Eesti muinasjutud (Kunder)/Mis soos sündis
Mis soos sündis.
1.
Ennemuiste, kus puud ja põõsad rääkisiwad, kus inimlikka sõnu linnul ja loomal suus oli ning kus wana Paha lausa ja suisa ümber hulkus, oli soos palju imet ja iseäralikka asju näha. Ega sa seal ööl ega päewal silma kinni panna ei saanud. Päewa ajal ei julgenud sulle küll keegi wilbus ehk kurjus kätt külge panna, aga öösel juhtus sulle arutihti, et sind siin ja seal soo peal pinniti ja pilgati. Olid sa suwe ehk sügise õhtul kogemata soo äärde juhtunud, siis wõisid sa otsekohe kuulda, kudas keegi põõsaste wahelt eemale läks ehk lähemalle tuli ja kudas wesi tall jalgade all wastu patsus. Juhtusid sa talwe õhtul wõi keskööl sinna poole, küll sa siis nägid, kudas siin ja seal tulukesed tantsisiwad. Läksid sa neile lähemalle, siis oliwad nad nagu maa alla ära kadunud, aga wersta kaugusel tõusiwad nad jälle ülesse. Juhtusid sa aga öö ajal kesk soo peale, ega sa siis sealt enam enne kuke laulu ära ei peasenud. Läksid sa heina ajal soode midagi otsima, küll sa siis kuulsid, kudas keegi imelikku healt tegi ehk lind just kui inimene laulis. Sõitsid sa aga talwel kerge reega soost üle, küll sa kuulsid, kudas keegi nägemata käsi põõsaspuile ja jeäle nagu kepiga pihta põrutas.
Andsid hobusele piitsa ja tõttasid soost üle, kui wõisid.
2.
Pühapäewasel lõuna wahel läksiwad karjalapsed Tõrdu[1] soode marjule.
Neid joowikuid ja murakaid oli seal otsata palju, kas täida minu pärast wõi mitu tuhat toopi ja mitu kümment marja korwi.
Lapsed korjasiwad marju ja käratsesiwad soos, et kaugele ära kuuldi.
Häkkitselt karjatas kõige wanem poisike: „Waadake, waadake, mis Kulli[2] järwe poolt tuleb!“
Lapsed wahtima.
Aga ei olnud tarwis kaugele wahtidagi. Juba ilus must täkk laste seas soos, tore sadul seljas ning hirnub ja kaabib mis hirmus.
Lapsed oliwad nagu ära keedetud; karjusiwad wiimaks kui ühest suust: „Issa Pojake, Püha Waimuke!“
Hobune nagu maa alla kadunud.
Lapsed jooksiwad soost wälja, nagu oleks neil tuli tallade all olnud ning ei tohtinud millalgi enam ilma wanemate inimesteta Tõrdu soode marjule minna.
Musta hobust aga nähtud Tõrdu soos mitu korda weel. See tuleb sellest pühapäewasest laste käratsemisest.
3.
Hulkus keegi ennemuiste kewade, suwe wõi sügise aegu soo peal, siis nägi ta siin ja seal wana wiisrajakaid, pastla tükka, kinda poolikuid ja kübara ääri maas wedelema.
Wõttis ta mõne neist kulstidest kodu kaasa, küll ta siis nägi, mis ta sai: Mõnikord suri elajas ära, mõnikord lendas kana tule ahju, mõni kord jäi inimene ise haigeks, — nii et õnnetus nagu lausa oleks majasse tulnud. Aga kust see tuli? See tuli kõik kulstist.
Kord läks mees heina ajal soode, lõikas paju põõsast kaks heina kannetawat witsa.
Näe imet, suur linnu muna maas!
„Wist pardi muna!“ ütles mees ja pistis leidisse põuue.
Ei rääkinud sest ka kellegille.
Õhtu koju tulles laseb mees muna ära keeta.
„Ära söö!“ ütles naine. „Mina kuulsin selgeste, kudas muna pajas kiunus; see ei wõi õige muna olla.“
„Mis pagana juttu sa ajad! Anna aga seie! Soola ka!“
Naine kartis küll, aga täitis siiski mehe soowi.
Mees hakkas muna sööma.
