Eesti vana usk/VIII. Kalad ja muud veeloomad

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti vana usk
Matthias Johann Eisen

VIII.

Kalad ja muud veeloomad.

Kalade kohta leidub rahvausus võrdlemisi vähe teateid. Fählmann teatab, et kalad Vanemuise laulu kuulama tulles kõrvad vette unustanud (Fählmanni kirjad, lk. 19), kuid rahvas niisugust lugu ei tunne.

Muhus tarvitatakse tursse õngitsedes järgmisi nõiasõnu:

Tule, tule, tursakene,
Akka otsa, ahvenake.
Tule, turssa, tuule pialta,
Lesta leeparda aita,
Kuha Kuivastu ninalta,
Lõhe lõpe lõukaasta,
Tule, säinas, siare pialta
Vimba viie sülla veesta,
Tule minu püüsta püüdemaie,
Õpe õnge kummardama,
Vaskist varba vaatsutama.
Mere kirju kalakene,
Mere liiva linnukene,
Mere laine lapsukene,
Mere põha põrssakene,
Kui oled all, — siis akka otsa,
Kui oled põhjas — siis põruta,
Kuid tuled kaldast — karga kinni!
Kui oled väinas — via alatsi!

(Muhu.)

Vaalaskala.

Vaalaskala esineb rahva mõttekujutuses laiusarnase suure kalana. Virmaliste tekitamise muude põhjuste kõrval (Eesti mütoloogia I, lk. 32) esinevad vaalaskaladki. Kui nad Jäämeres hakkavad mängima, muutub nende soomuste ja oimude hiilgus nii suureks, et taevas punetab ja valgeneb, et virmalised hakkavad taevas paistma.

Vaalaskala kohta eksisteerib veel järgmine legend: Kord ujub Mooses meres, ise kurb Iisraeli saatuse pärast. Vaalaskala läheneb Moosesele ja annab nõu, kuidas Iisraeli lapsi Egiptuse orjusest ära päästa. Mooses ei taha vaalaskala õpetust uskuda. Lubab ometi vaalaskala kõige vägevamaks teha, kui kala õpetus õige, vastasel puhul aga kogu ta soo hävitada. Mooses teeb vaalaskala õpetuse järele ja päästab Iisraeli Egiptuse orjusest. Tõotust meeles pidades moondab ta vaalaskala kõige vägevamaks kalaks (12700).

Pärnu kalamehed astuvad öösi tundmata laiule ja teevad sinna tule üles, kuid pea osutub, et nad vaalaskala seljas viibivad. Vaalaskala poeg satub kas Pärnu jõe suhu või Sauga jõkke, kuhu kinni jääb. Poega päästa püüdes puhub vana vaalaskala merest nii palju vett, et vesi kipub linna uputama; vett voolab majade ustest ja akendest sisse. Õnneks pääseb vaalaskala poeg lahti ja seega kõrvaldub linna uputuse hädaoht. Samasugune lugu sünnib Haapsalus (Eesti kohalikud muistejutud, 37).

Kreutzwald laseb neelu kohta sattunud Lennoki päästmiseks vaalaskala appi tulla. Varak katab tünni punase kaleviga ja viskab merre, pikk köis järel. Vaalaskala ahmab tünni suhu ja veab sedaviisi Lennoki neelukohast välja (Kalevipoeg, XXI, 640—659). Rahvasuu säärast vaalaskala abi ei tunne; selle on Kreutzwald asja ilustuseks omalt poolt juurde sepitsenud.


Hülged ja vaarao inimesed.

Ühe teate järele ei ole alguses hülgeid olnud, vaid need tekkinud alles vaarao Punasesse merre uppunud sõjaväest.

Teise teate järele ei tekkinud vaarao sõjaväest hülged, vaid näkid või aga iseäraline tõug kalu, kellel peapool inimese moodi, tagapool kala moodi, just nagu mõned pildid näkki kujutavad: ülemine kehaosa naisterahva keha, alumine — kalasaba. Sellest kalatõust kõneleb rahvasuu, et halbade ilmade tulekul nad pead mereveest välja pistavad, vee peal edasi ujuvad ja karjuvad: Vaarao! Vaarao! Oma karjumisega tahta nad teada, millal vaarao neid vangist vabastab, s. o. millal nad jälle inimesiks saavad (Teine Rahvaraamat, 41).

Vaarao uppunud sõjaväge nimetatakse ka mereinimesiks (Wiedemann, Aus d. inn. u. äuss. Leben, lk. 448), mere-elukateks ja vaarao inimesiks; viimane nimi antakse neile sellepärastki, et nad ikka vaarao! vaarao! kisendavad, Saaremaal kannavad nad mõnikord nime vaaraolapsed. Natuke kummalisena tundub, et sõjameestest pärast uppumist merre ilusad naisterahvad saanud. Rahvas teab, et meremehed neid kinni püüdnud. Ilma veeta ei või nad kuigi kaua elada, küll aga võivad nad pead kauemat aega vee peal hoida (Rahvaraamat II, 41).

