Eesti uuem mütoloogia/Seitse Moosese raamatut

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti uuem mütoloogia
Matthias Johann Eisen

SEITSE MOOSESE RAAMATUT.

Nagu munke mütloogilisteks tehti, nii ka Moosese raamatud, mille arv 7 peale tõsteti.

Seitsme Moosese raamatu sündimise kohta lähevad arvamised väga lahku. Ühed arvavad, et seitse Moosest juba enne Moosest olemas olnud; sealt seest Mooses oma tarkuse võtnudki. Kui Mooses hiljemal ajal Iisraeli rahva ajalugu kirjutanud, lisanud ta enne leitud tarkuseraamatud oma raamatute juurde. Sellesama arvamise järele on Aadam tähendatud tarkuseraamatud juba Eedenist kaasa toonud. Aadam kirjutas nad siis veel sel ajal, kui ta pattu ei olnud langenud ja kõik loodus täiesti ta sõna kuulis.

Teiste arvamise järele ei olnud enne Moosest mingisugust tarkuseraamatut olemas. Kui Mooses kibuvitsa-põõsa põlemise järele käsu sai Egiptusesse tagasi minna, õpetati temale kõiksugu imetegemised kätte. Need õpetused kirjutas Mooses hiljemini iseäralikku raamatusse järeltulijatele mälestuseks. Mõnda tempu oskasid Egiptuse targad aga juba enne seda teha; ka need tembud kirjutati tarkuseraamatusse.

Mooses kirjutas tähendatud arvamise järele küll oma järeltulijatele, aga juhtumise korral puutus raamat muudegi näppu ja sai sedaviisi muilegi tuttavaks. Nii pruukinud Endori nõid juba Moosese tarkuseraamatuid, kui ta vaimusid välja kutsunud.

Kaua aega tuntud ainalt Juudamaal seitset Moosest. Juudi usu asemele astunud ristiusk. Ristiusu tunnistajad saanud ka seitse Moosest enestele. Pea hakatud Jeruusalemmas ometi ristiusu tunnistajaid taga kiusama. Need põgenud mööda maailma laiale. Meiegi maale tulnud Jeruusalemmast ristiinimesi ja hakanud siin ristiusku laiale laotama. Need ristiinimesed toonud ka kuulsa raamatu kaasa.

Sedaviisi jõudnud mitmesaja aasta eest seitse Moosest meiegi maale. Trükitud polnud need raamatud sel ajal veel mitte. Hiljemini trükiti nad rahva arvamise järele siin.

Üleüldiselt teatakse, et seitsmel Moosesel mustad lehed ja valge kiri olnud. Nende mustade lehtede pärast nimetatakse seitset Moosest väga sagedasti ka „mustaks piibliks“ ehk „mustaks raamatuks“ Olid need mustad lehed paberist või mõnest muust ainest, selle kohta ei saa mingisugust kindlat otsust. Setumaal, aga Viru, Tartu ja Viljandigi pool arvatakse ka punast kirja raamatus seisvat. Järvamaal räägitakse peale selle veel, et raamatu esimeselt leheküljelt suured inimese verega trükitud tähed silma puutuda. Jälle teiste arvamise järele olla punased ja valged tähed segamini, tähtsamad kohad kõik punase värviga trükitud.

Kirja või trüki enese kohta kuuleme, et see suur ja selge olla, eespool suuremad tähed, tagapool vähemad. Tähed või trükk olla teist laadi kui meie piiblis, siiski osata seda igaüks lugeda, ka niisugune inimene, kes muidu raamatut ei mõista lugeda. Muidugi ei võida viimselt tähendatud inimene niisama osavasti ja kärmesti lugeda kui see, kel lugemisekunst selge.

Esimeses reas nimetatakse seitsme Moosese sisuks Egiptuse kuntsa ja nõidusi. Nagu tuttav, tegi Mooses vaarao ees mõnesuguseid imesid, imesid, mida meie päevil ükski inimene enam ei või teha. Siiski mitte Mooses üksi ei teinud sarnaseid imesid, vaid vaarao targad ja nõiad tegid niisama, kuni Mooses viimaks niisuguste tegudega platsi astus, mille kohta Egiptuse targad pidid tunnistama: „See on Jumala sõrm! Seda ei või me teha!“

Niisugustest imetegudest kõneleb teine Moosese raamat paljugi; ta kõneleb, et Mooses ja Egiptuse targad neid teinud, aga kudas neid tehtud, sest ei lausu teine Moosese raamat sõnagi. Ei olnud tarviski, et teine Moosese raamat sääraste imetegude kohta seletust annab — arvab meie rahvas — sest et need imeteod, nende seletused ja õpetused nende tegemise kohta kuuendas ja seitsmendas Moosese raamatus seisavad. Kas Mooses õpetused säherduste imede tegemise kohta ise üles kirjutanud või olid need enne teda juba üles kirjutatud — selle kohta vaikib rahva tarkus. Kel seitse Moosest olemas, see võib tänapäev veel niisamasuguseid tükka ära teha, nagu Mooses omal ajal tegi.

