Eesti rahva ennemuistsed jutud/Õnnemunake

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti rahva ennemuistsed jutud
Friedrich Reinhold Kreutzwald

ÕNNEMUNAKE


Ükskord elas kehv mees oma naisega suures metsas. Neil oli kaheksa last, kelle seast vanemad lapsed juba ise leivapalukest võõra sunni all teenisid. Seepärast ei teinud vanematele suurt rõõmu, kui neile veel vanas eas üheksas pojuke sündis. Siiski pidid nad lapsukese vastu võtma ja ristida laskma.

Nüüd sündis, et keegi lapsele vaderiks ei tahtnud minna, sest et igaüks kartis: kui vanemad ära surevad, siis jääb laps minu kaela koormaks.

Mees mõtles:

„Ma võtan lapse sülle ja viin pühapäeval kiriku ning räägin, et vadereid kuskilt ei ole saanud, tehku siis kirikuõpetaja mis tahes, ristigu laps või jätku ristimata, siis patt minu hinge peale ei lange.“

Natuke maad kodunt eemale minnes leidis ta ühe sandi tee ääres istumas, kes temalt armu palus.

Mees ütles:

„Mul ei ole, vennike, sulle midagi anda; need kopikad, mis mul taskus, pean lapse ristimise eest andma. Aga kui sa hea mees tahad olla, siis tule minu lapsele vaderiks, pärast lähme koju ja võtame, mis perenaine varrude roaks meile on valmistanud!“

Sant, keda tänini veel keegi vaderiks ei olnud palunud, täitis rõõmuga mehe soovimist, ja läks temaga seltsis kiriku. Kui nad parajasti sinna jõudsid, sõitis uhke tõld nelja hobusega kiriku ukse ette ja üks noor naisterahvas astus tõllast.

Kehv mees mõtles: Siin tahan ma teist korda oma õnne katsuda. Ta astus alandlikult kummardades naisterahva ette ja ütles:

„Aus naisterahvas! võtke seda vaeva enda peale, et minu lapsele vaderiks tulete.“

Naisterahvas lubas palumist täita.

Kui nüüd laps pärast jutlust ristimisele viidi, panid õpetaja ja kirikurahvas väga imeks, et vaene kerjaja sant ja uhke suursugune naisterahvas üheskoos lapsele vaderiks seisid. Lapse nimeks ristiti Pärtel. Rikas vader maksis ristimise raha ja kinkis veel pealegi kolm rublatükki vaderi-andeks, mis lapse isale suurt rõõmu tegi.

Sant läks aga temaga koos varrule. Õhtul enne äraminekut võttis ta taskust väikese nartsu sisse mässitud karbikese, andis lapse emale ja ütles:

„Minu vaderi-anne on küll väga pisike, siiski ärge põlake seda ära, sest sellest võib ükskord teie pojukesele ehk õnne tulla. Mul oli üks väga tark tädi, kes nõiduseväel palju oskas toimetada; tema andiski mulle enne surma selle linnumunakese karbikese sees ja ütles: „Kui sulle kogemata midagi juhtub, mis sa iial ei võinud mõtelda, siis anna munake ära; kui see selle kätte saab, kellele ta oli määratud, võib munake temale suurt õnne tuua. Aga hoidku ta munakest õrnemalt kui oma silma, et see katki ei läheks, sest õnne koor on õrn!“ Tänini, ehk ma küll ligi kuuskümmend aastat vana olen, ei ole mulle ühtegi asja nii kogemata juhtunud kui tänahommikune vaderiks palumine. Nii tõusis minu südames esimeseks mõtteks: Sa pead munakese sellele lapsele vaderi-anniks andma.“

Väike Pärtel kosus priskesti ja kasvas vanematele rõõmuks, kuni ta kümne aasta vanuses külasse ühe nõuka peremehe karjapoisiks sai. Pererahvas oli karjapoisiga väga rahul, kes vaga ja tasane poisike oli ja iial perevanematele meelepahandust ei teinud.

Kodunt minnes oli ema vaderikingituse temale tasku pistnud ja käskinud seda õrnemalt kui silmatera hoida. Seda Pärtel ka tegi.

Karjamaal seisis üks pärnapuu ja suur munakivi pärnapuu all. Seda kohta armastas poisike väga, nõnda et kogu suvel ühtki päeva mööda ei läinud, kus ta pärnapuu all kivi otsas ei istunud. Seal kivi otsas sõi ta enamasti oma leivapalukest, mis temale moonaks kodunt igal hommikul kaasa oli antud, ja üks väike allikas kivi ligidal andis temale keelekastet.

