi, kui sa põlwini wees olid, sest karud tõstsiwad pead. Minu une sulgedel ei nähtud enam nende üle wõimust olema. Teine kord, kui sa kuninga laual sööma ja jooma hakkasid, oli mull see hirm, mis sullgi, kui sa rinnuni wees olid, sest karud tõuusiwad juba istukille. Aga kolmas kord, kui sa sõrmukse järele läksid, oli minu hirm kõige suurem, sest karud tõuusiwad püsti. Oleks aga kuninga tütar sõrmukse wõtmise ajal wirgunud, siis oleksiwad karud mind ära murdnud ning sina ei oleks ka enam hingega ära peasenud.“
Noor mees tänas Jumalat, et neitsi mitte ei wirgunud.
Jõuudsiwad wana eide juure tamme metsa tagasi.
Noor mees tänas teejuhti, ning näitas ka oma ime-peeglit wana eidele.
Wana eit ütles: „Ega see minule enam midagi ei tee, mina olen juba liiga wana. Säh, pojuke, wõta see witsa kimp! Kui sa temaga wehid, siis sünnib kohe, mis sa ise aga soowid.“ Andis hobuse kätte ning saatis kuninga poja kodu teele.
Kui nüüd reisija teise õe juure jõuudis, näitas ta ka sellele oma imepeeglit.
See aga wastas niisamuti: „Ega see minule enam midagi ei tee, mina olen juba liiga wana! Säh, hea laps, wõta see kotike kaasa! Kui sull wilja juhtub tarwis olema, siis tee aga kotikese suu lahti, küll sa siis näed, kui palju teda sealt wälja tuleb.“
Kuninga poeg tänas wana eite, jättis jumalaga ning ruttas nii kärmeste kodu poole, kui aga wana ruuna kabjad kandsiwad.
Jõuudis esimese õe juure ning näitas sellele ka oma imepeeglit ning wanemate õdede kingitusi.
Noorem eit wastas ka: „Ega see peegel minule enam midagi ei tee. Olen ju liiga wana! Säh, hea laps, wõta need käärid kaasa. Kui sull iialgi riiet ja riideid peaks tarwis olema, siis laksuta aga käärisi!“
Kuninga poeg tänas eite kingituse eest; jättis jumalaga ning tõttas kodu poole.
Teel näeb mees, et wendade hobused alles sellesama trahteri ees seisawad, kuhu nad tema äraminekul oliwad jäenud.
Mõtleb mees: „Lähän sisse waatama!“
Lähäb ka sisse.
Wennad wastu: „Noh, wennike, kas leidsid peegli?“
„Miks ei! Leidsin küll!“ wastas noorem wend.
Wanemad wennad kutsusiwad noorema lauda, pakkusiwad sööki ja pakkusiwad jooki — pakkusiwad seni kunni noorel mehel pea soe. Palusiwad siis: „Näita ometi ka oma imepeeglit. Kes teab, kas ongi otsitaw asi!“
„On küll!“ wastas noorem wend; andis siis peegli wanemate kätte ja käskis tunnistada.
Mehed tunnistawad ja tunnistawad. Mis õige see õige.
„Mis sina, wennike, selle kalli asjaga teed!“ hirwitasiwad wennad. Wanem wend pistis peegli põuue ja ütles nooremale: „Lähäme nüüd peale! Oleme õnne korraga koos.“
Läksiwad ka.
Mis noorem wend sinna enam wõis parata! Lubati piitsa anda, kui poiss suud ei peaks.
Wana kuningas waatis peeglisse — ja ennäe! ime lugu: läks nooremaks ja ikka nooremaks!
Kiitis poegi osawa uurimise eest ja lubas poistele poole kuningriiki anda.
Noorem poeg tuli wiimaks ka kodu. Läks kuninga juure ja ütles: „Mina ep see peegli leidja olen. Ega wanemad wennad kuhugi ei saanud; istusiwad trahteris ja wõtsiwad peegli minu käest ära, kui ma reisilt tagasi tulin.“
„Näe nüüd lolli!“ kisendas kuningas.