Seitsme Moosesega võib ta omanik surnudki haudadest üles tõusta lasta ja kodukäijad haudadesse kinni panna. Isegi Aadam ei leia seitsme Moosese ees armu. Ihkab seitsme Moosese omanik, siis ei aita Aadamil muu nõu kui astugu platsi. Sajas teisendis kõneleb rahvas ülesäratamise ja vaimude väljakutsumise lugusid. Mõnikord on väljakutsutud vaimud surnute hinged, teinekord aga tõsised vaimud, kes kõiksugu ülesandeid lühikese ajaga ära toimetavad ja ikka uut tööd juurde nõuavad. Häda sellele, kes vaimudele ei tea tööd juhatada: selle võtavad nad varsti õnneks. Kavalad pead panevad vaimud aga linaseemnetest kuhja ehk liivast tuutisid tegema. Selle tööga ei saa vaimud toime ja vaimude väljakutsuja võib enese vaimude küüsist ära päästa.

Kimpu seitsme Moosese vaimudega satub ainult see, kes kogemata raamatut loeb; raamatu omanik ei pruugi midagi karta. Raamatu omanik teab seda väga hästi, et võõras lugeja enesele lugemisega suure kahju võib teha, sellepärast varjab ta oma raamatu hoolega võõraste eest. Kõige varjamise tõttu pääsevad ometi kõrvalised inimesed seitsme Moosese kallale; nad teevad kas kavalusega kapi ehk toa uksed lukus lahti ja saavad luku taha pandud raamatu kätte, ehk unustab raamatu omanik raamatu laua peale ja sedaviisi hakkavad kõrvalised inimesed ilma teadmata, mis raamat neil ees, seitset Moosest lugema. Kord juhtub niisugune lugu õpetaja pojale, kui õpetaja kottu välja sõidab, kord koolipoisile koolmeistri kottu äraolemise ajal, kord toapoisile üksi olles herra kambris, kord sulasele peremehe õuemineku korral, kord mõnesugustele õpipoistele nende meistrite toast väljamineku järele. Nagu kameeleon karva, nii vahetab see jutt raamatu peremehi. Igal pool meie rahva seas tuntakse sarnaseid lugusid. Aga Läti naabridki teavad seitsme Moosese vaimude väljakutsumise tükka jutustada.

Peaaegu kõik tähendatud jutu teisendid lõpevad õnnelikult. Õigel ajal tuleb seitsme Moosese omanikul meelde, et raamatu kodus lahti unustanud; aega viitmata pöörab ta koju tagasi. Ehk jälle ruttab see, kelle raamat luku takka lugeda võetud, nagu õnnetust aimates, koju tagasi. On ka võõrad seitsme Moosese lugejad vaimude käes hirmsasti kimbus, raamatu õige omanik kihutab vaimud sedamaid oma teed ja päästab õnnetud lugejad kimbatusest.

Peale Moosese ja Egiptuse tarkade teises Moosese raamatus kõneldud tegude on seitsmes Mooseses veel palju muid tempa, tükka ja imesid, millest liht piibel vaikib. Neid tegid Egiptuse targad ka, kuid mitte Moosese ees. Kõiki sarnaseid asju saadeti sõnade abil korda. Sealt leiame saksa viha sõnad, valu äravõtmise sõnad, peksu sõnad, vere kinnipanemise sõnad, ussisõnad, roosisõnad, nikastusesõnad, lendvasõnad, tulekustutuse sõnad, tuulesõnad, veesõnad, haigusesõnad, varguse sõnad ja missugused sõnad maailmas iganes võivad olla. Kes seitset Moosest loeb, on tugevam kui Simson ja vägevam kui Koljat, ei karda hundi hammast, karu kiskumist ega ussi nõelamist, ei vaenlaste sõjaväge ega surma noolt. Seitse Moosest on omanikule nagu rahamasinaks. Nagu tulihänd muretsevad nad omanikule raha ja kõiksugu varandust kätte. Kröösuse viisi elab raamatu omanik peljulinnas ja saadab päevi surma poole. Ma ütlen: surma poole, sest kaitseb ka raamat oma peremeest vaenlaste ja enneaegse surma eest, loomuliku surma eest ei jõua raamat ometigi kaitsta. Loomulikku surma peab iga seitsme Moosese peremeeski surema.

