Eesti rahva ennemuistsed jutud/Kuidas üks kuningatütar seitse aastat oli maganud

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti rahva ennemuistsed jutud
Friedrich Reinhold Kreutzwald

KUIDAS ÜKS KUNINGATÜTAR SEITSE AASTAT OLI MAGANUD


Ükskord oli üks kuningatütar äkitselt ära surnud. Leinamine ja kaebuse kisa täitis kõik maad. Sel päeval, kui surnu pidi puusärki pandama, tuli kaugelt maalt üks tark mees leinava kuninga linna. Ta märkas kõikide kurblikust olemisest, et siin midagi iseäralikku asja võis juhtunud olla, ning küsis, mis mure ja raskus linna rahvast koormab. Niipea kui ta teada oli saanud, läks ta kuningliku koja ligidale, nimetas ennast targaks arstiks ja palus luba, et ta kuninga ette tohiks minna. Juba ukse lävelt hüüdis ta valju häälega:

„See neitsi ei ole surnud, vaid väsinud; laske teda mõni aeg puhata!“

Kui kuningas seda hüüdmist oli kuulnud, andis ta võõrale käsu, ligemale astuda. Aga tark ütles:

„Neitsit ei tohi mitte hauda panna, kuhu surnud maetakse. Ma lasen ühe klaasist kirstu ehitada, kuhu tahame teda sängitada ja rahulikult tal magada lasta, kuni ülesärkamise aeg kätte jõuab.“

Kuningas oli selle jutu üle väga rõõmus ning tõotas targale rohkesti palka, kui see kuulutus tõeks peaks minema. Tark tegi suure klaasist kirstu, pani siidist padjad sinna sisse ja sängitas kuningatütre patjade peale. Pani siis kaane kinni, laskis kirstu ühte suurde tuppa kanda ja vahid ukse ette panna, et keegi magajat üles ei saaks äratada.

Pärast seda ütles tark kuningale:

„Nüüd saatke mehi välja kõigile maadele ja laske kõik klaasvarandused üles osta. Siis lasen ma ahju teha, suurema kui teie kuningalinn, kus sees meie klaasi üheks mäeks kokku sulatame. Kui kuus aastat on mööda läinud ja lõokeste laul parajasti seitsmenda suve tulekut kuulutab, siis saatke igale poole käskjalad välja ja laske kuulutada, et igal noormehel on luba teie tütrele kosja tulla. Kes neist kosilastest kas hobuse seljas ratsa ehk oma jalgadel käies klaasmäe harjale jõuab, see peab teile väimeheks saama. Sest kui väljavalitud mees tuleb, mis seitsme aasta ja seitsme päeva pärast sünnib, siis ärkab teie tütar unest ja annab peiule oma kuldsõrmuse. Kes selle sõrmuse teie kätte toob, olgu ta kõige kehvem teie alamatest, kas või mõni vabadiku poeg, sellele peate teie oma tütre abikaasaks andma, muidu langeb ta igavese une sisse.“

Kuningas tõotas targa tahtmist kõiges tükis täita, käskis sedamaid kõigilt ümberkaudu maadelt klaasvarad kokku osta, ning kui kuues aasta lõpule jõudis, oli nendega terve penikoorem maad seitsme sülla kõrguselt täidetud.

Vaheajal oli tark mees oma sulatamise ahju valmis teinud, mille kõrgus madalamate pilvede ligi ulatas. Kuningas pidi temale kaks tuhat inimest abiks andma, kes klaasahju täitsid. Pärast seda hakati klaasi sulatama, misläbi nii kange palavus tõusis, et rabad, jõed ja väiksemad järved ära kuivasid ning ka allikates ja sügavamates kaevudes vee vähenemine nähtavale tõusis.

Niikaua, kui tark oma klaasmäge kokku sulatab, tahame meie ühte taluhurtsikusse minna, mis kuningalinnast kaugel ei ole, ja kus üks vana isa oma kolme pojaga elas. Mõlemad vanemad vennad olid igapidi osavad ja tublid poisid, nooremat aga arvati natuke lollakaks.