Mõne teate järele oskavad nad ainult vaarao! vaarao! karjuda, mõne teate järele rohkem rääkida. Nimelt pärivad nad, mil vaarao neid vangipõlvest vabastab, või küsivad laevureilt, mil tuleb viimnepäev. Uppumise puhul on neile öeldud, et nad mere-elukaiks peavad viimsepäevani jääma. Eriti maru ja halbade ilmade eel ootavad nad viimsetpäeva ja küsivad siis: Kas tuleb homme viimnepäev? Kui neile vastatakse, et homme, rõõmustuvad nad; kui aga vastatakse, et teadmata, jäävad nad kurvaks, sest siis on nende lootus inimesiks saada jälle kaugele edasi lükatud (Loorits, Liivi r. usund, lk. 189). Vastuse peale, et viimnepäev pea tuleb, sukelduvad nad vee alla; vastuse puhul, et viimnepäev teadmata või et selleni veel palju aega, ujuvad nad kaua aega hulgudes laeva järel (Näkiraamat, lk, 63). Viimnepäev mõistab nende arvates kohut vaaraogi peale, kelle pärast nad hukkunud. Veel teatatakse, et virmalised vaarao inimestele valgust näitavad.

Mõnikord nimetatakse neid iseäralikeks kaluks, mõnikord koguni lindudeks (A. Aarne, Estnische Märchen- und Sagenvarianten, lk. 146).

Lätlased ja liivlased tunnevad vaarao lapsi. Lätlased arvavad, et neid Riias kuskil majas vees peetavat; nad küsida tihti, kas Riia valmis; vastuse peale, et sadade aastate pärast, nutavad nad; vastuse peale, et homme, rõõmustuvad nad, lootes siis ilma otsa kätte jõudvat (O. Loorits, Liivi r. usund, lk. 106).

Kui ka Lääne-Euroopas vaarao sõjaväest tekkinud mereolevusi tuntakse, näiteks Islandiski, kus niisama kui Eestis öeldakse hülgeid neist põlvnevat (Dähnhardt I, lk. 318), langeb nende peatundmise ala ometi ida peale. Venelased kõnelevad laialt „faraoonidest“. Need „faraoonid“ on vaarao sõjaväest Punases meres tekkinud kalainimesed, ülemine pool naiste- või meesterahvas, alumine kala (Этнографическое Обозрѣніе 1914, lk. 102), just kui harukorral eesti näkid. Faraoonidki küsivad viimsepäeva tulekut taga, sest pärast meid pääsevad nad maailma elama (Vene geograafia-seltsi arhiiv, A 209, II, lk. 70). Faraoone elab isegi Jäämeres ja Baikalis (nagu eespool, B VI, 10 fol. 7). Venelased teavad, et faraoonid koguni Kristuse järele joosnud.

Ülepea öeldakse vaarao sõjaväest tekkinud mereinimesed väga ilusad olevat ja kenasti laulvat (Труды зтнографическо-статистической экспедиціи I, lk. 211). Faraoonide ilus laul näikse neile sireenidelt juurde olevat lisatud.

Vististi on vaarao sõjaväe moondumine mingisugusteks mere-elukateks slaavlaste poolt meile tulnud.


Angerjas.

Rahvas peab angerjat ussi poolvennaks ega söö sellepärast angerjaliha. Rahvajutu järele ongi angerjas ussist tekkinud. Kord löönud keegi mao teibaga keskelt pooleks. Mao tagumine pool satub vette. Selle poole moondab ühe teate järele vanapagan maoks, teise teate järele tekib sellest poolest ilma välise mõjuta angerjas. Endist asupaika kuival maal meelde tuletades tuleb ta vahel öösiti jõest välja kaldale.

Teisendi järele joosnud vanapaganal magamise aial suust ila välja. Vanapagan visanud ühe ilatüki jõkke, sellest sündinud angerjas (Teised vanapagana jutud, 45).

Rootslaste väite järele lõi Jeesus paradiisis kepiga mao keskelt pooleks; peapool langes maa peale, sabapool vette. Esimesest sai uus madu, teisest angerjas (Eibofolke, 356, 8).

Angerjas omandab maagilise väe joomahaiguse parandamiseks: Seks pannakse elus angerjas viina sisse, lastakse seal surra ja kolm päeva liguneda. Seda viina antakse joodikule juua. Varssi jätab joodik joomise maha.


Haug.

Rahva teadmise järele loodud kaladest haug kõige esmalt; ta pidanud nagu teiste kalade kuningaks saama. Haug ujunud kõik veed läbi, tulnud kaevates Looja juurde tagasi, et vett ta sugutamiseks liiga vähe; vaja vett rohkem. Vanataat pahandunud havi ninatarga ütluse üle ja määranud havile elukohaks sood ja kraavid. Kuninglikku võimu ei ole havil enam; teised kalad kardavad teda küll ta julmuse pärast, aga ta sõna nad ei kuule (Neljas Rahvaraamat, 13).


