Emmajöe Öpik/Emmajöe kaldal

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Emmajöe Öpik
Lydia Koidula

Emmajöe kaldal.

Oh Emmajõggi, — ma jälle
So laenid terretan!
Oh Emmajõggi, — ma jälle
So lehk'wat kallast nään!

   Sa jälle süddant rõmul',
Suud laulul' ärritad,
Sa pühha Eesti jõggi!
Kuis mõtteid laenetad!

   Oh Emmajõggi, kus õitseb
Weel Wannemuinse keel,
Kus temma laul ja kannel
Meil' järrelhüüdwad weel;

   Kus Kalewide sõnnad
Ja teggud mälletab
Noor põlw ja wanna surust
Neis mele tulletab;

   Kus kõrged sambad tõuswad
Ta haualt üllesse
Ja waimo walgust wälk'wad
Mo Eesti piirdesse, –


   Oh Emmajõggi, kül näggid
Sa aasta-saddades
Mo Eestimaad pea õnnes
Ja kibbedas silmawees,

   Ja orjakütkeid kandwad
Ja rõmus hõiskawad —
Ja mis aeg toob, ka sedda
So laened weel mattawad.

   Neid isse agga waikselt
Sa wolad, ligutad,
Nääd rahwa põlwed tõuswad
Ja jälle kadduwad.

   Kes agga so kõnnet mõistab,
Sel' mõnda kulutad
Sest, mis sa aea lendul
Näin'd, kuled, teada saad.

   Oh Emmajõggi, ikka
Sind südda ka terretab,
Nipea silm so pühha
Ja kuulsat kallast nääb!

   Ja sinno laened laulwad
Mull' unnewiit kord ka —
Lauliko haua lilled
Neilt kaugel ei õitsenda!