Kui isa haigevoodil maas oli ja elu otsa ligi tundis tulevat, laskis ta pojad oma aseme ette astuda ja rääkis nõnda:

„Ma tunnen, et mul kojuminek pea käes on, sellepärast tahan ma teile oma viimast tahtmist kuulutada. Teie, minu armsad vanemad pojad, peate üheskoos maja ja maid talitama, kui teie mitte mõlemad naist ei lähe võtma ja kahe leepaja-kuninga valitsus lahutust majasse ei sigita. Üks vana tõesõna ütleb: „Ruum, kus seitse naiseta venda rahulikult elavad, läheb kahele naisele väga kitsaks, nii et nad üksteise tutist kinni sasivad.“ Niisugusel korral peate teie maja ja põllumaad eneste keskel ära jagama. Siiski peab noorem vend, kes peremeheks ega sulaseks ei kõlba, teie juures päävarju ja toitu leidma nii kaua kui ta elab. Selle eest kingin ma teile mõlemaile oma rahakirstu päranduseks. Noorem vend on küll natuke lühikese aruga, aga tal on hea süda, sellepärast saab ta kõiges sõna kuulma, nagu ta minu vastu on ikka sõnakuulelik olnud.“

Vanemad vennad tõotasid kuivade silmadega ja rohkesõnaliste keeltega isa tahtmist täita, aga noorem ei rääkinud ühte sõnagi, vaid nuttis kibedasti.

„Veel ühte tahan nimetada,“ ütles isa. „Kui ma olen surnud ja teie mind hauda sängitanud olete, siis palun ma viimast pisukest armastuse teenistust, et igaüks teist ühe öö minu haua peal valvab!“

Mõlemad vanemad pojad tõotasid jälle kuivade silmadega ja rohkesõnaliste keeltega isa tahtmist täita, aga noorem ei rääkinud ühtki sõna, vaid nuttis kibedasti. Lühikest aega pärast seda kõnet oli isa oma silmad igavesti kinni pannud.

Mõlemad vennad valmistasid suure võõruspeo ja palusid palju võõraid matusele, et surnud isa kõige auga mulla alla saaks viidud. Nad ise olid lustilised, sõid ja jõid kui pulmas, kuna aga noorem vend vaikselt nuttes isa puusärgi kõrval istus. Ja kui surnukirst ära kanti ja hauda lasti, siis näis noorema poja meelest, nagu oleksid kõik rõõmud surnud ja isaga üheskoos hauasängi maetud.

Õhtul hilja, pärast seda kui viimased külalised ära olid läinud, küsis noorem vend, kes peaks esimesel ööl isa haual valvama. Teised ütlesid:

„Meie oleme matuste valmistamisest väsinud, ja ei või täna öösel mitte valvata. Aga sul ei ole midagi paremat tegemist, seepärast mine öövahiks.“

Noorem vend läks sõnalausumata isa hauale, kus kõik vaik oli ja sirts üksi laulis. Et ta mitte magama ei uinuks, kõndis ta tasaste sammudega edasi ja tagasi. Võis ehk kesköö olla, seal hüüdis üks kaebav hääl otsekui hauast:

„Kelle sammu sõelunekse
Sõmerliiva silmadelle,
Musta mulda kulmudelle?“

Poeg aga mõistis ja kostis vastu:

„Noorem poega, poisikene,
See'p see sammul sõelunekse
Sõmerliiva silmadelle,
Musta mulda kulmudelle.“

Hääl küsis, miks vanemad vennad esiteks ei olnud valvama tulnud. Noorem vabandas neid, et nad matustest väsinud olid ja täna ei võinud tulla.

Aga isa hääl pajatas:

„Iga töötegija on oma palga väärt, sellepärast ei taha ma sulle sinu palka keelata. Peatselt tuleb aeg, kus sa paremaid riideid tahaksid, et uhkemate inimeste seltsi võiksid astuda. Siis astu minu haua äärde, löö oma pahema jala kannaga kolm korda künka peale ja ütle: „Armas isa, palun oma palka esimese öö valvamise eest!“ Siis saad sa riided ja hobuse. Ära räägi oma vendadele sellest midagi.“

Päeva tõusul läks hauavaht koju, võttis natuke hommikusuurust kehale karastuseks ja heitis siis puhkama.

Õhtul, kui öösine valvamise aeg ligemale jõudis, küsis ta vendadelt. kumb neist tahaks sel ööl isa haual valvata. Vennad andsid irvitades vastuseks:

„Ega ometi keegi lähe isa hauast varastama. Aga kui sul lusti on, siis võid sa ka täna öösel seal valvata. Siiski ei saa sina oma valvamisega isa enam elusse tagasi tuua.“

See armuta kõne tegi noorema venna meele veel nukramaks kui enne ja ta tõttas pisarsilmil toast välja.

