Eesti muinasjutud (Kunder)/Linamüia
Linamüia.
Talumees sõitis lina koormaga linna.
Tee läks järwest üle. Mees iseendamisi rääkima: „Oi, sa kurat, küll ma nüüd seda raha saan!“
Näeb korraga, musta werd mees kõnnib koorma kõrwas. Wõõras mees hakkab juttu tegema: „Wõta mind ka peale: Lumi on sügaw, ei jaksa enam kudagi jalgsi edasi saada.“
„Ei wõi kedagi enam peale wõtta! Näed isegi: suur koorem ja hobune wäsind,“ wastas talumees.
„’Pole sest wiga midagi!“ ütles wõeras mees ning hüppas koorma otsa.
Koorm läks korraga nii raskeks, et hobune naljalt aga weel edasi minna jõuudis.
Saiwad ometi suure waewaga linna.
Mees läks kaupmehe juure ning sai otse kohe kaupa; makseti hea raha lina leisika eest.
Kui aga linad kaalu peale pandi, nägi müüa, kudas wõeras mees ruttu ja osawaste kaalu peale linade alla puges.
Linad kaalusiwad mittu head leisikat enam ning müia sai, mis ütelda, hea koti täie raha.
„Lähäme nüüd kõrtsi liiku jooma!“ ütles wõeras mees. „Kaup läks sull seda wõrd heasti, et wõid mitu päewa purjutada ja wiid sellegi pärast suure kasu raha kodu.“
„Lähäme peale!“ ütles lina müia.
Hakkasiwad nüüd kõrtsis jooma ja jorutama, kunni öö peale tuli. Mehel juba pea soe.
Wõeras mees ütles: „Raha sull nüüd küll juba natuke on, aga ega sest eluajaks weel ei saa. Lähäme nüüd rikka kaupmehe tagawara kambrisse ning wõtame sealt weel nii palju, kui süda himustab. Temal seda kulda ja hõbedat küllalt.“
Mees mõtles ja mõtles ka ning ütles wiimaks: „Olgu peale, lähäme!“
Wõeras mees wõttis oma kübara, pani mehele pähä ning lisas juure: „Kui sull see kübar peas on, ega sind siis keegi ei näe. Ole aga ise julge ära karda midagi!“
Läksiwad ka rikka kaupmehe tagawara kambrile. Esimese ukse saiwad kergeste lahti, aga teisel uksel suur raudkang ees. Mis nüüd teha?
Korraga paneb wõeras mees hammastega raud obaduse külge kinni ning tirib, et tuli sorab.
„Oh Jumal, küll sull ka seda jõuudu on!“ imestelles lina müia.
Wõeras oli silmapilk just kui maa alla kadunud.
„Mis kuradi wilbus mees see ometi piaks olema?“ hakkas talu mees wanduma ja kiruma.
Wõeras aga jälle seal ja paneb uuesti hammastega raua otsa kinni. Tõmbas teine raksuga aasad seinast wälja ning — uks lahti! Täitsiwad nüüd koti kulda täis, — mees pani oma linade raha weel ka koti suhu; wiisiwad siis kalli waranduse ree peale.
Lina müia istus waranduse peale ning läks minema.
Järwest üle sõites hakkab mees oma suure rikkuse peale mõtlema ning ütleb jälle iseendamisi: „Sina helde Isake, küll mull nüüd seda raha ja rikkust on!“
Aga sellsamal silma pilgul kuulis mees kilinat ja kõlinat: kuld weeris ree pealt wiimase peningini järwe. Linade raha läks ka ühes wõera kullaga wette.
Mine sa wõerast wara püüdma, kautad oma enese raasikesegi selle juures ära. Wõi ülekohus kotis seisab!