Mitte ainult maa peal ei avalda seitse Moosest oma mõju, vaid raamatu mõju ulatab koguni taevasse. Musta raamatu omanik paneb planeedid enese ees värisema ja laotuse oma sõna kuulama. Viljandimaal räägitakse, et seitsme Moosese peremees vihma lasta sadada ja ära keelda, võinud päikese lasta paista ja ilma silmapilk pilve minna, võinud põuda lasta ilmuda ja parajaid aegu tulla. Tähtigi sajab taevast nagu lund maha, kui mustast raamatust sellekohaseid sõnu loetakse.

Tarkuseraamatu omanik võib oma raamatu väel kas iseennast või teisi ehk asju moondada. Pilistveres kõneldakse, kudas mees ennast tähendatud raamatu lugemise peale mitu korda täkuks ja siis veel mõneks muuks loomaks moondanud, viimaks koguni sõrmuseks. Nebukadnetsari päevi võis musta raamatu omanik kätte tulla lasta igaühele, kellele iganes tahtis. Ta moondas raamatuga teistel ka silmad ära, nii et need asju nägid, mida tõepärast ei olnud olemaski. Ta laskis näituseks neile, keda tahtis nuhelda, uputuse kaela tulla. Vesi tõusis ikka kõrgemaks ja kõrgemaks, kuna muud inimesed, keda seitsme Moosese omanik ei tahtnud karistada, vett ei näinud ega tunnud.

Musta raamatu omanik oskas oma vaenlastele kurja ära maksta. Ta laskis kas vihamehe enese kohe surra või suretas ta karja viimse hingeni. Hommikul lauta minnes leidis loomade omanik ainult surnukehad eest. Jälle teistele laskis kuulsa raamatu peremees rasked haigused peale tulla ehk saatis mõnesugused õnnetused oma vastase kaela. Mõnikord teinud musta raamatu omanik kurja, ilma et kurja tegemiseks kõige vähematki põhjust leiti.

Vanapagan nõudis, et iga seitsme Moosese omanik aastas kolm korda pidi kurja tegema. Kurja tegemine aga sünnib kordamööda putkest, pilliroost ja õlekõrrest puhumise läbi. Putkest puhumise läbi sünnib vaikne rabandus, pilliroost puhumise läbi suur rabandus, aga õlekõrrest puhumise läbi lendav. Mõteldakse puhumise ajal mõne inimese või elaja peale, siis trehvab rabandus ehk lendav seda, kelle peale mõteldakse; kui midagi ei mõtelda, läheb rabandus sinna, kuhu juhtub; sagedasti ei trehva ka midagi.

Iga seitsme Moosese omanik pidi raamatut enesele saades kõva tõotuse andma, et ta lausumisesõnu kellelegi ei õpeta. Õpetas keegi aga sõnu teisele, siis ei saanud ta sõnadest enesele enam abi, kui tal enesel õnnetus juhtus.

Lühidalt: seitsme Moosese mees võib enesele kõik asjad kätte muretseda ja varanduseks nõuda, kõik asjad, mis ise iganes tahab.

Seitsme Moosese omanik teab tulevikku ette kuulutada ja näeb niisama isegi kõik ette ära, mis tulevikus sünnib. Mingisugune juhtumine ei või seega musta raamatu omanikule ootamata tulla.

Seitse Moosest tõstavad oma peremehe nii-ütelda inimeste liigist taeva alla, teevad ta, kui luba nii ütelda, pooljumalaks. Sest musta raamatu omanik saab kõik kätte, mis silm näeb, kõrv kuuleb ja süda himustab. Iha kättesaamisele ei astu mingisuguseid suuri takistusi teele ette: loe aga tarvilikud sõnad ära ja kohe saavad sõnad teoks. Ainult raamatu esimest ja viimast sõna ei tohi keegi lugeda; kui neid loetakse, kaotab raamat, usutakse Järvamaal, oma imejõu ära; ta omanik ei või enam vaimusid välja kutsuda ega muid imesid teha.

