Eesti muinasjutud (Kunder)/Nõiutud hobuse kere

Allikas: Vikitekstid
Eesti muinasjutud
Juhan Kunder

Nõiutud hobuse kere.

Ühel peremehel suri wana tööhobune ära.

Mees tõmbas surnud loomal naha maha ja wiis kere reiealuse taha, et sealt teda teisel päewal maha matta. Äraminnes nägi mees, et suur kärnkonn reie wärawa alt wälja tuli ja hobuse külje alla roomas.

„Mine aga peale hüwa rooga katsuma! Homme ajan su maiuse asja hauku!“ ütles mees iseendamisi.

Mees heitis ööseks reie parsile magama. Kesköö ajal kuulis ta reiealuse taga kobinat ja kabinat, nagu oleks keegi edasi tuigerdanud. Mees arwas tuule õhu reiealuse uksega mängima ja ei pannud seda suuremat enam tähelegi.

Natukese ajapärast äratas kobin jälle mehe ülesse.

Nüüd sai mees aru, et keegi reie ukse ette komberdas. Kuulis ka selgeste, et ust lahti teha püüti. Mees tõuusis aseme pealt ülesse ja arwas mõne pikanäpu mehega kokku saada. Sihtis ukse poole ja nägi nüüd, kudas uks lahti läks ja wana hobuse halasti kere kuu walgel reie tuppa astus.

Mehel tõusiwad ihu karwad koledat kuju nähes püsti, ta peitis end kõige pimedamasse nurka ära.

Hobuse kere aga otsis ja nuusutas norskades kõik reie läbi. Kui ta aru nähti saama, et mees end parsile ära peitnud oli, hakkas ta esimeste ja tagumiste jalgadega wasta parssi wirutama nii, et reie tuba wastu paukus. Juba katkes parss, katkes teine ja kolmas ning mehe hirm tõuusis iga pauguga, mis hobuse kere kui sepa haambriga wasta parssi wirutass. Kolm part oliwad weel terwed, ning nende kallal hakkas nüüd paha loom uuesti kangeste paugutama. Ei kestnud ka kuigi kaua, seal katkenesiwad ka need… mees sai õnneks reie tala ümbert kinni haarada. Tema käte jõuud oli juba lõppemas ning mahakukkudes oleks hobune ta otsekohe puruks peksnud.

Weel silmapilk, ning waene mees oleks lahti lasknud ja maas olnud.

Seal laulis kukk.

Hobune kukkus kui liha tomp maha ning mees lae alt tema peale.

Teisel päewal ajas mees hobuse hauku ning lõi pahema jalakannaga kolm korda haugu peale. Sinna tema ka jäi.

Paha nõid oli aga kärnkonna hobuse keresse saatnud, et peremeest pinnida, kelle peale ta wiha kandis.