Wanemad wennad hakkasiwad aga kuningast kihutama ja ütlema: „Lase noorem wend ära tappa! Mis niisugune loll inimene maailmas elab!“
Kui nüüd kuningas weel kuulis, kudas noorem wend ütles, et ta kulliga olla sõitnud, siis sai ka wiimaks tema süda loll poisi üle täis ning käskis teda ära merele wiia. Ütles wanemate poegadelle: „Pandge ta lootsiku sisse, wõtke aerud käest ära ja lükkake loodsik laenetesse!“
Sündis ka waese kuninga pojaga nagu isa õpetand. Wennad hirwitasiwad weel kaldalt järele: „Kutsu nüüd kull appi, wennike!“
Wennike aga kiikus nagu lagleke wete turjal, ning laened kandsiwad mõlemaid ikka kaugemalle mere seljale.
Kui ta hulga aega niimoodi ujunud oli, tuli suur laene, tõstis wennikese nagu hoone harjale ülesse ning wirutas siis ühes wenega — randa.
Kuninga poeg toibus rannas hulga aja järele ehmatusest ning hakkas siis uut kohta järele katsuma. Nägi peagi, et laene teda saare randa oli heitnud.
„Mis ma siin tühjal maal nüüd ometi teen!“ hakkas õnnetu mees kaebama. „Toon oma wenegi weest wälja. Kes teab, kus mull teda jälle ehk tarwis saab olema!“
Wenet wenitates leiab mees midagi põues olema.
Katsub järele: witsa kimp juhtub pihku.
„Ära unustasin tammiku eitede kingitused kodus koguni! Eks saab näha, kas eided tõtt rääkisiwad!“
Wõttis witsa kimbu, wehkis ümber pea ja hüüdis: „Saagu seie suur linn ja hulk inimesi linna!“
Waewalt oli kuninga poeg need sõnad rääkinud: linn walmis ning rahwast woolab kui pihu wärawatest sisse ja wälja. Aga waesekesed kõik halasti.
„Miks mull siis käärid karmanis on!“ ütles kuninga poeg. Wõttis meistri riistad wälja, hakkas laksutama ja hüüdis: „Käärikesed, riided linna rahwale selga!“
Ennäe jälle imet! Riideid mitu sada koormat käes. Wõta aga ja pane selga!
Aga mis nad sööwad? Mitte wilja terakestki kuskil. „Katsume kotikese wõimu ka!“
Nii pea, kui noormees koti suu lahti tegi, hakkas sealt wilja wälja jooksma; et sööda sellega wõi kümme kuningriiki. Mis nüüd wiga elada!
Linna rahwas nimetasiwad noore mehe oma kuningaks ja elasiwad siis lustis ja rõõmus: sest kuninga witsakimp, käärid ja kotikene muretsesiwad neile kõik kätte; mis aga süda iales soowis.
Mõne aja pärast läks noor kuningas mere äärde jalutama; näeb kaugel merel laewa purjetama.
„Oot, oot, kus mu wene!“ ütleb kuningas.
Laseb wene randa tuua, istub sisse ning sõuab merele ja ikka kaugemalle laewa poole.
Saab laewale ja näeb nüüd: Ilus kuninga tütar saare linnast laewas!
Kuningas teretas neitsit lahkeste ja palus oma saare rannas peatada ja puhata.
Neitsit aga wastas: „Ei tohi peatada! Paari aasta eest warastati minu lossist niisugune peegel ära, mis inimese nooreks teeb, kui ta tema sisse waatab. Sellest peeglist ei oleks mull mitte nii suurt kahju, kui mu kuldsõrmuksest, mida waras ka ühes wõtnud. Kelle käes see imepeegel on, see peab teda hoidma, ja selle juures kas wõi mitu sada aastat wanaks saama. Mina aga ei tohi muud meest peiuks wõtta, kui seda, kellele ma ise oleks oma kuldsõrmukse annud, ehk kelle käes minu kuld sõrmus praegu on. Ta wõiks aga mõne wana rauga wõi kurja sortsi käes olla ning sellepärast olen ma maalt ära tulnud ning elan merel, et mulle see sõrmus mitte ei saaks mõnest mehe himutusest kätte toodud.“
Kui saare kuningas neid sõnu kuulis, wõttis ta kuldsõrmukse ja andis neitsi kätte.
Nüüd oli neitsi rõõm suur: sõrmusse hoidja oli ju ilus noor mees ning kuningas pealegi weel.
Sõitsiwad randa. Linna rahwas wõtsiwad nad suure rõõmu kära ja hõiskamisega wastu. Peeti pulmad, mis mitu kuud wältasiwad.
Kuhu imepeegel pärast jäenud, seda ei tea keegi enam.