Sööb ja sööb, aga muna ei saa ega saagi otsa.
Mees jätab muist üle ja lähäb magama ning ütleb weel naisele: „No küll see on muna! Ei jõudnud ära süüa, — poole wõrd jäi weel üle.“
Naine arwas kohe ära: „Ega see õige asi ei ole.“
Jah, ei olnud ka õige asi!
Teisel hommikul nägi mees, et ta mitte pardi muna ei olnud söönud, waid midagi muud, sest ülejäenud muna pool oli — pool naabri kassi.
Wanem rahwas keelas ka ikka noorematele ära, et nad midagi ülesse ei tohtinud wõtta, mis soos maas oli. Kulstimuna aga oli see kõige kardetawam, mis soos wõis olla.
4.
Ega ennemuiste keegi kodus enne ei söönud, kui ta kuhugi piule läks. Üteldi: Kümme kodu kõhutäit ei ole ammugi seda wäärt, mis üks pidu sööma aeg.
Mees ja naine lähäwad sügisesel päewal warule.
Tee läheb just soo nurgast läbi.
„Näe, näe, marja otsija lähäb soode!“ kähwatab naine.
„Kus ta on? Ma ei näe midagi!“ wastab mees.
„Sõge, näe maasik mari on alles weel tee ääres maas!“ ütles naine.
„Jah seda ma küll näen! — Toon ometi ära.“
Mees pidas hobuse kinni ja tõi maasika ära.
„Küll on ta aga suur ja mis weel imem on — sügisesel ajal saab inimene weel maasikmarja näha!“ ütles naine.
„Olgu, mis on, ma söön ta ära!“ ütles mees.
„Ära söö!“ keelis naine, „kes teab mis asi see wõib olla, — soo pealt leitud.“
„Mis ime’s ta siis wõib olla!“ mõtles mees ja hakkas marja sööma.
Sööb nüüd ja sööb, aga mine tee ära! ei jõua mees marja ära süüa. Pool jäeb üle. Wiskab jäenussa tee äärde, istub wankrisse ja sõidab edasi. Aga warrul ei maitse mehel söök ega jook; mees päris pool haiglane. Ei tea ka keegi rohtu. Kodu sõites näeb alles mees haiguse asja ära.
Tee ääres, kuhu ta marja poole maha wiskanud, on — pool oinas-tallekest.
Mees oleks isegi pidanud teadma, mis see maasikmari muud wõis olla, kui mõni moonats wõi kulst!
5.
Sulakas mees läks peale lõuna künnihobusega soo äärde.
Pani hobuse paela otsa rohtu sööma, ning wiskas ennast seliti põõsa alla maha. Põletas piipu ja wahtis ülesse poole ning ei mõtelnud ei selle ega teise asja peale, ei seda ega teist.
Korraga kuuleb mees: soost hüüab keegi: „Hohoo! hohoo! Ants!“
Mees ruttu maast ülesse.
Kuulab ja wahib: Ei midagi!
Heidab jälle maha ja mõtleb: „Ehk oli niisamuti kõrwust.“
Tõmbab piipu ja aega mööda nagu oleks mehel unewiirastus peale tulnud — kustub piip ära.
„Hohoo! Hohoo! Ants, Ants!“
„Noh nüüd ei ole enam nalja!“ ütles mees. Tõusis ruttu ülesse, wõttis hobuse käe kõrwa ning läks ära; soost aga nagu karjatas weel keegi järele: „Ants!“
Õhtu rääkis mees oma ime lu’u kodus ära ning lisas weel juure: „Oma elu ajal ei ole ma seda wärki wiirastust weel kuulnud ega näinud!“
Mees oli teisel hommikul haige ning suri kolme päewa pärast ära.
6.
Waene sant tuleb hilja sügisel suurest soost üle.
Näeb: harjaga uss põõsas!
„Oot, oot, küll ma su nüüd kätte saan!“ Rabas ussi järele ning — käes!
Pistab mau kindasse ning sammub edasi.
Tuleb talusse ja westab oma lu’u pikalt ja laialt seal wälja.