Isa haual oli kõik vaikne, nagu eilegi õhtul, üksnes sirts laulis rohu sees. Et ta mitte magama ei uinuks, kõndis ta tasaste sammudega edasi ja tagasi. Võis ehk kesköö olla, kuked olid juba kaks korda laulnud, seal hüüdis üks kaebav hääl hauast:

„Kelle sammu sõelunekse
Sõmerliiva silmadelle,
Musta mulda kulmudelle?“

Poeg aga mõistis ja kostis vastu:

„Noorem poega, poisikene,
See’p see sammul sõelunekse
Sõmerliiva silmadelle,
Musta mulda kulmudelle.“

Hääl küsis, miks vanemad vennad ei tulnud. Ja noorem vabandas neid jälle, et nad päevatööst nii väsinud olnud, et öösel mitte ei võinud valvama minna.

Aga isa hääl pajatas:

„Iga töötegija on oma palga väärt, sellepärast ei taha ma sulle sinu palka mitte keelata. Peatselt tuleb aeg, kus sa veel paremaid riideid sooviksid saada, kui need, mis sa eile enesele teenisid. Siis astu julgesti minu haua äärde, löö oma pahema jala kannaga kolm korda künka peale ja ütle: „Armas isa, palun oma palka teise öö valvamise eest!“ Silmapilk saad sa veel kaunimad riided ja ühe parema hobuse, nii et inimesed oma silmi sinu pealt ei raatsi ära pöörata. Ära räägi oma vendadele sellest midagi.“

Päeva tõusul läks hauavaht koju ja leidis mõlemad vennad veel magamas. Ta võttis natuke hommikusuurust kehale karastuseks, sirutas ennast siis ahjupingile ja magas, kuni päike juba tüki maad üle lõuna seisis.

Õhtul, kui öösine valvamise aeg jälle ligemale jõudis, küsis ta vendadelt, kumb neist sel ööl isa haual tahab valvata. Vennad naersid ja kostsid pilgates:

„Kes kaks ööd albi tööd on teinud, see võib seda ka kolmandal ööl teha. Isa ei jookse hauast mitte ära, veel vähem lähevad inimesed teda sealt varastama. Oleks ta veel meelemõistusel olnud, siis ei oleks ta niisugust öövalvamist oma haua juures mitte himustanud.“

Noorem vend oli väga kurb nende armastuseta kõne üle ja läks jälle pisarates silmadega ära.

Isa haua peal oli kõik vaikne, nõnda kui mõlemal õhtul enne seda; üksnes sirts laulis rohu sees ja metskits mäkerdas kõrgel taeva all. Et mitte magama uinuda, kõndis hauavaht tasaste sammudega edasi ja tagasi. Kesköö võis käes olla, kuked olid juba kaks korda laulnud, seal hüüdis jälle kaebav hääl hauast:

„Kelle sammu sõelunekse
Sõmerliiva silmadelle,
Musta mulda kulmudelle?“

Poeg aga mõistis ja kostis vastu:

„Noorem poega, poisikene,
See’p see sammul sõelunekse
Sõmerliiva silmadelle,
Musta mulda kulmudelle.“

Hääl küsis jälle, miks vanemad vennad ei olnud tulnud, ja sai sellesama vastuse, mis eilegi.

Aga isa hääl pajatas:

„Iga töötegija on oma palga väärt, sellepärast ei taha ma sulle sinu palka mitte keelata. Peatselt tuleb aeg, kus sa iseenesest tunned, et mida enam inimesel on, seda enam ta veel soovib. Aga ühel heal pojal, kes isale ka pärast surma armastust näitas, peavad kõik soovimised täide minema. Esiotsa tahtsin ma oma peidetud varandused teie vendade keskel jagada, nüüd oled sina minu ainuke pärija. Kui sulle kaunid riided ja hobused enam meele pärast ei ole, mis ma sulle esimese ja teise öö valvamise eest palgaks lubasin, siis astu julgesti minu haua ääre, löö pahema jala kannaga kolm korda künka peale ja ütle: „Armas isa, palun oma palka kolmanda öö valvamise eest!“ Sel silmapilgul saad sa kõige kaunimad riided ja kõige kallima hobuse. Kõik ilm saab imestades sinu peale vaatama, sinu vennad sind kadetsema ja üks suur kuningas sind endale väimeheks valima. Aga ära räägi oma vendadele sellest midagi.“

Päeva tõusul läks hauavaht koju ja mõtles iseeneses: niisugust aega ei tule minule vaesele iialgi.