Rahvas kaebab, et sakslased meie maale tulles kõik need tarkuseraamatud ära korjanud, sest kui need tarkuseraamatud oleksid maarahva kätte jäänud, ei oleks sakslased maarahvast iialgi võinud ära võita. Seda teadsid sakslased ja sellepärast hakkasid nad kõige pealt seitsme Moosese vasta sõda pidama.

Teisal arvatakse, et seitse Moosest alles umbes 100 aasta eest rahva käest ära korjatud, Lõuna-Pärnumaal aga koguni 60—70 aasta eest.

Õpetajad ja mõisnikud pannud tähele, et talurahvas üksteisele seitsme Moosesega hirmus palju kahju teinud. Selle takistuseks arvanud saksad heaks raamatud maarahva käest täiesti ära võtta.

Kuusalust kuuleme, et saksad seitsme Moosesega talurahva poolt natuke kahju saanud, sest talurahvas parandanud oma tähtsa raamatuga kõik tõbed ära, nii et saksad rohtudega enam sugugi raha ei võinud teenida. See sakste raha mitteteenimine langeb aga enam kõrvaliste põhjuste sekka; peapõhjuseks jääb alati talurahva kahjutegemine omasugustele.

Rahva hea käekäigu valvajad õpetajad, kes mõnesaja aasta eest ise rahvale seitsme Moosesega piiblid jaganud, korjanud need nüüd rahva käest ära. Alistes, kus ärakorjamine alles „hiljuti“ olnud, võtnud õpetaja raamatute ärakoristmise iseenese peale. Paari vöörmündriga käinud õpetaja kõik vallad läbi. Talu-talult otsitud läbi, saunagi ei jäetud vahele. Kust seitse Moosest leiti, seal võeti raamat ära ja viidi õue õpetaja vankrisse. Õhtul sõitis õpetaja suure piiblivooriga koju. Kui suur virn raamatuid koos olnud, lasknud õpetaja raamatud metsa viia. Metsas pistnud õpetaja raamatutele tule otsa. Sedaviisi põlenud kõik seitsme Moosesega piiblid ära.

Viljandi pool teatakse jutustada, et ärakorjatud raamatuid ei põletatud, vaid need viidud Peterburisse, kus need suure kivilaua külge ahelatega kõvasti kinni pandud. Seal võib neid lugedagi, aga mitte rohkem kui üks salm.

Mõisnikud ja õpetajad saatsid oma truud sulased küladesse ja peredesse raamatuid ära korjama. Suurem jagu piiblid langes sedaviisi tagaotsijate küüsi. Et talupojad hõlpsamini oma vanad piiblid käest ära annaksid, lasksid õpetajad mitmes paigas vanade asemele uued vasta anda. Kus aga seitsme Moosese omanikud raamatu tagaotsimisest märku said, katsusid nad kallist varandust hoolega vaenlaste eest hoida.

Viljandimaal leitakse veel üks teisend selle kohta, kuhu kuues ja seitsmes Moosese raamat jäänud. Küll olla õpetajad kuuenda ja seitsmenda raamatu rahva käest ära võtnud ega lasta neid enam sedaviisi piiblisse trükkida, nagu neid esiotsa kirjutatud, siiski ei olla nad neid piiblist hoopis välja jätta tohtinud. Sellepärast jaotanud õpetajad kuuenda ja seitsmenda Moosese raamatu sisu üksikute sõnade kaupa ära ja need üksikud sõnad pannud nad teistesse piibli raamatutesse. Sedaviisi olla seitse Moosest praegugi veel igas piiblis olemas.

Igal pool valitseb rahva seas arvamine, et kõige ärahävitamise ja tagakiusamise kiuste praegu ometi veel seitsme Moosesega piiblid olemas on. Kuusalust olen arvamist leidnud, et praegu kõigest veel üks seitsme Moosesega raamat olemas ja seegi raamat ei olla meie maal, vaid Roomas, müüri küljes seitsme ahelaga kinni, igavesti kinni naelutatud. Püha isa lugeda teda seal ja panna seega maailma rahvaid oma sõna kuulama. Vastapanijatele saata paavst kõiksugu nuhtlusi kaela, käsutäitjatele aga muretseda ta õnnistust. Kallis raamat olla nii seatud, et peale paavsti keegi muu seitset Moosest ei saada lugeda.