Talurahwas pärima: „Näita aga harjaga uss wälja! Sa petad!“
Sant wõtab kinda põhja pidi kinni, raputab ja ütleb:
„Hoidke aga eest, harjaga uss tuleb!“
Ei tule midagi kinda seest wälja.
Sant waatab järele. Peu täis samblaid kindas.
7.
Peremees tuleb talwe õhtul Wiljandist.
Jõuab Parika soo peale; näeb weike tuluke mõni samm tee äärest loitamas.
Mees teadis isegi. et siin wast naljatada tarwis ’polnud. Andis hobusele plaksu piitsaga, et aga ruttu edasi jõuda.
Aga tee, mis sa tahad, hobune ei liigu paigastki! Ajab tiritammi ülesse, nagu oleks mõni kraaw ees olema. Nüüd waene mees hädas. Ihukarwad püsti; külm kahm käib jala tallast pea laeni.
Ei aita aga midagi. Mees astub wiimaks ree pealt maha ja katsub asja lugu järele.
Ei ole kedagi kraawi tee peal ees, aga lahtine hauk küll ees.
Mis nüüd teha?
Mees katsub kõrwast mööda minna, aga soo sealt ka lahti.
Waatab üle õla tagasi: sinine tuli loitab, nagu mõni suur tõrwa küünal. Näe nüüd! Teine tuli weel, kolmas ka — mitu kümmend tuld tandsiwad soo peal!
„Jumal Issa Jumala Pojuke! Mis siin täna öösi ometi peaks olema!“
Nii pea, kui mees neid sõnu ütles, kargas hobune, nagu nõeltest torgatud, häkitselt minema. Mees sai waewalt weel ree saba peale ja nüüd tuhat nelja edasi.
See oli aga mehel õnneks, et tall Issa ristike parajal ajal meelde tuli.8.
Sügisesel laupäewa õhtul tuleb waimu tüdruk mõisast kodu. Tee lähäb külmetand soost üle.
Neiu astub õige tehedaste edasi, aga wõis see nüüd nagu noore were wiis olla, wõi mis ta oli — wärinad käiwad peale.
„Ei tea, mis see peaks ometi olema?“ räägib neiu iseendamisi ja ruttab siis jälle wiledaste edasi.
Juba kesk sood. Häkitselt neiul suur heina kuhi ees!
„Noh, noh, mis nüüd!“ karjatab tee käija ja jäeb kui tulp seisma.
Kuhi seisatab ka.
Neiu katsub pahemalt poolt mööda minna, aga kuhi astub ette.
Neiu katsub paremalt poolt mööda minna, heinakuhi seal ka ees.
„Mis kuhi see ometi peaks olema?“ hakkab neiu nuttes küsima.
Waatab, waatab ja kohkub nüüd weel enam ära: heina kuhi ilma wööta!
Mis wana Pahal wööta kuhjaga wiga mängida!
Tütarlaps hakkab appi karjuma. Karjub ja karjub ihust ja hingest. Aga mida waljumine ta karjub, seda lähemalle tikkub kuhi; tuleb wiimaks nii lähedalle, et heinad neiu näkku ulatawad.
Nenda kestab see piinamine pooleni ööni. Nii pea kui küla kukk aga kirgas, oli kuhi kadunud.
Wäsind tüdruk jõuudis suure waewaga kodu ning — juba wiiti nädala pärast surnu aeda.
Inimesed räägiwad, et praegugi weel sealt soost ööseti nagu appi hüüdmise kisa kuulda olla. Küla rahwas aga panewad tähele, et igal heinakuhjal loomise ajal wöö ümber tehtud saab, ning hakkawad neid kohe sõnutama, kes kuhjale wöö tegemata jätawad.
9.
Saadeti tüdrukud soode samblaid tooma.
Rehitsesiwad ka sarja samblaid täis ning jäiwad siis weel soode kure marju noppima.
Karjapoiss ka seal.
Hakkab teine wanduma ja kiruma, kui pöörane: „Mis teie pahandused otsite minu soos! teie sambla wargad! marjawargad!“
Tüdrukud ütlesiwad küll: „Poiss, ära wannu! Küll sa näed, mis soost tuleb!“
„Kes kurat siin tulemas on? Las’ ta aga tulla! Ma ei karda!“ hirwitas karjapoiss tüdrukutele wastu.