Lest.

Lestaga teeb legend tegemist, katsudes seletada ta iseäralikku välimust. Jeesuse ristilöömise puhul tekib sõjameeste keskel vaidlemine, kas Jeesus võib üles tõusta. Kahtleja osutab kala, kelle ühe külje ta söönud, ja ütleb: kui see kala elama hakkaks, usuks ta Jeesuse ülestõusmist. Vette visatud kala hakkaski elama. Sedaviisi tekkis lest, kammeljas ehk kamelikala (Dähnhardt, Natursagen II, lk. 269; Miks, 61). Sama lugu tunnevad ka Setukeste laulud I, 35. Seal kõneldakse, et kala oli pannile pandud ja see kala läks Maarjale teateid viima Jeesuse surmast, niisama ka kukk. Teisendis öeldakse, et pool kala oli küpsetatud, pool jäetud (nr. 178). Setukeste lauludes ei nimetata, missugune kala Maarjale sõnumiviijaks saanud, kuid ütlusest, et pool küpsetatud, pool jäetud, võime oletada, et meil siin niisama kui legendis lestaga tegemist. Lest tuletab ju poole kala söömist meelde: ühel lesta küljel liha, teisel peaaegu ainult luud.

Teisend tunneb teissugust lesta tekkimist. Kord söönud Jeesus mere ääres jüngritega kala. Üks külg olnud juba söödud, kui Jeesuse ja jüngrite vahel sõnelemine tekkinud. Jeesus visanud söömatajäänud kala merre tagasi. Sellest kalast saanud lest (Teine Rahvaraamat, 40).

Mida lesta tekkimise puhul lestast kõneldakse, et pool lesta söödud, pool söömata, seda laulavad Jeesuse surmalaulus setud ka kukest: poolkeedetud kukk lendab katlast õrrele Jeesuse surma kuulutama (Setukeste laulud I, 174). Niisugust kuke elusakssaamist tunnevad mitmed muudki rahvad (Köhler, Kleine Schriften III, lk. 228).

Venelased tunnevad samuti hästi lesta tekkimist. Maarja ei taha Jeesuse sündimist muidu uskuda, kui et ühelt poolt söödud kala jälle ellu ärkab. Vettevisatud kala saab sedamaid elu (Афанасьев, Народныя русскія легенды, lk. 9). Siin erineb lugu niipalju, et kahtlust ei avalda sõjamehed, vaid Maarja. Jekaterinoslavi kubermangus ei usu kala poolt külge söönud Maarja Jeesuse ülestõusmist, viskab kala vette ja kala hakkab lestana elama (Сборник Харьковскаго историко-филологическаго общества, lk. 185). Soomes kõneldakse, et Maarja kala ühe külje ära sõi ja teise vette viskas (professor K. Krohni teade).


Vähk.

Vanapagan puhanud Koodiorus päikese paistel, püüdnud teda tülitama tulnud kirpe ja visanud neid jõkke, kus nad vähkideks moondunud (Vanapagana jutud II, lk. 98).

Vähid elanud muiste metsas. Kord heidab väsinud vanapagan Emajõe kaldale puhkama. Vähid tulevad vanapaganat näpistama. Vanapagan kargab vähkidega koos jõkke. Sest saadik on vähid veeloomad (Miks, 59).

Alguses ei käinud vähk tagaspidi, vaid ainult edaspidi. Kord vaadanud Vanaisa loomi ega näinud vähki. Küsib, kuhu vähk jäänud. Vähk vastu: Kas sul silmad tagapool, et sa mind ei näe? Vanaisa vastu: Et nii ninatark oled, olgu sul enesel silmad tagapool! Fählmann ütleb selle juhtumuse Emajõe kaevamisel olevat sündinud; rahvasuu ei ühenda sagedasti juhtumust Emajõe kaevamisega (Eesti muistsed vägimehed, lk. 8). Teisendi järele küsib Vanataat jõe ääres vähilt teed. Vähk annab niisuguse vastuse kui juba nimetatud. Tagajärg samasugune.

Samasuguse vähi silmade muutmise loo kuuleme slaavlastelt, romaanlastelt ja germaanlastelt (Dähnhardt, Natursagen III, 181).

Kui kaerapööris väljas, võib juba vähke püüda, sest et nad siis sööta söövad.

Kui vähke küpsetatakse, kaovad nad sealt ära, kust neid võetud (Paistu).

Kui vähk üle sea tõstetakse, sureb vähk kohe (Pärnu).

Kui putukas vähki imeb ja pärast inimest hammustab, tuleb inimesele vähihaigus.