Eesti uuem mütoloogia/Pirit

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Anna
Eesti uuem mütoloogia
Matthias Johann Eisen

PIRIT.

Brigitta on eestlased Piritaks, Piretaks moondanud. Brigitta langeb naispühaliste hulgas kõige nooremate sekka. Ta oli Upsala kodaniku Birger Petersoni tütar, kes oma elu täielikult Jumalale pühendas. 1363 asutas ta Rootsis kloostri ühtlasi naiste- ja meesterahvaste jaoks. Oma eluga ja tegudega sai ta kogu Euroopas kuulsaks; pärast surma tunnistati ta pühaks. Tema kloostri põhiseaduse järele asutasid 1407 kolm Tallinna kaupmeest linna ligidale uue kloostri, mis neitsile Maarjale ja pühale Brigittale pühitseti. Maarja nimi jäi aja jooksul ikka enam kõrvale; rahvas hüüdis kloostrit Pirita kloostriks. 1. veebruaril 1577 hävitasid venelased kloostri täielikult ära. Sest saadik on ta varemetes. Varemete varal elab Pirita nimi rahvasuus ikka veel edasi. Vara kirik kannab Pirita kiriku nime. Muid kiriklikka mälestusi Piritast enam ei ole järele jäänud.

Saarlastel on Pirit Tõllu naisena hästi tuntud. Ime, et saarlased oma muististele kangelastele kristlikud nimed on annud. Nende vägimees Tõll on germaanlastelt nime saanud. Viimaste nimi Tell, Till moondus saarlaste suus Tölluks, mujal Tõlluks. Vanus kirjus leiame keskajal suurelt maalt mitu Tellu, Tillu, Tiellu. Tõllu naisel jälle päris Rootsi nimi Brigitt, Pirit. Ei ime ka, sest veel keskajal elas Saaremaad palju rootslasi. Nendega läbi käies said eestlased Pirita nimega tuttavaks ja ristisid Tõllu naise Piritaks. Igatahes ulatavad Tõllu ja Pirita juttude ained kaugemale tagasi kui vägilaste nimed. Rahvas ühendas enne kuuldud lugusid Tõllu ja Pirita nimega, seega ühtlasi Tõllu ja Pirita tegusid hilisemasse aega asetades, sest Pirita nimi võis ju alles 15. aastasajal Saaremaal laiemalt tuttavaks saada. Huvitav nähtus: püha Brigitta on Saaremaal paganaks saanud. Tõll ja Pirit esitavad Saaremaa paganust, aga ühtlasi ka selle aja lõppu, sest vähemalt Tõll aitab juba kirikuid ehitada.

Soomlased tunnevad iseäralikku piritapäeva, mil lambaid tapeti (Varonen, Vainajainpalvelus, l. 170). Meil ei tunta niisugust päeva. Siiski näpunäited juhivad selle peale, et olevikus unustusesse jäänud Pirita nimi varemal ajal laialdase tutvusega võis hoobelda. Rahvajutud teavad, et vanal ajal vaenlased meie maal metsadesse ja varjupaikadesse peitunud inimesi välja ahvatlenud hüüetega: „Pill, Piret, Mall, Maret! Tulge välja! Vaenlane ammu ära läinud!“ Nagu Mall, Maret, esinevad siin Pill, Piretki naisterahvaste nimedena. Et vaenlased sagedasti Pilli ja Pireti nime tarvitasid, pidid need nimed rahvasuus laialt tuttavad olema.