See Eesti maarahvas, kes oma ligidal kellelgi ei tea seitset Moosest olevat, arvab selle Tallinna Toompea lossis varjul seisvat, nimelt ahelas kinni, et vargad teda ära ei viiks ega teenrid lugeda ei saaks. Kui mõisnikud ja kirikuõpetajad Tallinna sõita, lugeda nad seal seitset Moosest ja võtta sealt tarvilikku tarkust välja. Ambla poolt kuulukse arvamist, et kui õpetajad Tallinnas koos käivad, nende ülem neile seitsmest Moosesest ette lugeda, neid õpetada ja palju vaimusid ette kutsuda.

Palju üleüldlikumalt kui Tallinna seitset Moosest, usutakse Tartu seitset Moosest. Igal pool arvatakse, et Tartus tõesti seitse Moosest olemas. Kus aga, selle poolest lähevad arvamised jälle natuke lahku. Viljandi pool räägitakse, et kallis raamat tähetornis kahe raudahelaga seina küljes kinni seista, Järva-, Viru- ja Tartumaal aga, et see ülikooli raamatukogus varjul peetakse, seitsme luku taga seitsme ahelaga seitsmekordse müüri küljes kinni. Võrulaste luulevaim ja Tagapeipsi rahva arvamine on ahelad hõbedasteks muutnud. Tartu pool usutakse veel, et raamatule suur pöör ette käib, see tähendab, et lugemise järele raamat suure pööra alla pannakse; sellepärast nimetatakse raamatut ka „pööraga piibliks“

Saksad ülepea käia tähtsat raamatut seal lugemas, et ikka saksteks jääda ja talupoegi oma võimuse all pidada.

Taga Peipsi valitseb usk, et igaüks võib Tartu raamatukogus seitset Moosest lugeda, liht talupoegki. Siiski muutub tagapeipsilaste arvamise järele tarkuseraamat talupoegade sugu lugejatele Siberiks või veel pahemaks kui Siberiks. Nagu muiste nõid Kirke igaüht enese juurde laskis, aga kedagi enam ära, vaid kõiki surmani enese juures pidas, nii teevad seda ka seitse Moosest. Kes sinna raamatukogusse iganes lugema minna, see sealt enam iialgi ära ei pääseda. Kardetavat nimelt, et lugejad koju lähevad ja suure tarkuse välja lobisevad. Sellepärast jäetavat nad surmani sinna seitset Moosest lugema.

Peale Tartu ja Tallinna seitsme Moosese olla igal õpetajal, nii arvatakse mitmel pool, oma tarkuseraamat.

Mõisnikkudest nimetatakse iseäranis Vigala ja Vaivara herrasid seitsme Moosese omanikkudeks, ehk küll muidu tihti kõiki mõisnikka kuulsa piibli hoidjateks ja varjajateks peetakse.

Mõnes kohas arvatakse talurahva seas veel neid täielikka piiblid leiduvat, ilma et nende peremees nõidust peaks ehk targa nime kannaks. Need piiblid on nende omanikkudele vanast heast ajast päranduseks jäänud ja neid on nende peremehed tagakiusamise ajal nagu silmatera hoidnud.

Ingeris usuvad soomlased, et seitse Moosest olemas, aga neid ei tarvita ükski õige ristiinimene, vaid ainult lahkusulised, segausulised; need võtavad seitsmest Moosesest kõik oma valeõpetused välja. Lääne-Ingeris arvatakse, et seitse Moosest „hüppajate“ tarkuse allikas olevat.

Rootslased ei kõnele palju seitsmest Moosesest. Seda enam teavad nad „mustast raamatust“, millest eestlasedki tihti palju räägivad. Eestlaste „must raamat“ on, nagu teame, seitse Moosest, ja et rootslaste „must raamat“ just sedasama tähendab, selle aru saame peagi kätte, kui „musta raamatu“ mõju ja võimu kirjeldust kuuleme.

Mustal raamatul rootslaste seas on niisama mustad lehed ja valge kiri, nagu eestlaste seitsmel Moosesel. Musta raamatu abiga saadavad rootslased kõiksugu nõidust korda ja teevad mõnesuguseid imesid, ei näita oma raamatut aga kellelegi. Rootslasedki tunnevad tuttavat raamatu lugemise lugu, mis vaimud välja kutsub, kelle käest raamatu omaniku tagasitulek alles vaese lugeja ära päästab.