Teiste karjalastega, kes isekeskis palju vallatust tegid, Pärtel sõprust ei pidanud. Imelik näis, et kuskil ümberkaudu nii ilusat rohtu ei leitud kui kivi ja allika vahel. Ehk küll kari igapäev seal söömas käis, siiski oli teisel hommikul muru enam hoitud heinamaa kui karjamaa sarnane.

Mõnikord juhtus, et Pärtel palaval päeval kivi otsas natuke tukkuma jäi. Siis rõõmustasid teda seal imelikud unenäod. Ka unest ärgates kumisesid tal veel kenad pilli- ja lauluhääled kõrvus, nõnda et ta veel lahti silmadega und edasi nägi. Kivi oli temale kui kallis sõber, kellest ta iga päev raske südamega lahkus ja teisel hommikul jälle suure igatsusega sinna tagasi tõttas.

Pärtel oli viieteistkümne aastaseks saanud ja pidi nüüd karjapoisi ametist lahkuma. Peremees võttis ta sulaseks, aga ei pannud temale iial raskemat tööd peale, kui poisikese jõud kandis. Pühapäeval ehk suveõhtutel, kui teised külapoisid ja -tütarlapsed üheskoos nalja tegid, ei läinud Pärtel nende seltsi, vaid sammus vaikses mõttes karjamaale oma tuttava pärnapuu alla. Mõnikord viibis ta seal poole ööni.

Nõnda istus ta ükskord jälle ühel pühapäeva õhtul suupilli puhudes kivi otsas. Seal roomas üks piimvalge madu kivi alt välja, tõstis pea üles, nagu tahaks ta pilli häält kuulda, ja vahtis teraste silmadega Pärtli peale, mis kui tulesädemed temal peas hiilgasid.

Hiljem juhtus seda naljakat lugu sagedasti, mispärast Pärtel, kui ta iial natuke puhkamiseaega leidis, ikka oma kivile ruttas, et kena valget madu näha saada. Aga madu oli temaga nõnda ära harjunud, et ta ennast mitu korda poisikese jalgade ümber keerutas.

Pärtel oli nüüd noormehe-ealiseks sirgunud. Tema mõlemad vanemad olid surnud, õed ja vennad elasid kõik temast kaugel, nii et ta neist ega nemad temast palju ei kuulnud, veel vähem üksteist näha said. Aga kallim kui vennad ja õed oli Pärtlile valge madu kivi all, kelle peale tema mõtted käisid päeval ja kellest ta öösel enamasti ikka und nägi. Seepärast läks temale talv väga igavaks, kui lumi maas ja maapind külmetanud oli. Kui aga kevadised päikeseterad lume olid viinud ja maapinna sulatanud, läks Pärtli esimene tee jälle pärna alla kivile, ehk küll puu küljes veel lehekestki näha ei olnud.

Oh seda rõõmu! Niipea kui ta oma igatsust huulepillile oli õhanud, roomas valge madu kivi alt ja mängis tema jalgade ümber. Aga Pärtli silmale näis täna, nagu oleks maol pisarad palgeid mööda maha langenud, ja see tegi temale südamevalu. Nüüd ei jätnud ta palju ühtki õhtut kivil käimata, ja madu läks ikka julgemaks, nõnda et ta ennast mõnikord ka silitada laskis. Aga kui Pärtel teda kinni püüdis võtta, libises ta tema sõrmede vahelt kivi alla tagasi.

Jaanilaupäeva õhtul, kui kõik külarahvas, noored ja vanad, üheskoos jaanitulele läksid, ei tohtinud ka Pärtel teistest maha jääda, ehk küll tema süda teda teisele teele meelitas. Aga kesk lustipidu, kus teised laulsid, tantsisid ja muud nalja tegid, puges ta salamahti nende seltsist ja läks kiirete sammudega pärnapuu alla, sest see oli ainuke paik, kus tema süda rahu võis leida.

Ligemale minnes paistis temale kivilt hele tuluke silma, mis teda väga imestama pani, sest et tema teades sel ajal ükski inimene seal ei võinud olla. Aga kui ta sinna jõudis, oli tuli kustunud, ega olnud tuhka ega söekibemeid kuhugi järele jäänud.

