Eesti muinasjutud (Kunder)/Waese mehe õnn
Waese mehe õnn.
Kord elas weriwaene mees naise ja suure laste karjaga. Mõnikord ei olnud terwel perel palukestki suhu pista ning kui mõni helde käsi neid ’poleks sell puhul aitanud, siis oleks surm kallale kippunud.
Oli nüüd jälle niisugune järg majas.
Ei hakkanud see kord nõuu kuhugi.
„Mine ometi metsa, too seenigi kodu!“ ütles naine mehele.
Mees läks ka metsa seeni otsima.
Istus kannu otsa maha ning hakkas kaebama ja kurwastama, nimetas Jumala ja inglite nime — aga see ei aitanud kõik midagi. Wiimaks hüüdis mees meelt ära heites: „Kurat, tule sinagi ometi appi!“
Mees tõstab silmad ülesse ja — ennäe! Wõeras must mees seisab paar sammu kannust eemal.
Hakkab juttu tegema ja küsib: „Mis sull wiga, külamees?“
Waene mees kaebas wõerale oma häda põhjani ära ning pani weel haledaid sõnu juure, et wõera südant liigutada.
„Sõber, mis sa sellepärast siis nii moodi kurwastad! Eks sa wõta raha wõlgu!“ ütles wõeras mees.
„Kes mulle waesele mehele raha wõlgu annab! millal ma ta jälle ära maksan ja millega ma teda teenin!“
„No, mina annan sulle niipalju raha, kui sa ise tahad! Kolme aasta pärast tood aga laenu jälle tagasi, just seie sammasse kohta ja hüüad: Ilp Hans, tule raha järele! — Raha piab aga selle kolme aasta sees kõik ümber wahetatud olema; muud tööd ega intressi ma su käest ei nõua. Aga pane tähele, et sa mu tingimise täidad, muidu wõiks sulle tagasi maksmise juures õnnetust juhtuda!“
„Kas oled sellega rahul?“ küsis wõeras mees.
„Miks ei, miks ei, hea mees!“ hüüdis seene otsija.
Wõeras mees wõttis waese mehe rüü ja toppis ta puu lehta täis ning ütles: „Mine nüüd selle koormaga kodu ning waata seal homme järele, mis lehtedest saanud; aga ära unusta ära, et sa kolme aasta pärast siin olema ning wahetatud raha, üks kõik kui palju teda weel järel on, mulle tagasi andma piad.“
Neid sõnu rääkides oli wõeras mees just kui maa alla kadunud.
Mees waatas seljatäit ja mõtles: „Tühja ka! Siit saab nüüd mõnda raha wõi abi!“
Wiis aga sellegi pärast koorma ikka kodu.
Rääkis naisele asja lu’u kodus ära ning lisas weel juure: „Saame ometi näha, mis mu rüü sees on!“
Naine naeratas: „Mis seal muud wõib olla, kui ikka päris puhast kulda!“
Naise naerust sai aga tuline tõsi: rüüd oli puhast kuld raha täis. Teda oli nii palju, et mees ja naine nädala aega lugesiwad ja arwasiwad ning ei saanud siiski weel walmis.
Mis neil nüüd wiga elada oli! Süüa ja juua nii palju, kui süda kutsus ning rahast ei millalgi puudust.
Mehe peamure oli aga, niipalju raha ümber wahetada, kui ialgi wõimalik. Ning kes ei oleks puhast kuld raha tahtnud!
Kolme aasta jooksul oli waesest mehest rikas peremees saanud: oli teine omale ilusa talu ostnud ning kõik aidad laudad täitnud, igatsugu asju omale ostnud, kellel aga nimi oli. — Sellegi pärast jäi ikka weel kolme weerandi osa raha üle.
Nüüd oliwad sest ajast just kolm aastat mööda, kus mees raha oli saanud. Pidas ka teine sõna ja läks wahetatud rahaga metsa.
Istub kännu otsa ja waatab weel raha läbi.
Leiab aga seal, et mitu setu tüki alles ümber wahetamata. Mõtleb sinna ja tänna: kust nad ometi seie saiwad, kodus neid ei olnud! Mehel lõi süda nagu külmaks! Ei julgenud Ilp Hantsu hüüda.
Mõtleb wiimaks: „Mis ta mulle siis tohib teha! Ega mina ei tea, kust need kulla tükid seie saanud! Ma hüüan!“
Hüüab ka: „Ilp Hans! Tule raha järele!“
Ei kuulda ega nähta midagi. Mees jälle: „Ilp Hans!… Ilp Hans! Tule raha järele!“
Ei ka midagi. Hüüab kolmat puhku.
Nüüd tuli noor must mees metsast wälja ja ütles kurwa healega: „Ilp Hans ei ela enam. Juba minewa sui lõi Pikker waesekese maha! Mina olen tema poeg. Wõta kõik raha omale tagasi, muud kui anna see eest wanamehele hinge armu!“
Mees ka õnnistama: „Jumal ülendagu tema hinge ja alandagu pattu!“
„Ui, ui, mis sa nüüd nenda ütled!“ ujutas must mees. „Ütle ikka: Kurat wõtku tema hinge ja poogu põrgus ülesse!“
Mees ehmatas niisuguse kurjuse üle ära ning ei saanud muud suust wälja, kui: „Jumal Issa, Jumal Pojuke!“
Must mees oli aga kadunud, kui tina tuhka.
Mees wõttis raha koti jälle selga ja läks kodu.