Pärast seda kui ta natuke hommikusuurust kehale karastuseks oli võtnud, sirutas ta enese ahjupingi peale, magas ja ärkas vast siis, kui päike juba metsa puude ladvul seisis.

Seni kui tema magas, rääkisid vanemad vennad isekeskis:

„See öövalvaja ja päevamagaja ei saa meile iial kasu tooma, mispärast peaksime teda siis söötma? Parem anname söögi seale, keda pühiks tappa võime.“

Vanem vend ütles:

„Kihutame ta majast välja, ta võib võõra rahva ukse eest endale leiba kerjata.“

Teine vend arvas, et see ei läheks korda ja võiks neile enestele häbi teha, et nemad kui nõukad mehed venna kerjama saadavad. Ta ütles:

„Parem viskame temale leivakoorukesed eneste laualt, kõht ei saa temal sellest küll mitte täis, aga ta ei sure ka nälga.“

Vahepeal oli tark oma klaasmäe valmis sulatanud ning kuningas igal pool kuulutada lasknud, et igal noormehel on luba tema tütrele kosja tulla. Aga üksnes sellele tahtvat neitsi käe anda ja naiseks minna, kes hobuse seljas ratsa, ehk oma jalgade peal kõndides klaasmäe harjale jõuab minna.

Kuningas laskis suured võõruspeod valmistada, et kõik külalised, kes sinna tulevad, enese kõhtu võiksid täita. Pidu pidi kolm päeva vältama, ja iga päeva jaoks tapeti sada härga ja seitsesada siga ning tehti viissada vaati õlut. Virna laotud vorstid seisid kui seinad, sepikleivad ja koogid olid nagu suuremate heinakuhjade sarnased hunnikud.

Magav kuningatütar kanti kirstuga klaasmäe harjale. Võõraid tuli sinna igalt poolt, osalt julgustükki katsuma, osalt imet vaatama. Hiilgav mägi läikis kui teine päikene, nii et teda juba mitme penikoorma kauguselt võis näha.

Meie tuttavad, mõlemad vanemad vennad, olid omale ilusad piduriided lasknud teha ja peole läinud. Noorem pidi koju jääma, et ta oma kehva ülikonnaga uhketele vennastele häbi ei teeks. Aga vaevalt olid vennad teele läinud, seal läks noorem vend isa hauale, tegi, kuidas hääl temale oli õpetanud, ja ütles:

„Armas isa, palun oma palka esimese öö valvamise eest!“

Samal silmapilgul, kui palumine tema huulte üle läks, seisis seal vaskne hobune vasksete valjastega, ja sadula peal olid kõige kaunimad hiilgavad vaskriided, peast jalakannani, ja nõnda paslikud, kui oleksid need tema keha järele tehtud.

Lõuna ajal tuli vaskne mees oma vaskse hobusega klaasmäele, kus sajad ja tuhanded seisid, ilma et neil ühelainsalgi võimalik oleks olnud mõnd sammu libedat mäge mööda üles minna. Vaskne ratsuline kihutas rahva hulgast läbi, sõitis mööda klaasmäge kolmandiku osa üles, nagu oleks see maa olnud, pööras siis ümber, teretas kuningat ja oli sedamaid rahva silmist jälle kadunud. Mõned vaatajatest olla aga tähele pannud, nagu oleks magav kuningatütar oma kätt liigutanud, kui vaskne mees üles sõitis.

Mõlemad vennad ei jõudnud õhtul küllalt vaskse mehe ja tema vaskse hobuse imeteost rääkida. Noorem vend kuulas vaikselt nende juttu, aga ei lasknud midagi sellest märgata, et tema ise seesinane oli olnud.

Teisel hommikul läksid vennad päevatõusu ajal jälle ära, et mitte peole viibida. Päike seisis noores lõunas, kui noorem vend isa hauale läks. Ta tegi, kuidas temale oli õpetatud ja ütles:

„Armas isa, palun oma palka teise öö valvamise eest!“

Samal silmapilgul, kui palumine tema huulte üle oli läinud, seisis seal hõbehobune, hõbedast valjaste ning sadulaga. Sadula peal seisid kõige kaunimad hiilgavad hõberiided, peast jalakannani, ja kõik näitas nõnda, kui oleks see tema keha jaoks tehtud.