Pärtel istus kivi otsa ja hakkas tuttaval viisil huulepilli puhuma. Korraga tuli hiilgav tuli kivi alt jälle nähtavale, mis muud ei olnud kui valge mao sätendavad silmad. Madu mängis jälle tema jalgade ümber, laskis ennast silitada ja vaatas teraselt tema peale, nagu tahaks ta rääkida. Kesköö ehk ei võinud enam kaugel olla, seal libises madu kivi alla oma pesasse ega tulnud Pärtli pilli peale enam nähtavale. Kui ta pilli suust võttis ja tasku pistis ning tahtis hakata koju minema, kohisesid pärnapuu lehed tuuleõhus nii imelikult, et kohin kui inimese hääl Pärtlile kõrva kostis. Ja mitu korda arvas ta sõnu kuulvat:

„Õnnemunal koori õrna,
Viletsusel süda visa;
Tõtta õnne tabamaie!“

Seal tundis ta valusat igatsemist, nii et süda lõhkema kippus. Siiski ei teadnud ta ise, mille järele ta igatses. Rasked pisarad langesid tal silmist palgeile ja ta ohkas:

„Mis aitab õnnemuna õnnetule, kellele maailmas õnne ei ole loodud! Ma tunnen lapsepõlvest saadik, et mina inimeste seltsi ei kõlba; nemad ei mõista mind ega mina neid. Mis neile rõõmu teeb, see sünnitab mulle südamevalu. Ja mis mind õnnelikuks võiks teha, seda ei tea ma isegi, veel vähem teised. Rikkus ja vaesus olid mul vaderiks, sellepärast ei võinud minust iial õiget looma kasvada.“

Seal tõusis äkitselt tema ümber valgus, nagu oleks pärnapuu ja kivi heledama päikese käes seisnud. Tükil ajal ei olnud tal võimalik silmi lahti teha; vaid aegamööda usaldas ta altkulmu natuke luurida, kuni silm valgusega harjus. Üks kaunis naisterahvas seisis lumivalges riides tema kõrval kivi peal. Neitsikese suust tuli tema kõrva hääleke, mis magusam kui ööbiku laul oli, ning mis nõnda kostis:

„Armas noormees! Ära karda, vaid võta kuulda ühe õnnetu tütarlapse palumist! Mina vaene elan viletsuse vangis, ja kui sina minu peale armu ei heida, siis ei ole mul enam elu-ilmaski pääsemise lootust. Oh, armas noormees, halasta minu peale ja ära tõuka mind mitte ära! Ma olen ühe vägeva kuninga tütar Hommikumaalt; raha ja varanduse poolest otsatu rikas, aga see ei või mind aidata, sest et nõidusevägi mind mao kombel siin kivi all sunnib elama, kus ma juba mitusada aastat vangis olen olnud, ilma et ma ise vanemaks läheksin. Ehk ma küll ühelegi inimeseloomale iial viga ei ole teinud, siiski põgenevad kõik minu kuju eest, kui nad kogemata mind juhtuvad nägema. Sina olid ainuke elav loom, kes tänini minu liginemist sallis; jah, ma tohtisin sinu jalgade ümber mängida ja sinu käsi on mind mitu korda lahkesti silitanud. Sellepärast ärkas mul lootus südamesse, et sinust mulle päästja võiks sündida. Sinu süda on puhas kui lapse süda, kus sees valet ega pettust ei ela. Peale selle on kõik sinu käes, mis minu päästmiseks tarvis: üks suurtsugu inimene ja sant olid sulle üheskoos vaderiks ja õnnemunake kingiti sulle vaderi-andeks. Üksnes jaaniöösel iga kahekümne viie aasta pärast on mul võimalik tund aega inimese kombel maa peal liikuda, ja kui seal üks puhta südamega noormees, kellel nimetatud haruldased anded käes on, tuleks ja minu palumist kuulda võtaks, siis võiksin ma pikast vangipõlvest pääseda. Päästa, oh päästa mind igavast vangistuse-kütkest!“

Nõnda rääkides langes ta Pärtli ette põlvili maha, võttis tema jalgade ümbert kinni ja nuttis härdasti. Pärtli süda sulas seda nähes ja kuuldes, ta palus neitsit üles tõusta ja kuulutada, mil viisil päästmine võimalik peaks olema.