Rootsimaa rootslased tunnevad seitset Moosest niisama vähe, nagu Kolumbus Ameerikat enne Ameerika ülesleidmist. Sellevasta teavad vanad Skandinaavia jutud „havamali“ kirjadest rääkida, mis jumalalt Odinilt saadud. „Havamal“ oli kõiksugu tarkuse ja õpetuse raamat. Selle tarkusega võis tuld, vett ja tuult valitseda, surnuid üles äratada, inimesi moondada, haigusi vihameestele saata, vaenlaste sõjariistu nüriks teha ja mahamaetud varandusi mulla põuest päevavalgele tuua. Kui häda ajal tarkusekirju loetakse või tarkuselaulusid (ruunesid) lauldakse, tulevad abimehed varsti platsi ja sunnivad kohutavad vaenlased põgenema. Rootslased usuvad nimelt, et tähendatud tarkus suuremalt jaolt salmidesse kirjutatud. Rootsis asub seega lugemise asemele laulmine.

Lätlasedki tunnevad seitset Moosest ja kutsuvad teda tihti „mustaks raamatuks“, mustaks raamatuks sellepärast, et raamatus mustad lehed. Mustade lehtede peale on valge kiri trükitud. Riias arvatakse raamat umbes praeguse piibli sugune olevat, Bauskes aga teatakse, ühel õpetajal olnud „vaka suurune“ seitsme Moosese raamat.

Vanasti leitud seitset Moosest rohkesti, praegu aga vähe. Nagu meilgi, kannavad lätlastel õpetajad raamatu kadumise poolest süüd. Õpetajad ei soovida rahvale nii palju tarkust.

Raamatu mõju ja vägi on niisamasugune nagu eestlastelgi. Seitsme Moosesega äratatakse surnuid üles, lastakse Aadam ja Eeva välja tulla ja tehakse mõnesuguseid imesid. Raamatu pruukimises astub lätlastel aga esile üks nähtus, mis eestlaste arvamises tavalisesti puudub. Seitsme Moosese lugeja peab lugema hakates enese ümber kriidiga ehk söega ringi tegema ja ringi keskele risti tõmbama. Ringis seistes ei pruukinud raamatu lugeja midagi karta. Väljaspool ringi olija käsi võis aga kohe pahasti käia.

Lätlaste naabrid leedulased ei tea seitsmest Moosese raamatust midagi rääkida. Puudub neil ka nimi, ei puudu neil tõepärast ometi raamatud ise. Palju enam on seitse Moosese raamatut enestele Leedu rahva seas teise nime võtnud. Siin kannavad nad, näe, Saalomoni raamatute nime.

Siiski ei tahtnud Saalomon oma suurt tarkust hauda kaasa viia. Ta kirjutas kõik oma tarkuse sellepärast raamatutesse, aga ei pannud neid raamatuid piibli hulka, vaid isepaika varjule. Seal seisavad nad veel tänapäev varjul.

Kogemata juhtub mõni Saalomoni raamatute juurde. Seda sünnib iga aasta korra. Õnnelik leidja ei saa aga Saalomoni raamatut ometi kätte; see on ahelatega kalju külge kinni pandud. Ainult ühe lehe võib ta Saalomoni raamatutest välja kiskuda. See leht teeb leidja ometi õnnelikuks, sest selle lehe peal seisavad kõik selle aasta leidused, tarkused, saladused j. n. e. üleval. Kel Saalomoni raamatute leht, võib suuri asju korda saata.

Mis tänini maailmas üles leitud ja välja arvatud, seisab Saalomoni raamatutes üleval, niisama ka, mis tulevikus iganes sünnib. Asju, mille kallal inimesed aastate kaupa pead murravad, võib Saalomoni raamatute lugemisega sedamaid korda saata.

Saksa rahvagi seas valitseb seitsme Moosese usk. Väidetakse, et Vittenbergi ja Tüübingeni ülikooli raamatukogudes ahelates niisugused olemas, peale selle aga veel mõnel üksikul isikul. Slaavlastegi arvates sisaldavad seitse Moosest nõidust ja iseäralikku tarkust. Raamatute abil võib ennast näituseks nägemataks teha, sadu ja põuda tuua, haigusi parandada j. n. .

Ülepea on seitsme Moosese usk nagu palju muud rahvusvaheline; selle tekkimiseks mõjusid igatahes juudid palju kaasa. (Võrdle mu „Seitse Moosese raamatut“, Tallinnas 1896).