Lõuna ajal tuli hõbedane mees oma hõbedast hobusega klaasmäele, kus sajad ja tuhanded seisid, ilma et neist ühelainukeselgi võimalik oleks olnud, kas või mõne sammu võrra siledat mäge mööda üles minna. Hõbedast ratsuline kihutas rahva hulgast läbi, sõitis mööda klaasmäge hea tüki enam kui poole üles, mis tema hobuse kapjade all kui maa paistis olevat, pööras ümber, teretas kuningat ja oli natukese aja pärast jälle kadunud. Täna olid inimesed selgesti näinud, et magav kuningatütar hõbemehe liginemisel oma pead oli liigutanud.

Vennad olid õhtul koju tulnud ja ei jõudnud küllalt hõbedase mehe ja tema hõbedast hobuse imetegu kiita. Aga nad arvasid viimaks, et see ei võinud keegi inimene olla, vaid et kõik nõiutud silmamoondamine oli. Noorem vend kuulas vaikselt nende juttu, aga ei lasknud sellest midagi märgata, et tema ise seesinane oli olnud.

Teisel hommikul olid mõlemad vanemad vennad päevatõusul jälle ära läinud. Rahvast oli sel päeval veel rohkem kokku kogunenud, sest et seitse aastat ja seitse päeva, kus kuningatütar pikast unest pidi üles ärkama, täna otsa lõppesid.

Päike seisis juba üle keskhommiku, kui noorem vend isa hauale läks. Ta tegi, kuidas temale oli õpetatud, ja ütles:

„Armas isa, palun oma palka kolmanda öö valvamise eest!“

Sel silmapilgul, kui palumine tema huulte üle läks, seisis seal kuldne hobune, kuldsete valjaste ning sadulaga. Sadula peal seisid kõige kaunimad hiilgavad kuldriided, peast jalakannani. Ja kõik näitas nõnda, kui oleks see tema jaoks tehtud.

Lõuna ajal tuli kuldne mees oma kuldse hobusega klaasmäele, kus sajad ja tuhanded seisid, ilma et ühelainukeselgi võimalik oleks olnud, kas või mõnd sammugi mööda siledat mäge üles minna. Mõlemad ratsulised, vask- ja hõbemees, ei olnud ühtegi jälge järele jätnud, vaid mägi oli niisama siledaks jäänud kui ennegi.

Kuldne ratsuline kihutas rahva hulgast läbi, sõitis mööda klaasmäge üles kuni harjani, mis tema hobuse kapjade all kui maa paistis olevat.

Kui ta üles oli jõudnud, läks kirstu kaas iseenesest valla, magav kuningatütar ajas enese istukile, tõmbas kuldse sõrmuse oma sõrmest ja andis selle kuldmehele. Aga kuldmees tõstis neitsi oma kuldse hobuse selga ja sõitis temaga pikkamisi mäest alla. Ta pani neitsi kuninga kaissu, teretas lahkelt ja oli ligemal silmapilgul kadunud, otsekui maa alla vajunud.

Kuninga rõõmu võib küll mõtelda. Ta oli teisel päeval targa mehe nõu järele igalpool lasknud teada anda, et see, kes tema tütre kuldsõrmuse tagasi toob, temale väimeheks peab saama. Suurem osa võõraid olid ööseks sinna jäänud, et asja otsust näha saada. Ka mõlemad vanemad vennad olid rahva hulgas ja maitsesid pidurooga. Aga nende imestus ei olnud mitte pisikene, kui nad üht kehvade riietega inimest, kes peaaegu nende põlatud venna kujuline näis, kuninga ligi nägid astuvat. Jah, selle kerjaja käes oli tõesti kuningatütre sõrmus. Kuningas kahetses oma tõotust, sest tema ei võinud niisugust asja mitte ette mõtelda.

Aga tark ütles kuningale:

„See noormees, keda teie tema kehva ülikonna pärast kerjajaks arvate, on ühe vägeva kuninga poeg kaugelt maalt. Ta vahetati kolm päeva pärast sündimist ühe kurja Rõugutaja naise poolt ühe talupoja lapse vastu ümber, aga viimane suri esimestel kuudel, kuna varastatud kuningapoeg ühes talumajas üles kasvas ja oma arvatud isa vastu sõnakuulelik oli.“

Kuningas oli sellega rahul, laskis suure pulmapeo valmistada, mis neli nädalat vältas ja andis hiljem kogu kuningriigi oma väimehele päranduseks.

Tema arvatud vennad olid aga kadeduse ja viha pärast surnud.