„Ma tahaksin silmapilk tulest ja veest läbi minna,“ ütles Pärtel, „kui sinu päästmine seeläbi võimalik oleks. Ja kui mul kümme elu kaotada oleks, kõik need annaksin ma üheskoos sinu päästmise eest! Üks tundmatu igatsus ei anna mulle kuskil mahti, aga mis ma igatsen, seda ei tea ma mitte.“

Neitsi ütles:

„Tule homme õhtul päikese veeremise ajal jälle siia, ja kui mina mao kombel sinu ette astun, oma keha kui vöö sinu keha ümber keerutan ja sulle kolm korda suud annan, siis ära ehmata mitte ja ära hakka kohkudes värisema, muidu pean ma jälle, kes teab ehk mõnisada aastat siin nõiduse vande all ohkama.“

Seda üteldes oli neitsi noormehe silmast kadunud ja jälle kohises pärnapuu lehtedest:

„Õnnemunal koori õrna,
Viletsusel süda visa;
Tõtta õnne tabamaie!“

Pärtel oli koju tulles koidu eel magama heitnud, aga imelikud kirjud unenäod, pool-lahked, pool-koledad, ei andnud temale puhkamiseks mahti. Kisaga kargas ta asemelt üles, sest et unenägu temale näitas, nagu oleks valge madu ennast tema ümber keerutanud ja hingamist kinni matnud.

Ehk ta küll unenäo hirmutusest suuremat lugu ei pidanud, siiski läks tal süda tund-tunnilt raskemaks, mida madalamale päike õhtupoole veeres. Oma meeles jäi ta kindlaks, kuningatütar nõidusepaelust ka siis päästa, kui ta ise sealjuures otsa peaks leidma.

Nimetatud ajal seisis ta kivi ääres pärna all ja kogus enesele julgust ja rammu, et ta nõtruse pärast värisema ei hakkaks, kui madu ennast tema keha ümber keerutab ja suud tuleb andma. Äkitselt tuli õnnemunake temale meelde; ta võttis karbikese taskust, päästis nartsu ja võttis munakese oma näppude vahele, mis käosulase munast suurem ei olnud.

Aga selsamal silmapilgul oli lumivalge madu kivi alt välja pugenud, ennast tema keha ümber keerutanud ja sirutas praegu oma pead üles, et temale suud anda. Seal — mees ei teadnud isegi, kuidas see sündis — oli ta õnnemunakese maole suhu pistnud. Ta seisis, ehk küll süda külm, värisemata, seni kuni madu temale kolm korda suud oli andnud.

Nüüd sündis vägev kärgatus ja tulevalgus, nagu oleks piksenool kivi sisse löönud. Raske müristamine pani maapinna vabisema, nii et Pärtel surnu sarnaselt maha langes ja midagi pikemalt sellest enam ei teadnud, mis temaga ehk tema ümber sündis.

Aga sel koledal silmapilgul olid nõidusekütked katki kistud ja kuninglik neitsi pikast igavast vangipõlvest lahti pääsenud.

Kui Pärtel hiljem raskest minestuse-unest ärkas, leidis ta ennast pehmete siidpatjade pealt ühes uhkesti ehitud sinises taevakarva klaaskambris. Kaunis tütarlaps oli tema sängi ees põlvili maas, silitas tema palgeid ja hüüdis, kui Pärtli silmad lahti pääsid:

„Tuhat tänu sulle, kallis noormees, kes sa minu palveid kuulda võtsid! ja mind igavesest nõiduse-vangist oled päästnud! Võta nüüd endale palgaks minu riik, see uhke kuninglik koda kõigi tema varandustega, ja kui tahad, siis võta veel peale kauba mind endale abikaasaks! Sa pead edaspidi õnnelikult elama, nõnda kuidas õnnemunakese peremehele kohane on.“

Pärtli õnne ja rõõmu ei jõuaks ükski üles rääkida; kõik tema endised teadmata südame-igatsused, mis temale kuskil rahu ei andnud, vaid teda pärna alla kivile kihutasid minema, olid nüüd kadunud.

Ta elas õnne rüpes oma armsa abikaasaga elu otsani.

Aga külas ja talu peres, kus ta enne oli teeninud, tegi tema kadumine rasket südamevalu. Sellepärast läksid kõik üheskoos tema jälgi otsima — ja esimene tee oli neil pärnapuu alla, kus Pärtel kõige sagedamini käis, ja kuhu teda ka eile õhtul oli nähtud minemas. Suur oli inimeste imestus, kui nad sealt ei Pärtlit, pärnapuud ega kivi enam eest ei leidnud; ka väike allikas selle koha ligidal oli ära kuivanud, samuti ei ole kellegi silm neid asju hiljem enam näinud.