Häkitselt hakkab poiss karjuma: „Appi, appi! Ma wajun mülkasse!“
Tüdrukud jooksiwad küll appi, aga karja poiss oli kadunud; just nagu oleks mõni teda jalgupidi alla tõmbanud.
Soo olewat alt õõnes, ning see ei pea mitte hea olema, kui inimene soos kurja nimetab.
10.
Mees istub naisega soo ääres heina sao kõrwas ja wõtawad pruukosti.
Hunt sao kõrwas! Liputab nagu koera kutsikas saba ning wahib üksisilmi leiwa palukeste peale.
Mees mõtleb: „Wirutan talle õige wikatiga pikki pead!“ ja waatas wikati poole.
Mõtles aga jälle: „Mis ma sestki saan!“
Andis hundile pussnua otsast tükikese leiba — Hunt tõmbas leiwa ühes nuaga ja pühkis metsa.
„Oh sina wiimane pahandus, ära wiis nüüd wikati lõigatawa wäidse!“ wihastas mees.
Suwine asi ammugi ära unustatud; mees lähäb linna. Jäeb poe akna ette seisma ja näeb oma nua akna peal olema.
„Noh, kas nüüd ’pole ime lugu käes! Kust see minu wikati nuga ometi seie sai? Oot, oot, küsin järele!“
Mees lähäb poodi ja hakkab pärima: „Kaupmehe herrad, kust see minu wikati nuga seie teie akna peale sai?“
Wana herra wõttis aga nua ja kutsus mehe kõrwale. „Waata, heamees!“ ütles ta. „Kui sa suwel soo ääres pruukosti sõid, siis tulin mina kui libahunt soost wälja, kuhu mind paha nõia sõna sajatanud, ja tahtsin sinu käest leiba. Sina waatasid esite wikati peale, mina siis aga sinu kõri peale. Oleks sa waene mehike wikatisse puutunud, siis oleks ma su otse kohe ära murdnud. See oli õnn, et sa mulle leiba andsid: Sain hundi nahast seeläbi lahti. — Sinu nua aga wõtsin ma sellepärast kaasa, et sind tema abil ehk kudagi wiisi kätte saada ja sulle see heategu ära tasuda. Säh, siin on su nuga ja see koti täis selget hõbedat selle eest, et sa mind ära peastsid! Ära räägi sellest lu’ust kellegille!“
„Kellele ma seda siis rääkima lähän!“ ütles mees ja pistis raha koti põuue.
11.
Sulane läks soode hobuste järele.
Näeb: Püksata mees hobuste seas, paljas must särk seljas ja wana kaap peas.
„Mis sa neist hobustest tahad?“ põrutas sulane.
„Ei kedagi, ma waatasin ise!“ wastas wõeras ja kadus kui tina tuhka.
Kes ta wõis olla?
Ega ta õige üks inimene ometi ei olnud.
12.
Sest on juba mõnelegi mehele õnne olnud ja tulu tulnud, et hunt ka sügisel ja talwel soos hulgub. Temal siin hea olla. Seisab kõhuli põõsaste wahel maas ja silmad just kui tule süed peas. Nii pea, kui ta wana pahandusest siin saba otsa näeb, siis on ta tall otse kohe kallal.
Ega hunt külmal ajal muidu läbi ei saaks, kui tall mitte isewärki kasukas seljas ’poleks. Jõulu ja uueaasta wahel peab tall külm kõige enam kallale tikkuma. Siis tõusta wanamees ülesse ja raputada aga nahka — ning soojust nii palju jälle, et keel mehikesel suust wäljas.
Mõnel julgel jahimehel olla ka hundi nahast kasukas.
Kui kütt kasukat kord raputada, siis olla nii palju sooja, et tee aga poognitsad lahti.
Kui sa mõnikord kewadel wee ajal soost juhtud mööda minema, siis kuuled sa põõsaste wahel astuma pats ja pats! See ’pole mu keegi, kui hunt. Ja wana Tühi tuleb ka sell ajal arwa soo poole teekäiaid tülitama.
Küll ta ära teab, kes seal põõsaste wahel wett mööda patsutab.